Meil kõigil on sõpru, kas siis palju või vähe. On sõpru, kes on meie lähedal kogu elu ja ka neid, kes kooliajast maha jäävad.
Ka minul on sõpru laagritest ja erinevatelt üritustelt ning vahepeal me suhtleme omavahel MSN-is, aga peagi saab jutt otsa, sest ei ole millestki rääkida.
Tuleb ette selliseid juhuseid, et keegi lähedane sõber läheb kaugele teise kooli ning pahatihti jäävad jutuajamised järjest harvemaks - nii kiiresti hääbuvadki erilised sõprussidemed. Tundub nagu eile oli armas sõber olemas ja siis ühel hetkel teda enam ei ole.
Nagu öeldakse, tülid lähendavad inimesi, nii see ka on. Mul on väga eriline sõbranna, kellega väiksematena tülitsesime päris palju ja tüli põhjuseks oli mõni mõttetu asi. Praegu ma ei mäletagi, millal me viimati ja mis põhjusel tüli meie vahele tuli - järelikult oli see väga ammu :). Ta on sõber, kes on alati olemas, kui ma teda vajan. Tean, et ta ei jäta mind eales hätta ja temaga võib täide viia kõik ettevõtmised, sest alati leiame koos mingi lahenduse. Oleme tihti arutanud, et mis siis saab, kui me teed kunagi lahku lähevad. Muidugi on praegusel ajal olemas MSN ja Facebook, aga see ei ole sama. Kurvaks teeb mõte, et pooleteisee aasta pärast me ei talla enam sama koolirada ja meil ei ol enam samasugune eesmärk – lõpetada keskkool. See tüdruk on mulle justkui õde, kellega ma läheksin ka maailmalõppu kaasa, kui vaja.
Vajame sõpru nagu õhkugi, ilma sõpradeta oleksime me üksluised. Sõbrad on need, kes toovad meie hallidesse päevadesse päikese ja muudavad kurvad hetked rõõmsateks.
Terje Lehes XI kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar