Kolm aastat tagasi alustasin ma õpinguid, et omandada keskharidus. Tänaseks olen sellel teekonnal jõudnud pikale lõpusirgele ja käes on otsade kokkutõmbamise aeg. Üheks minu n-ö lõpetamata otsaks õppeaasta algul oli endale rebasena antud lubadus, mille kohaselt pidin ma kolme aasta vältel töövarjuna läbi käima kõik suuremad meediaväljaanded: ajalehetoimetuse, raadio ja televisiooni. 17.novembril 2011 sai seegi ots lõpetatud, sest just sellel kuupäeval varjutasin ma „Ringvaate“ saatejuhti Anu Välbat. Lisaks veel ka Marko Reikopi ja kõiki teisi ülejäänusid, kelle jõu ja nõuga saade „Ringvaade“ iga argipäeva õhtul meie kodude teleekraanidele jõuab.
Võin vabalt väita, et käisin sel päeval ringi eriti avatud silmade ja pliiatsteravaks muutunud kuulmisega, et mitte midagi kuuldust, nähtust ja kogetust kaotsi minna ei saaks. Vaatamata väsimusele ja pingele, mida televisioon enadaga kaasa tõi, usun ma ikkagi, et see aeg ERR’i majas oli harivam kui need 6 tundi, mis ma oleksin pidanud koolipingis istudes mööda saatma. Te nüüd mõtlete, et kui harituna ta sealt siis tagasi tuli? No kindlasti olen ma palju positiivsem, sest kui veeta päev koos Välba, Reikopi ja teiste andekate tegelastega, kellel on „huumorisoolikas“ õige koha peal ja kes suudavad sära ja loomulikkuse säilitada ka vingerpussi mängivas töökeskkonnas, siis lihtsalt ei jäägi midagi muud üle, kui ise ka särada. Ma arvan, et tulin tagasi palju suuremate teadmistega sellest, kuidas valmib üks otse-eetris toimuv saade. Kuidas ilmub Facebook`i seinale sissejuhatus õhtustest teemadest. Mis on tiitrid ja vaadatavus ning miks see on telesaatele oluline. Lisaks nägin veel ka toimetajate, reporterite, režissööri, helitehniku ja filmimeeste tööd. Olen mõnede kogemuste võrra rikkam, sest intervjueeritava roll oli minu jaoks esmakordne, nagu ka enda nägemine ja kuulmine läbi teleekraani. Samuti sain uue kogemuse inimestega suhtlemises ning kogemuseks võib lugeda tervet seda võimalust, mille kaudu ma varbaotsaga taaskord meediamaastikul ringi seigelda sain. Tulin tagasi teadmisega, mis kõlab nii:“ Ajakirjanikuks ei saada, ajakirjanikuks sünnitakse.“ (Marko Reikop), sest tõepoolest teleinimesi kõrvalt jälgides jõudsin ma järeldusele, et nii nagu superstaaril peab olema X-faktor, nii peab seda omama ka ajakirjanik. See faktor on üks lõputu segu heast suhtlemisest, loomingulisusest, fantaasiarikkusest, erilisest uudishimust, oskusest alati võitjana väljuda ning veel millestki, mida iga issanda loomaaia elanik ei oma. Ja mis võib olla kõige tähtsam, see päev andis mulle juurde enesekindlust ja jõudu püüelda oma sihtide poole. Ma tundisn ennast nendes „võõrastes“ toimetusruumides väga hästi, nii koduselt ja mugavalt. Ma tundisn, et see on tõesti see, kuhu ma välja jõuda tahan- minu kirg, minu kutsumus ja minu elu. Ma ei julge küll väita, et olen sündinud ajakirjanik, aga julgen oodata, loota ja uskuda, et see tõepoolest on nii!
Jane Saluorg XII kl
Nerva ,,Pätipukk“ on justkui karikatuur, mis sobiks ajalehe sisekaanele. Kunstiteosel olevad nokkloomad esindavad meie ühiskonda. Tugevamad suruvad nõrgemad enda alla ja ei pelga nõrgemate peale astumist. Kunstniku poolt kasutatud sünged toonid sümboliseerivad ühiskonna kriitilisust ja pildi alumine hele osa viitab väetite heausklikkusele ja lootusele. Teose mõõtmed (15 x 90cm) viitavad sellele, et ühiskonna proportsioonid on paigast ära. Kõik võitlevad ühise eesmärgi nimel, kuid lõpuks saavad parema osa jõulisemad isendid ja nõrgematele jäävad vaid riismed. Kuigi nõrgemad saavad kasust väiksema osa ja elavad viletsuses, on nad siiski alati valmis tugevamaid teenima. Me ei saa midagi ühiskonnas muuta, kuna loodusseadused on paika pannud: tugevamad jäävad ellu.
Kolm aastat tagasi alustasin ma õpinguid, et omandada keskharidus. Tänaseks olen sellel teekonnal jõudnud pikale lõpusirgele ja käes on otsade kokkutõmbamise aeg. Üheks minu n-ö lõpetamata otsaks õppeaasta algul oli endale rebasena antud lubadus, mille kohaselt pidin ma kolme aasta vältel töövarjuna läbi käima kõik suuremad meediaväljaanded: ajalehetoimetuse, raadio ja televisiooni. 17.novembril 2011 sai seegi ots lõpetatud, sest just sellel kuupäeval varjutasin ma „Ringvaate“ saatejuhti Anu Välbat. Lisaks veel ka Marko Reikopi ja kõiki teisi ülejäänusid, kelle jõu ja nõuga saade „Ringvaade“ iga argipäeva õhtul meie kodude teleekraanidele jõuab.
t ta on elanud Võrumaal, kuid ma pole kindel, kas ta elab siin siiamaani. 
Amandus Adamson on teinud monumendi F. R. Kreutzwaldi auks. See asub Võrus. Minu jaoks oli see uudis. Olen seda monumenti mitu korda näinud, aga mul polnud aimugi, kes selle teinud on. Mulle meeldib skulptuuri aukoht ja selle välimus. Minu jaoks on keskkond ja monument väga hästi ühte sulanud. Sügisel, kui kõik on kirju, jääb see tume monument silma, kuid ei häiri vaadet. On mõnus järveäärne vaikus ja paigal olev monument. Mulle meeldib see skulptuur. Kreutzwald istub mõtlikus asendis. Kivi on hele ja skulptuur on tume. Mulle meeldivad kontrastid. On üks huvitav detail: Kreutzwald hoiab näppu püsti. Minu jaoks on see märk, et ta ootab loomingupuhangut. Kirjaniku näoilmest kajastub rahulolu ja rõõm, tema näol pole tüüpilisi kannatust ja muresid kujutatavaid kortsukesi. Monumenti vaadates jääb mulle Kreutzwaldist mulje kui heast ja toredast inimesest. 
