Õpetajate päev

Oktoobrikuu esimesel reedel tähistati enamustes Eesti koolides õpetajate päeva, sealhulgas ka Varstu keskkoolis. Päevakord oli lihtne – võimu said enda kätte abituriendid ning õpetajatel oli võimalus veeta koolinädala viimast päeva teistmoodi kui muidu. 

Päeva korralikuks käimasaamiseks kätles uus direktor Ako koolimajja saabuvaid õpetajaid ning õpilasi ja edastas neile koolipäevaks ilusaid soove. Sel aastal aktust ei toimunud – õpetajad lahkusid hommikul koolimajast ning veetsid päeva Võrus. Seega, koolipäev algas nagu iga teine, koolikellaga. Üllatavalt olid õpilased rahulikud ning suhtuseid uutesse õpetajatesse üpriski viisakalt. Töö käis igas klassiruumis ning vastuhakku „uustulnukate” vastu polnud.

Nii mõnigi abiturient oli teinud hulga eeltööd, et tund mööduks sisukalt ning samas ka lõbusalt. Näiteks, 10. ja 11..klassi õpilased said vaadata ning kuulata uute õpetajate valmistatud videoloengut „Inimvaimu olemusest – kõigest sellest, milles on võimalik kahelda”. Kuna uudis loengust oli levinud, kogunesid paljud teised õpetajad ning õpilased video näitamise ajaks eesti keele klassi. Tegu oli põhimõtteliselt  videoloengu paroodiaga ning tundus, et õpilastele meeldis midagi teistsugust ning uudset.

Vahetundidel võeti arvesse ka kooliõpilaste soovilugusid. Mitmel vahetunnil oli kooli raadioruumi ukse taga järjekord, sest kõikidel oli lemmiklaul, mida sooviti kuulda. Muusika tõi vahetundidesse palju naerusuid, rütmikalt nõksuvaid põlvi ning tantsusamme.

Päev lõppes peale nelja koolitundi ning abituriendid lahkusid tööpostilt taaskord kogemuse võrra rikkamana. Mina kui üks abiturientidest jõudsin järeldusele, et õpetaja amet pole see, millega tahaksin tulevikus tegeleda. Teha tuleb liiga palju ettevalmistus- ning järeltööd, vaja läheb tasakaalukust ja rahulikkust. Seega, peaksime tegema kummarduse inimestele, kes selle elukutse on valinud ning loomulikult hindama oma kooli õpetajaid, kes meiega tegelevad aastaringselt, mitte ainult üks päev aastas.

Heidi Järvpõld XII kl

Unustamatu suvi 2012

Suvi 2012 jääb kauaks meelde, kuna mul õnnestus käia Helsingis Euroopa meistrivõistlustel kaasa elamas Gerd Kanterile. Piletid saime tänu sellele, et ühe tuttava pere ei saanud minna ja nii loovutasid nad piletid meile.

Nii läksimegi 30. juunil varakult staadionile, et mitte hilineda. Meie kohad asusid täpselt kettaheite sektori taga ning sealt oli kõik väga hästi näha. Aeg möödus kiiresti ja ühekorraga avastasime, et võistlejad teevad soojendusviskeid. Tänu sellele, et Kanteri treener istus meie sektoris, siis tuli Gerd väga sageli nõu küsima ning nägime teda ka lähemalt.

Võistluse käik ise oli väga pingeline ja emotsiooniderohke, sest iga kord kui Gerd Kanter heitesesektorisse astus, tegid fännid kõva kisa. Tuleb tunnistada, et koos meiega oli võistlust jälgimas palju eestlasi. Halvast ilmas hoolimata suutis Gerd Kanter saada tulemusega 66.53 Robert Hartingu järel teise koha. Kahjuks oli tol päeval ilm väga vihmane ning peale Gerd Kanteri imelist võistlust otsustasime lahkuda. Olümpiastaadionilt väljudes kohtusime Kanal2 reportriga, kes tegi meiega intervjuu. Peale seda olime õnnelikud telestaarid, kes läksid koju Eesti medalivõitu tähistama.

Kuna medalitseremoonia toimus päev pärast võistlust, siis käisime kohal ka järgmisel päeval, et näha, kuidas Gerd endale medali kaela saab. Minnes autasustamisele, ei lootnud me Gerd Kanteriga kokku saada, kuid kõik läks teisiti. Nägime, kuidas Gerd Kanter sammub meie suunas. Muidugi kasutasime juhust ning soovisime talle isiklikult õnne ning tegime koos pilti. Kui  medalivõitjad lavale astusid, läks tõeliseks mölluks lahti, kõik elasid oma lemmikutele kaasa karjudes ja lippudega lehvitades. Kui võistlejatel medalid kaelas ja hümn kuulatud, oli aeg lahkuda, kuid paljudele võistlejatele on kombeks visata oma võidetud lillekimp rahvasse. Nii õnnestuski mul püüda kinni maailmameister Robert Hartingu lillekimp.

Need olid küll suve kaks kõige imelisemat päeva, mis ei unune kunagi!

Kaidi Parv XI kl

Nädalavahetus- puhkamiseks või pidutsemiseks?

Viimastel aastatel on järjest rohkem hakatud korraldama  klubides pidusid alaealistele (16aastastele ). Osaliselt ongi sellest tingitud tõsiasi, et järjest vähem kasutavad noored nädalavahetust puhkamiseks, koolitööde tegemiseks, raamatu lugemiseks.

Küsisin nii täiskasvanute kui ka noorte käest, kuidas nad oma nädalavahetust veedavad ning kas nädalavahetus on pigem pidutsemiseks või puhkamiseks.

Umbes 30 % küsitletavatest vastasid, et veedavad oma nädalavahetuse kodus. Reedeti tehakse ära koolitöö, et kaks järgmist päeva lihtsalt nautida puhkust, vaadata televiisorit ja istuda arvutis. Aidatakse ka vanemaid, st tehakse koduseid töid.

65% kasutab nädalavahetust pigem sõpradega pidutsemiseks, alkoholi tarbimiseks, nn lolluste tegemiseks, elu nautimiseks. Reedet ja laupäeva võetakse vabalt, pühapäeval tehakse vajalik koolitöö.

Pean tõdema, et umbes 5%-lt sain küsimuste vastuseks: „Ma ei viitsi nii keerulistele küsimustele vastata“. Kui küsisin, miks noored tänapäeval alkoholi joovad ja suitsetavad, sain vastuse nagu ühest suust : „ Me naudime elu ega vanastigi meie vanemad väga pailapsed olnud“. :)

Üldiselt on siiski kõik inimesed erinevad -  igaüks puhkab omamoodi.

Teele Ploom
XI klass

Marjad, marjad….

Minu tänavune suvi möödus suuresti marjametsas mustikate keskel.

Marjakorjamise põhiline eesmärk oli teenida endale raha, et hiljem midagi osta saaks. Töö oli pingeline: igal hommikul tõusin kell 6  ning veetsin tunde metsas, et saada päris  omateenitud raha. See oli suhteliselt ränk töö, kuna aeg-ajalt hakkas selg valutama. Muidugi, kui marjul iga päev käia, nii et vahesid sisse ei tule, harjub ka selg koormusega. Omaette ränk oli marjade puhastamine, sest kõige rohkem sai jällegi kannatada selg, kuid lõpuks kohaned kõigega.

Olen marju korjamas käinud vähemalt viis aastat marjal ning olen kogu selle valu ja varajase tõusmisega päris hästi harjunud. Igal hommikul mõtlesin, milleks mul seda raha vaja on, mõnusam oleks und jätkata, kuid eesmärk oli koguda raha nutitelefoni ostmiseks. Suvise pingutuse tulemusel teenisin metsas veedetud aja jooksul ca 170 eurot. Lõpuks polnudki püstitatud ülesanne raske, sest kindel siht oli silmade ees ja omateenitud rahal eriline väärtus.

Kristiine Anton

XI kl

Ida – Virumaad avastamas

20. september
Sõit Ida –Virumaale algas ekstreemselt. Enne kui liikuma saime hakata, läks bussil rehv tühjaks, kuid õnneks täitus automaatselt mootori käivitamisel. Edasi kulges tee ilma äpardusteta. Liikusime Avinurme-kanti, mis asus Tartust tunniajalise sõidu kaugusel.Selle ajaga juhtus tagumises bussi osas palju. Sõime, jõime, tegime pilte ja nalja sai omajagu.

Avinurmes külastasime puiduaita, milles vaatasime puust nikerdatud esemeid ning soovijad võisid neid ka osta. Edasi sõitsime RMK Kauksi looduskeskusesse. Toimus matk programmiga „Peipsi järve jälgedes“. Tutvusime muutustega, mille järv ning ümbritsev loodus on läbi teinud jääajast kuni tänapäevani. Edasi sõitsime Kohtla kaevanduspark- muuseumisse. Maaalune ekskursioon toimus kohaliku giidi saatel. Maa all oli väga huvitav. Hiljem vaatasime ühe kohaliku inimese kivikollektsiooni ning korjasime ise põnevaid kive. Mõned võtsid kaasa suure tükki põlevkivi, mõned aga ilusad kivistunud loomakestega fossiilid. Edasi sõitsime oma kaunisse majutuskohta, mis oli Alutaguse Puhkekeskus
.
21. september
Ärkasime väsinuna, sest magama saime hilja. Pärast hommikusööki sõitsime Narva linna. Vaatasime üüratult suuri aherainepuistanguid ja  poolkoksimägesid, uurisime karjääride rekultiveerimise võimalusi, käisime põrgu mäe juures. Giid tegi natuke nalja ka ja ütles, et  saadab meid sõna otseses mõttes põrgusse. Külastasime elektrijaamade juures olevaid tuhaplatoosid ja settebasseine, nägime Narva veehoidlat. Lõunatasime Narva kutsehariduskeskuses. Edasi uurisime Rootsi lõvi mälestusmärki, käisime Narva jõe ääres ja Kreenholmi kvartalis. Jalutasime Hermanni kindlusesse ja heitsime pilgu Venemaale. Edasi tuli ekskursioon marsruudil Narva-Toila–Oru park, kus nägime hõbeallika koobast.

22. september
Kui päris aus olla, siis kolmandaks päevaks olid kõik juba päris väsinud, sestmagamisaeg ei kulunud magamisele. Kuid võtsime end kuidagi kokku ja üritasime päeva vastu pidada. Kell üheksa startisime Alutaguse puhkekeskusest liivakarjääri. Liiv leiab kasutusala ehitustöödes. Edasi külastasime  Kurtna järvestikku, millest saab kogu Jõhvi linn oma joogivarud. Giid rääkis meile, et algselt oli veetase kõrgem, aga nüüd on vett nii palju ära joodud, et järv on madalamaks jäänud. Edasi viis tee Valaste joani, mis on ka Eesti kõige kõrgem. Praegusel ajal juga vee hulgaga kiidelda ei saa, aga kevadine vaatepilt pidi pakkuma võimsa elamuse. Juga nägi igal juhul väga ilus välja. Kõige lõpuks läksime Saka matkarajale. Käisime mere ääres, kui täpsem olla, siis Läänemere kaldal. Rannas oli väga vahva turnida, otsida huvitavaid kive ning lihtsalt jalutada ja nautida vaadet. Rannas leidus palju ka sinisavi, mis on nahale hea.

Lõpuks sai programm otsa ning asusime koduteele. Suurem osa rahvast tukkus, kuid  kõik jõudsid õnnelikult koju ja jäid reisiga rahule.

Gerda Mändmaa
Laura Männiste
Iris Arumäe
VIII kl