Koolitants 2013

Üritus „Koolitants“ on juba 19ndat aastat toimuv tantsufestival, millest võtavad osa nii algklassidelapsed kui ka juba ülikoolides õppivad nooremad tudengid. Võisteldakse mitmes erinevas kategoorias: laste-, vaba-, estraadi-, tänava- show- ning eestiteemalised. Eelnevad kategooriad on jaotatud mitmeks veel ka vanuseastme poolest.

Varstu kultuurikeskust ning samas ka tükikest Varstu Keskkooli esindas selleaastasel Koolitantsul tantsutrupp Chocofeiss. Trupis tantsivad Varstu Keskkoolist kaks abiturienti (sealhulgas ka mina), ülejäänud koosseisu (hetkel 8 tantsijat) moodustavad Varstu Keskkooli eelnevatel aastatel lõpetanud vilistlased. Pean mainima, et koosseis on aastate jooksul palju muutunud, alustades poistest ning üle kahekümne liikmelisest trupist. Võistlusteks ning erinevateks esinemisteks saadakse proovisaalis kokku nädalavahetustel– sõidetakse kohale ju nii Haapsalust, Tartust kui Tallinnast. Juhendajaks on Eestimaal üha enam kuulsust koguv ning samas ka muusikali „Shrek“ koreograaf Andre Laine.

Sel aastal jõudsime tantsuga „AEG“ finaali, seega on õigem alustada teekonna algusest (kokku tantsisime kolmel tantsupäeval). Esimene tantsupäev ehk Võrumaa maakondlik voor toimus 25.jaanuaril Võru Kandle kultuurimajas. Chocofeiss esines kahe tantsuga – finaali jõudnud vaba- ning eestiteemalise tantsuga „Öised orjad“. Vabatantsuga üritasime publikule edasi anda mõtet, et iga sekund, minut, kuu loeb. „Öised orjad“ jutustab loo vanadest, väsinud ning kettides orjadest, kes lõpuks ennast ahelatest vabastavad.

Varstu  Keskkooli esindasid Võrus veel kahe trupi tantsijad. Kõige nooremad esitasid tantsu „Sõbrad sünnipäeval“ ning vanemad „Kui mina alles noor veel olin.”  Kuna mina isiklikult jõudsin lavale kolme erineva tantsuga, võin julgelt öelda, et lavatagune melu oli meeletu. Vabatantsus panime põhirõhu lavameigile, eestiteemalises tantsus tuli ka väga kiirel ning vaiksel ajal kettide kõlinast kuidagi hoiduda. Naljaviluks võib öelda, et Chocofeissil on tekkinud Koolitantsul lausa traditsioon – igal aastal vähemalt ühel tantsijal hakkab paar minutit enne lavale minekut ninast verd jooksma. Erinevalt eelmisest aastast tantsu edasi ei lükatud – ninaverejooks saadi ruttu kontrolli alla.

Peale paari nädalat ootamist jõudsid kätte tulemused, mis tähendas, et edasi töötasime rohkem vabatantsuga.

Järgmine tantsupäev ehk piirkondlik voor toimus samuti Võru Kandles 17.märtsil. Nüüd oli kokku tulnud juba kõik Lõuna-Eesti maakondade edasipääsenud tantsutrupid. Ka meie noorim seltskond oli pääsenud järgmisse vooru. Kuna teadsime, et sellest esinemisest sõltub, kas finaalikoha saame või mitte, andsime endast kõik veel rohkem, kui anda sai. Samal ajal tähistasime ka oma juhendaja Andre sünnipäeva - seega oli rõõmus tuju tagatud terveks päevaks ning esinemiseks. Peale seda tantsupäeva saime ainult nädal aega oodata tulemusi ning rõõmustamiseks oli palju põhjust! Me tegime seda jälle ehk finaalikoht vabatantsuga oli tagatud.

Finaal toimus Tallinnas Salme Kultuurimajas 6.aprillil. Kuna laste- ning vabatantsude kontsert algas juba päeval kell 12.00 (proovid juba veelgi varem), pidime ärkama kl 5 ajal, et õigel ajal kohale jõuda. Finaali jõudmisega on alati kaasnenud teistmoodi tunne – ümberringi on palju tuntud tantsuspetsialiste, esinejatel võtab rahva nägemine publikus jalad nõrgaks ning kaamerad  ja intervjueerijad siblivad tihti ringi. Meie finaalikava ei läinud küll nii, nagu lootsime (valgustuse ning muusika töölepanemisega olid probleemid), ent endast andsime parima. Andre, kes tantsu helipuldiruumist nägi, ütles et kombinatsioon, mida lõpus tantsisime, tuli kõige aegade parim välja.

Finaali oli 10.-12. klasside  vabatantsude arvestuses jõudnud kõigest 7 tantsu ning üks neist olla tundus vägev. Kuid võita sai ainult üks ning selleks osutus Paide Ühisgümnaasium tantsuga „A-reaalsus“. Kaotuskurvastusega me ei lahkunud, sest uhke oli jõuda nii väikesest maakohast ning „pühapäevatantsijatega“ tipptantsude hulka.

Kellel nüüd tekkis huvi Chocofeissi tegevuse ning tantsude kohta, on oodatud meie 5.aasta juubelikontserdile Varstu kultuurikeskusesse 30.aprillil. Esitamisele tulevad mõlemad selle aasta Koolitantsu kavad kui ka palju-palju muid häid tantse. Peale kontserdi võtab õhtu üle ansambel Hellad Velled!

Heidi Järvpõld XII kl

Hoian paika, kust ma pärinen

Seekordset lugu ajendas mind kirjutama fakt, et Eesti Vabariik tähistab 24. veebruaril oma 95. aastapäeva ja  tõsiasi, et üha rohkem eestlasi seilab üle mere kaugele Põhja, lootuses leida võõrsilt elu, mida armastada. Mõned purjetavad igaveseks, paljud pendeldavad, aga ainult üksikud tulevad tagasi. Vaadates neid noori eestlasi ning autodest moodustunud horde, mis nädalavahetustel liiguvad marsruudil Võru-Tartu-Tallinn-Tallinna Sadam- Põhjamaad, küsin ma endalt tihtipeale- kuidas nad tahavd minna kuhugi, kuhu nad tegelikult ei kuulu? Eks ma saan ju aru, et kaugemal liiguvad suuremad rahasummad, kuid  kui õige on vahetada oma kodumaa pelgalt rahatähe vastu, mis inflatsiooni käigus nagunii oma väärtuse kaotab?

Tegelikult ei pea ma üldse õigeks oma juurtest niisama lihtsat lahtilaskmist, olgu põhjuseks siis raha või mõni muu ahvatlus. Jah ma tean, et Eestis töökohta, tasuva palgaga tööd leida või paljude inimeste arvates ka „ normaalset elu elada“  on vahetevahel keeruline, kuid oma väheste elatud aastate jooksul on mu enda kogemused pannud mind asjadesse natukene sügavamalt suhtuma.

Vaadake, mingis mõttes olen ka mina eelkirjeldatud pendeldaja, sõites iga nädalavahetus kooli ja kodu vahet. Õpin Tartus, aga minu juured on Lõuna-Eestis, Varstus.Võõrlinna tuled panid mindki mõnel elumomendil hindama valesid väärtusi. Mäletan, et Tartusse kolides ja nendest võimalustest osa saades, lausa vaimustudes,  mida mul Varstus ei olnud, unustasin ma oma kodupaiga-tahtsin kergekäeliselt loobuda kõigest, mis mind Varstuga sidus. Rääkisin sõpradele suure suuga, et tudengilinnas on nii lahe ja ma ei kavatsegi kodus käima hakata- mis ma seal maal ikka teen? Mäletan, et esimesel kuul uues koolis tundisn piinlikkust, et olen  maalt, mitte linnast nagu enamus. Ma ei tahtnud olla maakas, nii nagu paljud välismaal viibivad eestlased ei taha täna enam olla eestlased. Selline nipsakas lahtiütlemine millestki, mida südames tegelikult armastan ja väga kiire kohanemine pelgalt võimalustega, mida Tartu pakub, viis mind siiski rappa. Oma varjust ei ole võimalik üle hüpata. Ükskõik, kuidas ma endale valetada ka ei püüdnud, ma ei suutnud lahti lasta tundest, mis tahtis tagasi rohelise metsa, looklevate aasade, kuuma leili ja ahjusooja kodu juurde. Ma ei saa kunagi olla päris tartlane või päris linlane, kuna minu PÄRIS on maal-kodus. Seega ei saa ka ükski eestlane kunagi soomlaseks või täieõiguslikuks rootslaseks, sest nende PÄRIS on siin, Eestimaal. 

Olen pool aastat elanud linnas ja kõik see, mis algul tundus uus ja huvitav, on nüüd ebameeldiv. Olen mõistnud, kui sobimatu on minu jaoks sealne keskkond, kui teistmoodi on inimesed ja kui võlts on püüe iseennast ja oma päritolu „ümberistutada“. Kohutavalt igav ja võõras. Julgen öelda, et sama võõras ja sama kohutav kui teadmine, et paljud meist just selle tee üle lahe minnes on valinud. Kodus, oma tammepuu all on palju parem, palju ehedam. Seepärast tunnen täna uhkust, et ma olen eestlane ja elan Eestis. Tunnen uhkust, et olen maalt ja mitte linnast nagu enamus. Täna meeldib mulle nädalavahetuseks pühkida linnatolm saapatallalt ja sõita sinna, kuhu ma kuulun, sest kõige parem on seal, kust ma pärinen. Hea on olla kodus- nii riigi, asukoha ja südame mõttes. Isegi kui see kodu tähendab kõrgemaid makse, väiksemaid palkasid ning piiratud võiamlusi. Isegi siis.

Jane Saluorg
Varstu Keskkooli vilistlane

Koolikiusamine – müüdid ja tegelikkus

Mulle meenub oma kooliajast, kuidas klassikaaslased kiusasid endast pisemat poissi. Panid ta mõneks ajaks kappi kinni, togisid – ja seda alati valju naeru saatel. Mõnele kõrvalisele võis see paista naljatamisena, ka kiusatav poiss püüdis läbi valu juhtunut naljaks keerata. Pääsenuna kiusajate käest, võis teda näha nutmas – asi oli naljast kaugel. Probleemiga ei tegelenud keegi, sest koolis puudus psühholoog, kooliarst, ka politseid ei kutsutud kooli asja lahendama. Olukord lahenes alles ajapikku, kui saadi

vanemaks, targemaks, paranes omavaheline suhtlus ning klassis valitses taas sõbralik õhkkond.

Sarnaseid juhtumeid võib leida pea igast koolist ning sageli ei oska või taha keegi mõistagi, et tegu on tõsimeeli koolikiusamise ja mitte naljateoga.
Millised on põhilised müüdid koolikiusamisest ja milline tegelikkus?
Kas ainuke lahendus koolikiusamisest pääsemiseks ongi vaid vanemaks ja targemaks saamine?

Müüt: koolivägivald leiab aset siis, kui kedagi kooli territooriumil pekstakse.
Tegelikkus: koolivägivald ei ole ainult peksmine. Füüsiliselt võib see tähendada näiteks löömist ja tõukamist, psühholoogiliselt aga sõimamist, narrimist, ähvardamist, väljapressimist. Lisaks kuulub kiusamise alla ka kaasõpilase pahatahtlik grupist väljaarvamine, tõrjumine, grimassitamine, ignoreerimine, teksti ja piltidega alandamine ning mõnitamine.

Müüt: kiusatav on ise selles süüdi, et teda kiusatakse.
Tegelikkus: enamjaolt satuvad kiusamise ohvriks need, kes teistest mingil moel erinevad. Olgu selleks siis välimus, iseloom või mõni muu tegur. Kiusaja leiab vajadusel alati põhjuse, miks kellelegi liiga teha ning seejuures ei anna ta endale aru, et kiusatav ise oma seisu või olemuse parandamiseks midagi ette võtta ei saa.  Kindlasti ei ole koolikiusamine ühelgi juhul õigustatud ega põhjendatud.

Müüt: kiusaja on pärit probleemsest perest ning kodused probleemid elab ta välja koolis, kaasõpilaste peal.
Tegelikkus: sageli on kiusajaks just korralikust perest ja küllaltki hea õpiedukusega nooruk. Enamjaolt on nende näol tegu oskuslike manipuleerijatega, kes võivad ühtedele olla parimaks sõbraks, teistele jõhkraks tagakiusajaks. Ässitades teisi kiusamisele, jäävad nad ise sageli süüst puhtaks ja arvavad ekslikult, et nad ei olegi kellelegi midagi halba teinud.

Müüt: teiste kiusamine on lahe ja naljakas.
Tegelikkus: kellegi tagakiusamises ei ole midagi lahedat või naljakat – see on seaduserikkumine. Igasugune vägivald, ka psühholoogiline, on seadusega keelatud ning seadusega pahuksisse minejat ootab ees karm karistus. Alaealise saab politsei suunata komisjoni, kus talle määratakse sobilik mõjutusvahend. Tõsisemate juhtumite korral võib asja hakata arutama juba kohtunik.

Noorsoopolitseinikuna olen oma töös seisnud sageli silmitsi olukordadega, kus noored ei taju, et nende „mäng“ ja „nali“ üle piiri lähevad. Meenub juhtum, kui poisid mängisid vahetunnis lumesõda ning loopisid lumekuule ühe klassikaaslase pihta. Vaatamata sellele, et lumekuulidega pihtasaanu palus häälekalt enda kiusamine lõpetada, ei teinud teised suures lumesõjahoos seda kuulmagi. Sel ajal, kui teistel lõbu jätkus, olid poisi silmad juba pisarates, ta tundis alandatust ja pahameelt kaasõpilaste julma käitumise osas. Ent kool peab olema kohaks, kus kõik õpilased heameelega käivad ja end hästi tunnevad. Selleks tuleb kõigil anda oma panus, et koolikeskkond oleks turvalisem ning õhkkond sõbralik.

Sageli on just kaasõpilased sekkunud erinevatesse kiusamisjuhtumitesse, abistanud abivajajat ja lõpetanud seeläbi tarbetu vaenu kiusatava suhtes. Parima panuse koolikiusamise vähendamiseks saab mõistagi anda kiusaja ise. Olles kaaslaste vastu sõbralik ja lugupidav, õpid ka endast lugu pidama. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks ning ära riku oma noorusaega ära seaduserikkumise eest saadud karistusega.

Kui oled koolikiusamise ohver või näed kiusamist pealt, ära jää oma murega üksi. Anna juhtunust kindlasti teada oma vanematele, õpetajale, sotsiaalpedagoogile, mõnele usaldusväärsele täiskasvanule või otsejoones politseile. Nõu saad küsida ka veebikonstaablitelt, lasteabi telefonilt 116111 või veebileheküljelt www.lasteabi.ee.

Kersti Raiküla
Lõuna prefektuuri noorsoopolitseinik