Otsustasin võtta julguse kokku ning minna saate „Eesti otsib superstaari“ staariotsinguile. Selles osalemiseks ei olnud vaja teha midagi rasket, tuli lihtsalt registreerida ennast saatesse.
See oli üks minu soovidest, tahtmistest ja julguse proovile panekutest. Kui ma ikka midagi väga tahan, siis ma selle ka saan.
Kõige raskem osa ootas mind peale registreerimist veel ees – vanematele selle uudise teatamine ja laulu valik.
Esimene isik, kes sellest uudisest kuulis, oli minu endine klassivend Andre. Tema oli ka esimene ja peaaegu viimane, kes seda koheselt uskus. Ülejäänud, kellele minekust rääkisin, ei tahtnud uskuda, et ma midagi sellist julgesin teha, eriti vanemad, kes pöörasid minu jutu koheselt naljaks.
Algul mõtlesin, et mis see laulu valik ikka ära ei ole, kuid osutus ikkagi keerulisemast keerulisemaks. Esmane mõte oli pöörduda meie kooli uue muusikaõpetaja poole, et võib-olla aitab tema teha minule sobiva lauluvaliku ja on abiks harjutamisel. Kahjuks pidin temas täielikult pettuma. Õpetaja lubas, et aitab, kuid ei pidanud kinni meie proovigraafikust ja paika pandud aegadest. Kui olin mina, polnud teda ning vastupidi. Ja mis sellele probleemile punkti pani, oli see, et jäin paar päev enne seda haigeks. Mul olid väike palavik, nohu, köha ja mis kõige jubedam, kurk jäi valusaks. Ma ei saanud korralikult häältki suust välja, laulmisest rääkimata. See oli hetk, mil mõtlesin, et annan alla, kuid ei, ma ei teinud seda. Üritasin olla tugev ja teha kõik selleks, et tervis paraneks. Päeval, mil ma olin bussiga teel Tartu poole, tegin lõpliku lauluvaliku.
Staarielu ei olegi nii kerge, kui ma seda ette kujutasin. Üüratult pikk ootamine ja pinge olid parajaks katsumuseks. Kuuldes teisi laulmas, tekkis vahepeal lausa masendus, kuid see ei heidutanud mind.
Minu päev algas kell pool viis hommikul ja lõppes natukene peale südaööd. Olin põhimõtteliselt viimaste seal, kes eelžürii ette sai minna. Jah, enne tähtsaid kohtunikke peab käima eelžürii ees. Minul hakkas korralik närv sisse tulema alles siis, kui paar tüdrukut ei saanud edasipääsu kohtunike ette minekuks. Ju neil vedas lavahirm neid alt.
Selle päeva suurhetk oli käes. Astusin eelžürii kabinetist välja, kõik olid ootuses. Mul oli valge paber käes, nägu imestusest naerul ja mis kõige armsam, mulle aplodeeriti ja karjuti „jeeeiii..“. Tekkis juba täielik staaritunne.
Pääsesin teisel päeval kohtunike Mihkel Raua, Maarja-Liis Ilusa ja Rein Rannapi ette. Olin esimene, kes sel päeval sisenes kohtunike ruumi. Minu süda jättes löögi vahele, kui hõigati „789“ – see oli minu number.
Laul lauldud, jäin ootama kohtunike tagasisidet ja otsust. Mihkel Rauda häiris, kui hoidsin kätt sallil, mis oli mul kaelas. Maarja-Liis Ilusale ma ei meeldinud vist üldse. Rein Rannap oli väga mõtlik ja küsis: „Miks sa otsustasid tulla siia saatesse?“. Kõige meeldivam ja sõbralikum kohtunik neist kolmest oli Mihkel Raud – ta võib tunduda kiilaspäise kurja ja ülbe mehena, kuid ta pole seda. Lihtsat ütleb välja kõik, mida asjast arvab. Eeskuju nii mõnelegi.
Kui kohtunikud tegid teatavaks oma otsuse, mis oli minu jaoks negatiivne, ei jäänud mul muud üle, kui alustada koduteed. Olin küll natukene pettunud, kuid sain enda jaoks väga hea kogemuse. Kadus hirm lava ees ja lisandus julgus katsetada uusi asju.
Kogemused on need, mis meie eluteed harivad!
Evelin Veinberg X kl
Eestis tähistati seda päeva esmakordselt 1922. aastal Uderna koolis piduliku koosviibimisega, mille organiseeris Naiste Karskusliit Helmi Mäelo algatusel. Üle-Eestilisena hakati tähistama seda päeva aasta hiljem - 3.juunil 1923 ja sellest ajast saadik tähistatakse seda tänini. 
