Karl Ristikivi „Hingede öö“

"Hingede öö” on hea raamat. Kartsin küll alguses, et see on veidi masendav ja sunnib mind tõdema, et ma pole nii raske raamatu lugemiseks valmis, kuid õnneks  kartsin asjata ning kokkuvõtteks pean tunnistama, et teos oli salapäraselt ja müstiliselt huvitav.

Jutt käib üksiku mehe rännakutest kummalises majas, kohtumistest sealviibivate isikutega ning erilistest sündmustest osavõtmisest. Mõnes mõttes võib vaadelda sisu ka kui ühe mehe ärakäimist “teispoolsuses” - nö vangis, kus aeg ei oma enam mingit tähtsust, sest sinnasattunud on leppinud paratamatusega ja jätkavad eksisteerimist sarnaselt reaalsele elule.

Kui jätkata “Hingede öö” lahtimõtestamist selle sama nurga alt vaadatuna, siis on teose probleemiks juhuslikkuse, etteaimatuse ja inimelu vahekord. Maailm, mis jääb väljaspoole Surnud Mehe maja, tundub minategelasele esialgu hästi mõttetu ja hirmutekitav, seevastu seiklused uues keskkonnas paeluvad teda oma kummalisuse ja salapäraga. Teose lõpuks saab üksik hing aru, et ta igapäevaelu on tegelikult seesama, mis maagilises hooneski - sama juhuslik ning mõistatuslik. Väliselt läheb mees küll tagasi oma harjumuspäraste tegevuste juurde, kuid seesmiselt on ta õppinud olema vähem resoluutsem ning hinges ehk rohkem avatum kõigele uuele ja erilisele.

Sündmustiku toimumise kohaks on salapärane maja, mis oma lõputu hulga tubadega peab olema küll tohutu suur. Ruumid on välimuselt üsna erinevad, kuid domineerima jääb siiski ümbruskonna tumedam ja müstilisem aura. Aeg liigub teoses väga rahuliku tempoga ning kokku hõlmab tegevus perioodi vana-aasta õhtust kuni uue aasta saabumiseni.

Romaanis läheb aastavahetuse masenduses olev mees tänavale, satub poolkogemata ühele kummalisele kontserdile ning sellest saavadki alguse ta lõputuna näivad ringkäigud tolles hoones. Lühidalt kohtutakse majas viibivate isikutega, peetakse pulmi ja leinatakse, lisaks tuleb tegemist nii politsei kui ka kohtuga.
Peategelase nime polegi “Hingede öös” mainitud, kuna sündmusi jutustatakse minavormis. Kõrvaltegelasi on palju - neist tooksin esile poiss Olle, kes vaatamata oma haigusele on optimistlik ega ole kaotanud võimet unistada, ning Bobby - robotliku liikumisega kelneri, keda hiljem kohus liigses uhkuses süüdistas.
“Hingede öö” stiil on igapäevane, paljude üksikasjalike kirjeldustega Leidub ka rohkelt sümboleid, kui korralikumalt jälgida.

“Hingede öö” on üks tegusamaid, sügavmõttelisemaid ja sümbolistlikemaid romaane, mida ma lugenud olen. Hoolimata ta tõsidusest ja vahel raskestimõistetavast sisust, on see teos klassika, mida loetakse veel kaua.

Sügavamõttelisemad laused raamatust:
• Igaüks, kel midagi on, tahab sellest ise rääkida. Ainult see, kel endal midagi ei ole, kellel pole, millest rääkida, võib teisi kuulata.
• Ka kutsumata külaline on ikkagi külaline.
• Pimedus on kõigile ühteviisi arusaadav. Valges ei taha keegi midagi näha, aga pimeduse saladust tahavad kõik välja uurida.
• Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem.
• Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.
• Naeratus on nõudmine, mitte palve.
• On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.
• Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine.
• Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus.
• Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.

Evelin Veinberg
XI klass