Ikka veel vaikuse häältest

Projekti ”Vaikuse hääled” toetas Euroopa Noored Eesti büroo

Vaikus on kuuldava heli suhteline või täielik puudumine. Vaikust võib kohata mitmetes valdkondades: keeles, kunstis, kultuuris, kuid ka looduses. Projektiga „Vaikuse hääled“ üritasime erinevates paikades vaikuse erinevaid värvilisi helisid püüda, mis aitaks inimestel mõista, et ka tajutavad ressursid on kaduvad.

Vaikus seondub paljudel üksindusega, analoogselt võib seda mõista  ka kommunikatsiooni puudumisega. Kõige üksildasemat vaikust võisingi kuulda Kohtla Kaevanduspark-muuseumi maa-aluses kaevanduses. Kaevanduse märkasin vaikuse varjusid: üks hetk võis vaikuses kuulda, kuidas maa ja veepiisk kokku puutudes esitasid oma loo, teine hetk võis kuulda masinate kõrvu lukustama panevat, lõikavat heli. Maa all rõhuvas vaikuses kõndides mõtlesin veel Fred Jüssi poolt öeldud sõnadele: „Vaikus on taastuv loodusvara.“  Need inimesed, kes seal kaevanduses kunagi töötasid, võisid lülitada päeva lõpuks masinad kinni, said vaikuse taastada. Põlevkivi, mida nad kaevandasid ning välja viisid, ei taastu lihtsalt nupule vajutusega. 

Võttes jällegi raamatust „Mister Fred“  aluseks Fred Jüssi mõttetera:  „Tuul ju ise häält ei tee, tuul teeb siis häält, kui ta midagi puudutab,“  liiguvad minu mõtted ürgmetsade ning mere ja joa juurde, kus me projekti raames vaikust kuulasime. Tuul on üks komponent vaikuses, mis kooskõlas teiste elementidega loob imelisi helisid.  Tuulise mere ääres puhus tuul mõtted peast ning sai omaette, justkui mitte millestki mõelda. Ürgmetsa tuulekäes vaikselt  kiiksuvad puud tõid aga esile ajas tagasi lendavad mõtted, kui inimestel soojasaamiseks oli tarvis kivisid, mida omavahel kokku hõõruda.

See vaikuse hetk, mil kõik oma mõtteid püüdsin peas sõnadesse panna raadiosaate jaoks, oli midagi teistsugust, minu jaoks isegi midagi eluvõõrast. Ma usun, et suhteliselt paljude linlaste jaoks on vaikus eluvõõras, sest tänapäeval on harjumuseks saanud, et igal sammul on keegi, kellega rääkida, või siis muusika, mis kõrvaklappides oma sõnumit edastada üritab. Inimestel on lihtsalt vaikus ja selle tähtsus elus tagaplaanile jäänud. 

Mina aga, olles Varstu noorte projektist „Vaikuse hääled“ aktiivselt osa võtnu, võin öelda, et mõistan vaikuse vaikset hääleta häält.

Merilin Mändmaa, 11. kl

Projekti „Vaikuse hääled“ raames sain ma  kindlasti targemaks. Igal paigal on oma võlu ja hääled. Vaikuses kostus alati tegevust. Nüüd ma tean, et viibides vaikuses, võin ma juba ette oletada mingitki häält. Päris tumma olukorda ei saa eksisteerida. Täiuslikus vaikuses võin kuulda, kuidas veri minus mööda keha ringi voolab ehk võin kuulda oma südame häält.

Mul jäi selline mulje, et vaikuse hääli saab seostada enamasti loodusega. Miks? Võib-olla et tänapäeva arenunenud keskkond on liiga lärmakas ja vahepeal on hea sattuda looduse rüppe, kus sinu trummikiled enam ei vappu suurte helilainete käes, vaid otsivad igat pisiheli, mesilase lendu näiteks. 

Vaikus võib olla kurnav, kuid samas ka nalja pakkuv. Käisime mitmes kohas vaikust kuulamas. Erinevates Eestimaa punktides. Külastasime näiteks Kohtla-Nõmme kaevandust, kus tabasime vee tilkumist keset üüratut-kurnavat vaikust. Igas paigas pidime me ka raadiosaate tegema, mis oli loomulikult lõbus. Ega midagi rasket seal ei olnud, laususid oma hetkeemotsioonid mikrofoni ja kõik. Tuleb meelde Valaste juga, kus ma muud ei kuulnud kui tuule undamist ja hamba plagisemist, sest väga külm oli.

Ma lugesin läbi Fred Jüssi raamatu „Mister Fred.“  Väga kasulik lugemine oli, sain rohkem
teada looduse hingestatuse kohta. Nüüd oskan looduses ringi jalutades pisidetailidele tähelepanu pöörata. Isiklikult tuleb meelde Nõiariiki mineku organiseerimine. Jupp tööd oli, aga hakkama saime. Seal ootas meid tore kanuusöit. Kalda peal aga tigude krõmpsuv hääl jalge all. Päevale pani punkti nögesesupp.

Projekti raames oli paljudel võimalus kuulata loodustarkade loenguid. Seda sai lugeda omaette elamuseks, sest iga päev sa ei saa kuulata oma ala spetsialistide tarku mõtteid. Tuleb meelde, kui kuulasime jahimeest August Torimit. Tema tutvustas meile erinevaid loomanahku, imiteeris linnuhääli, jutustas jahilugusid. Väga huvitava loengu pidasid Georg Aher ja Sirje Aher. Nende koostöö sujus nii hästi, et lausa lust oli neid kuulata.

Mina arvan, et projekt „Vaikuse hääled“ viis paljusid loodusele lähemale. Loodus on ju tegelikult väga huvitav keskkond, kus võib leiduda väga põnevat. Seal sa saad ennast reaalmaailmast välja lülitada ja leida aega iseenda jaoks.

Taavet Haak, 11. kl