Olen mitmeid kordi märganud hämmingut inimeste näos, kui vastan nende entusiasmist pakatavatel küsimustele- „Kelleks sa tahad saada?“ või „Kuhu sa edasi õppima lähed?“- fraasiga „Ma ei taha sellest rääkida.“ . Jah, sellise vastuse puhul võin ma tunduda ülbe ja ebaviisakana, kuid ma tõesti väldin nendel teemadel spekulatsioone ja diskussioone inimestega, kes ei kujuta endale isegi ette, mida üks noor, keskkooli lõpetav õpilane hetkel tunda võib. Mida ma siis tunnen?
Ma tunnen hirmu. Hirmu eksamite ees, sest nendest sõltub minu tulevik. Lausa kohutav on mõelda, et ühtäkki on antud sõnaõigus minu edaspidise käekäigu kohta teadmisetele ja oskustele, mida 12 aastat lihvinud ja täiendanud olen. Paratamatult kiireneb pulss- kas see, mida täna tean ja oskan, on piisav, et saada eksamitest tulemused, mis mind rahuldaksid? Peale selle on mul hirm oma unistuste ees- kardan, et need lähevad katki. Praegu elan kaksikelu. Reaalsuse kõrval eksisteerib ka unistuste maailm, kus ma pole mitte abiturient, vaid Tartu tänavatel liikuv tudeng. Ma ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui minu unistustemull ei muutu kunagi päris eluks.
Ma tunnen ebakindlust oma otsuste ja valikute suhtes, mida täna langetan. Kas oli õige jätta valimata inglise keele eksam ja teha selle asemel hoopis bioloogia? Või matemaatika asemel keemia? Kas on hea mõte minna võistlustele, kuigi ma saaksin seda aega ju hoopis õpingutele pühendada? Mul on ebakindlus sügise ees, sest olen siiani elanud teadmisega, et 1. septembril on mul kool, kuhu minna, õpetajad, kellele lilli viia ja klassikaaslased, keda kallistada. Nüüdseks on see periood minu elus läbi saamas ja mul pole halli aimugi, mis kooli sügisel lähen, kelle käe all õppima hakkan ning kes on mu uued saatusekaaslased.
Ma tunnen valu, sest suhted, mis tähendavad mulle palju, võivad kaasnevate elumuudatustega puruneda. Lubadused, nagu „Kindlasti saame iga nädalavahetus kokku!“ , on juba eos läbi kukkunud, sest erinevates linnades, võib-olla erinevates riikides elades pole aega ja võimalusi igal vabal hetkel sõpru näha ning midagi lahedat koos korda saata. Toimub kaugenemine, tekivad uued huvid, inimesed, seltskonnad. Ja nii need nõrgemalt ülesehitatud suhted purunevadki. See on valus paratamatus. Peale selle jääb palju väärtuslikke inimesi veel gümnaasiumisse, aga mul tuleb minna. Pole enam võimalust neile igapäevaselt koolikoridoris vastu jalutada, naeratada ja juttu rääkida.
Ma tunnen kurbust. Lapsepõlv saab alatiseks läbi, algab uus peatükk uuelt leheküljelt, mis seekord on puhtalt minu luua. Pean ise enda eest seisma, võitlema ja vastutama, sest ema ja isa, kes seda enne tegid, jäävad maha. Maha jäävad ka päikest, randa ja puhkust täis suvevaheajad, naljad ja lollused, mis pole enam kunagi nii süütud ja armsad nagu varem. Pinginaabrid, õpetajad, treenerid,vanaemad, tädid ja onud, kes oma jõu ja nõuga on alati olemas olnud. Nüüd, ja nii järsku, pean ma olema täiskasvanult küps, kuigi hinges sooviksin olla endiselt laps.
Eelneva jutu põhjal võib tunduda, et keskkooli lõpp on üks masendav sündmus. Tegelikult leidub selles midagi head ikka ka. Peale hirmu ja kurbuse tunnen ma vabanemist, positiivset ärevust, ootust. Ma tunnen, et see on võimalus eneseteostuseks, võimalus olla esimest korda elus tõsiseltvõetav i n i m e n e. Ma tunnen, et lõpuks ometi on mul olemas vajalikud koordinaadid ja tiivad, et lennata ning sihtpunkt, kuhu peale rasket teekonda maanduda. Ma tunnen, et kõik see, mis mind ees ootab, on katsetamist väärt!
Jane Saluorg XII kl
kolmapäev, 25. aprill 2012
Kaitsevägi ootab
Kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on iga meessoost Eesti kodanik kohustatud teenima kaitseväes, kuid paljud üritavad viilida sõjaväekohustusest kõrvale kas hirmust, et ei saada hakkama või kuuldud müütide tõttu.
Kuna teadsin, et minu klassi poistest on mõned otsustanud peale keskkooli lõppu sõjaväkke aega teenima minna, uurisin, miks nad sellise otsuse on teinud ja kas neid müüdid ei hirmuta. Samaaegselt küsisin ka tuttavate käest, kes hetkel sõjaväes teenivad, kuidas sõdurpoisi elu välja näeb.
Sõduri päev algab kell kuus hommikul. Ühe minutiga tuleb saada riidesse ja koridori rivvi. Pärast seda minnakse välja jooksma, isegi juhul, kui seal on 30 kraadi külma. Siis on lühike aeg hügieeniks ning voodite korrastamiseks. Need peavad kolme minutiga olema ideaalses korras - teki peal ei tohi olla ühtegi kortsu.
Hommikusöök kestab 10 minutit, millele järgneb väljaõpe. Teine väljaõpe on pärast 15-minutilist lõunasööki. Pärast seda on 15 minutit vaba aega, mida tavaliselt kasutatakse helistamiseks, aga pahad poisid peavad ennast vabal ajal tugevaks tegema nt kätekõverduste abil. Õhtul toimub rivistus, järgneb AK uudiste vaatamine ja õhtune trenn. Magamaminek on kell kümme.
Sõjaväes on keelatud omada üle 300 grammi magusaineid ja mängida hasartmänge. Lubatud ehk kohustuslik on ülemate käskude täitmine. Mehed on jaotatud rühmadeks ning terve rühm saab karistada, kui üks liige millegi halvaga hakkama saab.
„Üks mees hakkas kord keset päeva telekat vaatama, selle peale viidi terve rühm välja kollase laohoone juurde seina vaatama. Kui keegi rivis korra liigutas, pandi kohe 15 minutit juurde. Vaatasime seda „motivatsiooniseina" tervelt kaks tundi,“ meenutab minu tuttav.
Karistuseks võivad olla ka kätekõverdused või särgiväel jooks ümber kasarmu, relv pea kohal. Neid, kes on aga sõjaväest jooksu pannud ja tagasi tulnud, karistavad sõjaväelased ise. Hiljuti pidi Vahipataljonis üks reamees neoonkollase jakiga nädal aega ringi käima, kuna oli sõjaväest eemal viibinud. Kõik ülejäänud reamehed, kes pataljonis olid, said aga jooksiku pärast erinevaid lisaülesandeid. Võib ainult ette kujutada, kuidas neoonkollase jakiga kaitseväelast kiruti.
Juuli algul sõjaväkke minev Taavet Haak tunnistab, et sees on väike hirm küll kuuldud juttude pärast, aga samas ootab seda aega. Peamine põhjus, miks Taavet vabatahtlikult avalduse Kaitseressurssidele esitas, oli see, et sõjaväes tuleks peale keskkooli ära käia. Ülikoolis olles või pärast kuskil töötades hakkavad sõjaväekutsed elu segama. „Teine põhjus on see, et tahan endas distsipliini, vastutustunnet ja kohusetunnet kasvatada,“ ütleb abiturient. Kolmanda põhjusena, miks ta ajateenija tee valis, on tarvidus endas selgusele jõuda, mida edasi õppima minna. Taavet ütles, et loodab leida uute tutvuste kaudu uue ja huvitava suuna.
Kui ma küsisin Aivo Mägise käest, miks tema just peale keskkooli lõppu ja vabatahtlikult sõjaväkke minna tahab, vastas ta: „Niikuinii peab seal ära käima, vahet pole, kuna“.
Vastupidiselt Taavetile teab Aivo, mida ta edaspidi teha tahab ja sellest tulenevalt ka tema kindel valik minna Tallinna Logistikapataljoni. „Seal on võimalik saada logistiku ja remondimehe paberid ning õppida autojuhi elukutset.“
Meil jääb ainult üle loota, et poistel jätkub tahet ja jõudu sõjaväes hakkama saamiseks ja et Eesti Kaitsevägi tagab ka edaspidi riigi turvalisuse.
Merilin Mändmaa XII kl
Kuna teadsin, et minu klassi poistest on mõned otsustanud peale keskkooli lõppu sõjaväkke aega teenima minna, uurisin, miks nad sellise otsuse on teinud ja kas neid müüdid ei hirmuta. Samaaegselt küsisin ka tuttavate käest, kes hetkel sõjaväes teenivad, kuidas sõdurpoisi elu välja näeb.
Sõduri päev algab kell kuus hommikul. Ühe minutiga tuleb saada riidesse ja koridori rivvi. Pärast seda minnakse välja jooksma, isegi juhul, kui seal on 30 kraadi külma. Siis on lühike aeg hügieeniks ning voodite korrastamiseks. Need peavad kolme minutiga olema ideaalses korras - teki peal ei tohi olla ühtegi kortsu.
Hommikusöök kestab 10 minutit, millele järgneb väljaõpe. Teine väljaõpe on pärast 15-minutilist lõunasööki. Pärast seda on 15 minutit vaba aega, mida tavaliselt kasutatakse helistamiseks, aga pahad poisid peavad ennast vabal ajal tugevaks tegema nt kätekõverduste abil. Õhtul toimub rivistus, järgneb AK uudiste vaatamine ja õhtune trenn. Magamaminek on kell kümme.
Sõjaväes on keelatud omada üle 300 grammi magusaineid ja mängida hasartmänge. Lubatud ehk kohustuslik on ülemate käskude täitmine. Mehed on jaotatud rühmadeks ning terve rühm saab karistada, kui üks liige millegi halvaga hakkama saab.
„Üks mees hakkas kord keset päeva telekat vaatama, selle peale viidi terve rühm välja kollase laohoone juurde seina vaatama. Kui keegi rivis korra liigutas, pandi kohe 15 minutit juurde. Vaatasime seda „motivatsiooniseina" tervelt kaks tundi,“ meenutab minu tuttav.
Karistuseks võivad olla ka kätekõverdused või särgiväel jooks ümber kasarmu, relv pea kohal. Neid, kes on aga sõjaväest jooksu pannud ja tagasi tulnud, karistavad sõjaväelased ise. Hiljuti pidi Vahipataljonis üks reamees neoonkollase jakiga nädal aega ringi käima, kuna oli sõjaväest eemal viibinud. Kõik ülejäänud reamehed, kes pataljonis olid, said aga jooksiku pärast erinevaid lisaülesandeid. Võib ainult ette kujutada, kuidas neoonkollase jakiga kaitseväelast kiruti.
Juuli algul sõjaväkke minev Taavet Haak tunnistab, et sees on väike hirm küll kuuldud juttude pärast, aga samas ootab seda aega. Peamine põhjus, miks Taavet vabatahtlikult avalduse Kaitseressurssidele esitas, oli see, et sõjaväes tuleks peale keskkooli ära käia. Ülikoolis olles või pärast kuskil töötades hakkavad sõjaväekutsed elu segama. „Teine põhjus on see, et tahan endas distsipliini, vastutustunnet ja kohusetunnet kasvatada,“ ütleb abiturient. Kolmanda põhjusena, miks ta ajateenija tee valis, on tarvidus endas selgusele jõuda, mida edasi õppima minna. Taavet ütles, et loodab leida uute tutvuste kaudu uue ja huvitava suuna.
Kui ma küsisin Aivo Mägise käest, miks tema just peale keskkooli lõppu ja vabatahtlikult sõjaväkke minna tahab, vastas ta: „Niikuinii peab seal ära käima, vahet pole, kuna“.
Vastupidiselt Taavetile teab Aivo, mida ta edaspidi teha tahab ja sellest tulenevalt ka tema kindel valik minna Tallinna Logistikapataljoni. „Seal on võimalik saada logistiku ja remondimehe paberid ning õppida autojuhi elukutset.“
Meil jääb ainult üle loota, et poistel jätkub tahet ja jõudu sõjaväes hakkama saamiseks ja et Eesti Kaitsevägi tagab ka edaspidi riigi turvalisuse.
Merilin Mändmaa XII kl
Kõgõkogo - kogemus eluks
Meie koolis tegutseb juba ammustest aegadest peale näitetrupp Kõgõkogo. Keskkoolinoorte rühmas on meid neli ning põhikooliõpilasi on oma grupis kolm.
13. ja 14. aprillil käisime Kõgõkogoga Tallinnas Vabariiklikul Teatrifestivalil. Osalesime festivalil näitemänguga „Felicidade“, mis oli meie enda ühine looming. Jah, laureaadiks me küll ei saanud, kuid selle eest saime juurde jälle killukese enesekindlust, kogemuse esineda NO99 teatrilaval ning näigime etendusi, mis oleksid vabalt võinud olla n-ö päris teatri näidendid.
Üheks minu lemmikuks oli kindlasti Tartut esindanud näitetrupi muusikal, kus olid koos väga-väga head näitlejad. Kogu nende etendus oli tohutult hästi läbi mõeldud ning ka laulud, mida noored esitasid, olid lavastaja enda tehtud. Minu jaoks lisas suure plussi ka see, et muusika, mille taustal lauldi, oli laivis. Nimelt mängis lavastaja etenduse ajal ise laval süntesaatorit. Kindlasti oli see muusikal, mis võiks vabalt eesti teatrites publikut rõõmustada.
Kuna viibisime üritusel kaks päeva, siis oli meil esimese päeva õhtul võimalik osa võtta enda valitud jututoast. Mina, Airi ja Jane valisime jututoa, mis pidi rääkima näidendite kirjutamisest. Kui olime oma valiku teinud, ütles meiega kaasas olnud õpetaja Lea, et valisime vist kõige igavavama teema. Kui olime aga oma jututuppa jõudnud, selgus, et olime ikkagi teinud väga õige valiku. Jututuba kirjutamisest viis läbi eesti kirjanik ja ka OPi saatejuht Jim Ashilevi, kes meile väga huvitavalt oma elust, tööst ja õpingutest rääkis. Kõige enam jäi tema räägitust meelde mõte, et tegelikult ei peagi pärast kooli elust kõik lõbus ja meeldiv otsa saama, vaid vastupidi.
Tegelikult tunnen üldse, et need kolm aastat teatriõpetust on mulle väga palju juurde andnud. Ma ei tahagi öelda, et olen mingi väga hea näitleja, vaid seda, et kogu see näidenditetegemise protsess, esinemised ja erinevate inimestega kohtumised on mulle andnud oskuse esineda, ennast väljendada, ootamatutes olukordades toime tulla ning oskuse teistega paremini koostööd teha. Ja kindlasti tuleb kõik see mulle elus kasuks. Võib isegi öelda, et näiteringis osalemine näitas mulle ette ka suuna, kuhu pärast kooli edasi minna ning tunnen selle üle siiralt rõõmu.
Arvan, et noored, kellel vähegi võimalik ja tahtmist, võiksid vabalt osa võtta erinevatest näiteringidest, kuna elu ongi üks suur teater - mõnikord komöödia, mõnikord tragöödia.
Anette Konksi XII kl
13. ja 14. aprillil käisime Kõgõkogoga Tallinnas Vabariiklikul Teatrifestivalil. Osalesime festivalil näitemänguga „Felicidade“, mis oli meie enda ühine looming. Jah, laureaadiks me küll ei saanud, kuid selle eest saime juurde jälle killukese enesekindlust, kogemuse esineda NO99 teatrilaval ning näigime etendusi, mis oleksid vabalt võinud olla n-ö päris teatri näidendid.
Üheks minu lemmikuks oli kindlasti Tartut esindanud näitetrupi muusikal, kus olid koos väga-väga head näitlejad. Kogu nende etendus oli tohutult hästi läbi mõeldud ning ka laulud, mida noored esitasid, olid lavastaja enda tehtud. Minu jaoks lisas suure plussi ka see, et muusika, mille taustal lauldi, oli laivis. Nimelt mängis lavastaja etenduse ajal ise laval süntesaatorit. Kindlasti oli see muusikal, mis võiks vabalt eesti teatrites publikut rõõmustada.
Kuna viibisime üritusel kaks päeva, siis oli meil esimese päeva õhtul võimalik osa võtta enda valitud jututoast. Mina, Airi ja Jane valisime jututoa, mis pidi rääkima näidendite kirjutamisest. Kui olime oma valiku teinud, ütles meiega kaasas olnud õpetaja Lea, et valisime vist kõige igavavama teema. Kui olime aga oma jututuppa jõudnud, selgus, et olime ikkagi teinud väga õige valiku. Jututuba kirjutamisest viis läbi eesti kirjanik ja ka OPi saatejuht Jim Ashilevi, kes meile väga huvitavalt oma elust, tööst ja õpingutest rääkis. Kõige enam jäi tema räägitust meelde mõte, et tegelikult ei peagi pärast kooli elust kõik lõbus ja meeldiv otsa saama, vaid vastupidi.
Tegelikult tunnen üldse, et need kolm aastat teatriõpetust on mulle väga palju juurde andnud. Ma ei tahagi öelda, et olen mingi väga hea näitleja, vaid seda, et kogu see näidenditetegemise protsess, esinemised ja erinevate inimestega kohtumised on mulle andnud oskuse esineda, ennast väljendada, ootamatutes olukordades toime tulla ning oskuse teistega paremini koostööd teha. Ja kindlasti tuleb kõik see mulle elus kasuks. Võib isegi öelda, et näiteringis osalemine näitas mulle ette ka suuna, kuhu pärast kooli edasi minna ning tunnen selle üle siiralt rõõmu.
Arvan, et noored, kellel vähegi võimalik ja tahtmist, võiksid vabalt osa võtta erinevatest näiteringidest, kuna elu ongi üks suur teater - mõnikord komöödia, mõnikord tragöödia.
Anette Konksi XII kl
Suurejooneline "Titanic"
Ma olen alati imetlenud inimesi, kellel on julgust ette võtta pööraseid projekte. Režissöör James Cameron sukeldus Titanicule ja võttis spetsiaalkaameratega üles materjali, mida polnud inimsilm näinud 1912.aastast saati. Filmi jaoks ehitati pea originaalsuuruses Titanicu mudel, mille interjöör ja välimus kujundati nii algse laeva sarnaselt kui vähegi võimalik. Seetõttu ei tohiks tulla ka üllatusena, et tegemist oli kalleima filmiga, mis eales tehtud.Samuti on “Titanic” film, mis on üsna mitme peatükiga kantud filmiajaloo "Kõige, kõige, kõige..." raamatusse. Kõigi aegade kalleim film, kõigi aegade suurim kassahitt (kuni James Cameroni enda "Avatari" saabumiseni vähemalt), kõige rohkem võidetud Oscareid jne.
Eesti keeles tähendab Titanic suurejoonelisust, mida minu arvates võib öelda ka filmi „Titanic“ stsenaariumi kohta. James Cameron on osavalt ühendanud kohutava tragöödia ning romeo ja julialiku armastusloo. Ta on loonud selliste ajastu ja faktorite koosluse, mis ei tohiks ka kõige kalgima südamega inimest külmaks jätta.
Titanicu esimese ja viimase reisi 100.aastapäeva mälestuseks loodi filmi 3D versioon, mida praegu kinodes näidatakse. Huvist otsustasin minagi Tartu kinos Ekraan 3D varianti vaatamas käia. Minu meelest oli see tohutult julge, riskantne ja aeganõudev ettevõtmine režissööri poolt, et kinolinadele lasta selline film, mida on aastaid näidatud televiisorist. Kindlasti on ka neid, kellel on stseenid juba detailideni pähe kulunud. Kuigi ka minule meeldib „Titanicu“ algne versioon, saan 3D teenena välja tuua ainult fakti, et see andis mulle põhjuse seda filmi esmakordselt (ei mäleta, et oleksin seda kunagi kinos vaatamas käinud) suurelt ekraanilt vaatama minna.
Pean kurvastustega tunnistama, et 3D ei olnud minu jaoks mitte midagi muud peale erinevale kaugusele asetatud pappkujude. Tunnistan, et kolme tunni vältel väsisid silmad prillidest ära ning kui prillid eest võtsin, oli mitmeid kohti, kus neid prille poleks vaja olnudki.
Aga suurelt ekraanilt tasub seda filmi kindlasti vaadata. Kasutage võimalust!
Merilin Mändmaa XII kl
pühapäev, 11. märts 2012
Reformitud haridus või reformimata haritus?
Täna elan Eestis, kus haridusel ja haritusel on aina suurenev tähtsus, sest meie olevik ja tulevik sõltub haridustasemest. Viimasel ajal olen ma kahjuks pidanud tõdema, et inimeste võimalused hariduse omandamisel on suuresti sõltuvusse viidud riigiisade huvide, otsuste ning isudega.
Ma usun, et me kõik oleme mingil moel kursis pillerkaariga, mis ümber kõrgharidusreformi toimub (erinevad meeleavaldused, sõnavõtud, veto). Kõrvaltvaatajana on jäänud mulle mulje, et kõrgharidusreformi puhul on tegemist tragikoomilise näitemänguga, milles on oma roll etendada nii üliõpilastel kui ka haridusministeeriumi ametnikel (valitsusel). Mõnda aega tagasi otsustas mängu tulla ka president - seda oma veto kehtestamise õigusega. Siinkohal on paslik küsida, miks president sekkus?
Ma arvan, et üheks ja eeldatavasti ka kõige suuremaks põhjuseks oli arusaam, et kõrgharidusreformi eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Nimelt tuleneb põhiseaduse paragrahvist, et ülikoolid peavad saama ettenähtud piirides ise oma tegevuse üle otsutada ega tohi olla täitevvõimu poolt mõjutatavad. Kui nüüd lugeda reformi eelnõus kirja pandud rahastamispõhimõtte aluseid, leiame vastuolu. Eelnõus on kirjas, et rahastamispõhimõtted pole tulevikus sätestatud seadusega, vaid need kehtestab valitsus oma määrusega. Riigipea ning paljud praegused üliõpilased, õpetajad ja abituriendid juhivad tähelepanud aspektile, et selline raha jagamise kord võib tekitada olukorra, kus raha andjaks ja kriteeriumi kehtestajaks osutub sama võimukandja. On selge, et sellises mahus reformi puhul on raha oluline ning seepärast ma leian, et raha üle otsustamine peaks toimuma moel, mis välistaks korruptsiooni ja pettuste ohu. Pole õige, et ülikoolidel puudub vabadus oma tegevuse üle otsustada ning muutuda võimukandja poolt mõjutatavaks. Paljud õpetajad leiavad, et rahal on tohutu jõud panna inimesi tegema asju, mis on kasulikud rahastajale, kuid kahjulikud raha saajale.
Teise punktina juhikisn ma tähelepanu lausele „Tasuta õpe vaid eesti keeles“. Muidugi on tore, et Eesti riigi kodanikul ja eesti keelt kõneleval inimesel on õigus saada emakeelset haridust, kuid kas see peaks nii olema ka kvaliteetse kõrghariduse puhul? Ma ei taha seda hästi uskuda, sest fakt, et kõik toimub ainult eesti keeles, välistab võimaluse välisüliõpilastel Eestisse õppima tulla ja seega nullitakse ära ka ülikooli tunnustamine rahvusvahelisel tasemel. Ka praegused üliõpilased leiavad, et eelpool mainitud lause ei vii positiivsete tulemusteni, sest nii diskrimineeritakse vene õppekeelega koolidest tulnud tudengeid - reform oleks justkui karistus vene noorele selle eest, et ta ei oska piisaval tasemel eesti keelt. Samuti langeks hariduse ja harituse kvaliteet, sest ammu on teada tõde, et tark inimene peab oskama mõelda, lugeda ja unistada rohkem kui ühes keeles.
Minu ja paljude teiste üliõpilaskandidaatide jaoks on küsitav ka võrdsuse olemasolu antud reformis. Soov püsida tasuta õppekohal toob kaasa kohustuse täita õppekava semestri lõikes täies mahus, st 30 EAP. Kui üliõpilane seda ei suuda, on kõrgkoolil võimalus nõuda osaliselt õppekulude hüvitamist. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Juku, kes on pärit vaesest perekonnast, lõpetab heade tulemustega maal keskkooli ja asub õppima ülikooli. Poiss peab minema tööle, et tasuda oma ühiselamukoha, toidu ja transpordi eest. See tähendab aga seda, et Juku peab ülikoolis püsimise nimel pingutama ja vaeva nägema palju rohkem kui majanduslikult kindlustatud perekonnast pärit inimene, kellel on piisavalt aega, et täita semestris 30 EAPd. On see õiglane, kui töötav tudeng peab konkureerima üliõpilasega, kelle ainsaks ülesandeks ongi ainult õppida? Paljud praegused abituriendid leiavad, et reform tekitaks ebavõrdsust seal, kus seda kindlasti olla ei tohiks ja läbi selle vähendatakse üliõpilaste konkurentsivõimet ja enesearendamisvõimalusi väljaspool teoreetilist haridust (teadusklubid, taidlus, sport, ...). Reformi on vaadatud ainult ühe mätta otsast ja sellest suunast, mis riigile kasu toob. Üliõpilaste arvamustest ja emotsioonidest on lihtsalt üle sõidetud. Olukord, kus poliitikud võtavad sõna ja teevad maha üliõpilasi meeleavalduste pärast, seab kahtluse alla igasuguse demokraatia olemasolu ning võrdsuse, mis meil kui kodanikel, õpilastel, tudengitel ja eelkõige inimestel sellise suure sammu astumise puhul tagatud peaks olema.
Eelneva jutu põhjal tänan ma õnne, et presidendil oli piisavalt inimlikku mõistmist ja arusaama, kehtestamaks kõrgharidusreformile veto. Ma arvan, et kui reform oleks vastu võetud sellisel kujul, nagu ta oli kirja pandud, oleks „avalik-õiguslikust“ kõrgharidusest saanud reformitud haridus, mida on õigus omandada vaid ilusatel, rikastel ja tarkadel. „Alamklass“ oleks pidanud leppima reformimata haritusega, mida elul meile iga päev pakkuda on. See viimane polekski väga halb variant, kui jätta arvestamata tõsiasi, et tööturul konkureerimiseks on meil vaja just seda kõrgaharidust tõendavat dokumenti, mitte intelligentsust, mis igasühes meis peidus on.
Jane Saluorg XII kl
Ma usun, et me kõik oleme mingil moel kursis pillerkaariga, mis ümber kõrgharidusreformi toimub (erinevad meeleavaldused, sõnavõtud, veto). Kõrvaltvaatajana on jäänud mulle mulje, et kõrgharidusreformi puhul on tegemist tragikoomilise näitemänguga, milles on oma roll etendada nii üliõpilastel kui ka haridusministeeriumi ametnikel (valitsusel). Mõnda aega tagasi otsustas mängu tulla ka president - seda oma veto kehtestamise õigusega. Siinkohal on paslik küsida, miks president sekkus?
Ma arvan, et üheks ja eeldatavasti ka kõige suuremaks põhjuseks oli arusaam, et kõrgharidusreformi eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Nimelt tuleneb põhiseaduse paragrahvist, et ülikoolid peavad saama ettenähtud piirides ise oma tegevuse üle otsutada ega tohi olla täitevvõimu poolt mõjutatavad. Kui nüüd lugeda reformi eelnõus kirja pandud rahastamispõhimõtte aluseid, leiame vastuolu. Eelnõus on kirjas, et rahastamispõhimõtted pole tulevikus sätestatud seadusega, vaid need kehtestab valitsus oma määrusega. Riigipea ning paljud praegused üliõpilased, õpetajad ja abituriendid juhivad tähelepanud aspektile, et selline raha jagamise kord võib tekitada olukorra, kus raha andjaks ja kriteeriumi kehtestajaks osutub sama võimukandja. On selge, et sellises mahus reformi puhul on raha oluline ning seepärast ma leian, et raha üle otsustamine peaks toimuma moel, mis välistaks korruptsiooni ja pettuste ohu. Pole õige, et ülikoolidel puudub vabadus oma tegevuse üle otsustada ning muutuda võimukandja poolt mõjutatavaks. Paljud õpetajad leiavad, et rahal on tohutu jõud panna inimesi tegema asju, mis on kasulikud rahastajale, kuid kahjulikud raha saajale.
Teise punktina juhikisn ma tähelepanu lausele „Tasuta õpe vaid eesti keeles“. Muidugi on tore, et Eesti riigi kodanikul ja eesti keelt kõneleval inimesel on õigus saada emakeelset haridust, kuid kas see peaks nii olema ka kvaliteetse kõrghariduse puhul? Ma ei taha seda hästi uskuda, sest fakt, et kõik toimub ainult eesti keeles, välistab võimaluse välisüliõpilastel Eestisse õppima tulla ja seega nullitakse ära ka ülikooli tunnustamine rahvusvahelisel tasemel. Ka praegused üliõpilased leiavad, et eelpool mainitud lause ei vii positiivsete tulemusteni, sest nii diskrimineeritakse vene õppekeelega koolidest tulnud tudengeid - reform oleks justkui karistus vene noorele selle eest, et ta ei oska piisaval tasemel eesti keelt. Samuti langeks hariduse ja harituse kvaliteet, sest ammu on teada tõde, et tark inimene peab oskama mõelda, lugeda ja unistada rohkem kui ühes keeles.
Minu ja paljude teiste üliõpilaskandidaatide jaoks on küsitav ka võrdsuse olemasolu antud reformis. Soov püsida tasuta õppekohal toob kaasa kohustuse täita õppekava semestri lõikes täies mahus, st 30 EAP. Kui üliõpilane seda ei suuda, on kõrgkoolil võimalus nõuda osaliselt õppekulude hüvitamist. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Juku, kes on pärit vaesest perekonnast, lõpetab heade tulemustega maal keskkooli ja asub õppima ülikooli. Poiss peab minema tööle, et tasuda oma ühiselamukoha, toidu ja transpordi eest. See tähendab aga seda, et Juku peab ülikoolis püsimise nimel pingutama ja vaeva nägema palju rohkem kui majanduslikult kindlustatud perekonnast pärit inimene, kellel on piisavalt aega, et täita semestris 30 EAPd. On see õiglane, kui töötav tudeng peab konkureerima üliõpilasega, kelle ainsaks ülesandeks ongi ainult õppida? Paljud praegused abituriendid leiavad, et reform tekitaks ebavõrdsust seal, kus seda kindlasti olla ei tohiks ja läbi selle vähendatakse üliõpilaste konkurentsivõimet ja enesearendamisvõimalusi väljaspool teoreetilist haridust (teadusklubid, taidlus, sport, ...). Reformi on vaadatud ainult ühe mätta otsast ja sellest suunast, mis riigile kasu toob. Üliõpilaste arvamustest ja emotsioonidest on lihtsalt üle sõidetud. Olukord, kus poliitikud võtavad sõna ja teevad maha üliõpilasi meeleavalduste pärast, seab kahtluse alla igasuguse demokraatia olemasolu ning võrdsuse, mis meil kui kodanikel, õpilastel, tudengitel ja eelkõige inimestel sellise suure sammu astumise puhul tagatud peaks olema.
Eelneva jutu põhjal tänan ma õnne, et presidendil oli piisavalt inimlikku mõistmist ja arusaama, kehtestamaks kõrgharidusreformile veto. Ma arvan, et kui reform oleks vastu võetud sellisel kujul, nagu ta oli kirja pandud, oleks „avalik-õiguslikust“ kõrgharidusest saanud reformitud haridus, mida on õigus omandada vaid ilusatel, rikastel ja tarkadel. „Alamklass“ oleks pidanud leppima reformimata haritusega, mida elul meile iga päev pakkuda on. See viimane polekski väga halb variant, kui jätta arvestamata tõsiasi, et tööturul konkureerimiseks on meil vaja just seda kõrgaharidust tõendavat dokumenti, mitte intelligentsust, mis igasühes meis peidus on.
Jane Saluorg XII kl
pühapäev, 26. veebruar 2012
Sõbrad
Meil kõigil on sõpru, kas siis palju või vähe. On sõpru, kes on meie lähedal kogu elu ja ka neid, kes kooliajast maha jäävad.
Ka minul on sõpru laagritest ja erinevatelt üritustelt ning vahepeal me suhtleme omavahel MSN-is, aga peagi saab jutt otsa, sest ei ole millestki rääkida.
Tuleb ette selliseid juhuseid, et keegi lähedane sõber läheb kaugele teise kooli ning pahatihti jäävad jutuajamised järjest harvemaks - nii kiiresti hääbuvadki erilised sõprussidemed. Tundub nagu eile oli armas sõber olemas ja siis ühel hetkel teda enam ei ole.
Nagu öeldakse, tülid lähendavad inimesi, nii see ka on. Mul on väga eriline sõbranna, kellega väiksematena tülitsesime päris palju ja tüli põhjuseks oli mõni mõttetu asi. Praegu ma ei mäletagi, millal me viimati ja mis põhjusel tüli meie vahele tuli - järelikult oli see väga ammu :). Ta on sõber, kes on alati olemas, kui ma teda vajan. Tean, et ta ei jäta mind eales hätta ja temaga võib täide viia kõik ettevõtmised, sest alati leiame koos mingi lahenduse. Oleme tihti arutanud, et mis siis saab, kui me teed kunagi lahku lähevad. Muidugi on praegusel ajal olemas MSN ja Facebook, aga see ei ole sama. Kurvaks teeb mõte, et pooleteisee aasta pärast me ei talla enam sama koolirada ja meil ei ol enam samasugune eesmärk – lõpetada keskkool. See tüdruk on mulle justkui õde, kellega ma läheksin ka maailmalõppu kaasa, kui vaja.
Vajame sõpru nagu õhkugi, ilma sõpradeta oleksime me üksluised. Sõbrad on need, kes toovad meie hallidesse päevadesse päikese ja muudavad kurvad hetked rõõmsateks.
Terje Lehes XI kl
Ka minul on sõpru laagritest ja erinevatelt üritustelt ning vahepeal me suhtleme omavahel MSN-is, aga peagi saab jutt otsa, sest ei ole millestki rääkida.
Tuleb ette selliseid juhuseid, et keegi lähedane sõber läheb kaugele teise kooli ning pahatihti jäävad jutuajamised järjest harvemaks - nii kiiresti hääbuvadki erilised sõprussidemed. Tundub nagu eile oli armas sõber olemas ja siis ühel hetkel teda enam ei ole.
Nagu öeldakse, tülid lähendavad inimesi, nii see ka on. Mul on väga eriline sõbranna, kellega väiksematena tülitsesime päris palju ja tüli põhjuseks oli mõni mõttetu asi. Praegu ma ei mäletagi, millal me viimati ja mis põhjusel tüli meie vahele tuli - järelikult oli see väga ammu :). Ta on sõber, kes on alati olemas, kui ma teda vajan. Tean, et ta ei jäta mind eales hätta ja temaga võib täide viia kõik ettevõtmised, sest alati leiame koos mingi lahenduse. Oleme tihti arutanud, et mis siis saab, kui me teed kunagi lahku lähevad. Muidugi on praegusel ajal olemas MSN ja Facebook, aga see ei ole sama. Kurvaks teeb mõte, et pooleteisee aasta pärast me ei talla enam sama koolirada ja meil ei ol enam samasugune eesmärk – lõpetada keskkool. See tüdruk on mulle justkui õde, kellega ma läheksin ka maailmalõppu kaasa, kui vaja.
Vajame sõpru nagu õhkugi, ilma sõpradeta oleksime me üksluised. Sõbrad on need, kes toovad meie hallidesse päevadesse päikese ja muudavad kurvad hetked rõõmsateks.
Terje Lehes XI kl
kolmapäev, 22. veebruar 2012
Eesti iseseisvuspäev
Eesti iseseisvuspäev on iseseisva Eesti riigi tähtpäev. 24. veebruaril 94 aastat tagasi kuulutati Eesti Vabariik välja . Sel päeval avaldati Tallinnas "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. 24. veebruar on Eesti riigipüha ja iseseisvuspäev.Varstu Keskkoolis toimub 22.veebruaril aktus, millega tähistame Eesti Vabariigi järjekordset aastapäeva. On hea kui hommikune hoog saab sisse just meie isamaa austamisega. Peale aktust on edasi tavaline koolipäev ning 23. veebruari õhtul kell 19.00 algab Varstu Kultuurikeskuses uhke kontsert, mille oleme pühendanud Eestimaale. Meie kooli lauljad ning tantsijad astuvad lavale eestimaise kavaga. Ka on erinevaid luuletusi, mis on väga südamelähedased kuulajatele. Kontsert on mahukas ning õhtut jääb sisustama ansambel "Hellad Velled".Olen kindel, et kontserti tulevad nautima paljud emad-isad, vanaemad-vanaisad ning meie lähedased, tuttavad ja sõbrad..
Eesti
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma isamaast.
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea, see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea, see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp ja Eesti vapp.
See on isamaa, mu kodumaa.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp ja Eesti vapp.
See on isamaa, mu kodumaa.
Tellimine:
Postitused (Atom)