Hoian paika, kust ma pärinen

Seekordset lugu ajendas mind kirjutama fakt, et Eesti Vabariik tähistab 24. veebruaril oma 95. aastapäeva ja  tõsiasi, et üha rohkem eestlasi seilab üle mere kaugele Põhja, lootuses leida võõrsilt elu, mida armastada. Mõned purjetavad igaveseks, paljud pendeldavad, aga ainult üksikud tulevad tagasi. Vaadates neid noori eestlasi ning autodest moodustunud horde, mis nädalavahetustel liiguvad marsruudil Võru-Tartu-Tallinn-Tallinna Sadam- Põhjamaad, küsin ma endalt tihtipeale- kuidas nad tahavd minna kuhugi, kuhu nad tegelikult ei kuulu? Eks ma saan ju aru, et kaugemal liiguvad suuremad rahasummad, kuid  kui õige on vahetada oma kodumaa pelgalt rahatähe vastu, mis inflatsiooni käigus nagunii oma väärtuse kaotab?

Tegelikult ei pea ma üldse õigeks oma juurtest niisama lihtsat lahtilaskmist, olgu põhjuseks siis raha või mõni muu ahvatlus. Jah ma tean, et Eestis töökohta, tasuva palgaga tööd leida või paljude inimeste arvates ka „ normaalset elu elada“  on vahetevahel keeruline, kuid oma väheste elatud aastate jooksul on mu enda kogemused pannud mind asjadesse natukene sügavamalt suhtuma.

Vaadake, mingis mõttes olen ka mina eelkirjeldatud pendeldaja, sõites iga nädalavahetus kooli ja kodu vahet. Õpin Tartus, aga minu juured on Lõuna-Eestis, Varstus.Võõrlinna tuled panid mindki mõnel elumomendil hindama valesid väärtusi. Mäletan, et Tartusse kolides ja nendest võimalustest osa saades, lausa vaimustudes,  mida mul Varstus ei olnud, unustasin ma oma kodupaiga-tahtsin kergekäeliselt loobuda kõigest, mis mind Varstuga sidus. Rääkisin sõpradele suure suuga, et tudengilinnas on nii lahe ja ma ei kavatsegi kodus käima hakata- mis ma seal maal ikka teen? Mäletan, et esimesel kuul uues koolis tundisn piinlikkust, et olen  maalt, mitte linnast nagu enamus. Ma ei tahtnud olla maakas, nii nagu paljud välismaal viibivad eestlased ei taha täna enam olla eestlased. Selline nipsakas lahtiütlemine millestki, mida südames tegelikult armastan ja väga kiire kohanemine pelgalt võimalustega, mida Tartu pakub, viis mind siiski rappa. Oma varjust ei ole võimalik üle hüpata. Ükskõik, kuidas ma endale valetada ka ei püüdnud, ma ei suutnud lahti lasta tundest, mis tahtis tagasi rohelise metsa, looklevate aasade, kuuma leili ja ahjusooja kodu juurde. Ma ei saa kunagi olla päris tartlane või päris linlane, kuna minu PÄRIS on maal-kodus. Seega ei saa ka ükski eestlane kunagi soomlaseks või täieõiguslikuks rootslaseks, sest nende PÄRIS on siin, Eestimaal. 

Olen pool aastat elanud linnas ja kõik see, mis algul tundus uus ja huvitav, on nüüd ebameeldiv. Olen mõistnud, kui sobimatu on minu jaoks sealne keskkond, kui teistmoodi on inimesed ja kui võlts on püüe iseennast ja oma päritolu „ümberistutada“. Kohutavalt igav ja võõras. Julgen öelda, et sama võõras ja sama kohutav kui teadmine, et paljud meist just selle tee üle lahe minnes on valinud. Kodus, oma tammepuu all on palju parem, palju ehedam. Seepärast tunnen täna uhkust, et ma olen eestlane ja elan Eestis. Tunnen uhkust, et olen maalt ja mitte linnast nagu enamus. Täna meeldib mulle nädalavahetuseks pühkida linnatolm saapatallalt ja sõita sinna, kuhu ma kuulun, sest kõige parem on seal, kust ma pärinen. Hea on olla kodus- nii riigi, asukoha ja südame mõttes. Isegi kui see kodu tähendab kõrgemaid makse, väiksemaid palkasid ning piiratud võiamlusi. Isegi siis.

Jane Saluorg
Varstu Keskkooli vilistlane

Koolikiusamine – müüdid ja tegelikkus

Mulle meenub oma kooliajast, kuidas klassikaaslased kiusasid endast pisemat poissi. Panid ta mõneks ajaks kappi kinni, togisid – ja seda alati valju naeru saatel. Mõnele kõrvalisele võis see paista naljatamisena, ka kiusatav poiss püüdis läbi valu juhtunut naljaks keerata. Pääsenuna kiusajate käest, võis teda näha nutmas – asi oli naljast kaugel. Probleemiga ei tegelenud keegi, sest koolis puudus psühholoog, kooliarst, ka politseid ei kutsutud kooli asja lahendama. Olukord lahenes alles ajapikku, kui saadi

vanemaks, targemaks, paranes omavaheline suhtlus ning klassis valitses taas sõbralik õhkkond.

Sarnaseid juhtumeid võib leida pea igast koolist ning sageli ei oska või taha keegi mõistagi, et tegu on tõsimeeli koolikiusamise ja mitte naljateoga.
Millised on põhilised müüdid koolikiusamisest ja milline tegelikkus?
Kas ainuke lahendus koolikiusamisest pääsemiseks ongi vaid vanemaks ja targemaks saamine?

Müüt: koolivägivald leiab aset siis, kui kedagi kooli territooriumil pekstakse.
Tegelikkus: koolivägivald ei ole ainult peksmine. Füüsiliselt võib see tähendada näiteks löömist ja tõukamist, psühholoogiliselt aga sõimamist, narrimist, ähvardamist, väljapressimist. Lisaks kuulub kiusamise alla ka kaasõpilase pahatahtlik grupist väljaarvamine, tõrjumine, grimassitamine, ignoreerimine, teksti ja piltidega alandamine ning mõnitamine.

Müüt: kiusatav on ise selles süüdi, et teda kiusatakse.
Tegelikkus: enamjaolt satuvad kiusamise ohvriks need, kes teistest mingil moel erinevad. Olgu selleks siis välimus, iseloom või mõni muu tegur. Kiusaja leiab vajadusel alati põhjuse, miks kellelegi liiga teha ning seejuures ei anna ta endale aru, et kiusatav ise oma seisu või olemuse parandamiseks midagi ette võtta ei saa.  Kindlasti ei ole koolikiusamine ühelgi juhul õigustatud ega põhjendatud.

Müüt: kiusaja on pärit probleemsest perest ning kodused probleemid elab ta välja koolis, kaasõpilaste peal.
Tegelikkus: sageli on kiusajaks just korralikust perest ja küllaltki hea õpiedukusega nooruk. Enamjaolt on nende näol tegu oskuslike manipuleerijatega, kes võivad ühtedele olla parimaks sõbraks, teistele jõhkraks tagakiusajaks. Ässitades teisi kiusamisele, jäävad nad ise sageli süüst puhtaks ja arvavad ekslikult, et nad ei olegi kellelegi midagi halba teinud.

Müüt: teiste kiusamine on lahe ja naljakas.
Tegelikkus: kellegi tagakiusamises ei ole midagi lahedat või naljakat – see on seaduserikkumine. Igasugune vägivald, ka psühholoogiline, on seadusega keelatud ning seadusega pahuksisse minejat ootab ees karm karistus. Alaealise saab politsei suunata komisjoni, kus talle määratakse sobilik mõjutusvahend. Tõsisemate juhtumite korral võib asja hakata arutama juba kohtunik.

Noorsoopolitseinikuna olen oma töös seisnud sageli silmitsi olukordadega, kus noored ei taju, et nende „mäng“ ja „nali“ üle piiri lähevad. Meenub juhtum, kui poisid mängisid vahetunnis lumesõda ning loopisid lumekuule ühe klassikaaslase pihta. Vaatamata sellele, et lumekuulidega pihtasaanu palus häälekalt enda kiusamine lõpetada, ei teinud teised suures lumesõjahoos seda kuulmagi. Sel ajal, kui teistel lõbu jätkus, olid poisi silmad juba pisarates, ta tundis alandatust ja pahameelt kaasõpilaste julma käitumise osas. Ent kool peab olema kohaks, kus kõik õpilased heameelega käivad ja end hästi tunnevad. Selleks tuleb kõigil anda oma panus, et koolikeskkond oleks turvalisem ning õhkkond sõbralik.

Sageli on just kaasõpilased sekkunud erinevatesse kiusamisjuhtumitesse, abistanud abivajajat ja lõpetanud seeläbi tarbetu vaenu kiusatava suhtes. Parima panuse koolikiusamise vähendamiseks saab mõistagi anda kiusaja ise. Olles kaaslaste vastu sõbralik ja lugupidav, õpid ka endast lugu pidama. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks ning ära riku oma noorusaega ära seaduserikkumise eest saadud karistusega.

Kui oled koolikiusamise ohver või näed kiusamist pealt, ära jää oma murega üksi. Anna juhtunust kindlasti teada oma vanematele, õpetajale, sotsiaalpedagoogile, mõnele usaldusväärsele täiskasvanule või otsejoones politseile. Nõu saad küsida ka veebikonstaablitelt, lasteabi telefonilt 116111 või veebileheküljelt www.lasteabi.ee.

Kersti Raiküla
Lõuna prefektuuri noorsoopolitseinik

Võrumaa laste ja noorte näitemängupäev

12. märtsil toimus Võru Kandles laste ja noorte näitemängupäev, millest võtsid osa Võrumaa koolide näiteringid. Üleriigilisele näitemängupäevale valis parimad välja Auväärne Nõukoda, kuhu kuulusid Eesti Harrastusteatrite Liidu esindaja, Tallinna Toomklubi teatrikooli õpetaja Maret Oomer, vabakutseline näitleja ja lavastaja Tarmo Tagamets ning vabakutseline näitleja Maive Käos.

Noored astusid lavale kolmes astmes: algklassid, põhikool ja gümnaasium.

Algklassid
• VKG 4.klassi näitering „Udumäe kuningas“. Lavastaja Tuuli Veddel
• Pikakannu Kooli näitering „Ull Jaan ehk küll on häda kui pea on mäda“. Lavastaja Kadi Kronberg
• Varstu Keskkooli näitering „Udujutt“. Juhendaja Lea Mändmets
• Osula Põhikooli näitering „Vigased pruudid“. Lavastaja Merili Küppar

Põhikool
• Lasva rahvamaja laste näite- ja tantsuring „Vaimust viidud“. Lavastaja Sirje Kuuseorg
• Meremäe Kooli näitering „Roosa muinasjutt“. Lavastaja Hele Verrev, muusika Peeter Pai
• Vastseliina Noorte Näitetrupp „Leili!“. Lavastaja Anu Kommer
• VKG näitering „Uljas neitsi“. Lavastaja Maarja Saluveer
• Pikakannu Kooli näitering „Maasikavaht ja kutsikahänd“. Lavastaja Kadi Kronberg

Gümnaasium
• Varstu Keskkooli 11.klassi õpilased „Tuult(d)e räägitud“. Juhendaja Lea Mändmets

Varstu Keskkooli näitering sai kaks kiidukirja:

stiilipuhta muusikalise kujunduse ning ansamblimängu eest  lavastuses „Udujutt“;

õpilaste teatrikunstis hoidmise ja juhendamise preemia anti  Lea Mändmetsale lavastuse „Tuult(d)e räägitud“ eest.

 

Algklasside riigifestivalil 10.-11. mail Viljandimaal esindab Võrumaad Pikakannu kooli näitering etendusega „Ull Jaak ehk küll on häda, kui pea on mäda“.

26.-27. aprillil Saaremaale läheb Võrumaad esindama Vastseliina noorte näitetrupp lavastusega „Leili!“.

Gümnaasiumiaste 12.-14. aprillil Jõgeval Võrumaad ei esinda.

Minu lemmiknäitemänguks kujunes Pikakannu Kooli etendus „Maasikavaht ja kutsikahänd“, mis oli Dr Noormannile saadetud murekirjade põhjal lavastatud.

Noored näitlejad said oma etendustega väga hästi hakkama. Oli näha, et kõik tundsid end laval suurepäraselt ning etendasid oma näitemängu rõõmuga.

Teele Ploom XI kl

Mida toob meile mao aasta?

Tänavuse Hiina kalendri järgi on meil mao aasta. Selle kohta on palju juttu olnud ja igas ajalehes kajastatud. Lugesin Delfi artikleid ja otsustasin väikese kokkuvõtte teha.

Alustuseks tasub meenutada, et madu on tark, vastupidav ja kannatlik olend.
Astroloogide sõnul sobib 2013. aasta vaimseks tööks paremini kui eelmine.
Aasta keskel tasub rohkem tähelepanu pöörata karjäärile- edu saadab seda, kes suudab kokku panna ladusalt toimiva meeskonna.
Seega tasub sel aastal otsida lahendusi keerulistele probleemidele, jätkata haridusteed ning teha läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid.

Paljud astroloogid ja analüütikud on juba koostanud ennustused, mille kohaselt peaks riik uuel aastal leidma majandusliku stabiilsuse, selle kodanikud aga tasakaalu ja rahu.
Aasta lõpu poole peaks meid kõiki rõõmustama sissetulekud, kuid ainult need, mis teenitud ausa ja tubli tööga.
Uusi laene siiski võtta ei tasu ja vältida tuleks ka liigseid kulutusi.

Mao aasta on pideva liikumise, ootamatuste ja saladuste aasta.
Sel aastal inimesed hakkavad rohkem tähelepanu pöörama oma väljanägemisele, oma väljaütlemistele, viisakatele kommetele.
Riietuse ja väljanägemise kohapealt, soovitavad astroloogis kanda kergest kangast liibuvaid riideid. Värvitoonidest peaks eelistama musta, tumesinist ja rohelist. Madu on eelkõige naiselik olevus, ta sümboliseerib saladuslikkust, ettearvamatust.
Seepärast püüdkegi mao aastat vastu võttes vastavalt välja näha - saladuslik meik, idamaises stiilis pikk, maosoomust meenutavate litritega kleit.
Meik ja soeng peavad olema riietusega kooskõlas- seega erksad ja läikivad: omal kohal on värvilised salgud, kuldselt või hõbedaselt sädelevad juukselakid.
Aksessuaaridest soovitatakse kuldehteid.

Kuna madu peetakse eelkõige rikkuse ja luksuse ja delikatesside loomaks, siis soovitatakse midagi erilist toidulauale, näiteks jänesepraadi. Ärge peljake eksperimenteerimist ja rõõmustage oma lähedasi millegi erilisega.

Kristiine Anton XI klass

Raske hommikune ärkamine

Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et enamus meist ei jõua hommikuti varakult ülesse tulla ja tahab peale äratuskella edasi magada. Vahel nii juhtubki. Magad edasi ja ei jõua kooli, ärkad alles mõne tunni pärast.

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=-xJoHOieYNQ

Kas käitud samamoodi nagu poiss nähtud videos?

Oled hommikuks pannud mitu-mitu äratust, aga vajutad kõik kinni ja magad edasi. Kuidas siis kergema vaevaga tõusta?
 Mine magama alles siis, kui oled väsinud, nii on ärkamine kergem!
  Vali järgmise päeva riided õhtul valmis. Nii tead juba ärgates, et ei pea enda pead sellega vaevama.
  Vali välja tõeliselt hea hommikujook (kohvi, tee vms) , mis sulle meeldib. Siis mõtled juba enne äratuskella sellele.
 Kas oled ka see inimene, kes äratuskella oma padja kõrvale võtab ja siis kui see heliseb, paned kohe kinni. Selle vältimiseks pane äratuskell helisema toa teise otsa. Peale toas kõndimist pole enam uni nii suur.
  Pane äratuskella kõrvale klaas vett. Joo vesi ära kohe, kui äratuskella kinni oled vajutanud. Siis saab keha aru, et aeg on ärgata.
 Võimle hommikuti. Esialgu ringuta ja siruta voodis, siis liiguta end jupphaaval voodist välja. Hüppa 20 korda üles-alla või mine tee väljas üks pisike jooksutiir.

Kui neid nippe järgida, siis oled terve päev ergas nagu väike energiapomm. Pole vaja juua energiajooke, mis on väga kahjulikud sinu kehale, vaid eelista tervislikke nõuandeid.

Kairit Kasuk  11.klass

Kasutatud kirjandus:
http://unenagudeseletaja.blogspot.com/2011/09

Minu London

Inspireerituna populaarsest raamatusarjast „Minu...“ otsustasin oma reisiloole pealkirjaks panna „Minu London“.

Reisi võtsime ette koos oma õega, kes samuti kooli kõrvalt sellise seikluse jaoks aega leidis. Tihti imestatigi tutvuskonnas,  kuidas julgevad kaks noort neidu võtta ette reisi, seigeldes teises riigis, ümberringi uus kultuur, keel ja keskkond. Vastupidiselt minule, on minu õde juba reisimises üpriski „vana kala“, seega tema pakkus omalt poolt kogemuste paki ja mina positiivse ning avameelse suhtumise eesootavasse.

Reis toimus veebruari alguses, täpsemalt 6.-11.II, mis tähendab, et kohapeal olime umbes 4 päeva. Hoolimata kuuldustest, et Londonis sajab iga päev, jätsime vihmavarjud koju ning nautisime uut kliimat täiel rinnal. Tegelikult me ju pettuma ei pidanud - peale kaht imeilusat päikselist päeva saime krae vahel jälle kaks päeva tunda ohtralt Londoni vihma.

Endal veel jopetaskud krõbisevaid ning magusaid lutsukomme täis (lennukis kardetud kõrva-ning neelamisvalude vastu), astusime juba Inglismaal oma esimesed sammud ning peale ootusärevat, väsitavat ööd lennujaamas, otsisime endale bussi, mis meid otse Londoni südamesse sõidutaks. Arvestades asjaolu, et bussisõit kestis 1h, toon välja huvitava detaili - bussi istusime pimedas, bussist väljusime valges. Nii me seal, üpriski keskklinna lähedal, seisime ja vaatasime, kuidas kõik ruttasid, peas näod „tean-kuhu-lähen“. Samas meil taskus ainult üks kodus prinditud kaart koos kõikide huvipakkuvate punktidega, mis reisi lõpuks enamuses ka külastatud said. Oma uniste mõistustega „parkisime“ ennast kohe endale tuntud kohvikusse Starbucksi, kus kasutasime vaba Interneti võimalust, et perekonnale teatada järgmist: “Lennuk ei kukkunudki alla. Londonisse jõudsime elusana.“

Esimese päeva pühendasime erinevatele muuseumitele. Teekonna alates kesklinnast kujundasime nii, et peale mitmeid muuseume oleks kiviga visata hotellini. Peale võimsa Hyde park’i läbimist, pildistamist Serpentini ning sümboolsete punaste telefoniputkade juures ja hobuste liiklumismärkide avastamist jõudsimegi muuseumide „kvartalisse“. See oligi huvitav, et astudes ühest suurest muuseumist välja, vaatab sulle sõna otseses mõttes vastu teine samasuguse võimsusega ajalooline maja. Sealseid muuseume iseloomustabki see, et tegemist oli minu jaoks hiigellabürintidega – sisenedes võtad sisetunde järgi suuna, väljapääsu otsimiseks võib vabalt varuda 10-20 minutit. Esimesel reisipäeval said läbi käidud National History museum, Science museum ja Victoria and Albert museum. Teades, et tegemist oli metsikult suure pindalaga läbikäidavat maad, andsid meie jalad juba varaõhtul tunda ning päeva viimaseks eesmärgiks oli hotelli leidmine. Peatuspunkti jõudsime metroo abil ehk siis jälle midagi uut, kuna sellise liiklusvahendiga varem sõitnud polnud. Hotellis jõudis meile kohale, et igal pool kohvikutes nähtud „pistikud“  ongi need õiged Inglismaa pistikud, mis meie, Euroopa, tehnikaseadmetega ei klapi. See probleem sai lahendatud retseptsioonist saadud „vidina“ abil, mis võimaldas meie seadmetel ennast laadida. Pani imestama asjaolu, et Inglismaa on ju Euroopas Liidus ning seega peaksid ka nemad kasutama n-ö europistikut. Magama läksime väsinud ent rahul tundega – nii palju ootas meid veel ees.


Oma teist päeva alustasime teadmisega, et nende allmaa-aluste rongidega sõita pole üldse vahva. Otsisime üles meie jaoks sobilikud bussiliinid, millega Trafalgar Squarile sõita ning niisama lihtsalt leidsimegi ennast juba nendes legendaarsetest punastest doubledeckerite´st. Terve reisi vältel kasutasime Oyster card’i – minu sõnadega öeldes süsteemi, kus toimib kaart ning kuhu peale kandsid raha, et kasutada seda ükskõik mis sõiduviisi puhul. Kuna kahekorruseliste bussidega sõitmine oli üks lahedamaid kogemusi Londoni linnas, saigi sellest meie lemmik  liiklemisviis terveks reisiks. Trafalgar Squar`ile jõudes ootas meid ees tegelikult pettumus, sest just sel ajal toimusid seal remonditööd ja tervele platsile ei saanudki kõndima ning uudistama. Mainitud platsi kõrval asus tuntud National gallery ehk siis palju maale, maale, maale. Seal tekkiski äratundmisrõõm – pildid, mida õpetaja oli näidanud tundides projektoriga seinale, asusid nüüd sealsamas, minu ees, reaalselt.  Galeriist väljumine võttis taaskord aega, sest kuigi rippus üleval silt „WAY OUT“ („TEE VÄLJA“), viis see meid ikkagi lõpuks tupikusse ning juba isegi tuttavatesse ruumidesse. Platsile tagasi jõudes oli edasine tee lihtne, sest järgmine sihtpunkt Big Ben juba paistis majade tagant ning sinna kõndimine oligi üks ootusärevamaid hetki, sest see kellatorn oli minu reisi tipphetk! Ootasin selle nägemist nii kohutavalt, et seda reaalses elus nähes, vaatasin ma ilmselt seda suu lahti, nägu pööratud kõrgustesse. Peale selle mälestusväärse hetke jäädvustamist sai üle kontrollitud kas London Eye ehk vaatlusratas on ikka omal kohal ning sihiks sai Buckinghami palee.  Selle teekonna jooksul saime tuttavaks pargis olevate julgete oravatega, kes niisama kiirelt kui sülle tulid, sealt ka minema jooksid. Palee oli loomulikult tulemist väärt ent oodatud vahtkonnavahetust ei tulnudki ning lahkuma pidime mõttega „Miks me küll eile ei tulnud?“ (vahtkonnavahetus toimub sel aastaajal ülepäeviti). Külastasime jälle kohvikut – nii sooja saamiseks naha alla kui ka maitsemeele ergutamiseks. Tuju hea, võtsime ette selle oodatud õhtupooliku, mis sisaldas endas suurel hulgal shoppamist. Olles noored neiud, ei ole see imestamistväärt, et meie reisi üheks tagamõtteks oli suurte ning uute poodide külastamine. Meie vaieldamatuks lemmikuks osutus Primark, mida leidus Oxford’i tänaval lausa kaks tükki, mõlemad mitmekorrulised ning hiigelsuured. Oxford street ongi üks sealne peashopingutänav – palju poode, nii uusi kui korduvaid, kohvikuid ning restorane. Primarkis veetsime selle reisi vältel tunde ja tunde, sest läbi oli käia metsikult vahekäike ning pikki kilomeetreid. Seal võiski kogeda telekas nähtud olukorda – rahvamassid rabamas riideid ja proovikabiinidest 100m kaugusele ulatuvad järjekorrad. Aga nagu alati – asi oli seda väärt. Õhtupimeduses jälle lemmikbussiga n-ö koju, et sealt edasi minna pubiõhtut kogema. Inglise pubid on alati kuulsad olnud, seega pidime mõnes ka ise ära käima, et uudishimu rahuldada. Kuna mina olin veel alaealine, valisime pubi, kus ukse ees tõsiste nägudega turvamehi polnud. Ilmselt meeldib inglastele pubides seetõttu, et seal valitseb õige peomeeleolu – keskkond oli kuidagi mõnus ja pubid on oma kujunduse väga hästi lahendanud.

Taas uus päev – uued sihid. Internetis oli mu õde tegelikult väga suure eeltöö teinud külastavate turismimagnetite kohta ning tänu sellele jõuamegi kolmanda päeva juurde. Päeva põhisihiks sai Camden Town, aga enne seda seadsime sammud Regent Park’i, kus asus siis Primrose hill (küngas), kust avanes Londonile imeline vaade. Seal künka otsas seista oli omaette kogemus – silmapiirilt vaatled ja otsid ülesse tähtsamad kohad nagu Big Ben, London Eye jne, samas vaatad, kuidas sinu kõrval ülekaalulised koerad palle taga ajavad. Lahkudes sealt oma päeva põhisihi poole, tabas meid ühel hetkel positiivne üllatus – nimelt reaalsed ning päris elusad kaelkirjakud. Olime ennast leidnud ühe Londoni loomaaia osa juurest, kus tänaval kõndijale avanes ootamatu vaatepilt. Jäime kohe seisma ja nautisime hetke. Rõõmsa meelega jõudsimegi Camden Town’i. Internetis kiideti ülesse Camden Town ehk siis jälle midagi moefännidele. Kõndides mööda tänavat, peab pea liikuma  pendli moodi, sest üks silmapaistev pood ühel pool, teine samasugune teisel pool teed. Loomulikult olid esindatud ka algelise inglise keelega türklasega, kes oma kaubast nii suure himuga lahti tahtsid saada, et minu esimese „NO!“ („EI!“) peale olid nad lahkelt nõus hinda vähemalt 5 eurot ja rohkemgi alandama. Varsti süvenesime juba sinna kõige suuremasse turgu, kuhu sisenedes võisid seina pealt lugeda turukaarti (samal ajal muiates). Iseenesest mõtlesime, mis see turg siis ikka ära ei ole. Lõpuks leidsime ennast eksinuna ja tagatargemana erinevate vaiba-ning maalidemüüjate kõrvalt. Kuidas sealt välja saime, enam ei mäleta. Pealelõuna veetsime Camden Eye restoranis, kus kahepeale sai tellitud priske pizza ning soe šokolaadijook. Seal istusime oodatust kauem, kuna välja ilm meid üldse ei meelitanud – vihma aina kallas ja kallas. See aga ei seganud tänaval Jeesusest laulvaid hiinlasi ega jalgpallitrikke tegevat punapäist noormeest. Peale suuri jõupingutusi suutsime ennast mugavast restoranist välja vedada, et veel bussiga seigelda ühe tähtsa turismiobjekti juurde – St Paul’s cathedral. Kuna vihma jätkuvalt sadas, saime õige pika pilgu katedraalile heita alles varju alla jõudes. Ja see pilk ei petnud – võimas ehitis nii loomuliku välimusega.  Järgmise külastuskohani jõudmine oli minu jaoks ilmselt üks naljakamaid teekondi (kaardil seda märgitud polnud, liikusime minu õe märkuste ja minu kaardilugemisoskuste järgi). Londoni Hunterian museum oli nagu Tartu anatoomikum, loomulikult suuremas mõõtmes. Peale „kiiret“ shoppingutiiru jõudsime bussi peale jälle pimeduses. Hotellis andsime  oma jalgadele puhkust ning väsinud kehad said oma unevajaduse rahuldatud.

Viimase päeva hommikul käis tihe pakkimine (mida oleks võinud ka teha ka eelneval hommikul, aga uisapäisa seda ju ei teinud).  Kõht hommikulauas täis mugitud ning asjad ühes, väljusime hotellist oodatust hiljem. Tõttasime oma suurte kottidega The British muuseumi poole, et seal kasutada nii pakihoiu võimalust terveks päevaks kui ka eksponaate vaadata. Järgnevalt võtsime ette erinevad suveniiripoed, hinnad erinesid tegelikult päris mõõdukalt ning seega oli tähtis leida soodsaim. Londoni sümboolikaga või kirjadega erinevaid lelusid müüdi tohutult, lõpuks tekkiski küsimus:“Mida siis viia tuttavatele?“ Olles selles metsikus suveniirimeres pea kaotanud, loobusime, ostes ainult ühe asja ning läksime shoppama edasi tavalistesse poodidesse. Sekka ka mitu tundi kohvikukülastust, leidsime endid õhtuhämaruses. Vihma kolkimise saatel tänavateedele kõndisime üpriski kurvalt pubi poole, mille eest meie buss lennujaama väljus. Pubis võtsime taaskord kahe peale burgeritetaldriku ning janukustutava joogipoolise.  Pubis oli selline maagiline õhkond, võiksin öelda, et üks sõrmenipsatus ja mu unine pea oleks sealsamas magama otsustanud minna. Õhkkonda nautides veeretasime aja siiski õhtusse ning ööseks jõudsime lennujaama. Lend väljus varahommikul, mis tähendas veel magamatust, väsimust. Tänu ma-ei-tea-mis-jõule jõudsime siiski elusate ja tervetena koju!

Nüüd on meie reisist möödas juba peaaegu kuu aega ja mõtlen ikka endamisi, et selliseid võimalusi võiks veel tulla. Lihtsalt minna ilma igasuguse tagatiseta reisima, unustades kõik reisifirmad ja nende valmis meisterdatud reisikavad. Reis tuleb teha ise ja ainult iseenda jaoks!

Heidi Järvpõld 12. kl

Algajate NK ja KT laager Varstus

01.-02. veebruarini toimus Varstu Keskkoolis maakondlik laager noorkotkasteks ja kodutütardeks soovijatele.   

 Esimesel päeval toimus lastele pooletunnine loeng, kus tutvustati noorkotkaste ja kodutütarde olemust. Peale pikka istumist klassiruumis moodustati neli rühma ning alustati töötubades käimist. Nelja pika tunni jooksul said lapsed teha oma emadele ilusaid riidest roose, lahendada salakirju, õppida  nööriga sõlmede tegemist ja tutvuda metsloomadega. Peale õhtusööki mindi kõik koos kultuurimajja vaatama multifilmi „Madagaskar 3“.

Teine päev algas äratusega  kell 7.45, millele järgnes hommikuvõimlemine. Edasi tulid noorkotkaste ja kodutütarde järgukatsed, pärast mida said lapsed õue, kus toimus matkamäng mööda Varstut.. Peale väsitavat võistlust kulus ära üks vahva kelgutamine mäel.

Viimase teguvusena pakuti lastele  vahvat seltskonnamängu „Täringumäng“. Lõpuks tuligi klassiruumid korda seada,  toimus viimane rivistus ning võistluste parimatele jagati auhindu.

Teele Ploom XI kl

T