Olen mitmeid kordi märganud hämmingut inimeste näos, kui vastan nende entusiasmist pakatavatel küsimustele- „Kelleks sa tahad saada?“ või „Kuhu sa edasi õppima lähed?“- fraasiga „Ma ei taha sellest rääkida.“ . Jah, sellise vastuse puhul võin ma tunduda ülbe ja ebaviisakana, kuid ma tõesti väldin nendel teemadel spekulatsioone ja diskussioone inimestega, kes ei kujuta endale isegi ette, mida üks noor, keskkooli lõpetav õpilane hetkel tunda võib. Mida ma siis tunnen?
Ma tunnen hirmu. Hirmu eksamite ees, sest nendest sõltub minu tulevik. Lausa kohutav on mõelda, et ühtäkki on antud sõnaõigus minu edaspidise käekäigu kohta teadmisetele ja oskustele, mida 12 aastat lihvinud ja täiendanud olen. Paratamatult kiireneb pulss- kas see, mida täna tean ja oskan, on piisav, et saada eksamitest tulemused, mis mind rahuldaksid? Peale selle on mul hirm oma unistuste ees- kardan, et need lähevad katki. Praegu elan kaksikelu. Reaalsuse kõrval eksisteerib ka unistuste maailm, kus ma pole mitte abiturient, vaid Tartu tänavatel liikuv tudeng. Ma ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui minu unistustemull ei muutu kunagi päris eluks.
Ma tunnen ebakindlust oma otsuste ja valikute suhtes, mida täna langetan. Kas oli õige jätta valimata inglise keele eksam ja teha selle asemel hoopis bioloogia? Või matemaatika asemel keemia? Kas on hea mõte minna võistlustele, kuigi ma saaksin seda aega ju hoopis õpingutele pühendada? Mul on ebakindlus sügise ees, sest olen siiani elanud teadmisega, et 1. septembril on mul kool, kuhu minna, õpetajad, kellele lilli viia ja klassikaaslased, keda kallistada. Nüüdseks on see periood minu elus läbi saamas ja mul pole halli aimugi, mis kooli sügisel lähen, kelle käe all õppima hakkan ning kes on mu uued saatusekaaslased.
Ma tunnen valu, sest suhted, mis tähendavad mulle palju, võivad kaasnevate elumuudatustega puruneda. Lubadused, nagu „Kindlasti saame iga nädalavahetus kokku!“ , on juba eos läbi kukkunud, sest erinevates linnades, võib-olla erinevates riikides elades pole aega ja võimalusi igal vabal hetkel sõpru näha ning midagi lahedat koos korda saata. Toimub kaugenemine, tekivad uued huvid, inimesed, seltskonnad. Ja nii need nõrgemalt ülesehitatud suhted purunevadki. See on valus paratamatus. Peale selle jääb palju väärtuslikke inimesi veel gümnaasiumisse, aga mul tuleb minna. Pole enam võimalust neile igapäevaselt koolikoridoris vastu jalutada, naeratada ja juttu rääkida.
Ma tunnen kurbust. Lapsepõlv saab alatiseks läbi, algab uus peatükk uuelt leheküljelt, mis seekord on puhtalt minu luua. Pean ise enda eest seisma, võitlema ja vastutama, sest ema ja isa, kes seda enne tegid, jäävad maha. Maha jäävad ka päikest, randa ja puhkust täis suvevaheajad, naljad ja lollused, mis pole enam kunagi nii süütud ja armsad nagu varem. Pinginaabrid, õpetajad, treenerid,vanaemad, tädid ja onud, kes oma jõu ja nõuga on alati olemas olnud. Nüüd, ja nii järsku, pean ma olema täiskasvanult küps, kuigi hinges sooviksin olla endiselt laps.
Eelneva jutu põhjal võib tunduda, et keskkooli lõpp on üks masendav sündmus. Tegelikult leidub selles midagi head ikka ka. Peale hirmu ja kurbuse tunnen ma vabanemist, positiivset ärevust, ootust. Ma tunnen, et see on võimalus eneseteostuseks, võimalus olla esimest korda elus tõsiseltvõetav i n i m e n e. Ma tunnen, et lõpuks ometi on mul olemas vajalikud koordinaadid ja tiivad, et lennata ning sihtpunkt, kuhu peale rasket teekonda maanduda. Ma tunnen, et kõik see, mis mind ees ootab, on katsetamist väärt!
Jane Saluorg XII kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar