On eestlased eestlaste metsas

„Etturid”  Eno Raud
182 lk
Pegasus 2010

Eno Raud on minu jaoks põhiliselt tuntud väga hea lastekirjanikuna. Seda põnevam oli minu leid romaani „Etturite” osas.

Kui Eno Raua lasteraamatus „Naksitrallid” olid peategelasteks kolm vahvat mehikest, kelle seiklused olid täis rõõmu, siis traagilises romaanis „Etturid” on vastukaaluks peategelasteks kolm noort meest, kes unistavad vabast isamaast, kodust ja armastusest.

Aastal 1968 esmakordselt ilmunud romaan on temaatika suhtes oma aja kohta väga julge. Agu, Heiki ja Valdur – nad joovad, nad tapavad, nad peituvad metsa. Metsavendadena sõdisid nad võõrvõimu vastu või võiks pigem öelda, peitusid võõrvõimu vägivalla eest. Liigne joomine ja mõrvamine ei tee peategelasi just kõige positiivsemateks, seda enam, et pigem nad peitusid metsa, varastasid ja jõid kuskil. Eestlaste vastupanuliikumisest ei olnud juttugi. Nad olid hirmul ja lihtsalt ootasid, et abiväed päästaks Eesti ja nemad saaks kangelastena metsast välja astuda.

Lihtsuses peitub võlu
Teos on mahult küll väike, kuid jätab oma nappide lehekülgede kohta võimsa tunde. See raamat on lihtne vormi poolest. Eno Raud on kirjutanud üsna ladusalt ja laused on väga lihtsajoonelised. Suurel hulgal on lünk- ja vaeglauseid, nii mõneski lauses pole üle ühe sõna.  Ja kui laused ongi lühikesed, siis ikkagi on kogu tekst hästi mõistetav. Ükski sõna ei ole liiast või liiga eputav. „Etturid” oleks väga lihtne ümber kirjutada ka näidendivormi, sest kirjanik on juba dialoogide sisse põiminud „remarke”.

Lõik raamatust:
„Röövimine, tahtsid öelda, jah?”
Saima istus küünilävele. Vaikus.
„Ma küsisin, et kuidas teil läks?”
Ka Valdur istus. Süütas sigareti.

Mulle meeldis „Etturid”. See annab tõestust, et ei ole vaja kirjutada pikki romaane, ka väheste sõnadega annab nii palju öelda.  Minu jaoks oli „Etturid” romaan, mis võiks olla teistele romaanikirjanikele eeskujuks. See oli lihtsalt jälgitav, ladusa teemaarendusega, pakkus pinget ja traagilises loos ei puudunud ka huumor ja romantika. Raamat, mida võin soovitada nii klassikaaslastele kui ka täiskasvanutele.

Helen Järvpõld XI kl