Sõbrad alatiseks

Minu parim sõbranna kolis aasta tagasi Soome. Näeme üksteist väga harva, aga vaatamata sellele meie sõprus kestab ja on väga tugev. Kuid suvehakul tuli mõte, et sõidan sõbrannale Soome külla. Nii nagu otsustatud, sai ka tehtud.

Oli ilus juunipäev. Külastasime vanade klassikaaslastega klassijuhatajat, peale mida pakkisime sõbrannaga kotid ja algas retk Soome poole. Kuna minu jaoks oli bussisõit liiga pikk, otsustasime reisi jagada kahele päevale: algul Võrust Tartusse, teisel päeval Tartust Tallinna ja siis edasi Soome.

Tundsin põnevust, sest see oli minu 16 eluaasta jooksul esimene kord käia kaugemal kui Võru ning nagu arvata võib, polnud ma varem sõitnud ka laevaga. Pabistasin väga. Aga kui laeval olin, asendus hirm lõbu ja naeruga, kuna sõbranna julgustas ja aitas mind igal hetkel. Juba Soomes olles liikusime veel bussi, trammi ja metrooga, sest sõbratar ei elanud päris Helsinkis.

Soomes tundus kõik ilus. Mitte sellepärast, et elu kvaliteet oleks olnud parem, vaid sellepärast, et minuga olid koos inimesed, kes mind armastasid. Minuga oli koos inimene, kelle saatus aastaid tagasi minu teele tõi ja sellest asjast peale pole ta sellelt sõpruserajalt lahkunud.

Kui nüüd aus olla, siis ega me midagi erilist teinudki. Käisime tööl (õhtustes vahetustes), jalutasime, uitasime mere ääres, võtsime päikest, tutvusin inimestega ja õppisin keelt. Isegi kontserdil käisin ja kuulasin bändi, kellest mul polnud õrna aimugi, kuid kelle muusikat  armastama hakkasin. Aga minu jaoks tegi kogu selle Soomes veedetud aja eriliseks avatus. Esimest korda oma elus tundsin, et elu ei ole lihtsalt üks must-valge pilt, vaid selles on ka värve ja ilu.

Kuid kõik tore saab ükskord otsa. Saabus aeg tagasi koju sõita. Seda ma ei soovinud. Nautisin suve inimesega, kes on mulle ja kellele mina olen toeks olnud ning kellega elame ühist elu. Tema perekond on nagu minu ja minu perekond nagu tema. Meid ei suuda iial miski lahutada.

Suvest jäi soe mälestus.....

Teele Piir 11. klass