Täna elan Eestis, kus haridusel ja haritusel on aina suurenev tähtsus, sest meie olevik ja tulevik sõltub haridustasemest. Viimasel ajal olen ma kahjuks pidanud tõdema, et inimeste võimalused hariduse omandamisel on suuresti sõltuvusse viidud riigiisade huvide, otsuste ning isudega.
Ma usun, et me kõik oleme mingil moel kursis pillerkaariga, mis ümber kõrgharidusreformi toimub (erinevad meeleavaldused, sõnavõtud, veto). Kõrvaltvaatajana on jäänud mulle mulje, et kõrgharidusreformi puhul on tegemist tragikoomilise näitemänguga, milles on oma roll etendada nii üliõpilastel kui ka haridusministeeriumi ametnikel (valitsusel). Mõnda aega tagasi otsustas mängu tulla ka president - seda oma veto kehtestamise õigusega. Siinkohal on paslik küsida, miks president sekkus?
Ma arvan, et üheks ja eeldatavasti ka kõige suuremaks põhjuseks oli arusaam, et kõrgharidusreformi eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Nimelt tuleneb põhiseaduse paragrahvist, et ülikoolid peavad saama ettenähtud piirides ise oma tegevuse üle otsutada ega tohi olla täitevvõimu poolt mõjutatavad. Kui nüüd lugeda reformi eelnõus kirja pandud rahastamispõhimõtte aluseid, leiame vastuolu. Eelnõus on kirjas, et rahastamispõhimõtted pole tulevikus sätestatud seadusega, vaid need kehtestab valitsus oma määrusega. Riigipea ning paljud praegused üliõpilased, õpetajad ja abituriendid juhivad tähelepanud aspektile, et selline raha jagamise kord võib tekitada olukorra, kus raha andjaks ja kriteeriumi kehtestajaks osutub sama võimukandja. On selge, et sellises mahus reformi puhul on raha oluline ning seepärast ma leian, et raha üle otsustamine peaks toimuma moel, mis välistaks korruptsiooni ja pettuste ohu. Pole õige, et ülikoolidel puudub vabadus oma tegevuse üle otsustada ning muutuda võimukandja poolt mõjutatavaks. Paljud õpetajad leiavad, et rahal on tohutu jõud panna inimesi tegema asju, mis on kasulikud rahastajale, kuid kahjulikud raha saajale.
Teise punktina juhikisn ma tähelepanu lausele „Tasuta õpe vaid eesti keeles“. Muidugi on tore, et Eesti riigi kodanikul ja eesti keelt kõneleval inimesel on õigus saada emakeelset haridust, kuid kas see peaks nii olema ka kvaliteetse kõrghariduse puhul? Ma ei taha seda hästi uskuda, sest fakt, et kõik toimub ainult eesti keeles, välistab võimaluse välisüliõpilastel Eestisse õppima tulla ja seega nullitakse ära ka ülikooli tunnustamine rahvusvahelisel tasemel. Ka praegused üliõpilased leiavad, et eelpool mainitud lause ei vii positiivsete tulemusteni, sest nii diskrimineeritakse vene õppekeelega koolidest tulnud tudengeid - reform oleks justkui karistus vene noorele selle eest, et ta ei oska piisaval tasemel eesti keelt. Samuti langeks hariduse ja harituse kvaliteet, sest ammu on teada tõde, et tark inimene peab oskama mõelda, lugeda ja unistada rohkem kui ühes keeles.
Minu ja paljude teiste üliõpilaskandidaatide jaoks on küsitav ka võrdsuse olemasolu antud reformis. Soov püsida tasuta õppekohal toob kaasa kohustuse täita õppekava semestri lõikes täies mahus, st 30 EAP. Kui üliõpilane seda ei suuda, on kõrgkoolil võimalus nõuda osaliselt õppekulude hüvitamist. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Juku, kes on pärit vaesest perekonnast, lõpetab heade tulemustega maal keskkooli ja asub õppima ülikooli. Poiss peab minema tööle, et tasuda oma ühiselamukoha, toidu ja transpordi eest. See tähendab aga seda, et Juku peab ülikoolis püsimise nimel pingutama ja vaeva nägema palju rohkem kui majanduslikult kindlustatud perekonnast pärit inimene, kellel on piisavalt aega, et täita semestris 30 EAPd. On see õiglane, kui töötav tudeng peab konkureerima üliõpilasega, kelle ainsaks ülesandeks ongi ainult õppida? Paljud praegused abituriendid leiavad, et reform tekitaks ebavõrdsust seal, kus seda kindlasti olla ei tohiks ja läbi selle vähendatakse üliõpilaste konkurentsivõimet ja enesearendamisvõimalusi väljaspool teoreetilist haridust (teadusklubid, taidlus, sport, ...). Reformi on vaadatud ainult ühe mätta otsast ja sellest suunast, mis riigile kasu toob. Üliõpilaste arvamustest ja emotsioonidest on lihtsalt üle sõidetud. Olukord, kus poliitikud võtavad sõna ja teevad maha üliõpilasi meeleavalduste pärast, seab kahtluse alla igasuguse demokraatia olemasolu ning võrdsuse, mis meil kui kodanikel, õpilastel, tudengitel ja eelkõige inimestel sellise suure sammu astumise puhul tagatud peaks olema.
Eelneva jutu põhjal tänan ma õnne, et presidendil oli piisavalt inimlikku mõistmist ja arusaama, kehtestamaks kõrgharidusreformile veto. Ma arvan, et kui reform oleks vastu võetud sellisel kujul, nagu ta oli kirja pandud, oleks „avalik-õiguslikust“ kõrgharidusest saanud reformitud haridus, mida on õigus omandada vaid ilusatel, rikastel ja tarkadel. „Alamklass“ oleks pidanud leppima reformimata haritusega, mida elul meile iga päev pakkuda on. See viimane polekski väga halb variant, kui jätta arvestamata tõsiasi, et tööturul konkureerimiseks on meil vaja just seda kõrgaharidust tõendavat dokumenti, mitte intelligentsust, mis igasühes meis peidus on.
Jane Saluorg XII kl
