Seekordset lugu ajendas mind kirjutama fakt, et Eesti Vabariik tähistab 24. veebruaril oma 95. aastapäeva ja tõsiasi, et üha rohkem eestlasi seilab üle mere kaugele Põhja, lootuses leida võõrsilt elu, mida armastada. Mõned purjetavad igaveseks, paljud pendeldavad, aga ainult üksikud tulevad tagasi. Vaadates neid noori eestlasi ning autodest moodustunud horde, mis nädalavahetustel liiguvad marsruudil Võru-Tartu-Tallinn-Tallinna Sadam- Põhjamaad, küsin ma endalt tihtipeale- kuidas nad tahavd minna kuhugi, kuhu nad tegelikult ei kuulu? Eks ma saan ju aru, et kaugemal liiguvad suuremad rahasummad, kuid kui õige on vahetada oma kodumaa pelgalt rahatähe vastu, mis inflatsiooni käigus nagunii oma väärtuse kaotab?
Tegelikult ei pea ma üldse õigeks oma juurtest niisama lihtsat lahtilaskmist, olgu põhjuseks siis raha või mõni muu ahvatlus. Jah ma tean, et Eestis töökohta, tasuva palgaga tööd leida või paljude inimeste arvates ka „ normaalset elu elada“ on vahetevahel keeruline, kuid oma väheste elatud aastate jooksul on mu enda kogemused pannud mind asjadesse natukene sügavamalt suhtuma.
Vaadake, mingis mõttes olen ka mina eelkirjeldatud pendeldaja, sõites iga nädalavahetus kooli ja kodu vahet. Õpin Tartus, aga minu juured on Lõuna-Eestis, Varstus.Võõrlinna tuled panid mindki mõnel elumomendil hindama valesid väärtusi. Mäletan, et Tartusse kolides ja nendest võimalustest osa saades, lausa vaimustudes, mida mul Varstus ei olnud, unustasin ma oma kodupaiga-tahtsin kergekäeliselt loobuda kõigest, mis mind Varstuga sidus. Rääkisin sõpradele suure suuga, et tudengilinnas on nii lahe ja ma ei kavatsegi kodus käima hakata- mis ma seal maal ikka teen? Mäletan, et esimesel kuul uues koolis tundisn piinlikkust, et olen maalt, mitte linnast nagu enamus. Ma ei tahtnud olla maakas, nii nagu paljud välismaal viibivad eestlased ei taha täna enam olla eestlased. Selline nipsakas lahtiütlemine millestki, mida südames tegelikult armastan ja väga kiire kohanemine pelgalt võimalustega, mida Tartu pakub, viis mind siiski rappa. Oma varjust ei ole võimalik üle hüpata. Ükskõik, kuidas ma endale valetada ka ei püüdnud, ma ei suutnud lahti lasta tundest, mis tahtis tagasi rohelise metsa, looklevate aasade, kuuma leili ja ahjusooja kodu juurde. Ma ei saa kunagi olla päris tartlane või päris linlane, kuna minu PÄRIS on maal-kodus. Seega ei saa ka ükski eestlane kunagi soomlaseks või täieõiguslikuks rootslaseks, sest nende PÄRIS on siin, Eestimaal.
Olen pool aastat elanud linnas ja kõik see, mis algul tundus uus ja huvitav, on nüüd ebameeldiv. Olen mõistnud, kui sobimatu on minu jaoks sealne keskkond, kui teistmoodi on inimesed ja kui võlts on püüe iseennast ja oma päritolu „ümberistutada“. Kohutavalt igav ja võõras. Julgen öelda, et sama võõras ja sama kohutav kui teadmine, et paljud meist just selle tee üle lahe minnes on valinud. Kodus, oma tammepuu all on palju parem, palju ehedam. Seepärast tunnen täna uhkust, et ma olen eestlane ja elan Eestis. Tunnen uhkust, et olen maalt ja mitte linnast nagu enamus. Täna meeldib mulle nädalavahetuseks pühkida linnatolm saapatallalt ja sõita sinna, kuhu ma kuulun, sest kõige parem on seal, kust ma pärinen. Hea on olla kodus- nii riigi, asukoha ja südame mõttes. Isegi kui see kodu tähendab kõrgemaid makse, väiksemaid palkasid ning piiratud võiamlusi. Isegi siis.
Jane Saluorg
Varstu Keskkooli vilistlane
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar