Mis on valu? Valu on vajadus tekkinud situatsiooni muuta.
See on miski, mida on raske taluda, kuna me lihtsalt ei suuda leppida sellega, et saatus peab minema teisiti, kui meie oma unistustes oleme lootnud. Meil on omad ootusekillukesed südamepõhjas, salasoovid mõttepesades. Tahame käia oma rada, teha oma tegusid. Lihtsalt olla õnnelik. Aga miks elu pidevalt muutub? Kord näitab, et sinu suunal on siht ning tulevik on ees. Järgmisel hetkel on aga kõik kadunud. Suunal pole sihti, tormab tundmatusse. Järel on vaid valu. See on ainuke märk sellest, et kunagi oli kõik rõõmus, hästi. Oli tee, mida mööda minna, mida järgida ootuses, et kord unistused täituvad. Lahkusid sina, lahkusid ka olevik, tulevik, mis kord ometi oli nii selge ja otse ees. See oli küll parajalt ammu, kuid siiani pole ma leidnud üles seda rada, mida järgisin enne. See ainus tee, mis enne oli, on otsekui lennanud kildudeks ning on tekkinud terve hunnik uusi ja väiksemaid, kuid ükski neist ei kanna minu nime. Minu oma oleks justkui haihtunud, aurustunud. Ta justkui nimelt tahaks, et ma ei leiakski teda. Otsiks uue, kuid mul pole jõudu, tahtmist, motivatsiooni selleks. Hõljun, ekslen, rändan, tiirlen ja pöörlen ja keerlen siin maailmas ringi. Pilvede peal ja vahel, sees ja ümber, tuulekeerises ja merelaines, aiavärava alt ning postkasti pealt. Otsin. Otsin seda kadunukest. Oma Teed. Ehk pole ma veel piisavalt teadlik maailmast, et seda leida? Ehk pean veel õppima ja arenema? Toibuma tagasilöögist, mis viis mind veel kaugemale, kui algusesse.
Olgu see kui raske tahes, järgmisena ma leian selle Õige Raja. Täitsa enda oma. Alustan seda algusest. Iga tormi ja põua, tõusu ja mõõna, vihma ja lume, mäe ja kuristiku kannatan välja. Ning lõpetan lõpus. Viimasel meetril. Pole teist varianti. Punkt või jah.
See on miski, mida on raske taluda, kuna me lihtsalt ei suuda leppida sellega, et saatus peab minema teisiti, kui meie oma unistustes oleme lootnud. Meil on omad ootusekillukesed südamepõhjas, salasoovid mõttepesades. Tahame käia oma rada, teha oma tegusid. Lihtsalt olla õnnelik. Aga miks elu pidevalt muutub? Kord näitab, et sinu suunal on siht ning tulevik on ees. Järgmisel hetkel on aga kõik kadunud. Suunal pole sihti, tormab tundmatusse. Järel on vaid valu. See on ainuke märk sellest, et kunagi oli kõik rõõmus, hästi. Oli tee, mida mööda minna, mida järgida ootuses, et kord unistused täituvad. Lahkusid sina, lahkusid ka olevik, tulevik, mis kord ometi oli nii selge ja otse ees. See oli küll parajalt ammu, kuid siiani pole ma leidnud üles seda rada, mida järgisin enne. See ainus tee, mis enne oli, on otsekui lennanud kildudeks ning on tekkinud terve hunnik uusi ja väiksemaid, kuid ükski neist ei kanna minu nime. Minu oma oleks justkui haihtunud, aurustunud. Ta justkui nimelt tahaks, et ma ei leiakski teda. Otsiks uue, kuid mul pole jõudu, tahtmist, motivatsiooni selleks. Hõljun, ekslen, rändan, tiirlen ja pöörlen ja keerlen siin maailmas ringi. Pilvede peal ja vahel, sees ja ümber, tuulekeerises ja merelaines, aiavärava alt ning postkasti pealt. Otsin. Otsin seda kadunukest. Oma Teed. Ehk pole ma veel piisavalt teadlik maailmast, et seda leida? Ehk pean veel õppima ja arenema? Toibuma tagasilöögist, mis viis mind veel kaugemale, kui algusesse.
Olgu see kui raske tahes, järgmisena ma leian selle Õige Raja. Täitsa enda oma. Alustan seda algusest. Iga tormi ja põua, tõusu ja mõõna, vihma ja lume, mäe ja kuristiku kannatan välja. Ning lõpetan lõpus. Viimasel meetril. Pole teist varianti. Punkt või jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar