Kõgõkogo - kogemus eluks

Meie koolis tegutseb juba ammustest aegadest peale näitetrupp Kõgõkogo. Keskkoolinoorte rühmas on meid neli ning põhikooliõpilasi on oma grupis kolm.

13. ja 14. aprillil käisime Kõgõkogoga Tallinnas Vabariiklikul Teatrifestivalil. Osalesime festivalil näitemänguga „Felicidade“, mis oli meie enda ühine looming. Jah, laureaadiks me küll ei saanud, kuid selle eest saime juurde jälle killukese enesekindlust, kogemuse esineda NO99 teatrilaval ning näigime etendusi, mis oleksid vabalt võinud olla n-ö päris teatri näidendid.

Üheks minu lemmikuks oli kindlasti Tartut esindanud näitetrupi muusikal, kus olid koos väga-väga head näitlejad. Kogu nende etendus oli tohutult hästi läbi mõeldud ning ka laulud, mida noored esitasid, olid lavastaja enda tehtud. Minu jaoks lisas suure plussi ka see, et muusika, mille taustal lauldi, oli laivis. Nimelt mängis lavastaja etenduse ajal ise laval süntesaatorit. Kindlasti oli see muusikal, mis võiks vabalt eesti teatrites publikut rõõmustada.

Kuna viibisime üritusel kaks päeva, siis oli meil esimese päeva õhtul võimalik osa võtta enda valitud jututoast. Mina, Airi ja Jane valisime jututoa, mis pidi rääkima näidendite kirjutamisest. Kui olime oma valiku teinud, ütles meiega kaasas olnud õpetaja Lea, et  valisime vist kõige igavavama teema. Kui olime aga oma jututuppa jõudnud, selgus, et olime ikkagi teinud väga õige valiku. Jututuba kirjutamisest viis läbi eesti kirjanik ja ka OPi saatejuht Jim Ashilevi, kes meile väga huvitavalt oma elust, tööst ja õpingutest rääkis. Kõige enam jäi tema räägitust meelde mõte, et tegelikult ei peagi pärast kooli elust kõik lõbus ja meeldiv otsa saama, vaid vastupidi.

Tegelikult tunnen üldse, et need kolm aastat teatriõpetust on mulle väga palju juurde andnud. Ma ei tahagi öelda, et olen mingi väga hea näitleja, vaid seda, et kogu see näidenditetegemise protsess, esinemised ja erinevate inimestega kohtumised on mulle andnud oskuse esineda, ennast väljendada, ootamatutes olukordades toime tulla ning oskuse teistega paremini koostööd teha. Ja kindlasti tuleb kõik see mulle elus kasuks. Võib isegi öelda, et näiteringis osalemine näitas mulle ette ka suuna, kuhu pärast kooli edasi minna ning tunnen selle üle siiralt rõõmu. 

Arvan, et noored, kellel vähegi võimalik ja tahtmist, võiksid vabalt osa võtta erinevatest näiteringidest, kuna elu ongi üks suur teater -  mõnikord komöödia, mõnikord tragöödia.

Anette Konksi XII kl