Mihkel Raud - Musta pori näkku

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.

Mihkel Raud on ligi 30 aastat mänginud erinevates Eesti bändides. Tema uus raamat “Musta pori näkku” on aus, brutaalne, naljakas, ropp, traagiline, lõbus ja dramaatiline rokibiograafia, mille lehekülgi täidavad Eesti popajaloo legendid ja müüdid. Siin on tõestisündinud lood ning uskumatud kuulujutud. Samas on see raamat ka ühe nooruki raske eneseleidmise tee läbi armutute pummelungide, paljaste naiste kiretute kallistuste ja piinavate deliiriumitega. Mis mind aga sügavalt liigutas ja mis aitas tõenäoliselt ka Mihklil oma elupõletamist lõpetada, oli armastus ja austus oma ema vastu.

Mihkel on äärmiselt terav ja aus mälestuste kirjutamisel ning eriti teeb ta maha iseennast. Samas hoiab ta aga väga oma lähedasi.

Raamat liigub läbi noore Raua elu, alustades lapsepõlve siilisõitudest isaga, lõpetades viimse ilmutusega Peetruselt, mis temast päevapealt karsklase teeb. Sinna vahele jäävad väga värvikad momendid elumere lainetes suplemisest ning vahel ka neisse uppumisest, palju musta huumoriga vürtsitatud teravaid momente rockimaailma telgitagustest, hulganisti teadmisi muusikute era- ja hingeelust ning nende joomisharjumustest.

Sisse on põimitud lugusid kirjanike majast, kus ta elas. Kuidas Juhan Viiding mööda tuletõrjeredelit Jaan Krossi akna taha oli roninud ning rahvakirjaniku poolsurnuks ehmatanud, Ellen Niidu vana valge uunikumi pidevast putitamisest ja neli korrust allpool elavast Mihkel Mutist, kes teda halbadel hommikutel ikka poolese viinaga kostitas.

Mis mind eriliselt üllatama pani, oli see, et Mihkel Raud oma raamatus kirjutab sellisest ilusast ja väiksest kohast, nagu selleks on Varstu.

Katkendid raamatust:

„Mõne tunni pärast kimas Singer Vingeri tuuribuss lühikese kontsertreisi viimase sihtpunkti suunas. Varstu asub Tallinnast sama kaugel kui Riia, kuigi kuulus toona täisväärtusliku Eesti asulana Võru rajooni. Siin on väike ja tegus kultuurimaja, mille juhataja oli sümpaatne noor mees, kelle ülevoolav familiaarsus ning hüperaktiivne eneseväljendamine võisid siiakanti sattunud inimeses tekitada mulje, justkui kannataks kohaliku kultuurielu korraldaja vaimse taandarengu käes. Aga küüniline linnainimene pidas lollikeseks igaüht, kes külalisi midagi vastu tahtmata ennastunustavalt võõrustas.

Varstu kultuurimaja hubastesse kontoriruumidesse sisenedes juhatas entusiastist pakatav peremees meid bändile eraldatud ruumi, mille piklik laud oli lookas viina, keedetud kartulite ja valkja jahusousti all. Kohalikud kokad polnud millegagi koonerdanud. Kaste oli ausalt tummine ning viin korralikult külm. Kultuurimaja juhataja reguleerivate käemärguannete saatel viisid lapseohtu näitsikud tühjakstõstetud soustikausid minema ja tõid need uue laadungig paari hetke pärast tagasi. Me lahmisime armastava südamega vaaritatud toidukraami vaikides sisse ja tühjendasime lauale tassitud viinad kiireima mõeldava tempoga, et uutele ruumi teha. Mängu alguseni oli paar tundi aega ning kuidagi tuli need ju sisustada.“

„Peagi tuleb päev, mil ma Varstus igasuguse ajataju kaotamist nostalgiliselt meenutan. Peagi saan ma aru, kui lapsik ja süütu oli see õhtu puberteedieelikust tüdrukule Läti NSV külje all kitarri mängides. Peagi.“

Raamat on tegelikult väga tõsine, naljast kaugel, ent Mihkel Raud hoiab meeleolu üleval oma vaimukate kirjelduste ja keelekasutusega. Kui Mihklilt on tihtipeale küsitud, kas ta suure kirjaniku pojana ka ise mõne raamatu kirjutada kavatseb, on ta sellele nüüd võimsa vastuse andnud.

Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

Evelin Veinberg X kl

Rääkimata lugu

Olen vaadanud telesarja "Rääkimata lugu", mis on kolmapäeviti Kanal2 kell 20:55. Hetkel meenus lugu naisest, kes elas oma üheksa lapsega aastaid abikaasa terrori all. Seda lugu oli kurb vaadata, kuna see, mida ema ja lapsed läbi pidid elama, ei mahu hinge. Lapsed ei saanud mängida, lugeda ega sõpradega läbi käia, nad ei tohtinud osa võtta  kooliüritustest. Naine sai mehe tegelikku vihatunda juba esimest last kandes. Kui sünnituseni oli jäänud paar kuud, andis mees talle lihtsalt peksa. Mees oli kodus ainuvalitseja, kes ütles, mida tohib ja mida mitte. Lapsed olid oma kodus luku taga, kuna hoovi ümbritses kõrge tara ja varav käis lukku. Poisid eraldati emast ja õest ning pidid igal hetkel ainult tööd tegema. Ema suutis tegutsema asuda alles siis, kui üks poistest enesetappu üritas. 

Naine-lapsed pääsesid sellest olukorrast, kuid millise haava elu nende hinge jättis, võib ainult oletada. 

Inngery Karu X kl

Värvide mäng

Värvid hoiavad meie elu rõõmsamana ja elavana.

Mis värvi on armastus?

Sandra: Vikerkaarevärvi, sest minu jaoks on armastus hästi kirju.

Inngery: Punast, sest mulle meenus kohe südame motiiv.

Riivo: Tulimusta, sest mind ei huvita veel see.

Angela: Roosat ...

Thomas: Sinist ja punast, sest punane veri, sinine taevas...

Teele: Lillat, sest armastus sisaldab erinevaid värve.

Mis värvi on liblikas?

Sandra: Vikerkaarevärvi.

Inngery: Rohelist, kuna vaatasin aknast välja ja nägin puude latvu, mis olid rohelised.

Riivo: Kollast, sest ta on sündinud sellisena. Saage aru!

Angela: Kollast, sest ta tähendab soojust ja päikest.

Thomas: Kollast, sest need on lemmikliblikad.

Teele: Erkroosat, sest liblikaid on hästi näha.

Mis värvi on vihm?

Sandra: Halli, sest ta on vihm.

Inngery: Helesinist, sest pilk jäi pidama Evelini sallile, mis on samuti helesinine.

Riivo: Sinist, sest pilved on sinised.

Angela: Läbipaistvat.

Thomas: Halil ja rohelist, sest hall on udu ja roheline on muru.

Teele: Halli, sest vihm on tagasihoidlik.

Mis värvi on valu?

Sandra: Lillat, kuna sellega tulevad meelde lillad sinikad..

Inngery: Halli, sest hall on väga üksildane värv..

Riivo: Punast, sest veri hakkab jooksma.

Angela: Musta, sest see on minu jaoks sünge.

Thomas: hmm ... valget, iga haiglatuba on valge. Ja kõik haiglatega seonduv on valge.

Teele: Kollast, sest valu on hästi tunda ja paistab kaugele.

Mis värvi on viha?

Sandra: Punakas-musta.

Inngery: Erkpunast, sest olen näinud vihaseid inimesi, kes lähevad vihastena näost punaseks.

Riivo: Halli, sest ... hinnad on odavad J

Angela: Punast - sellega meenub kohe veri.

Thomas: Mis värvi ta on ??

Teele: Musta, kuna ta on halb ja hoiab tagaplaanile.

Mis värvi on hing?

Sandra: Valget ja rohelist - puhas ja rahustav.

Inngery: Valget, sest see on hästi rahustav värv.

Riivo: Valget, sest kummitused on valged.

Angela: Valget, sest hing on puhas ja valge on puhtuse sümbol.

Thomas: Hing on kui päikesevalgus, mis põleb ahjus.

Teele: Valget, sest hing on puhas.

Egle Veinberg X kl

3D film-meie tulevik

Filmitehnika on filmimisel kasutatav tehnika. Filmimisel on vajalik nähtava talletamine andmekandjale, mida tehakse kaameraga. Tavaliselt võetakse professionaalse mängufilmi tegemisel heli eraldi andmekandjale ja selle eest vastutab helirežisöör. Filmimisel kasutatakse spetsiaalseid valgusteid filmitava objekti, tausta jne valgustamiseks. Veel on profesionaalse mängufilmi juures väga palju eritehnikat vastavalt vajadusele. Sageli ehitatakse kallimate filmide jaoks näiteks eriefektide tehnika lausa eritellimusel.

  

Eesti vennad Kaur ja Kaspar Kallas on välja töötanud  Tallinnas tõenäoliselt esimene 3D-filmi kaamera maailmas. Koostöös kaamera tootja Silicon Imaging`iga võimaldab vendade 3-kg seade salvestada ja mängida 3D pilti.  Kaur Kallase sõnul üritatakse purustada levinud müüti, et 3D-filmimine on keeruline ja nõuab järelkäru täis tehnikat, vähemalt kolme tehnikut ning stseeni ülesseadmisele kulub vähemalt pool päeva.

Õigupoolest polegi 3D-kaamera puhul tegemist traditsioonilises mõttes kaameraga, vaid modulaarse süsteemiga, mis koosneb kahest kaamerapeast ja salvestist. Komplekt on mobiilne, kaalub ilma objektiivideta kõigest neli kilogrammi ning salvestatud pilti saab võtteplatsil kohe vaadata.

Seni läks 3D-pildi tootmiseks vaja kahte eraldi kaamerat ja eriseadet, mis kaameratest väljuvast pildist 3D-pildi kokku pani. Lisaks pidid kaamerad olema omavahel sünkroniseeritud, et kaadri ajastus oleks täpselt sama. See kõik oli aga üsna keeruline ning evis suurt ohtu anda ebakvaliteetset 3D-efekti. Samuti polnud selline lahendus mobiilne ega tasku­kohane.

Uus kaamera on mõeldud mängu- ja dokumentaalfilmide ning reklaamiklippide tootjatele ning kõigile filmikunsti edasiarendajatele. “Hetkel pole meil kahjuks plaanis kaamerat Eestisse enne kindlat projekti tagasi tuua, sest siin puudub maksejõuline turg sellise süsteemi järele, pigem panustame praegu kogu oma tähelepanu Poola turule,” ütleb Kaur Kallas.

Madis Kõivupuu X kl

Vanad majad ja head mälestused

Siin majas oli varem sidekontor.

Mäletan neid aegu, kui söögivahetunnil või hommikul enne kooli olid sides pikad järjekorrad. Isegi mina seisin vahel järjekorras, ostes pähkleid või komme.

 

Selles majas asus varem haigla.

Nimelt mäletan ma hambaarsti kabinetis käimist. Läksime koos emaga. Meenub tunne, kui jõudsime teisele korrusele, kus paistis hambaarsti kabineti uks. Tunne oli kõhe ja tekkis tahtmine minema joosta. Uksest välja tulles polnud enam midagi, aga  uuel külastusel kordus kõik.

 

Varem oli siin apteek.

Mina apteegist midagi ei tea, aga tädi rääkis, et siin majas elas abielupaar kahe lapsega. Müüsid rohtusid ja kõike, mis apteegis leidus. Pärast neid tulid uued apteekrid ja siis jälle uued. Nüüdseks on apteek suletud ja seisab tühjana, aga eks aeg näitab, mis temast edasi saab.

 

Siin asus  riidekauplus.

Mina mäletan kaupluse-aega hästi natuke. Kunagi päris ammu asus majas suur ja ainuke pood, kus müüdi riideid, kangaid ja majapidamistarbeid. Suuremat kaupa, näiteks mööblit, toodi linnast, aga muu kraam oli põhiliselt olemas. Tükk aega hiljem toimus poes vaid hädavajalike asjade müük, siis muutus ta kaltsukaks.

Nüüdseks on majal uus omanik, kes tegeleb hobuste ja ponidega.

Inngery Karu X kl

Küüned - meie enesehinnangu tõstjad

Küüned – keratiinkiud, valk, millel on suur väävlisisaldus.

Kas naturaalsed või geelküüned?

Naturaalsed küüned on pahatihti haprad. Selle üks võimalikke põhjusi on vale hooldus. Näiteks tuleks naturaalsete küünte puhul nende lakkimisel vältida formaldehüüde sisaldavaid lakke. Pikaajalisel kasutamisel muudab see küüned küll tugevaks, kuid samas ka kuivatab neid. Rabe küüs võib aga kergesti murduda. Küünte hooldamisel on soovitatav kasutada küünte tugevdajat ja kindlasti ka küüne(-naha)õli. Viimane aitab vältida küünenaha lõhenemist. Uus toode, mis tugevdab nii oma kui ka geelküüsi, on nailonkiude sisaldav aluslakk (base coat nylon). Nailonkiud moodustavad küüneplaadile seda tugevdava struktuuri. Nii püsib lakk ka naturaalsetel küüntel kauem peal.

Geelküünte kasuks räägivad samuti tugevus, naturaalne välimus(ka ilma lakita) ja küünesõbralikkus. Klientide seas on väga nõutud geelküüntele tehtud prantsuse püsimaniküür, mis kestab kuni järgmise hoolduseni. Sarnaselt akrüülküüntega ei talu ka mõned geelitüübid kuumust.

Geelküünte plussid:

• esinduslik välimus, mis tõstab enesehinnangut,
• võimalus tugevdada oma küüsi geeli/akrüüliga või taastada rikutud küünte suurepärane väljanägemine,
• saab valida küünte pikkust ja kuju,
• küünte murdumise korral on lihtne seda parandada,
• võimalus teha prantsuse püsimaniküür, mis on ilus järgmise hoolduseni ning ei vaja lakkimist,
• lakk püsib küüntel 2-3 nädalat

Geelküünte miinused:

• hooldus iga 3-4 nädala tagant,
• ei pruugi kõigile sobida,
• halvasti ja ebakvaliteetsete materjalidega paigaldatud geelküüned võivad rikkuda naturaalseid küüsi,
• ebahügieeniliste töövõtete korral võib levida küüneseen,
• sõltuvalt inimese tööiseloomust võivad küüned murduda,
• hooldamine on kulukas

TÄIUSLIKU MANIKÜÜRI KUUS REEGLIT:

Maniküüriga on nagu kokakunstigagi – kui järgite täht-tähelt retsepti, siis küünelakk kleepuma ei hakka.

1. Masseerige küünenahka õli või mõne pehmendava kreemiga, seejärel lükake see tagasi vatiga ümbritsetud pukspuust pulgakesega või kummiotsaga küünenaha lõikajaga.

2. Toitke küünekontuuri õli või kreemiga, kuid ärge lõigake küüne külgedel olevat väikest nahka: see kasvab muidu veelgi jõulisemalt tagasi.

3. Eemaldage õli või kreem seebise veega.
4. Viilige küüsi, alustades suunaga väljastpoolt keskele, ilma edasi-tagasi liigutuseta. Küüned on kaetud keratiinikihiga, mida ei tohiks eraldada seda viilides. Eelistage peenikeste teradega klaasist või smirgelpapist küüneviili.
5. Poleerige küüne pinda, vähendamaks triipe ja eemaldamaks plekke. Nii jäävad küüned briljantsemad.

6. Kandke küüntele alati mingi aluskiht. Kui teil on kavas kasutada väga tumedat küünelakki, ärge kõhelge kandmast aluslakki suisa kahekordselt, nii ei värvi pigmendid teie küüsi.

Egle Veinberg X kl

Tähtkujude maailmas

Arvan, et igal inimesel on oma iseloom. Sul võivad olla eelarvamused, omamoodi mõtlemine ja sa ei pea seda häbenema.Iga tähtkuju all sündinud inimene on veidi erinev, nagu selgus väikesest uuringust.

VÄHK

Terje Lehes

Unistaja inimene;  vastuvõtlik, kuid muutlik nagu kuu; võin muutuda kergesti mängukanniks oma tunnetele ja tujudele; järeleandlik; meeldib kuulata meelitusi; ei armasta tungida esiplaanile; muusiku tüüpi; kohusetruu; meeldib kodusus ja perekonnaelu.

Õnnenumbrid- 3; 7; 14.

Värv- lilla

NEITSI

Inngery Karu

Mõistusinimene; sügava iseloomuga, selge loogikaga; reaalsuse ja selguse tunnetusega; ei salli liialdusi; vihkab ebaõiglust; meeldib koguda raha; omab kirge teadmiste järgi; on lugupeetud; hoolitsev.

Õnnenumber- 7

Värvid-helesinine ja heleroheline

JÄÄR

Evelin Veinberg

Teotahteline; kaldub tihti liialdustesse; rändaja; teiste julgustaja; pea on alati täis plaane ja mõtteid; julge; vabaduse armastaja; elu on vahelduva õnnega; armukade; tahab pereelus mängida peaosa.

Õnnenumber- 7

KAALUD

Viola Kasak

Rahuarmastaja; kaastundlik; ei lange teistele koormaks; võimeline valetama; lõbus; laisk; armastab kaua magada; armastab ehteid; peamine huvi on armastada ja armastatud olla.

Õnnenumber- 5

Värvid- sinine; roosa; pastelsed toonid

AMBUR

Kadri Vellak

Seikleja; ei tea, mida tahab; töökas; lahke.

Õnnenumber- 13

Värvid- violetne; roosa; lilla; must

LÕVI

Monika

Lahke; rahuarmastaja; lõbus; selge loogikaga; meeldib meelitusi kuulata; armastab loodust; meeldib kodusus ja perekonnaelu; rändaja; armastab sporti; osav; originaalne; hoolitsev; kohusetruu.

Õnnenumber- 6

Värvid- must; roosa; valge

Terje Lehes  X kl

Loodus läbi NENDE silmade

16. septemberil käisime  klassiga matkamas. Lõpp-peatuseks oli Tellingumäe lõkkeplats, kus kuulasime Georg Aheri ja Sirje Aheri loengut. Minul avanes  võimalus nendega  rääkida ning mõtteid vahetada järgnevas intervjuus.

Kuulates, kui põnevalt te loodusest räägite, tahangi ma alustuseks küsida, kas loodus ja selle võlude uurimine on teie jaoks rohkem töö, hobi või lihtsalt viis oma vaba aega veeta?

Georg: Minu jaoks on see kõik kolm: töö, hobi ja vaba aja sisustus. Me püüame olla looduses nii palju, kui saame.

Sirje: Mul on samad mõtted- töö, hobi ja samas meeldiv viis maailma näha.

Kuid millest on saanud alguse nii suur armastus looduse vastu? Teie, Georg, manisite, et olete töötanud loomaaias, kas sealt hakkas „pisik” külge?

G: Tegelikult juba 7. klassis oli selge, et ma tahan bioloogiat õppida ja bioloogiks saada. Mind mõjutas  raamat „Huvitav zooloogia“ ning kui ma olin selle läbi lugenud, teadsin, et minust peab looduseuurija saama. Lugesin veel palju raamatuid sellel teemal, käisin looduses ja nii see tunne süvenes kogu aeg. Kahtlust polnud 7. klassist alates.

S: Kui ma olin väike tüdruk, meeldis mulle vanaema aias istuda ja loodust jälgida. Vaatasin taimi ja seda, mismoodi nad välja näevad, mille poolest erinevad üksteisest, millal keegi õitseb, millised on seemned, leheservad. See oli hästi huvitav. Linnud mind ei huvitanud, kuigi tavaliselt vaadeldakse just linde.

Kuna käisin koolis Tallinnas, oli mul võimalus juba 2. klassist alates loodust õppima minna  Noorte loodussõprade majja. Käisin seal kuni keskkooli lõpuni. Sealt edasi läksingi ülikooli bioloogiat õppima ning peale ülikooli lõpetamist tagasi Noorte loodussõprade majja , juba õpetajana.

Kas looduses viibimine mõjutab teid- rahustab või motiveerib oma elu paremini ja teistmoodi elama?

G: Ei oskagi nii öelda. Ma lihtsalt käin seal, tavaliselt koos kaameraga. Mulle meeldib vaadata loodust läbi objektiivi, kuigi Sirje vahel pahandab, et vaata ikka pärissilmaga, mitte läbi fotoaparaadi. Aga mulle ikkagi meeldib objektiiviga, see annab võimaluse tähelepanu koondada millelegi,  jäädvustada hetke, tabada detaile, mida mulle meeldib otsida. Pärast on hea arvutis detaile vaadata ja suurendada, rõõm on suur. Peamiselt käingi ma detaile otsimas, kuid vahel mulle meeldib lihtsalt loodust jälgida ja mõelda, kuidas see terve masinavärk siiski töötab. Imeline värk on see loodus.  Ma usun, et sellest ei saa ma kunagi aru, kui üldse on inimesi, kes sellest aru saada oskavad.

S: Mul tekib looduses tohutult küsimusi, mis paraku ununevad sama kiiresti kui tekkisid, sest uued küsimused tulevad peale. Mulle meeldib mõelda ja arutleda- näiteks, miks see liblikas just siia selle õie peale laskus, mitte kõrvalolevale õiele.  Küsimusi on palju ja nendele oma peas vastuste otsimine on põnev.

Mainisite, et käite palju metsas ja jälgite loodust. Esineb teil ka selliseid metsaskäike, kus avastate enda jaoks midagi uut ja huvitavat, hämmastute millestki, kogete uut elamust?

S: Oi, selliseid juhtumeid on palju! Näiteks ükskord nägin, kuidas rähn selili kukkus, ma ei olnud varem tulnud selle peale, et ka rähn võib libastuda (kuigi ta tuleb puutüvele ja kinnitub sinna) ja lihtsalt selili kukkuda. Seal ta siis oli, ajas ennast uuesti püsti ning lahkus,  häbitunne näos. 

G: Kogu aeg leiad midagi põnevat, näed midagi uut. Viimane kogemus oli pühapäeval Lahemaal, kui vaatasime sookurgi, kes kogunesid äralennuks. Nende suur mass ja tants sealjuures, no see oli fantastiline vaatepilt!

Tahaksin teie käest küsida veel ka seda, kui saaksite ennast samastada mingi looma, linnu, taime, putukaga, milline see loom, taim, lind, putukas oleks  ja miks just see?

S: Mina tean! Ma olen selle mõelnud. Ma arvan, et olen arusisaliku moodi. Kui ei ole vaja liigutada siis ma ei liiguta ennast üldse. Hea meelega lihtsalt mõnulen ja olesklen kusagil, täpselt nagu arusisalik. Samas, kui on vaja midagi teha, teen seda sama vilkalt nagu arusisalikki.

G: Ma samastaksin ennast kärnkonnaga-rahulik, aeglane, eriti ei hüppa kuhugi, liigun mõtliku aeglusega edasi. Vahel seisatan ka ja vaatan seda maailma hämmastunud pilguga ning mõtlen, et vat, miuke ta siis on!

Projekti "Vaikuse hääled" toetab Euroopa Noored Eesti büroo

Jane Saluorg XI kl

Päev metsas

16ndal septembril ootas meie kooli 11. klassi ees 10-kilomeetrine matk. Olin endalegi üllatuseks seda päeva juba eelmisest õhtust saadik veidi oodanud.

 Hommikul kell 8.15 startisime Varstust. Kui olime ühe metsa äärde jõudnud, jättis bussijuht bussi seisma ning meie astusime rõõmsalt veidi sügisese uduga kaetud maapinnale. Jagasime siis ennast rühmadesse. Juba varem olin sättinud ennast fotograafide gruppi, kuigi selgus, et minu digikas on ju katki (tüüpiline mina). Õnneks sain endale organiseerida ühe veidi vanema seitsme megapixlise fotoka, millelt erilist kvaliteeti oodata ei olnud.

Hakkasimegi siiis metsa kõndima. Kohe suhteliselt alguses jäid meile Triinuga silma tihedad ämblikuvõrgud, mis asetsesid maapinnast veidi kõrgemal rohuliblede või muude taimede küljes. Hilisemal vaatluses selgus, et terve mets oli neid täis ning koos hommikuste kastepärlitega särasid päiksevalguse käes. Ämblikuvõrgud oma kaheksajalgsete omanikega osutusid minu ja minu kaamera lemmikuteks.

Metsas jalutada oli väga mõnus, kuigi vahepeal tegid meele mustaks inimeste poolt puudele kinnitatud kilekotid, penoplastitükid ning tee äärde visatud pudelid ja purgid. Morn meeleolu aga ei saanud püsida kaua, kuna iga natukese aja tagant võis jälle kuulda, kuidas Mario oma heledal häälel laulab: „Tsamina mina, ee-ee waka waka, ee-ee!“ Kuulda saime ka laule Nele-Liis Vaiksoo repertuaarist ning loomulikult härra Kroonmäe omaloomingut.

Kui olime oma sihtpunkti Tellingumäele jõudnud, ootas meid ees loeng, mida pidasid Sirje ja Georg Aher. Minu arvates olid lektorid väga tasemel ning pärast leidus paljugi, mille üle mõelda. Georg Aheri jutust meeldis mulle selline tarkusetera, et inimene suuudab saavutada elus nii mõndagi, kui ta oskab küsida õigeid küsimusi ning leiab tee, kuidas neile ka ise vastata.

Päast loengut jooksid poisid aja sisutamiseks heinapallide peal, mis oli suhteliselt naljakas vaatepilt. Mõne aja pärast sebis suurem osa klassist heintes -  kõik oleksid justkui esimeses klassis tagasi olnud.  Peagi hakkasime kodu poole liikuma. Mõnistesse jõudnud, otsustasime Airiga, et meie jaoks ei ole veel matk lõppenud ning läksime koos Mõnistest pärit klassikaaslastega nende peatuses maha ja kõndisime sealt jalgsi koju. Järgmisel päeval tuletasid minu jalad küll väikse valuga 15-kilomeetrist matka meelde, kuid arvan, et see päev metsas tasus end täiesti ära.

Projekti "Vaikuse hääled" toetab Euroopa Noored Eesti büroo

Anette Konksi XI kl

Mäng on väikese inimese töö

1. oktoobril tähistati  koolis õpetajate päeva. Traditsiooni kohaselt täitsid sel päeval õpetajakohustusi abituriendid. Kuigi minul on veel käia pikk tee abituriendiks saamiseni, avanes mul võimalus olla õpetaja rollis. Seda mitte koolimajas ja koolilaste ees, vaid meie pisikeses lasteaias Sipelgas.

Oli unine reede hommik. Pisikesed „sipelgad“ saabusid  oma pesasse. Kes rõõmsal näol ema-isa käekõrval, kes natuke häälekamalt suurema venna-õega. Kohale jõudnud, valitses laste silmades suur segadus. Küsimus kõikide näos oli üks:“ Mida need võõrad siin teevad? Kes nad sellised on?“  Tuba oli hetkega täis arglikkust Eks meilgi, suurtel poistel-tüdrukutel, nappis esialgu julgusest. Õigupoolest ei osanud me kusagilt pihta hakata. Kuid aja möödudes muutus olukord paremaks. Mida rohkem me nende väikeste põnnide juures viibisime, seda paremini leidsime ühise keele ja suhtumine meisse kui „sissetungijatesse“ ununes peagi. Küll oli palju neid säravaid silmapaare ja ääretut uudishimu! Kes tiris sukasäärest puzzle’t kokku panema, kellele meeldis hoopiski  joonistada, kes mängis rahumeeli kodu, kellega pidi käsi pesemas käima ja sealjuures välja mõtlema, kuidas seep ja vesi ühe lapse jaoks huvitavaks muuta. Mõnel meist õnnestus kõige suuremate ehk koolieelikute rühma hommikutraditsioonidest osa saada. Istusime  ringis, saime tuttavaks, laulsime lasteaia hümni, tegime hommikuvõimlemist, lugesime luuletusi, mängisime ringmänge ja naersime südamest.

Aja jooksul täitusid ruumid üha suureneva õhinaga. “Tädi, loe mulle kiisudest! Tädi, tee pardi häält! Onu, kas sa aitaksid mind selle kraanaga? Kuule, mängime kodu! Ehita mulle onn!  jne.“ Mind tabas küll vahel selline „lõhkirebitu tunne“- korraga oli vähemalt kolm punapõskset põnni ümber ja kõik nad soovisid tähelepanu ja pühendumist ainult enda „probleemile“. Kuid ega kõik nii rahulik ja roosiline ka olnud. Esines konflikte, mis algasid suure jonniga ning lõppesid pisarate valamisega. Peamisteks tülitsejateks olid tüdrukud ja nende maha rahustamine osutus päris rängaks proovikiviks.

Käisime pisikestega ka õues. Õueminek lasteaias on võrreldav katastroofiga- terve riidehoid  täis  põlvepikkuseid „päkapikke“, igaühel midagi öelda, kas siis hääletult või häälekalt. Mõni poiss otsustas korraldada streigi riietumise vastu  ja põhjendas lärmakalt, miks tema ja mitte keegi teine ei tohi välja minna. Üks tüdruk suutis oma kombekalt voodri lahti harutada ja mõni laps sai suurest riietumisest lihtsalt vapustuse ning hakkas keset kõige vaiksemat hetke täiest kõrist kisama. Kes pani kummikud valetpidi jalga, kellel ei sobinud kindaid kätte panna, kellel oli mütsi vaja pähe sobitada- ühesõnaga abi vajasid kõik. Õue jõudsime siiski kõik elusate ja tervetena. Mängimine läks lahti. Erilise sümpaatia võitis liumägi, kus liulaskjaid oli terve pika järjekorra jagu. Ega meiegi  seal niisama istunud. Onu mängis tagaajamist, mina kiigutasin lapsi ja laulsin lastelaule ning ülejäänud meist veetsid toredasti aega „Haned luiged tulge koju“ seltsis.

Lasteaias möödus aeg kui lennates ja peagi oli kellaosuti halastamatult tiksunud niikaugele, et kasvataja roll hakkas reaalsust kaotama. Tegime õues ühise grupipildi ja oligi aeg lasteaiavärav enda tagant sulgeda, kuid kas lõplikult?  Igatahes leidsid kõik pisikesed poisid-tüdrukud endale minu südames koha!

Jane Saluorg XI kl

AITÄH teile, ABITURIENDID!





Oli rebaste ristimise päev ja ülla-ülla, olin ise ka rebane. Päev algas lipu heiskamisega, mis meil üldse hästi välja ei tulnud. Loomulikult saime endale rebase vurrud ja väikese nöpsnina, mis oli ainuke meeldiv asi terve päeva jooksul. Seejärel anti tervele klassile üks ostukäru, mille põhi käis väga tihti alt ära ja õpikud kukkusid välja. Vahetunnid veetsime kala suus vedades, roomates, kooli ees riideid vahetades, üksteise kehaosasid musitades, prügikottides tantsides jne. Aga VOT kõige hullem osa ootas veel ees! Algas kõik sellega, et meil seoti silmad kinni ja viidi nö ootejärjekorda. Esimene punkt oli vahukommi söömine koos mädarõika ja sinepiga, aga mina sülitasin selle välja, sest maitse oli täiesti kohutav. Saime ka roomata, püsti tõusta, jälle roomata, aga seekord mingi löga sees, hüpata, alla libistada mööda õlist kilet, lumeingleid teha – mis oli minu jaoks päris jube, köit tirida ja veelkord roomata. Ja et meil kurk ei kuivaks, anti meile midagi JOODAVAT, millesse olid kokku segatud tomatimahl, muna ja arvatavasti midagi veel. Nii mõnigi meie klassi rebane ei suutnud seda juua ja plöga  kallati meile lihtsalt krae vahele. Loomulikult saime veel roomata, igaüks eri suunas ja  eriti mina, sest jäin teistest vahepeal üsna maha. Järgmiseks teibiti meid klassiga kokku ja kästi minna koolimaja ette, kus  pidime lipu langetama.Mida aga polnud, see oli  nöör, mille abil lipu kätte pidime saama. Nii ta jäigi sinna masti, pikemaks ajaks. Lugesime ära vande, kus oli väga absurdseid asju, mida mina ei mõtlegi täita, sorry! Vande lõppu tegime kollase värviga oma „käpajäljed“, mis said ikka ülimalt nunnud. Peale oma allkirja andmist olid meie käed ikka veel kollased ning milleks määrida oma riideid, nägusid, kui saab ka kaasrebaseid määrida! Niisiis pühiti oma käed kellegi pluusi või näo peale puhtaks. Ristimine lõppes kolme ämbritäie veega, mis meile peale visati. Algul oli soe ja siis… Ja  nii saigi see kõik läbi. Ahjaa, oleks peaaegu unustanud, kõik rebased ehk meie, pidime kandma lillasid ja oranže riideid. Tõesti, AITÄH teile, ABITURIENDID!

Evelin Veinberg X kl

eKool

Uus õppeaasta tõi meile kaasa suure üllatuse. Drastiliselt oli muudetud e-kooli. Esialgu tundus kõik uus ja põnev, kuid kui esimesed probleemid hakkasid ilmnema, olid paljud selles uuenduses pettunud ja „nutsid“ vana e-kooli tagasi.Kas tõesti peab e-kool sarnanema orkutiga, facebookiga? Paljud õpilased on kurtnud, et neile ei meeldi, et oma kooliasjadega tegelemisel näevad nad häirivaid faktoreid. Tõesti ei pea ma vajalikuks võimalust pidada oma klassikaaslastega e-koolis vestlus. Ja naljana võiks veel küsida,  millal me saame seal hakata üksteise pilte hindama ja kommenteerima?

Mulle isiklikult ei meeldi oma hinnete jälgimise süsteem. Vanasti olid kõik hinded tabelis kuupäeva järgi. Nüüd aga kliki hinde peale ja ürita mõistatada, mille eest see saadud on. Samuti on keeruline aru saada, mis kuupäeval sa puudunud oled ja mis põhjusega.

Probleemiks saab ka see, et koolidelt tahetakse üha suuremat maksu selle eest, et nende kool saaks e-kooli kasutada. Selline lüke oli muidugi e-kooli poolt ülimalt halval ajal sooritatud, sest koolid on niigi vihased, et praegune süsteem ei toimi. Enne oleksid nad pidanud muudatused kõikidele meeldivaks tegema, et koolide makstav raha oleks seda ka väärt.

Et mitte vaadata probleeme ainult õpilaste silmade läbi, otsustasin küsitleda ka oma ema, Reet Järvpõldu, kes e-koolis täidab õpetaja, klassijuhataja ja ka lapsevanema rolli.

Kas Sa eelistad e-kooli või paberkandjal päevikut?

Lapsevanemana eelistan e-kooli, aga õpetajana paberkandjal päevikut.

Milliseid positiivseid muutusi tõi e-kool kaasa?

Ülevaade lapse õppetöö tulemustest on ülevaatlikum.

Mis Sulle uue e-kooli puhul ei meeldi?

Ei meeldi see, et mitme lapse puhul on nende kodutööd läbisegi, hinde sisu ei kajastu, sissekanded on hajutatud. Klassijuhatajana ei saa ma hinnetelehti otse välja printida, muutusi ei näita koheselt, vaid ainult siis, kui enda kasutajast välja login

Kas laste õppetöö järgimine muutus lihtsamaks?

Jah, tulemused on kohe kuupäevaliselt näha.

Nii nagu ikka muudatustega, on nad alguses logisevad ja ebaefektiifsed. Kuid küll e-kooli meeskond annab endast kõik, et see kõigile hästi toimima hakkaks.

Helen Järvpõld XI kl

Tervitus

Tere tulemast Varstu Keskkooli õpilaste ajaveebi Varstukas!