Tondimaa, Tontjärve, Tontla...

Eestimaal ringi reisides on silma riivanud mitmed mahajäetud ja juba varemetes olevad hooned. Mitte ainult meie, Varstu keskkoolinoored, pole seda märganud, vaid ka välismaalased on juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti oleks palju ilusam, kui mõni tondiloss maha lammutada. Kirjutasime projekti “Tondilossid” Euroopa Noored Eesti büroole. Meie noorsooalgatuslikku ideed toetati ja nüüd on meil võimalik kaardistada, pildistada lagunevaid maju ja juhtida sellele probleemile laiemat tähelepanu.

Tegime ühe ringreisi Võru-, Põlva- kui Tartumaal, teise ringreisi Viljandi-, Järva- ja Rapla-, Harjumaal. Silma jäid savimajade jäänused, kokku kukkunud palkhooned, lagunema hakanud kivimüürid. Mitmetes hoonetes märkasime mahajäetud rõivaid, kummikuid, nõusid, kartuleid ja eikellelegi kuuluvaid pilte. Tähelepanu äratasid ka hoonete ümbrused: lisaks mitme aasta vanusele kuluheinale kasvasid varemetes suured puud, lepavõsa või hulganisti sõstrapõõsaid. Õitsvad erkkollased nartsissid märkisid kohta, kuhu kunagi oli pererahvas teinud lillepeenra. Need selged olevikulised märgid tõestasid, et  kunagi olid need paigad koduks inimestele. Meie aga nägime uusi elanikke, kes tondilosse oma koduks peavad: märkasimesipelgaid, hiirepoegi, ämblikke, põgenevaid sisalikke.

 
Kõige õõvastavam tontla oli meie jaoks Raplamaal nähtud mitmekorruseline, tühjade aknaavaustega, sisselöödud ustega, armetute grafititega illustreeritud paneelmaja. Keset metsarohelust, vaikuses seisab see betoonmonstrum kui hoiatav mälestusmärk inimeste laokile jäetud kätetööst (või mõttemaailmast). Endise sõjaväebaasi betoonist ehitised, mis on sinna ja tänna metsa alla lagunema jäetud,  mõjuvad Pahklas üsna hirmuäratavalt.

Vahastu külas (Raplamaa) tunti meie pildistamise vastu otsest huvi. Kui tiirutasime ühe lagunenud maja ümber ja otsisime sobivat kaadrit, möödus meist jalgrattur, kes küsis, et kas kavatseme seda ehitist millalgi lammutama hakata. Rääkisime, et oleme hoopis projektimeeskond, kes tegeleb mahajäetud hoonete kaardistamisega. Saime kohaliku inimese käest teada, et külaelanikud on ammu soovinud seda hoonet lammutada, kuid ainuüksi heast tahtmisest, et kutsume rahva kokku ja asume tööle, ei piisa - vaja on veel lammutusprojekti. See oli meie jaoks uus informatsioon, mis pani meid mõtlema, et äkki ongi Eestimaal just seetõttu veel palju tondilosse, et vallaametnike poolt nõutud lammutusprojektide tegemised on liiga töömahukad (kulukad), inimesed loobuvad sellisest lisatööst, ja ühtlasi ka oma alevike (külade) heakorrastamisest.

Meie aga ei kaota lootust. Järgmine etapp, mille käigus püüame juhtida avalikkuse tähelepanu lagunenud hoonetele, on seotud tondilossifotode rändnäitusega. Kutsume inimesi üles meile saatma pilte oma kodukohas olevatest tondilossidest. Kõiki, kellel huvi ja soov aidata meil kaardistada mahajäetud hooneid, palume saata fotosid aadressil merilin.parv@gmail.com (pildi juurde lisada ka küla ja maakonna nimi). 
Varstukate edaspidistest tegemistest (osalemine töötubades, loengute kuulamine) võib lugeda blogist www.weebly.tondilossid.com.

Bertha Tulviste
12. kl

Pildid:
1. Roka (Tartumaa)
2. Pahkla (Raplamaa)
3. Roosiku (Võrumaa)
4. Tsooru (Võrumaa)
5. Tagaküla (Võrumaa)
6. Kauksi (Põlvamaa)

Sidrun + vesi

Tunned end peale suurt pidusöömat täidlaselt ja enesetunne on halb? Haigestud tihti ülemiste hingmisteede haigustesse? Sul on tihti nö raske olla ka peale normaalselt söömaaega? Või otsid endale head ja paikapidavat dieeti? Tahad olla energilisem ja tervem, c-vitamiini ja organismile vajaliku veega? Oskan soovitada vaid üht: puhas vesi + pressitud sidrunimahl.

Sellest, kui palju peab päevas inimene vett jooma, on minu arust juba piisavalt räägitud. Ei hakkaks seda üle leierdama. Üldiselt kuulun ka mina nende inimeste hulka, kes ei suuda päevas 8 klaasi vett juua. Kuid teadmata põhjusel valitsesid mind juba pikemat aega kõiksugused erinevad põletikud ja haigused. Täpselt ei mäletagi, kust see sidrunivee joomine pihta hakkas, aga mingil hetkel on see saanud minu jaoks üheks üldravimiks kõikide hädade vastu.

Kuidas sidrunivesi on mind hoidnud?  Olen seda tarvitanud umbes kuu või kaks, vähemalt nädalas korra või rohkem (joon ühe/kahe päevaga 0,5 või 1,5 l ). Sellest ajast peale ei ole mul olnud tavapäraseid külmetushaiguseid kordagi ega ka mingeid kõhuhädasid ja ma tunnen end hästi. Olen palju energilisem ning rõõmsameelsem. Muidu vaevlen iga talv enam-vähem kogu aeja mingite tõbede küüsis.

 Kuidas? Miks? Mille vastu?

• Sidrunhape on looduslik orgaaniline hape, kuid tema konserveerivad omadused on nõrgad. Vees lahustunult loob sidrunhape mõõdukalt happelise keskkonna, mis pärsib mitmete mikroobide arengut ehk ennetab põletike teket kõikjal.

• Takistab sapikivide kasvu ja teket.

• Looduslikust toorainest saadud vitamiinid tõstavad kõige efektiivsemalt meie vastupanuvõimet

• Sidrunil on antiseptiline ja organismi puhastav mõju.

• Vähendab täielikuks väljapuhkamiseks vajalikku täisväärtusliku uneaega.

• Annab täiskõhutunde, mis aitab hoiduda näksimisest söögikordade vahel.

• Soovitatakse rasedatele naistele tervise alalhoidmiseks ja toetamiseks.

• Lastele ja meestele soovitatakse avitaminoosist hoidumiseks.

• Tugevdab veresooni.

• Tõstab inimese töövõimet ja parandab närvisüsteemi seisundi.

• Tõhus kaitse erinevate gripivormide vastu

• Aitab alal hoida kaltsiumi vajalikku taset organismis. Kaltsium aitab võidelda palaviku vastu.

• Parandab südamelihase ja teiste organite varustatust toitainetega.

• Sisaldab P-vitamiini, mis tugevdab kapillaaride seinu ja parandab perifeerset vereringet.

• Igapäevane 1 sidruni mahla manustamine võib alandada kõrgenenud vererõhku 10% võrra

• Sidrunimahl aitab naha seenhaiguste puhul ning vähendab sügelust.

• Hoiab seedimise korras.

• Paljude inimeste probleemiks on mitte mao suur happesus vaid just aluselisus. Mao aluselisus tuleb väikese ph-ga toidu tarbimisest. Looduslik hape on selle vastu parim abivahend.

• Aitab hoida puhtamana ka suuhügieeni.

• Sidrunhape aitab organismil põletada rasvu.

Vett võib kogu aeg tarvitada, kuid lõpetada tuleb vee joomine pool tundi enne sööki. Vee tarbimist võib taas alustada pärast enamiku seedimisprotsessi lõppemist, mille kestvus igal inimesel on individuaalne, keskmiselt 2–3 tundi pärast sööki.

Viljalihas ja mahlas on palju sidruni- ja õunhapet, pektiini, kaaliumi, vaske, fosforit, fitontsiide, B- ja P-grupi vitamiine, karotiini (provitamiini A) ja C-vitamiini. Selle tsitruselise viljalihal on omadus püsivalt ja stabiilselt säilitada selles asuvaid vitamiine. Sidruni vitamiinid ei lagune töötlemisel, kuumendamisel ja isegi keetmisel peaaegu üldse, erinevalt teistest puu- ja juurviljadest.

Eeltoodust võib jääda mulje, et mida rohkem me sidrunhapet sisse sööme, seda parem. Päris nii see siiski ei ole ja üle pingutada tarbimisega pole vaja. Üle ühe sidruni päevas pole soovitav süüa, sest ülihapu sidrunimahl võib sellisel juhul hambaemaili kahjustada. Mitme sidruni või suurel hulgal sünteetilise sidrunhappe söömine päevas viib meie organismi arutult palju ühendeid ja see võib lõppkokkuvõttes hakata häirima organismi üldist ainevahetust. Sealhulgas ka kaltsiumi tasakaalu. Samuti on liigne sidrunhappe tarbimine vastunäidustatud nendele inimestele, kes kannatavad mao ülihappesuse käes.

Kõige targem oleks kasutada ikkagi ise pressitud sidrunimahla, mitte poest ostetud sünteetilist. Tegin kokkuvõte sellest, mida olen lugenud erinevatest interneti-alllikatest. Kõrge maohappesusega inimesed peaksid sidruni tarbimisest siiski hoiduma. Googeldades leiate ka erinevaid sidrunivee dieete. Ärge siis liialdage!

Evelin Veinberg XI kl

Küünte kihistumine

Igapäevase kiire elutempo ja pingetega on viimasel ajal päris vähe jäänud aega enese jaoks. Nii olengi oma küüned hetkel täiesti unarusse jätnud ja katnud nad lihtsalt värvilaki alla. Nüüd pean tõdema, et mu küüned on kannatada saanud ja kihistuma hakkanud. Lõikasin nad lühikeseks, plaanin värvimise mõneks ajaks ''maha jätta'' ja alustada taastustöödega. Mõtlesingi küünte kihistumise põhjusi uurida, et ennast ja ka teid, lugupeetud lugejad, veidi harida.

Küünte kihistumise põhjuseid on mitmeid:
• Kaltsiumi liigtarbimine
• Vitamiini puudus
• Küünte traumeerimine
• Küünte vale või lohakas viilimine
• Kokkupuude kangete keemiliste ainetega
• Ainevahetuse häired
• Kilpnäärme haigused
• Küünekihtide vahel oleva loodusliku õli aurustumine ehk kuivus
• Rasked haigused või ravimite pidev pikaaegne tarbimine
• Stress

Enda puhul tooksin põhjusteks küünte lohaka kohtlemise ja vähese niisutuse. Miks ma välistan muud variandid? Sest organismi vaeguste puhul oleks kihistumine märgatav peaaegu kõikidel küüntel, ka varbaküüntel. Minul kihistuvad vaid enam kannatada saavad ja nö kasutust leidvad küüned.

Kuidas ravida?
Hetkel ma toidulisandina vitamiine ei tarbi. Kuid ehk peaksin sellega taas algust tegema. Vastupidiselt levinud arvamusele ainult vitamiinide ja kaltsiumi võtmisest raviks ei piisa. Eelmainitud orgnismi häirete, haiguste jms puhul tuleb kindlasti pöörduda arsti poole. Kui teie küüned kihistuvad ravimite tarvitamise tagajärjel, on kahjuks probleemi raskem likvideerida ja seda peaks kindlasti tegema koos arstiga. Muidugi ei tähenda küünte kihistumine, et on kohe mõni eelmainitud terviseprobleem või haigus.

• Kihistunud küünelt tuleb ettevaatlikult maha lihvida lahti tulnud pealmine küünekiht. Viilides peaks viil olema paralleelne küüne vaba servaga. Kindlasti ei tohi küüneplaadi lahtisi kihte rebida või suruda kaugemale. Soovitan kasutada spetsiaalset küüneplaadi poleerijat, mille leiad peaaegu igast teisest suuremast kauplusest.

• Peale küüneplaadi poleerimist tuleks küüned ööseks nö õlitada. Selleks sobivad paksema kontsistendiga looduslikud õlid. Mina soovitan riitsinusõli, sest see imendub hästi, on väga niisutav ja soodustab küünekasvu.

• Õli kuivanud, kata küüned ravilaki või küünetugevdajaga. Võimaluse korral peaks vältima kokkupuudet veega. Intensiivse toimega küünetugevdaja suurendab küüne loomulikku kaitsevõimet. Ravi parandab küünte olukorda ja niisutab neid, sidudes ja kinnitades küünekihid omavahel nii, et küüs muutub tugevamaks. Mina soovitan Mereneid kaltsium geel ravilakki.

• Poleerida võiks küüsi vähemalt kord nädalas. Õlitada vastavalt küüne kuivustasemele, vajadusel isegi mitu korda päevas. Ravilakki tuleks kasutada vastavalt konkreetse toote juhendile.

Jättes kihistunud küüned hooldamata, kogunevad sinna vahele vesi, tolm, parkained jms, mis aitavad kaasa edasisele kihistumisele. Sellise küüne peal ei püsi ka küünelakk. Loodan, et saite natukenegi abi sellest vähesest, kuid kompaktsest informatsioonist.
Hoidke end ja oma küüsi!

Evelin Veinberg XI kl

On Aeg

Olen mitmeid kordi märganud hämmingut inimeste näos, kui vastan nende entusiasmist pakatavatel küsimustele- „Kelleks sa tahad saada?“ või „Kuhu sa edasi õppima lähed?“- fraasiga „Ma ei taha sellest rääkida.“ . Jah, sellise vastuse puhul võin ma tunduda ülbe ja ebaviisakana, kuid ma tõesti väldin nendel teemadel spekulatsioone ja diskussioone inimestega, kes ei kujuta endale isegi ette, mida üks noor, keskkooli lõpetav õpilane hetkel tunda võib. Mida ma siis tunnen?

Ma tunnen hirmu. Hirmu eksamite ees, sest nendest sõltub minu tulevik. Lausa kohutav on mõelda, et ühtäkki on antud sõnaõigus minu edaspidise käekäigu kohta teadmisetele ja oskustele, mida 12 aastat lihvinud ja täiendanud olen. Paratamatult kiireneb pulss- kas see, mida täna tean ja oskan, on piisav, et saada eksamitest tulemused, mis mind rahuldaksid? Peale selle on mul hirm oma unistuste ees- kardan, et need lähevad katki. Praegu elan kaksikelu. Reaalsuse kõrval eksisteerib ka unistuste maailm, kus ma pole mitte abiturient, vaid Tartu tänavatel liikuv tudeng. Ma ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui minu unistustemull ei muutu kunagi päris eluks.

Ma tunnen ebakindlust oma otsuste ja valikute suhtes, mida täna langetan. Kas oli õige jätta valimata inglise keele eksam ja teha selle asemel hoopis bioloogia? Või matemaatika asemel keemia? Kas on hea mõte minna võistlustele, kuigi ma saaksin seda aega ju hoopis õpingutele pühendada? Mul on ebakindlus sügise ees, sest olen siiani elanud teadmisega, et 1. septembril on mul kool, kuhu minna, õpetajad, kellele lilli viia ja klassikaaslased, keda kallistada. Nüüdseks on see periood minu elus läbi saamas ja mul pole halli aimugi, mis kooli sügisel lähen, kelle käe all õppima hakkan ning kes on mu uued saatusekaaslased.

Ma tunnen valu, sest suhted, mis tähendavad mulle palju, võivad kaasnevate elumuudatustega puruneda. Lubadused, nagu „Kindlasti saame iga nädalavahetus kokku!“ , on juba eos läbi kukkunud, sest erinevates linnades, võib-olla erinevates riikides elades pole aega ja võimalusi igal vabal hetkel sõpru näha ning midagi lahedat koos korda saata. Toimub kaugenemine, tekivad uued huvid, inimesed, seltskonnad. Ja nii need nõrgemalt ülesehitatud suhted purunevadki. See on valus paratamatus. Peale selle jääb palju väärtuslikke inimesi veel gümnaasiumisse, aga mul tuleb minna. Pole enam võimalust neile igapäevaselt koolikoridoris vastu jalutada, naeratada ja juttu rääkida.

Ma tunnen kurbust. Lapsepõlv saab alatiseks läbi, algab uus peatükk uuelt leheküljelt, mis seekord on puhtalt minu luua. Pean ise enda eest seisma, võitlema ja vastutama, sest ema ja isa, kes seda enne tegid, jäävad maha. Maha jäävad ka päikest, randa ja puhkust täis suvevaheajad, naljad ja lollused, mis pole enam kunagi nii süütud ja armsad nagu varem. Pinginaabrid, õpetajad, treenerid,vanaemad, tädid ja onud,  kes oma jõu ja nõuga on alati olemas olnud. Nüüd, ja nii järsku, pean ma olema täiskasvanult küps, kuigi hinges sooviksin olla endiselt laps.

Eelneva jutu põhjal võib tunduda, et keskkooli lõpp on üks masendav sündmus. Tegelikult leidub selles midagi head ikka ka. Peale hirmu ja kurbuse tunnen ma vabanemist, positiivset ärevust, ootust. Ma tunnen, et see on võimalus eneseteostuseks, võimalus olla esimest korda elus tõsiseltvõetav  i n i m e n e.  Ma tunnen, et lõpuks ometi on mul olemas vajalikud koordinaadid ja tiivad, et lennata ning sihtpunkt, kuhu peale rasket teekonda maanduda. Ma tunnen, et kõik see, mis mind ees ootab, on katsetamist väärt!

Jane Saluorg XII kl

Kaitsevägi ootab

Kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on iga meessoost Eesti kodanik kohustatud teenima kaitseväes, kuid paljud üritavad viilida sõjaväekohustusest kõrvale kas hirmust, et ei saada hakkama või kuuldud müütide tõttu.

Kuna teadsin, et minu klassi poistest on mõned otsustanud peale keskkooli lõppu sõjaväkke aega teenima minna, uurisin, miks nad sellise otsuse on teinud ja kas neid müüdid ei hirmuta. Samaaegselt küsisin ka tuttavate käest, kes hetkel sõjaväes teenivad, kuidas sõdurpoisi elu välja näeb.

Sõduri päev algab kell kuus hommikul. Ühe minutiga tuleb saada riidesse ja koridori rivvi. Pärast seda minnakse välja jooksma, isegi juhul, kui seal on 30 kraadi külma. Siis on lühike aeg hügieeniks ning voodite korrastamiseks. Need peavad kolme minutiga olema ideaalses korras - teki peal ei tohi olla ühtegi kortsu.

Hommikusöök kestab 10 minutit, millele järgneb väljaõpe. Teine väljaõpe on pärast 15-minutilist lõunasööki. Pärast seda on 15 minutit vaba aega, mida tavaliselt kasutatakse helistamiseks, aga pahad poisid peavad ennast vabal ajal tugevaks tegema nt kätekõverduste abil. Õhtul toimub rivistus,  järgneb AK uudiste vaatamine ja õhtune trenn. Magamaminek on kell kümme.

Sõjaväes on keelatud omada üle 300 grammi magusaineid ja mängida hasartmänge. Lubatud ehk kohustuslik on ülemate käskude täitmine. Mehed on jaotatud rühmadeks ning terve rühm saab karistada, kui üks liige millegi halvaga hakkama saab.

„Üks mees hakkas kord keset päeva telekat vaatama, selle peale viidi terve rühm välja kollase laohoone juurde seina vaatama. Kui keegi rivis korra liigutas, pandi kohe 15 minutit juurde. Vaatasime seda „motivatsiooniseina" tervelt kaks tundi,“ meenutab minu tuttav.

Karistuseks võivad olla ka kätekõverdused või särgiväel jooks ümber kasarmu, relv pea kohal. Neid, kes on aga sõjaväest jooksu pannud ja tagasi tulnud, karistavad sõjaväelased ise. Hiljuti pidi Vahipataljonis üks reamees neoonkollase jakiga nädal aega ringi käima, kuna oli sõjaväest eemal viibinud. Kõik ülejäänud reamehed, kes pataljonis olid, said aga jooksiku pärast erinevaid lisaülesandeid. Võib ainult ette kujutada, kuidas neoonkollase jakiga kaitseväelast kiruti.

Juuli algul sõjaväkke minev Taavet Haak tunnistab, et sees on väike hirm küll kuuldud juttude pärast, aga samas ootab seda aega. Peamine põhjus, miks Taavet vabatahtlikult avalduse Kaitseressurssidele esitas, oli see, et sõjaväes tuleks peale keskkooli ära käia. Ülikoolis olles või pärast kuskil töötades hakkavad sõjaväekutsed elu segama. „Teine põhjus on see, et tahan endas distsipliini, vastutustunnet  ja kohusetunnet kasvatada,“ ütleb abiturient. Kolmanda põhjusena, miks ta ajateenija tee valis, on tarvidus endas selgusele jõuda, mida edasi õppima minna. Taavet ütles, et loodab leida uute tutvuste kaudu uue ja huvitava suuna.

Kui ma küsisin Aivo Mägise käest, miks tema just peale keskkooli lõppu ja vabatahtlikult sõjaväkke minna tahab, vastas ta: „Niikuinii peab seal ära käima, vahet pole, kuna“.

Vastupidiselt Taavetile teab Aivo, mida ta edaspidi teha tahab ja sellest tulenevalt ka tema kindel valik minna Tallinna Logistikapataljoni. „Seal on võimalik saada logistiku ja remondimehe paberid ning õppida autojuhi elukutset.“

Meil jääb ainult üle loota, et poistel jätkub tahet ja jõudu sõjaväes hakkama saamiseks ja et Eesti Kaitsevägi tagab ka edaspidi riigi turvalisuse.

Merilin Mändmaa XII kl

Kõgõkogo - kogemus eluks

Meie koolis tegutseb juba ammustest aegadest peale näitetrupp Kõgõkogo. Keskkoolinoorte rühmas on meid neli ning põhikooliõpilasi on oma grupis kolm.

13. ja 14. aprillil käisime Kõgõkogoga Tallinnas Vabariiklikul Teatrifestivalil. Osalesime festivalil näitemänguga „Felicidade“, mis oli meie enda ühine looming. Jah, laureaadiks me küll ei saanud, kuid selle eest saime juurde jälle killukese enesekindlust, kogemuse esineda NO99 teatrilaval ning näigime etendusi, mis oleksid vabalt võinud olla n-ö päris teatri näidendid.

Üheks minu lemmikuks oli kindlasti Tartut esindanud näitetrupi muusikal, kus olid koos väga-väga head näitlejad. Kogu nende etendus oli tohutult hästi läbi mõeldud ning ka laulud, mida noored esitasid, olid lavastaja enda tehtud. Minu jaoks lisas suure plussi ka see, et muusika, mille taustal lauldi, oli laivis. Nimelt mängis lavastaja etenduse ajal ise laval süntesaatorit. Kindlasti oli see muusikal, mis võiks vabalt eesti teatrites publikut rõõmustada.

Kuna viibisime üritusel kaks päeva, siis oli meil esimese päeva õhtul võimalik osa võtta enda valitud jututoast. Mina, Airi ja Jane valisime jututoa, mis pidi rääkima näidendite kirjutamisest. Kui olime oma valiku teinud, ütles meiega kaasas olnud õpetaja Lea, et  valisime vist kõige igavavama teema. Kui olime aga oma jututuppa jõudnud, selgus, et olime ikkagi teinud väga õige valiku. Jututuba kirjutamisest viis läbi eesti kirjanik ja ka OPi saatejuht Jim Ashilevi, kes meile väga huvitavalt oma elust, tööst ja õpingutest rääkis. Kõige enam jäi tema räägitust meelde mõte, et tegelikult ei peagi pärast kooli elust kõik lõbus ja meeldiv otsa saama, vaid vastupidi.

Tegelikult tunnen üldse, et need kolm aastat teatriõpetust on mulle väga palju juurde andnud. Ma ei tahagi öelda, et olen mingi väga hea näitleja, vaid seda, et kogu see näidenditetegemise protsess, esinemised ja erinevate inimestega kohtumised on mulle andnud oskuse esineda, ennast väljendada, ootamatutes olukordades toime tulla ning oskuse teistega paremini koostööd teha. Ja kindlasti tuleb kõik see mulle elus kasuks. Võib isegi öelda, et näiteringis osalemine näitas mulle ette ka suuna, kuhu pärast kooli edasi minna ning tunnen selle üle siiralt rõõmu. 

Arvan, et noored, kellel vähegi võimalik ja tahtmist, võiksid vabalt osa võtta erinevatest näiteringidest, kuna elu ongi üks suur teater -  mõnikord komöödia, mõnikord tragöödia.

Anette Konksi XII kl

Suurejooneline "Titanic"

Ma olen alati imetlenud inimesi, kellel on julgust ette võtta pööraseid projekte. Režissöör James Cameron sukeldus Titanicule ja võttis spetsiaalkaameratega üles materjali, mida polnud inimsilm näinud 1912.aastast saati. Filmi jaoks ehitati pea originaalsuuruses Titanicu mudel, mille interjöör ja välimus kujundati nii algse laeva sarnaselt kui vähegi võimalik. Seetõttu ei tohiks tulla ka üllatusena, et tegemist oli kalleima filmiga, mis eales tehtud.

Samuti on “Titanic” film, mis on üsna mitme peatükiga kantud filmiajaloo "Kõige, kõige, kõige..." raamatusse. Kõigi aegade kalleim film, kõigi aegade suurim kassahitt (kuni James Cameroni enda "Avatari" saabumiseni vähemalt), kõige rohkem võidetud Oscareid jne.

Eesti keeles tähendab Titanic suurejoonelisust, mida minu arvates võib öelda ka filmi „Titanic“ stsenaariumi kohta.  James Cameron on osavalt ühendanud kohutava tragöödia ning romeo ja julialiku armastusloo. Ta on loonud selliste ajastu ja faktorite koosluse, mis ei tohiks ka kõige kalgima südamega inimest külmaks jätta.

Titanicu esimese ja viimase reisi 100.aastapäeva mälestuseks loodi filmi 3D versioon, mida praegu kinodes näidatakse. Huvist otsustasin minagi Tartu kinos Ekraan 3D varianti vaatamas käia. Minu meelest oli see tohutult julge, riskantne ja aeganõudev ettevõtmine režissööri poolt, et kinolinadele lasta selline film, mida on aastaid näidatud televiisorist. Kindlasti on ka neid, kellel on stseenid juba detailideni pähe kulunud. Kuigi ka minule meeldib „Titanicu“ algne versioon, saan 3D teenena välja tuua ainult fakti, et see andis mulle põhjuse seda filmi esmakordselt (ei mäleta, et oleksin seda kunagi kinos vaatamas käinud) suurelt ekraanilt vaatama minna.

Pean kurvastustega tunnistama, et 3D ei olnud minu jaoks mitte midagi muud peale erinevale kaugusele asetatud pappkujude. Tunnistan, et kolme tunni vältel väsisid silmad prillidest ära ning kui prillid eest võtsin, oli mitmeid kohti, kus neid prille poleks vaja olnudki.

Aga suurelt ekraanilt tasub seda filmi kindlasti vaadata. Kasutage võimalust!

Merilin Mändmaa XII kl