Elan Võrumaal, pea 300 kilomeetrit kaugemal oma Rakveres elavast emast.
Kolisime emaga aastal 2004 Tallinnasse, veetsime seal paar kuud ning sõitsime Rakverre, kus käisin koolis üheksanda klassini. Lõpuks leidsin, et linnakool on minu jaoks liig ning tulin tagasi maale isa juurde elama.
Olen nüüd siin, Varstus, olnud jälle kaks aastat ja käin 11. klassis, kuid järjest rohkem ja rohkem ma igatsen oma ema järele ja mõistan, kui väga ma teda ikka armastan ja kuidas mul on temaga vedanud. Käin igal vaheajal tal külas. Kuigi see pole pikk aeg, on ikkagi teda rõõm näha ja tugevad kallistused tema poolt on alati südantsoojendavad. Koosveedetud vaheajad on alati paremad. Rääkimist jagub ning käime shoppamas ja pitsakohvikus. Kuigi mu ema on 40ndates, on ta hingelt 20-aastane ja selle tõttu veedamegi aega lõbusalt. Muidugi suhtleme ka siis, kui ma Võrumaal olen ja iga päev, aga see ei ole see.
Tean, et meie vahemaa ei ole tegelikult väga suur, aga minu jaoks küll, sest ema pesamunana tunnen temast puudust. Ta on minu jaoks maailma parim ema ja lahkumishetkedel tuleb mul alati pisar silma...
Keiu Lille XI kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar