Koolikiusamine – müüdid ja tegelikkus

Mulle meenub oma kooliajast, kuidas klassikaaslased kiusasid endast pisemat poissi. Panid ta mõneks ajaks kappi kinni, togisid – ja seda alati valju naeru saatel. Mõnele kõrvalisele võis see paista naljatamisena, ka kiusatav poiss püüdis läbi valu juhtunut naljaks keerata. Pääsenuna kiusajate käest, võis teda näha nutmas – asi oli naljast kaugel. Probleemiga ei tegelenud keegi, sest koolis puudus psühholoog, kooliarst, ka politseid ei kutsutud kooli asja lahendama. Olukord lahenes alles ajapikku, kui saadi

vanemaks, targemaks, paranes omavaheline suhtlus ning klassis valitses taas sõbralik õhkkond.

Sarnaseid juhtumeid võib leida pea igast koolist ning sageli ei oska või taha keegi mõistagi, et tegu on tõsimeeli koolikiusamise ja mitte naljateoga.
Millised on põhilised müüdid koolikiusamisest ja milline tegelikkus?
Kas ainuke lahendus koolikiusamisest pääsemiseks ongi vaid vanemaks ja targemaks saamine?

Müüt: koolivägivald leiab aset siis, kui kedagi kooli territooriumil pekstakse.
Tegelikkus: koolivägivald ei ole ainult peksmine. Füüsiliselt võib see tähendada näiteks löömist ja tõukamist, psühholoogiliselt aga sõimamist, narrimist, ähvardamist, väljapressimist. Lisaks kuulub kiusamise alla ka kaasõpilase pahatahtlik grupist väljaarvamine, tõrjumine, grimassitamine, ignoreerimine, teksti ja piltidega alandamine ning mõnitamine.

Müüt: kiusatav on ise selles süüdi, et teda kiusatakse.
Tegelikkus: enamjaolt satuvad kiusamise ohvriks need, kes teistest mingil moel erinevad. Olgu selleks siis välimus, iseloom või mõni muu tegur. Kiusaja leiab vajadusel alati põhjuse, miks kellelegi liiga teha ning seejuures ei anna ta endale aru, et kiusatav ise oma seisu või olemuse parandamiseks midagi ette võtta ei saa.  Kindlasti ei ole koolikiusamine ühelgi juhul õigustatud ega põhjendatud.

Müüt: kiusaja on pärit probleemsest perest ning kodused probleemid elab ta välja koolis, kaasõpilaste peal.
Tegelikkus: sageli on kiusajaks just korralikust perest ja küllaltki hea õpiedukusega nooruk. Enamjaolt on nende näol tegu oskuslike manipuleerijatega, kes võivad ühtedele olla parimaks sõbraks, teistele jõhkraks tagakiusajaks. Ässitades teisi kiusamisele, jäävad nad ise sageli süüst puhtaks ja arvavad ekslikult, et nad ei olegi kellelegi midagi halba teinud.

Müüt: teiste kiusamine on lahe ja naljakas.
Tegelikkus: kellegi tagakiusamises ei ole midagi lahedat või naljakat – see on seaduserikkumine. Igasugune vägivald, ka psühholoogiline, on seadusega keelatud ning seadusega pahuksisse minejat ootab ees karm karistus. Alaealise saab politsei suunata komisjoni, kus talle määratakse sobilik mõjutusvahend. Tõsisemate juhtumite korral võib asja hakata arutama juba kohtunik.

Noorsoopolitseinikuna olen oma töös seisnud sageli silmitsi olukordadega, kus noored ei taju, et nende „mäng“ ja „nali“ üle piiri lähevad. Meenub juhtum, kui poisid mängisid vahetunnis lumesõda ning loopisid lumekuule ühe klassikaaslase pihta. Vaatamata sellele, et lumekuulidega pihtasaanu palus häälekalt enda kiusamine lõpetada, ei teinud teised suures lumesõjahoos seda kuulmagi. Sel ajal, kui teistel lõbu jätkus, olid poisi silmad juba pisarates, ta tundis alandatust ja pahameelt kaasõpilaste julma käitumise osas. Ent kool peab olema kohaks, kus kõik õpilased heameelega käivad ja end hästi tunnevad. Selleks tuleb kõigil anda oma panus, et koolikeskkond oleks turvalisem ning õhkkond sõbralik.

Sageli on just kaasõpilased sekkunud erinevatesse kiusamisjuhtumitesse, abistanud abivajajat ja lõpetanud seeläbi tarbetu vaenu kiusatava suhtes. Parima panuse koolikiusamise vähendamiseks saab mõistagi anda kiusaja ise. Olles kaaslaste vastu sõbralik ja lugupidav, õpid ka endast lugu pidama. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks ning ära riku oma noorusaega ära seaduserikkumise eest saadud karistusega.

Kui oled koolikiusamise ohver või näed kiusamist pealt, ära jää oma murega üksi. Anna juhtunust kindlasti teada oma vanematele, õpetajale, sotsiaalpedagoogile, mõnele usaldusväärsele täiskasvanule või otsejoones politseile. Nõu saad küsida ka veebikonstaablitelt, lasteabi telefonilt 116111 või veebileheküljelt www.lasteabi.ee.

Kersti Raiküla
Lõuna prefektuuri noorsoopolitseinik