Kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on iga meessoost Eesti kodanik kohustatud teenima kaitseväes, kuid paljud üritavad viilida sõjaväekohustusest kõrvale kas hirmust, et ei saada hakkama või kuuldud müütide tõttu.
Kuna teadsin, et minu klassi poistest on mõned otsustanud peale keskkooli lõppu sõjaväkke aega teenima minna, uurisin, miks nad sellise otsuse on teinud ja kas neid müüdid ei hirmuta. Samaaegselt küsisin ka tuttavate käest, kes hetkel sõjaväes teenivad, kuidas sõdurpoisi elu välja näeb.
Sõduri päev algab kell kuus hommikul. Ühe minutiga tuleb saada riidesse ja koridori rivvi. Pärast seda minnakse välja jooksma, isegi juhul, kui seal on 30 kraadi külma. Siis on lühike aeg hügieeniks ning voodite korrastamiseks. Need peavad kolme minutiga olema ideaalses korras - teki peal ei tohi olla ühtegi kortsu.
Hommikusöök kestab 10 minutit, millele järgneb väljaõpe. Teine väljaõpe on pärast 15-minutilist lõunasööki. Pärast seda on 15 minutit vaba aega, mida tavaliselt kasutatakse helistamiseks, aga pahad poisid peavad ennast vabal ajal tugevaks tegema nt kätekõverduste abil. Õhtul toimub rivistus, järgneb AK uudiste vaatamine ja õhtune trenn. Magamaminek on kell kümme.
Sõjaväes on keelatud omada üle 300 grammi magusaineid ja mängida hasartmänge. Lubatud ehk kohustuslik on ülemate käskude täitmine. Mehed on jaotatud rühmadeks ning terve rühm saab karistada, kui üks liige millegi halvaga hakkama saab.
„Üks mees hakkas kord keset päeva telekat vaatama, selle peale viidi terve rühm välja kollase laohoone juurde seina vaatama. Kui keegi rivis korra liigutas, pandi kohe 15 minutit juurde. Vaatasime seda „motivatsiooniseina" tervelt kaks tundi,“ meenutab minu tuttav.
Karistuseks võivad olla ka kätekõverdused või särgiväel jooks ümber kasarmu, relv pea kohal. Neid, kes on aga sõjaväest jooksu pannud ja tagasi tulnud, karistavad sõjaväelased ise. Hiljuti pidi Vahipataljonis üks reamees neoonkollase jakiga nädal aega ringi käima, kuna oli sõjaväest eemal viibinud. Kõik ülejäänud reamehed, kes pataljonis olid, said aga jooksiku pärast erinevaid lisaülesandeid. Võib ainult ette kujutada, kuidas neoonkollase jakiga kaitseväelast kiruti.
Juuli algul sõjaväkke minev Taavet Haak tunnistab, et sees on väike hirm küll kuuldud juttude pärast, aga samas ootab seda aega. Peamine põhjus, miks Taavet vabatahtlikult avalduse Kaitseressurssidele esitas, oli see, et sõjaväes tuleks peale keskkooli ära käia. Ülikoolis olles või pärast kuskil töötades hakkavad sõjaväekutsed elu segama. „Teine põhjus on see, et tahan endas distsipliini, vastutustunnet ja kohusetunnet kasvatada,“ ütleb abiturient. Kolmanda põhjusena, miks ta ajateenija tee valis, on tarvidus endas selgusele jõuda, mida edasi õppima minna. Taavet ütles, et loodab leida uute tutvuste kaudu uue ja huvitava suuna.
Kui ma küsisin Aivo Mägise käest, miks tema just peale keskkooli lõppu ja vabatahtlikult sõjaväkke minna tahab, vastas ta: „Niikuinii peab seal ära käima, vahet pole, kuna“.
Vastupidiselt Taavetile teab Aivo, mida ta edaspidi teha tahab ja sellest tulenevalt ka tema kindel valik minna Tallinna Logistikapataljoni. „Seal on võimalik saada logistiku ja remondimehe paberid ning õppida autojuhi elukutset.“
Meil jääb ainult üle loota, et poistel jätkub tahet ja jõudu sõjaväes hakkama saamiseks ja et Eesti Kaitsevägi tagab ka edaspidi riigi turvalisuse.
Merilin Mändmaa XII kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar