Tööst, muljetest ja kuldsetest suudest

4. märtsil toimus Põltsamaa Ühisgümnaasiumis järjekordne kõnevõistlus „Kuldsuu 2011“. Üheteistkümnendat korda toimunud ürituse patrooniks oli Ene Ergma, kes julgustas noori arukaid mõtteid selge sõnaga välja ütlema.

 Mina osalesin ka, kuid mitte kõnelejana, kes rabeleb „sätendava tiitli“  pärast. Mul oli au kuuluda seekord žüriisse. Minu „kolleegideks“ olid vägagi tuntud inimesed nagu Härmo Saarm -  avaliku esinemise koolitaja, Toomas Lõhmuste Raadioteatrist, Riina Koolmeister Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonnast ja suure staažiga kõnevõistlustest ja -laagrist osavõtnu Pamela Maria Eesmaa -  ajakirja TervisPlus toimetaja.

Esmamulje
Pean ausalt üles tunnistama, et olin esimest korda  „päris“ žüriis. Seepärast olid ka tunded, mis mind enne kohtunikuruumi sisseastumist valdasid, võrreldavad hirmuga õppimata jäänud kontrolltöö ees. Ei  osanud  ma kuhugi istuda ega astuda. Seisin seal pulksirge seljaga ja proovisin endast võimalikult head muljet jätta. Tegelikult polnud asi aga üldse nii hull, kui esmapilgul paistis. Mind võeti väga soojalt vastu ja minusse suhtuti kui mõtlemis- ja kritiseerimisvõimelisse inimesse, mitte kui kooliõpilasse, kellel hindamisalased oskused puuduvad. Üleüldse pani mind žüriisse kuulumine ennast tundma täiskasvanlikumalt.

Töö
Mida ma seal siis õieti ära tegin? Esmalt, sel aal kui võistlejad värisevatel jalgadel aulas meie sisenemist hirmupalavikus ootasid, istusin mina imeilusas ruumis, jõin sooja teed, rääkisin juttu korraldajatega ning otsustasime oma kaaslastega ära selle, mis kriteeriumi järgi me võistlejaid hindame, mitu kõnelejat me teise vooru laseme ja mis teemal peavad edasipääsejad lühikõne kirjutama. Positiivne oli selle juures see, et minu mõtteid ja ettepanekuid võeti kuulda.

Ajal, mil ma oma tööpositsiooni sisenesin, tõusid kõik saalisviibijad üles ja moodustasid meie sisenemiseks koridori. Täpselt nagu siis, kui staarid punasel vaibal kõnnivad. Jõudsin oma kohale  ja tundsin, et lõpuks on ka minu tööpäev alanud. Tuli kuulata 18 kõnet teemadel „Rehetoast taristuni“  või  „Aga ükskord algab aega...“.  Seal 2-3 tundi istudes ja inimesi kuulates tekkis mul võrdlusmoment. Kui oleksin olnud tavakuulaja või võistleja, siis ma poleks viitsinud kindlasti paljusid kõnesid kuulata, neid omavahel võrrelda või vaadata kõneleja kehakeelt. Žürii liikmena oli aga mul kohustus kogu oma tähelepanu juhtida ainult kõnelejale ja kõnesse. Ma tegin A4 paberilehele märkmeid iga võistleja kohta. Võin kindlalt väita, et sellisel vastutusrikkal positsioonil olin ma rohkem triksis-traksis kui kunagi varem.
Kõige pingelisemad olid hetked, kui a) pidi otsustama teise vooru edasipääsejad, b) tuli välja selgitada esikolmik. Loomulikult ma pabistasin ja kartsin, et need, kes mulle silma jäid, teistele ei meeldi. Kas ma oskan oma häält kuuldavaks teha lemmikuid kaitstes, nende eest võideldes? Õnneks selgus, et kõigil olid enam-vähem samad eelistused. Pidin küll põhjendama, miks mulle keegi meeldib, kuid sain sellega ilusasti hakkama. Võin uhkusega öelda, et kuus kõnelejat, kes mulle silma jäid, pääsesid kõik edasi ja lõppkokkuvõttes kujunes esikolmik selliseks, nagu mina seda näha olin soovinud.


Kuldsuu 2011  - Mihkel Lember Saaremaa Ühisgümnaasium
II koht - Ragne Kivimets Põltsamaa Ühisgümnaasium
III koht - Kaur Saarepuu Miina Härma Gümnaasium

Paljastus
Ma olen alati märganud, et enne võitjate väljaütlemist räägib žürii esimees pika jutu sellest, kui raske oli otsustada, kui palju sai vaieldud ja kakeldud, emotsioonid lõid üle pea kokku, kõik esinejad on tublid, jne. Tahan teha paljastuse ja tunnistada üles, et olukord otsustusruumis pole üldse nii drastiline. Juttu aetakse rahulikult ja otsuseid tehakse mõistusega, eelistades ikka neid, kes on tugevamini silma paistnud. Lõppude lõpuks koorub võistlustulest siiski välja see üks ja ainus, kes on lõpuni vastu pidanud.
Wilhelm Müseler on öelnud:“Meistriks võib saada vaid see, kes aastaid iga päev vaeva näeb, et koguda uusi kogemusi.“ Mina ei kahetse, et langetasin otsuse olla mitte võistleja, vaid hoopis kohtunik, kes on võitja koos võitjatega!

Jane Saluorg XI kl

Tahvelarvutid õpikute, vihikute asemel

iPad on tahvelarvuti, mille disainis ja arendas Apple.

iPad-i reklaamitakse kui platvormi, mis on mõeldud auidovisuaalse meedia nagu raamatute, perioodikaväljaannete, filmide, muusika ja mängude tarbimiseks. Kaaludes umbes 680 grammi, jäävad seadme mõõtmed ja kaal kuhugi nutitelefonide ja sülearvuti vahele.

Apple lasi iPad-i turule aprillis 2010. a. ning müüs esimese 80 päevaga 3 miljonit seadet. Sarnaselt iPhone-le ja iPod Touch-ile juhitakse ka i-Pad-i mitmik-puutetundliku ekraani abil – murranguline muutus võrreldes enamuse varasemate tahvelarvutitega, mida juhiti osutuspulga abil. iPad kasutab Interneti sirvimise, meedia laadimise ja striimimise ning tarkvara installeerimise jaoks Wi-Fi andmeühendust. Mõnedel mudelitel on ka 3G traadita andmeühendus, mille abil saab ühenduda GSM  3G andmevõrkude külge. Seadet hallatakse ja sünkroniseeritakse iTunes tarkvara kaudu ühendades seadme personaalarvutiga USB abil. iPad-il on kaks sisemist kõlarit, mille kaudu väljastatakse monoheli läbi kahe kanali.

iPad kasutab sisemist laetavat liitium-ioon polümeer akut. iPad-i laadimiseks on vajalik 2- amprist voolu, mida toodab kaasasolev 10W USB toiteadapter. Kuigi seadet on võimalik laadida ka arvutist, millel standardne USB port, siis kuna need on piiratud 500 milliampriga (pool amprit), on tulemuseks kas aeglasem või hoopis mittetoimiv laadimine.

Minu arvates on iPad meie järgmine sõber, kes meid aitab ja meie meelt lahutab. Mõne aasta pärast kasutame tahvelarvuteid koolielus õpikute asemel. Kui Tootsi-aegsed koolilaste kasutuses olid kriit ja tahvel, siis peagi on iPad ja näpud.

Madis Kõivupuu X kl

Emakeelepäev

Ilus keel, mis koosneb ilusatest sõnadest.

Ema, armastus, kodu - sõnad, mis tunnistati tänasel päeval kaunimateks.

Emakeele kestmist kõigile!

Naistepäev

Ja ongi käes naistepäev, mil kõik Varstu Keskkooli  tüdrukud ootavad poistelt lilli ja oma parimatelt sõpradelt ehk isegi kingitusiJ

Naistepäev on naistele väga tähtis sündmus. See on päev, kus iga naine peaks end saama tunda tõeliselt hoituna. Loomulikult teevad perekonna meessoost isikud naistele head süüa ja laualt ei puudu ka tort. Naistepäeva puhul saadetakse palju kaarte ja õnnitlusi.

Minu pere tähistab naistepäeva nii, et mu vennad teevad mulle, õele ja emale kaarte ja kui võimalus, ostavad ka midagi head. Tavaliselt on selleks olnud šokolaad. Üheskoos jagame seda ja naistepäev on läinud korda meie kõigi jaoks.

Loodan, et Varstu Keskkoolis toimub ka tüdrukutele midagi huvitavat - see oleks väga põnev! Jään huviga ootama.J

See päev on pisut nagu puhkus
ja iga naise päeva uhkus.
On palju lilli, palju sära
ja naissoo ümber rõõmsat kära.
Kalendris märts ja kaheksas päev,
ehk teisisõnu – naistepäev!

Carolyn Jõõts XI kl

Vaikus

Blaise Pascal on öelnud, et vaikus maailmaruumis hirmutab teda. Mina kartsin ka kunagi vaikust, sest minu jaoks tähendas see üksindust ja üksildust, mahajäetust. Enam ma vaikuse ees hirmu ei tunne, sest projekt „Vaikuse hääled“ õpetas mind vaikust hoopiski vajama ja armastama.

Fred Jüssi on öelnud: “Ma soovin, et inimesed peaksid jõule vaikselt. Et nad saaksid ükskord olla ka iseendaga.“ Aasta tagasi ei oleks ma tema mõttest aru saanud. Täna aga saan, sest ma tean, mis tunne on olla vaikuses iseendaga. Projekti käigus külastasime Taevaskoja kaunist loodust. Avanes võimalus jalutada mööda päikesepaistelist ja rohelist  metsarada ning esimest korda tundsin, kui positiivne on olla vaikuses üksinda.  Sama tunne valdas mind Käsmus, mererannas seistes ja maa kohtumist merega vaadates.  Nendest kohtadest lahkudes oli mul tekkinud endast mulje kui laetavast duraccelipatareist, mille power ja vaimuvärskus toituvad ainult vaikusest. 

Vaikus on jõud. Jõud, mis paneb meid unistama, fantaseerima, tundma, kuulatama. Jõud, mis õpetab, kui rikas on maailm. Näiteks hiiemetsas kuulsin varese kraaksumist, mis kõlas vaikuses nagu häälest ära kirikukoor. Külastasime jäätunud Valaste juga. Vaikuse jõud mõjutas mind nii, et ma kuulsin ja kujutasin ette, kuidas need vähesed veeraasud külmunud jää vahelt tahavad välja pressida ja vaateplatvormi alla „janu käes vaevleva“ jõesängi jälle veega täita. Surnuaia vaikus viis mind hoopiski arusaamisele, et  elu tuleb hakata elama kohe-nüüd-praegu, sest homme võib olla juba liiga hilja.

Vaikus õpetas mind asju vaatama mitte ühes suunas, vaid paljude nurkade alt. Pargis olles ja raadiosaadet lindstades mõtlesin, oh kui raske see on, mida ma räägin.  Kuid kui saabus hetk, mil kõik olid omades mõtetes, hakkasin ma vaikust „vaatlema“ ja oma teksti lindistuse jaoks otsima. Kuulsin lumehelveste langemist oma jopevarrukale, kaugemal asuva inimese samme lumes, mis kribisesesid-krõbisesid, oli kuulda  rasket, aeglast ohet, kellegi naeruturtsatusi.

Ma usun, et kõige tähtsam oli minu jaoks see, et õppisin vaikust märkama. Näiteks hetkel, mil ma vaikusest kirjutama hakkasin, valitses toas küll hääletus, aga selle neutraliseeris akna taga kostav tuuleiil või koera haukumine. Projekt„Vaikuse hääled“ andis tõdemuse, et täielikku vaikust pole olemas, ikka ringleb kusagil mõni „rahutusest häälekalt streikiv“ molekul.

Tõelise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed sageli siis, kui seda enam ei ole. Jääb loota, et vaikuse väärtust mõistetakse kiiremini, sest vaikus on väärtus ja seda ei asenda mitte millegagi.

Jane Saluorg XI kl

Teaduskool – huvi ja tahtmisega teadmisteni!

TÜ Teaduskooli (TK) eeesmärk on anda üldhariduskoolide õpilastele võimalus võimete- ja huvikohase süvendatud aineõpetuse saamiseks valikainete kursuste abil. Iga kooliaasta alguses on õpilastel võimalik registreerida ennast erinevatele kursustele. Õppetöö toimub kaugõppe vormis – kas veebipõhiselt, tavaposti või e-posti vahendusel.

Ei ole vaja eriti karta, et teaduskool on ainult nendele, kes jagavad hästi reaalaineid. Hetkel on võimalik võtta kolme erinevat kursust ka humanitaaria valdkonnast.

Juba kolmandat aastat tegelen teaduskooliga. Sellel aastal olen kirjas kolmel kursusel: matemaatika, keemia ja geograafia. Geograafias on veebipõhine õppetöö. Hästi palju tuleb kasutada erinevaid arvutiprogramme ja internetti. Keemia ja matemaatika kursus toimuvad tavaposti teel. Õppetöö käib siis niimoodi, et juhendaja saadab sulle teema kohta õppematerjalid ja sellega koos ka kontrolltöö. Iseseisvalt pead materjalid läbi töötama ja lahedama kontrolltöö ülesanded. Lahendused tuleb saata juhendajale, kes siis parandab need ning saadab uued õppematerjalid parandatud tööga tagasi.

Kindlasti võtab see vabast ajast suure osa, aga ma olen juba harjunud seda paigutama tavaliste õppimiste vahele ja nädalavahetustele. Kuigi peab tõdema, et kui koolis on kiired ajad, siis on ka juhtunud, et tähtaeg saab ületatud. Sealsed juhendajad on aga olnud väga vastutulelikud ja võtnud ka hilinenuid töid vastu.

Helen Järvpõld XI kl

Kiirabiõe töö

22.veebruaril käis meie koolis Riia Palm Võru kiirabist. Ta on kiirabiõde ja rääkis meile lähemalt oma tööst.

Kiirabiõeks ei sünnita, vaid õpitakse. Suur töö ja erinevad kogemused aitavad saada professionaalseks töötajaks. Õe põhiõpe toimub Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis või Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis keskhariduse baasil. Õe õpe kestab 3,6 aastat ja lõpeb eriala lõpueksamiga. 40% õppeajast moodustab praktika. Peale põhiõppe läbitakse veel mitmeid erinevaid koolitusi.

Kiirabiõe töö põhieesmärk on täita häirekeskusest tulnud väljasõidukorraldusi, tagada kõigile isikutele kiire ja kvaliteetne abi eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse korral. Kiirabiõde püstitab abivajajale esmase diagnoosi, teostab ravi ning vajaduse korral transpordib haiglasse.

Töö kiirabis on omamoodi huvitav, kuna iga päev on erinev, aga see töö on väga vastutusrikas ja pingeline. Kui kiirabibrigaad saab väljakutse, peab ta andma endast kõik, et päästa hädasoleva inimese elu.  Kiirabiõde peab olema hea suhtleja, kohusetundlik, aus ja julge.

Riia Palm rääkis oma töökogemustest ja ütles, et tihti helistatakse kiirabisse ka tühiste hädade pärast. Igal inimesel peaksid kodus olemas olema esmased ravimid. Kui kõht või pea hakkab valutama, Tuleb kõigepealt kasutada koduse apteegi abi. Väike esmaabikarbike peaks igal inimesel kodus olema, sest õnnetus ei hüüa tulles.

Arvan, et kiirabiõe külaskäik oli kasulik, sest saime õppida lähemalt tundma veel üht ametit, mida keegi võib-olla tulevikus tahab õppida. Riia ütles, et Võru kiirabi võtab alati meeleldi vastu töövarje, sest kiirabiõdede töö on väga oluline meile kõigile, kui oleme hädas. Arvan, et kui oled kedagi aidanud, võib selle üle alati uhkust tunda ja sellepärast ütles ka Riia, et talle meeldib  töö, mida ta teeb ja ta teeb seda uhkusega.

Kiirabi meeldetuletus meile:• Oma tervist tuleb hoida, üks tegu võib muuta meie elu igaveseks;
• oska kiirabile seletada oma asukohta (ka kõige lihtsamad vihjed on abiks);
• tea kiirabi numbrit 112;
• muretse endale koju erinevaid ravimeid;
• aita alati hädasolevaid inimesi.

Lõpetuseks ütles Riia, et inimese eest hoolitsemine on kauneim kunst maailmas!
Ege Sprenk IX kl