Ida – Virumaad avastamas

20. september
Sõit Ida –Virumaale algas ekstreemselt. Enne kui liikuma saime hakata, läks bussil rehv tühjaks, kuid õnneks täitus automaatselt mootori käivitamisel. Edasi kulges tee ilma äpardusteta. Liikusime Avinurme-kanti, mis asus Tartust tunniajalise sõidu kaugusel.Selle ajaga juhtus tagumises bussi osas palju. Sõime, jõime, tegime pilte ja nalja sai omajagu.

Avinurmes külastasime puiduaita, milles vaatasime puust nikerdatud esemeid ning soovijad võisid neid ka osta. Edasi sõitsime RMK Kauksi looduskeskusesse. Toimus matk programmiga „Peipsi järve jälgedes“. Tutvusime muutustega, mille järv ning ümbritsev loodus on läbi teinud jääajast kuni tänapäevani. Edasi sõitsime Kohtla kaevanduspark- muuseumisse. Maaalune ekskursioon toimus kohaliku giidi saatel. Maa all oli väga huvitav. Hiljem vaatasime ühe kohaliku inimese kivikollektsiooni ning korjasime ise põnevaid kive. Mõned võtsid kaasa suure tükki põlevkivi, mõned aga ilusad kivistunud loomakestega fossiilid. Edasi sõitsime oma kaunisse majutuskohta, mis oli Alutaguse Puhkekeskus
.
21. september
Ärkasime väsinuna, sest magama saime hilja. Pärast hommikusööki sõitsime Narva linna. Vaatasime üüratult suuri aherainepuistanguid ja  poolkoksimägesid, uurisime karjääride rekultiveerimise võimalusi, käisime põrgu mäe juures. Giid tegi natuke nalja ka ja ütles, et  saadab meid sõna otseses mõttes põrgusse. Külastasime elektrijaamade juures olevaid tuhaplatoosid ja settebasseine, nägime Narva veehoidlat. Lõunatasime Narva kutsehariduskeskuses. Edasi uurisime Rootsi lõvi mälestusmärki, käisime Narva jõe ääres ja Kreenholmi kvartalis. Jalutasime Hermanni kindlusesse ja heitsime pilgu Venemaale. Edasi tuli ekskursioon marsruudil Narva-Toila–Oru park, kus nägime hõbeallika koobast.

22. september
Kui päris aus olla, siis kolmandaks päevaks olid kõik juba päris väsinud, sestmagamisaeg ei kulunud magamisele. Kuid võtsime end kuidagi kokku ja üritasime päeva vastu pidada. Kell üheksa startisime Alutaguse puhkekeskusest liivakarjääri. Liiv leiab kasutusala ehitustöödes. Edasi külastasime  Kurtna järvestikku, millest saab kogu Jõhvi linn oma joogivarud. Giid rääkis meile, et algselt oli veetase kõrgem, aga nüüd on vett nii palju ära joodud, et järv on madalamaks jäänud. Edasi viis tee Valaste joani, mis on ka Eesti kõige kõrgem. Praegusel ajal juga vee hulgaga kiidelda ei saa, aga kevadine vaatepilt pidi pakkuma võimsa elamuse. Juga nägi igal juhul väga ilus välja. Kõige lõpuks läksime Saka matkarajale. Käisime mere ääres, kui täpsem olla, siis Läänemere kaldal. Rannas oli väga vahva turnida, otsida huvitavaid kive ning lihtsalt jalutada ja nautida vaadet. Rannas leidus palju ka sinisavi, mis on nahale hea.

Lõpuks sai programm otsa ning asusime koduteele. Suurem osa rahvast tukkus, kuid  kõik jõudsid õnnelikult koju ja jäid reisiga rahule.

Gerda Mändmaa
Laura Männiste
Iris Arumäe
VIII kl