Inspireerituna populaarsest raamatusarjast „Minu...“ otsustasin oma reisiloole pealkirjaks panna „Minu London“.
Reisi võtsime ette koos oma õega, kes samuti kooli kõrvalt sellise seikluse jaoks aega leidis. Tihti imestatigi tutvuskonnas, kuidas julgevad kaks noort neidu võtta ette reisi, seigeldes teises riigis, ümberringi uus kultuur, keel ja keskkond. Vastupidiselt minule, on minu õde juba reisimises üpriski „vana kala“, seega tema pakkus omalt poolt kogemuste paki ja mina positiivse ning avameelse suhtumise eesootavasse.
Reis toimus veebruari alguses, täpsemalt 6.-11.II, mis tähendab, et kohapeal olime umbes 4 päeva. Hoolimata kuuldustest, et Londonis sajab iga päev, jätsime vihmavarjud koju ning nautisime uut kliimat täiel rinnal. Tegelikult me ju pettuma ei pidanud - peale kaht imeilusat päikselist päeva saime krae vahel jälle kaks päeva tunda ohtralt Londoni vihma.
Endal veel jopetaskud krõbisevaid ning magusaid lutsukomme täis (lennukis kardetud kõrva-ning neelamisvalude vastu), astusime juba Inglismaal oma esimesed sammud ning peale ootusärevat, väsitavat ööd lennujaamas, otsisime endale bussi, mis meid otse Londoni südamesse sõidutaks. Arvestades asjaolu, et bussisõit kestis 1h, toon välja huvitava detaili - bussi istusime pimedas, bussist väljusime valges. Nii me seal, üpriski keskklinna lähedal, seisime ja vaatasime, kuidas kõik ruttasid, peas näod „tean-kuhu-lähen“. Samas meil taskus ainult üks kodus prinditud kaart koos kõikide huvipakkuvate punktidega, mis reisi lõpuks enamuses ka külastatud said. Oma uniste mõistustega „parkisime“ ennast kohe endale tuntud kohvikusse Starbucksi, kus kasutasime vaba Interneti võimalust, et perekonnale teatada järgmist: “Lennuk ei kukkunudki alla. Londonisse jõudsime elusana.“
Esimese päeva pühendasime erinevatele muuseumitele. Teekonna alates kesklinnast kujundasime nii, et peale mitmeid muuseume oleks kiviga visata hotellini. Peale võimsa Hyde park’i läbimist, pildistamist Serpentini ning sümboolsete punaste telefoniputkade juures ja hobuste liiklumismärkide avastamist jõudsimegi muuseumide „kvartalisse“. See oligi huvitav, et astudes ühest suurest muuseumist välja, vaatab sulle sõna otseses mõttes vastu teine samasuguse võimsusega ajalooline maja. Sealseid muuseume iseloomustabki see, et tegemist oli minu jaoks hiigellabürintidega – sisenedes võtad sisetunde järgi suuna, väljapääsu otsimiseks võib vabalt varuda 10-20 minutit. Esimesel reisipäeval said läbi käidud National History museum, Science museum ja Victoria and Albert museum. Teades, et tegemist oli metsikult suure pindalaga läbikäidavat maad, andsid meie jalad juba varaõhtul tunda ning päeva viimaseks eesmärgiks oli hotelli leidmine. Peatuspunkti jõudsime metroo abil ehk siis jälle midagi uut, kuna sellise liiklusvahendiga varem sõitnud polnud. Hotellis jõudis meile kohale, et igal pool kohvikutes nähtud „pistikud“ ongi need õiged Inglismaa pistikud, mis meie, Euroopa, tehnikaseadmetega ei klapi. See probleem sai lahendatud retseptsioonist saadud „vidina“ abil, mis võimaldas meie seadmetel ennast laadida. Pani imestama asjaolu, et Inglismaa on ju Euroopas Liidus ning seega peaksid ka nemad kasutama n-ö europistikut. Magama läksime väsinud ent rahul tundega – nii palju ootas meid veel ees.
Oma teist päeva alustasime teadmisega, et nende allmaa-aluste rongidega sõita pole üldse vahva. Otsisime üles meie jaoks sobilikud bussiliinid, millega Trafalgar Squarile sõita ning niisama lihtsalt leidsimegi ennast juba nendes legendaarsetest punastest doubledeckerite´st. Terve reisi vältel kasutasime Oyster card’i – minu sõnadega öeldes süsteemi, kus toimib kaart ning kuhu peale kandsid raha, et kasutada seda ükskõik mis sõiduviisi puhul. Kuna kahekorruseliste bussidega sõitmine oli üks lahedamaid kogemusi Londoni linnas, saigi sellest meie lemmik liiklemisviis terveks reisiks. Trafalgar Squar`ile jõudes ootas meid ees tegelikult pettumus, sest just sel ajal toimusid seal remonditööd ja tervele platsile ei saanudki kõndima ning uudistama. Mainitud platsi kõrval asus tuntud National gallery ehk siis palju maale, maale, maale. Seal tekkiski äratundmisrõõm – pildid, mida õpetaja oli näidanud tundides projektoriga seinale, asusid nüüd sealsamas, minu ees, reaalselt. Galeriist väljumine võttis taaskord aega, sest kuigi rippus üleval silt „WAY OUT“ („TEE VÄLJA“), viis see meid ikkagi lõpuks tupikusse ning juba isegi tuttavatesse ruumidesse. Platsile tagasi jõudes oli edasine tee lihtne, sest järgmine sihtpunkt Big Ben juba paistis majade tagant ning sinna kõndimine oligi üks ootusärevamaid hetki, sest see kellatorn oli minu reisi tipphetk! Ootasin selle nägemist nii kohutavalt, et seda reaalses elus nähes, vaatasin ma ilmselt seda suu lahti, nägu pööratud kõrgustesse. Peale selle mälestusväärse hetke jäädvustamist sai üle kontrollitud kas London Eye ehk vaatlusratas on ikka omal kohal ning sihiks sai Buckinghami palee. Selle teekonna jooksul saime tuttavaks pargis olevate julgete oravatega, kes niisama kiirelt kui sülle tulid, sealt ka minema jooksid. Palee oli loomulikult tulemist väärt ent oodatud vahtkonnavahetust ei tulnudki ning lahkuma pidime mõttega „Miks me küll eile ei tulnud?“ (vahtkonnavahetus toimub sel aastaajal ülepäeviti). Külastasime jälle kohvikut – nii sooja saamiseks naha alla kui ka maitsemeele ergutamiseks. Tuju hea, võtsime ette selle oodatud õhtupooliku, mis sisaldas endas suurel hulgal shoppamist. Olles noored neiud, ei ole see imestamistväärt, et meie reisi üheks tagamõtteks oli suurte ning uute poodide külastamine. Meie vaieldamatuks lemmikuks osutus Primark, mida leidus Oxford’i tänaval lausa kaks tükki, mõlemad mitmekorrulised ning hiigelsuured. Oxford street ongi üks sealne peashopingutänav – palju poode, nii uusi kui korduvaid, kohvikuid ning restorane. Primarkis veetsime selle reisi vältel tunde ja tunde, sest läbi oli käia metsikult vahekäike ning pikki kilomeetreid. Seal võiski kogeda telekas nähtud olukorda – rahvamassid rabamas riideid ja proovikabiinidest 100m kaugusele ulatuvad järjekorrad. Aga nagu alati – asi oli seda väärt. Õhtupimeduses jälle lemmikbussiga n-ö koju, et sealt edasi minna pubiõhtut kogema. Inglise pubid on alati kuulsad olnud, seega pidime mõnes ka ise ära käima, et uudishimu rahuldada. Kuna mina olin veel alaealine, valisime pubi, kus ukse ees tõsiste nägudega turvamehi polnud. Ilmselt meeldib inglastele pubides seetõttu, et seal valitseb õige peomeeleolu – keskkond oli kuidagi mõnus ja pubid on oma kujunduse väga hästi lahendanud.
Taas uus päev – uued sihid. Internetis oli mu õde tegelikult väga suure eeltöö teinud külastavate turismimagnetite kohta ning tänu sellele jõuamegi kolmanda päeva juurde. Päeva põhisihiks sai Camden Town, aga enne seda seadsime sammud Regent Park’i, kus asus siis Primrose hill (küngas), kust avanes Londonile imeline vaade. Seal künka otsas seista oli omaette kogemus – silmapiirilt vaatled ja otsid ülesse tähtsamad kohad nagu Big Ben, London Eye jne, samas vaatad, kuidas sinu kõrval ülekaalulised koerad palle taga ajavad. Lahkudes sealt oma päeva põhisihi poole, tabas meid ühel hetkel positiivne üllatus – nimelt reaalsed ning päris elusad kaelkirjakud. Olime ennast leidnud ühe Londoni loomaaia osa juurest, kus tänaval kõndijale avanes ootamatu vaatepilt. Jäime kohe seisma ja nautisime hetke. Rõõmsa meelega jõudsimegi Camden Town’i. Internetis kiideti ülesse Camden Town ehk siis jälle midagi moefännidele. Kõndides mööda tänavat, peab pea liikuma pendli moodi, sest üks silmapaistev pood ühel pool, teine samasugune teisel pool teed. Loomulikult olid esindatud ka algelise inglise keelega türklasega, kes oma kaubast nii suure himuga lahti tahtsid saada, et minu esimese „NO!“ („EI!“) peale olid nad lahkelt nõus hinda vähemalt 5 eurot ja rohkemgi alandama. Varsti süvenesime juba sinna kõige suuremasse turgu, kuhu sisenedes võisid seina pealt lugeda turukaarti (samal ajal muiates). Iseenesest mõtlesime, mis see turg siis ikka ära ei ole. Lõpuks leidsime ennast eksinuna ja tagatargemana erinevate vaiba-ning maalidemüüjate kõrvalt. Kuidas sealt välja saime, enam ei mäleta. Pealelõuna veetsime Camden Eye restoranis, kus kahepeale sai tellitud priske pizza ning soe šokolaadijook. Seal istusime oodatust kauem, kuna välja ilm meid üldse ei meelitanud – vihma aina kallas ja kallas. See aga ei seganud tänaval Jeesusest laulvaid hiinlasi ega jalgpallitrikke tegevat punapäist noormeest. Peale suuri jõupingutusi suutsime ennast mugavast restoranist välja vedada, et veel bussiga seigelda ühe tähtsa turismiobjekti juurde – St Paul’s cathedral. Kuna vihma jätkuvalt sadas, saime õige pika pilgu katedraalile heita alles varju alla jõudes. Ja see pilk ei petnud – võimas ehitis nii loomuliku välimusega. Järgmise külastuskohani jõudmine oli minu jaoks ilmselt üks naljakamaid teekondi (kaardil seda märgitud polnud, liikusime minu õe märkuste ja minu kaardilugemisoskuste järgi). Londoni Hunterian museum oli nagu Tartu anatoomikum, loomulikult suuremas mõõtmes. Peale „kiiret“ shoppingutiiru jõudsime bussi peale jälle pimeduses. Hotellis andsime oma jalgadele puhkust ning väsinud kehad said oma unevajaduse rahuldatud.
Viimase päeva hommikul käis tihe pakkimine (mida oleks võinud ka teha ka eelneval hommikul, aga uisapäisa seda ju ei teinud). Kõht hommikulauas täis mugitud ning asjad ühes, väljusime hotellist oodatust hiljem. Tõttasime oma suurte kottidega The British muuseumi poole, et seal kasutada nii pakihoiu võimalust terveks päevaks kui ka eksponaate vaadata. Järgnevalt võtsime ette erinevad suveniiripoed, hinnad erinesid tegelikult päris mõõdukalt ning seega oli tähtis leida soodsaim. Londoni sümboolikaga või kirjadega erinevaid lelusid müüdi tohutult, lõpuks tekkiski küsimus:“Mida siis viia tuttavatele?“ Olles selles metsikus suveniirimeres pea kaotanud, loobusime, ostes ainult ühe asja ning läksime shoppama edasi tavalistesse poodidesse. Sekka ka mitu tundi kohvikukülastust, leidsime endid õhtuhämaruses. Vihma kolkimise saatel tänavateedele kõndisime üpriski kurvalt pubi poole, mille eest meie buss lennujaama väljus. Pubis võtsime taaskord kahe peale burgeritetaldriku ning janukustutava joogipoolise. Pubis oli selline maagiline õhkond, võiksin öelda, et üks sõrmenipsatus ja mu unine pea oleks sealsamas magama otsustanud minna. Õhkkonda nautides veeretasime aja siiski õhtusse ning ööseks jõudsime lennujaama. Lend väljus varahommikul, mis tähendas veel magamatust, väsimust. Tänu ma-ei-tea-mis-jõule jõudsime siiski elusate ja tervetena koju!
Nüüd on meie reisist möödas juba peaaegu kuu aega ja mõtlen ikka endamisi, et selliseid võimalusi võiks veel tulla. Lihtsalt minna ilma igasuguse tagatiseta reisima, unustades kõik reisifirmad ja nende valmis meisterdatud reisikavad. Reis tuleb teha ise ja ainult iseenda jaoks!
