Jõulud – see on sõna, millega mulle kindlasti assotseeruvad lumi, piparkoogid, mandariinid, küünlad, kingitused ja see, kuidas me väiksemana täditütardega enne jõule oma emade riidekappides sobrasime, kuna teadsime, et sinna peidedakse igal aastal kingitused, mis jõuluvana meile toob. Barbie’sid, nukke, mängutelefone ja muid asju sai siis hoolega uuritud ja puuritud ning pärast panime kingid ilusti tagasi ja jõululaupäeval pakke avades teesklesime suurt üllatust.
Jõuludele mõeldes turgatab pähe ka see, kui minu vend veel pisike poiss oli ja kuidas siis sai teda pahandustest eemale meelitada lausega „punane müts vilksatas!“, mis oli märguanne, et päkapikk on meie akna taga ja siis käitus vennake alati nagu maailma parim poiss. Suurest päkapikuvaimustusest tekkis minu vennal soov nendega isiklikult kohtuda ja ühel õhtul päkapikku luurates jäi sussi sisse šokolaadi panemisega vahele hoopis ema, tänu millele punase mütsikese hoiatus enam venda krutskeid tegemast ei peatanud.
Iga laps siiski päkapikuga kohtuda ei soovi. Mulle meenub lugu, mille rääkis üks sugulane, kelle sõber oli oma lastele meisterdanud patareide pealt liikuva päkapiku. Kui ta oli päkapiku koridori põrandale käima pannud, hakkasid hirmunud lapsed kohe röökima: „Appi, issi, päkapikk! Tapa ära!“
Lastele on jõulud aeg, mil saab ohjeldamatult kingitusi ja maiustusi, kuid mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem muutub jõulude tähendus inimeste jaoks. Enam pole nii tähtsad asjad, mida jõuludeks saad, vaid olulisema koha võtavad südamest tulevad jõulusoovid, sõprus, kokkuhoidvus ja perekond. Jõulud suudavad katta oma paksu lumevaibaga argised mured ja aitavad tuua tänapäeva kiiresse ellu pisut muinasjutulist ilu.
Anette Konksi
Pildil on Anette nelja-aastasena
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar