Vaikus

Blaise Pascal on öelnud, et vaikus maailmaruumis hirmutab teda. Mina kartsin ka kunagi vaikust, sest minu jaoks tähendas see üksindust ja üksildust, mahajäetust. Enam ma vaikuse ees hirmu ei tunne, sest projekt „Vaikuse hääled“ õpetas mind vaikust hoopiski vajama ja armastama.

Fred Jüssi on öelnud: “Ma soovin, et inimesed peaksid jõule vaikselt. Et nad saaksid ükskord olla ka iseendaga.“ Aasta tagasi ei oleks ma tema mõttest aru saanud. Täna aga saan, sest ma tean, mis tunne on olla vaikuses iseendaga. Projekti käigus külastasime Taevaskoja kaunist loodust. Avanes võimalus jalutada mööda päikesepaistelist ja rohelist  metsarada ning esimest korda tundsin, kui positiivne on olla vaikuses üksinda.  Sama tunne valdas mind Käsmus, mererannas seistes ja maa kohtumist merega vaadates.  Nendest kohtadest lahkudes oli mul tekkinud endast mulje kui laetavast duraccelipatareist, mille power ja vaimuvärskus toituvad ainult vaikusest. 

Vaikus on jõud. Jõud, mis paneb meid unistama, fantaseerima, tundma, kuulatama. Jõud, mis õpetab, kui rikas on maailm. Näiteks hiiemetsas kuulsin varese kraaksumist, mis kõlas vaikuses nagu häälest ära kirikukoor. Külastasime jäätunud Valaste juga. Vaikuse jõud mõjutas mind nii, et ma kuulsin ja kujutasin ette, kuidas need vähesed veeraasud külmunud jää vahelt tahavad välja pressida ja vaateplatvormi alla „janu käes vaevleva“ jõesängi jälle veega täita. Surnuaia vaikus viis mind hoopiski arusaamisele, et  elu tuleb hakata elama kohe-nüüd-praegu, sest homme võib olla juba liiga hilja.

Vaikus õpetas mind asju vaatama mitte ühes suunas, vaid paljude nurkade alt. Pargis olles ja raadiosaadet lindstades mõtlesin, oh kui raske see on, mida ma räägin.  Kuid kui saabus hetk, mil kõik olid omades mõtetes, hakkasin ma vaikust „vaatlema“ ja oma teksti lindistuse jaoks otsima. Kuulsin lumehelveste langemist oma jopevarrukale, kaugemal asuva inimese samme lumes, mis kribisesesid-krõbisesid, oli kuulda  rasket, aeglast ohet, kellegi naeruturtsatusi.

Ma usun, et kõige tähtsam oli minu jaoks see, et õppisin vaikust märkama. Näiteks hetkel, mil ma vaikusest kirjutama hakkasin, valitses toas küll hääletus, aga selle neutraliseeris akna taga kostav tuuleiil või koera haukumine. Projekt„Vaikuse hääled“ andis tõdemuse, et täielikku vaikust pole olemas, ikka ringleb kusagil mõni „rahutusest häälekalt streikiv“ molekul.

Tõelise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed sageli siis, kui seda enam ei ole. Jääb loota, et vaikuse väärtust mõistetakse kiiremini, sest vaikus on väärtus ja seda ei asenda mitte millegagi.

Jane Saluorg XI kl