Taskuraha

Saksa kirjanik Erich Maria Remarque on öelnud:“ Kõik, mida rahaga joonde saab ajada, on odavalt saadud.“  Sellisest ütlusest võiks  järeldada, et kuigi suur pangaarve paneb nii mõnedki meist tundma ennast kui maailmavalitsejaid, pole see tunne siiski võrreldav õige maailmavalitseja tundega, mis on välja teenitud  raske tööga. Tänases ühiskonnas on rahal suur tähtsus. Raha populaarsus kasvab  ka laste seas - taskuraha näol. 

Taskuraha on laste ja lastevanemate seas laialt levinud „trend“, mida  tõestavad läbiviidud uuringud. Umbes 90% alla 18-aastased lapsed omavad isiklikku taskuraha. Kuid siiski tuleb  tõdeda, et 10% ühiskonnast taskurahaga seotud pole. Ka mina kuulun nende väheste hulka, kellel pole mingiks  perioodiks määratud kindla summaga pocket money. Nii mina kui minu vanemad arvame, et ei ole vaja anda taskuraha, kui  laps seda tühiste asjade (pulgakommide ja muu nänn) peale raiskab. Meil on peres levinud  teistsugune rahajagamissüsteem. Nimelt, kui midagi on vaja  osta (riided, tehnika, koolitarbed, ..), siis ma kas küsin eseme ostmiseks raha või lähen koos vanematega poodi ja nemad maksavad kauba eest. Ma ei saa öelda, et taskuraha puudumise tõttu millestki ilma olen jäänud. Kõike, mida vaja, on mulle ka võimaldatud.

Kui suur on sõprade taskuraha ja mida nad selle eest ostavad?

Viisin läbi väikese küsitluse. Tulemuste põhjal saan jaotada oma sõbrad kahte gruppi.

I grupp- sõbrad, kellel kindlat taskuraha pole.  Nemad saavad raha küsimise või heade hinnete puhul. Üldjuhul jääb saadav rahasumma 100-300 krooni vahele ning midagi erilist selle eest ei osteta, peamiselt ikka toitu, kinopileteid, harva ka riideid. Üks tuttav ütles, et esmaspäeval ostab 100 krooni eest kohukesi, teistel päevadel ei kuluta üldse.

II grupp - need, kellel on kindel summa raha kindlaks perioodiks. Taskuraha jääb 200-1000 krooni vahele. Enamasti kulub see riiete, bussipiletite, toidu, hügeenitarvete, erinevate teenuste (nt juuksur) ja ka bensiini peale.  

Ma usun, et vanuse lisandumisel muutub inimeste arusaam rahast, selle väärtusest ja vajalikkusest. Võin öelda, et taskuraha pole minu jaoks kunagi olulisel kohal olnud ja seepärast on väga raske rääkida oma unistuste kulurahast. Kui natuke mõelda, siis eks ma oma unistuste taskuraha suuruseks määraksin 500 krooni. Kindlasti on mõnede jaoks see summa väga suur, mõnede jaoks keskmine ja mõnede jaoks imeväike, aga minu jaoks  paras. Miks? Kui mul raha on, siis  tihtipeale hakkan seda kulutama tühistele asjadele, mida ma tegelikult tol hetkel ei vaja. Näiteks lähen second-hand-poodi ja ostan sealt mitu ilusat kleiti või näen ilusat värvi küünelakki ja tahan hoopis seda. Kuna ma pooldan käi-rahaga-targasti-ümber-suunda, siis 500 krooni on just selline summa, mida kulutades tuleb hoolikalt  mõelda, kas mul on ikka ostmiseks mõeldud kaupa vaja või mitte.

Arvan, et igat asja ostes/tehes saab säästa kas aega või raha. Loomulikult  saab ka taskuraha säästa, seda oma äranägemise ja võimaluse järgi. Näiteks võib endale valmis mõelda kindla summa, mida igast „palgapäevast“ kõrvale  panna. Ka igapäevase poetiiru vahelejätmisega säästetakse juba palju, sest summa, mis kuluks ebavajaliku limonaadi või tahvli šokolaadi peale, jääks ju alles. Samuti võib endale valmistada 3- liitrisest purgist dekoreeritud „hoiupõrsa“ ja mõelda välja võistlus oma venna või õega - kes esimesena raha säästmisest purgi täis saab, on võitnud ja preemiaks on kaotaja säästudest poole summa lisandumine oma kogutud rahale.

Taskuraha on lapse isiklik raha. Isiklik raha tähendab seda, et see, kuhu raha investeeritakse, on indiviidi enda asi. Mind ajavad närvi lapsevanemad, kes ema-isa rollis olles üritavad kuidagimoodi suunata või juhtida lapse rahakulutust. See on vale, sest mis mõttega taskuraha anda, kui ei saa osta, mida hing ihaldab?

Ma usun, et taskuraha annab lapsele võimaluse  harjutada iseseisvust. Laps saab proovida majandada nii, et teatud summaga vastaval perioodil välja tulla. Samuti õpib laps raha hoidma, saab seda koguda ja mõistab, et raha ei kasva puu otsas ega teki iseenesest. Loomulikult on väga tähtis jääda kindlaks taskuraha summas. Kui on mõeldud päevas 20 krooni kulurahaks, siis see tähendab, et päeva peale ongi 20 krooni, mitte nii, et raiskan selle ühe tunniga ära, helistan vanematele ja need annavad mulle uuesti 20 krooni.

Loomulikult paneb raha paljud  „rattad“ käima, kuid samas on väga oluline meeles pidada, et raha tuleb osata õigesti ja hästi kasutada, sest muidu võib jääda „raharataste“ alla.  

Jane Saluorg XI kl