Pildikesi möödunud kooliajast

Mälestused koolist

Küsitlesin Varstu Keskkooli vilistlasi möödunud kooliaja kohta.

Vastasid 55. lennust Liina Taits, 54. lennust Jaan Parts, 53. lennust Marin Sokk (Henning), vilistlane 49. lennust, kes soovis jääda anonüümseks ja 36. lennust Juta Kond (Hainas).

Kas Sulle meeldis Varstu Keskkoolis käia ?

Jaan: Jah, meeldis, kuna kool oli üpriski kodu ligidal ning keskkoolis käimise eest ei tulnud maksta 

Marin:  Mulle meeldis käia Varstu Keskkoolis. Alguses oli raske kohaneda teistega.

Liina: Meeldis, sest sealne õhkkond oli mõnusalt sõbralik ja teadmine, et tead peaaegu kõiki keskkoolis õppivaid ja õpetavaid inimesi, on ka omaette pluss. Muidugi muutis keskkoolis käimise hubasemaks ka uus purskkaev ja mõnusa tunnikellaga koolimaja.

Vilistlane: Jah, meeldis.

Juta: Meeldis küll, kuigi alguses oli raske.

Mille poolest erineb Varstu Keskkool teistest koolidest?

Jaan: Üheks väga heaks ja suureks plussiks võrreldes teiste koolide ees on see, et saab odavalt teha autojuhilubasid. 

Marin: Varstu Keskkoolis pole nii palju vägivalda kui teistes. Õpetajad saavad paremini aru, kui sul on rasked ajad.

Liina: Varstu Keskkoolist saab rohkem, kui ma seal käies arvasin. Kahetsen, et ei osalenud nendes ainetes, mida  kool valikainetena pakub. Valikut on, tuleb ainult ise sellest kõigest kinni haarata!

Vilistlane: See on selline väike armas kool, kus kõik teavad üksteist ja alati said kõik kõigiga hästi läbi. 

Juta: Tollal oli Varstu kooli tase kõrgem kui Mõniste koolil. Siis sai kaVarstu Keskkoolist autojuhiload. Veoautoload said ainult õpetajate tütred, ma oleks ka tahtnud saada :) 
Juba tollal olid esimesed arvutid olemas ja meile õpetati teksti redigeerimist, kopeerimist ja kleepimist. See oli õudukas, kuid nüüdseks on infotehnoloogia edasi arenenud ja kes on saanud proovida tööd Jukude ja Elektroonikatega, võivad kinnitada, et tänapäeva arvutitega saab pisimgi laps hakkama.

Milline on kõige parem mälestus?

Jaan: Parimaks mälestuseks on see, et leidsin endale lõpuklassis olles tüdruku .

Marin: Mulle meenub see, kui  rebaseid retsisime. Oi, me oskasime jama keerata!

Liina: Kõige paremat mälestust ei oskagi koheselt välja tuua, kuid eks need kolm lühikest aastat olegi üks väga hea kogemus ja ühtlasi ka mälestus.

Vilistlane: Mälestusi on palju ja kõik väga head. Kõige paremaks mälestuseks jääb ikkagi lõpupidu.

Juta: Kuna meie, kes tulime Mõnistest ja Harglast, pidime kaua bussi ootama, veetsime aega Varstu sööklas kaupluse kõrval. Sõime magustoitu ja ajasime juttu. Kooliõdedega oli ka pärast kooli mõnus juttu  puhuda.

Kes oli su  lemmikõpetaja?

Jaan: Lea Mändmets

Marin: Neidi, Lea ja Leili.

Liina: Minu lemmikuks kujunes juba keskkooli esimesel aastal matemaatikaõpetaja Juta Koemets, kes hiljem sattus ka meie klassi klassijuhataks. Muidugi on seal koolis ka palju teisi õpetajaid, kes olid ülimalt toredad, näiteks Helen Oppar ja Reet Järvpõld. Kindlasti peaks ära mainima ka Lea Mändmetsa, kelle tunnid olid küll natukene piinavad, kuid tagantjärele mõeldes kõige kasulikumad.

Vilistlane: Minu lemmikõpetajad olid Rita Riisenberg ja Kerly Uppin.

Juta: Juta Koemets meeldis mulle. Tal oli mõnus huumorimeel ja matemaatikat õpetas hästi.

Kuhu läksid/lähed edasi õppima?

Jaan: Õpin hetkel Eesti Maaülikoolis.

Marin: Peale Varstu kooli läksin Tallinna Teeninduskooli.

Liina: Peale keskkooli lõpetamist asusin õppima Eesti Maaülikooli, kus sel kevadel lõpetan veemajanduse erialal esimest kursust.

Vilistlane: Peale keskkooli läksin Võrumaa Kutsehariduskeskusesse.

Juta: Pärast keskkooli läksin tööle. Alles aastate pärast Võrumaa Kutsehariduskeskusesse.

Mida pead oma suurimaks saavutuseks pärast kooli lõpetamist?

Jaan: Suurimaks saavutuseks oli ülikooli sissesaamine.

Marin: Olen hakkanud ennast kehtestama.

Liina: Suurim saavutus peale kooli lõpetamist ongi ilmselt see, et õpin ülikoolis ja kohe varsti edukalt läbitud ka teine sess.

Vilistlane: Ei oska suurimat välja tuua, on olnud erinevaid saavutusi erinevatest valdkondades.

Juta: Olen suutnud oma elu elada nii, et ei ole siiani vajanud mingit riigipoolset sotsiaalabi, s.t. mul on olnud töö.

Mis koolis omandatust on osutunud kõige väärtuslikumaks?

Jaan: Väga hea meel on selle üle, et keskkoolis oli päris ränk eesti keele õppimine, seega pole edasises elus erilisi probleeme kirjutada kirjatöid, esitlusi, referaate.

Marin:  Ühtekuuluvus. Koos saame hakkama. Ei ole ühtegi raskust, mida ei saaks ületada.

Liina: Kõige väärtuslikumaks on osutunud  emakeele rääkimise ja kirjutamise oskus. Olen aru saanud, et emakeel on emakeel ning seda tuleb hoida ning just Varstu Keskkool andis sellele hea põhja alla.

Vilistlane: Kõige väärtuslikumaks on osutunud eesti keele ja matemaatika alased teadmised.

Juta: Autojuhiload :)

Minu arvates oli seda küsitlust läbi viia päris huvitav, sest sain teada, mida vilistlased Varstu Keskkoolis õppimisest arvasid. Suur aitäh vilistlastele, kes võtsid vaevaks küsimustele vastata!

Kairit Kasuk XI kl

Sellised me oleme, tulevased abituriendid

Suvi on tulemas ning kätte jõuab aeg, mida kõik oleme juba mitu kuud oodanud. Meie jaoks on järgnev kooliaasta kauaoodatud, sest nüüd on meie kord saata esimesse klassi tulevased Varstu Keskkooli vilistlased. Selleks, et saaksite meist parema ülevaate, palusin igal klassikaaslasel iseloomustada oma klassiõde, -venda ning tulemus on selline:

Kairit -  abivalmis ja rõõmsameelne klassikaaslane.

Kristiine - vaikne, rahulik, kuid alati sõbralik.

Teele Ploom- temaga saab alati nalja. Peale  rõõmsameelsuse on ta ka kena.

Keivo-   meie klassi naljanina, tema ütlused toovad alati naeru suule. Muidugi on Keivo ka sõbralik ja alati abivalmis.

Silver -  meeldib kalal käia, jalkat mängida. On aus ja sõbralik.

Teele Piir-  teab ainukesena, mis tunne on hüpata kaugust, kui tuul on vastu.

Carl-  kõva naistemees, joogimees, suitsumees ja muidugi normaalne mees.

Kaidi- klassi rõõmurull. Aina naerab ja tuju on tal kogu aeg mega. Alati abivalmis ja tore. Igas olukorras leiab midagi naljakat. Oma naeruga suudab ka teisi naerma panna.

Keiu - abivalmis ja heatahtlik neiu. Ta iseloom on juhtiv ja võimalustest kinni haarav. Kohati natuke laisk nagu me kõik.

Kaidi Parv XI kl

Mitmekülgne Varstu keskkool

Meie kooliperet võib iseloomustada väga erinevate omadustega

Esiteks- ühtehoidev. Vastlapäeva, sõbrapäeva või hoopiski emadepäeva korraldamisse ja läbiviimisse kaasatakse kogu koolipere. Kõigil on võimalik välja tulla huvitavate ideedega ja neid ellu viia.

Teiseks- võimekas. Meie kooli õpilased käivad erinevatel olümpiaadidel, osalevad konkurssidel ja paistavad nendel silma. Osaletakse teaduskooli töös ning mitmed noored õpivad  lisaks muusikakoolis.

Kolmandaks- sportlik. Vaadake neid arvukaid karikaid, medaleid ja diplomeid, mida spordivõistlustelt koju on toodud!

Neljandaks – julge ja südikas. Varstu kooli noorkotkad ja kodutütred on teada-tuntud üle maakonna.

Viiendaks - laulu- ja tantsuhimuline. Tants on läbi aegade noori köitnud. Koolitantsul osalemise nimel antakse endast parim ja „viimane veretilk”. Üle pika aja kuulasime oma kooli laste laulu lauluvõistlusel Varstu Visoon.

Kindlasti leiab ka kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda punktigi. Ühesõnaga, siin koolis tasub õppida, huvialadega tegeleda, sportida. Inimesed selles majas on väga sõbralikud ja lahked ning mis peamine, me tunneme end alati siin hästi!

Kristiine Anton XI kl

Teisel pool Eestit

Elan Võrumaal, pea 300 kilomeetrit kaugemal oma Rakveres elavast emast.

Kolisime emaga aastal 2004 Tallinnasse, veetsime seal paar kuud ning sõitsime Rakverre, kus käisin koolis üheksanda klassini. Lõpuks leidsin, et linnakool on minu jaoks liig ning tulin tagasi maale isa juurde elama.

Olen nüüd siin, Varstus, olnud jälle kaks aastat ja käin 11. klassis, kuid järjest rohkem ja rohkem ma igatsen oma ema järele ja mõistan, kui väga ma teda ikka armastan ja kuidas mul on temaga vedanud. Käin igal vaheajal tal külas. Kuigi see pole pikk aeg, on ikkagi teda rõõm näha ja tugevad kallistused tema poolt on alati südantsoojendavad. Koosveedetud vaheajad on alati paremad. Rääkimist jagub ning käime shoppamas ja pitsakohvikus. Kuigi mu ema on 40ndates, on ta hingelt 20-aastane ja selle tõttu veedamegi aega lõbusalt. Muidugi suhtleme ka siis, kui ma Võrumaal olen ja iga päev, aga see ei ole see.

Tean, et meie vahemaa ei ole tegelikult väga suur, aga minu jaoks küll, sest ema pesamunana tunnen temast puudust. Ta on minu jaoks maailma parim ema ja lahkumishetkedel tuleb mul alati pisar silma...

Keiu Lille XI kl

League of Legends (LoL; Legendide liiga)

LoL - arvutimäng, milles on vastamisi kolm hõimu. Sa saad valida kangelase, kellena tahad teiste vastu koos tiimiga võidelda. Samuti on kaks kaarti: üks, kus on kokku viis kangelast ja teine, kus on kolm kangelast. On võimalus valida kergem tase ehk arvuti vastu mängimine (bots) või kui oled piisavalt julge ja osav, siis teiste inimestega üle maailma. Eestis on mängijaid vähe, umbes paarisaja ringis ja veel vähem tüdrukuid, kes seda mängivad ning sellepärast olengi uhke ütlema, et olen girlgamer (tüdrukmängur).

Hakkasin LoL-i mängima tänu oma vennale, kes enne mind oli seda juba aasta pelanud (mänginud). Vaatasin alati kõrvalt,  mida ta teeb ja muidugi algul arvasin, et see on mõttetu, kuni lõppuks palusin tal ennast õppetada. Üle kuu harjutasin venna käpa all ja siis hakkasin juba ise õppima. Alustasin mängimist botide(arvuti) vastu, kuni lõpuks võtsin julguse kokku ja asusin mängima teiste inimestega. Alguses oli kõik väga raske, sain vahepeal ka sõimu, aga ei lasknud sellel end heidutada. Niisiis, kui olin juba pool aastat ära pelanud, hakkasin järjest paremaks ja paremaks muutuma, tiimikaaslased sõltusid minust rohkem minust ja tekkis arusaam koostööst, abistamisest  ja ettevaatlik olemisest.

Täitus 9 kuud ning leidsin täitsa oma tiimi, milles oli kaks venda Serbiast ja nende sõbrad. Kahjuks ei jäänud tiim samaks. Tulid asemele poiss ja tüdruk Ungarist, aga kuna tase polnud sama kui meil, siis pidime uustulnukaid õpetama. Suurema osa võitlemisest tegid Serbia poisid ja mina. Peale LoL-i mängimist oleme saanud väga headeks sõpradeks, nad lubasid mind külastama tulla ja mina neid.

Möödas on 2-3 aastat mängimist väikeste pausidega ja olen väga õnnelik, et hakkasin seda tegema. Mängust on saanud mulle suur hobi, tänu millele olen endale tutvusi ja sõpru juurde saanud. Loodan, et tulevikus on ka Eestis rohkem mängureid ja muidugi tüdrukuid, siis saaks mujal maailmas ka inimesed teada natukene rohkem meie maast.

See you at the fields of justice! (Näeme õigluse väljadel!)

Keiu Lille XI kl