Nii läksimegi 30. juunil varakult staadionile, et mitte hilineda. Meie kohad asusid täpselt kettaheite sektori taga ning sealt oli kõik väga hästi näha. Aeg möödus kiiresti ja ühekorraga avastasime, et võistlejad teevad soojendusviskeid. Tänu sellele, et Kanteri treener istus meie sektoris, siis tuli Gerd väga sageli nõu küsima ning nägime teda ka lähemalt.Võistluse käik ise oli väga pingeline ja emotsiooniderohke, sest iga kord kui Gerd Kanter heitesesektorisse astus, tegid fännid kõva kisa. Tuleb tunnistada, et koos meiega oli võistlust jälgimas palju eestlasi. Halvast ilmas hoolimata suutis Gerd Kanter saada tulemusega 66.53 Robert Hartingu järel teise koha. Kahjuks oli tol päeval ilm väga vihmane ning peale Gerd Kanteri imelist võistlust otsustasime lahkuda. Olümpiastaadionilt väljudes kohtusime Kanal2 reportriga, kes tegi meiega intervjuu. Peale seda olime õnnelikud telestaarid, kes läksid koju Eesti medalivõitu tähistama.
Kuna medalitseremoonia toimus päev pärast võistlust, siis käisime kohal ka järgmisel päeval, et näha, kuidas Gerd endale medali kaela saab. Minnes autasustamisele, ei lootnud me Gerd Kanteriga kokku saada, kuid kõik läks teisiti. Nägime, kuidas Gerd Kanter sammub meie suunas. Muidugi kasutasime juhust ning soovisime talle isiklikult õnne ning tegime koos pilti. Kui medalivõitjad lavale astusid, läks tõeliseks mölluks lahti, kõik elasid oma lemmikutele kaasa karjudes ja lippudega lehvitades. Kui võistlejatel medalid kaelas ja hümn kuulatud, oli aeg lahkuda, kuid paljudele võistlejatele on kombeks visata oma võidetud lillekimp rahvasse. Nii õnnestuski mul püüda kinni maailmameister Robert Hartingu lillekimp.
Need olid küll suve kaks kõige imelisemat päeva, mis ei unune kunagi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar