Ettevõtluspäev "Tuulteroos"

2. dets toimub Varstu Kultuurikeskuses  ettevõtluspäev „Tuulteroos“.
Kohal on Kanepi, Valga, Mõniste ja Varstu õpilasfirmad. Impro- ja foorumteatri töötubades osaleb 50 noort.  Huvilisi, kes üritusest osa võtab, on samuti 50.

Sotsiaalse kaasatuse edendamiseks ja vastutuse süvendamiseks leidsime, et noored võiksid  ise luua oma noortefirma ja pakkuda teenustöid ürituse õnnestumiseks. Näiteks üks firma on koostanud kiidukirjad, teine firma tegi preemiateks vanadest tsiklimootori juppidest originaalauhinnad, kolmas valmistas origamisid - ürituse sümbolid, neljas vastutab ürituse konferansjeeteenuse eest

Diskuteerime vaesuse ja tõrjutuse, vastutuse ja õiguste teemade üle. Oleme arutanud omavahel, et tavaliselt on vaeste inimeste probleemiks üldjuhul ellusuhtumine: inimene seisab iseenda varjus ja mõtleb, miks siin nii pime on.  Probleem, millele otsime lahendusi, on: kuidas tulla iseenda varjust välja ja  elada täisväärtuslikku elu?

Meie arvates annab selline projekt võimaluse jagada vastutust, kuuluda täieõiguslikult ühiskonda ning edendada juurdepääsu sotsiaalsetele, majanduslikele ja kultuurilistele väärtustele.

Projekti "Tuulteroos" toetab Sotsiaalministeerium,  üritus korraldatakse "2010 - vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta" raames.

Eestlased ja lätlased

Mida teate teie latgalitest, nende  ajaloost või Igaunjast? Ma võin kihla vedada, et peale saldejumsi, kuuevarbalisuse ja meie  lõunanaabrite staatuse eriti rohkem Lätiga seoses teil ei meenugi. On mul õigus?

Mina olin ka paar nädalat tagasi üks nendest, kes lätlastest peale eelnimetatu palju rohkem rääkida ei osanud, seda hetkeni, mil raamatukogust laenutasin raamatu „Läti lood“, mille autoriks on  Ulvi Mustmaa.

Kui ma raamatu esimest korda kätte võtsin ja seda lehitsesin, mõtlesin, et eks see ole jälle igav ja tuim faktiderohke kirjutis, mida otsast lõpuni läbi lugeda on lausa piin. Minu õnneks esmamulje  tõele ei vastanud, sest kuigi aastaarve ja fakte oli nii, et tapab, kujunes raamatu lugemine siiski suureks rõõmuks.

Ulvi Mustmaa on olnud 15 aastat giid-reisisaatja ja peale selle veel endine Parksepa Keskkooli saksa keele õpetaja. Ühel päeval tuli tal idee jagada oma kogemusi, emotsioone  ja teadmisi Lätimaast ka lugejatega. Nii sündiski väga lustlik, meeldejääva sõnakasutuse, lahedate väljendite, võrdluste ja ütlustega „suurteos“.  Ta ise on raamatus öelnud, et  nagu kaksikutel on ühel päeval sünnipäev ja igal aastal saavad nad täpselt sama vanaks, nii on ka  eestlased ja lätlased  kui erisoolised kaksikud täiesti ühte nägu, tegu ja ühevanused, kuid siiski mõne erinevusega. Kirjutades  lätlaste ajaloost, kultuurist, spordist, geograafiast, söögitraditsioonidest ja millest kõigest veel, toobki ta välja erinevusi ja sarnasusi, mille tõttu ei saa meid lätlastega võtta kui samasoolisi kaksikuid.

Mõned näited

Eestlased ütlevad Mulgimaa, lätlased ütlevad Lollidemaa, sest rahvasuu väidab, et Mulgimaa olla oma nime saanud läti linnakaupmeeste järgi, kes varasematel aegadel usinasti Riia vahet voorisid. „Mulkis“ on läti keeles loll või rumal. Niisiis on Lollidemaa täieõiguslik Eesti osariik!

Neeme Järvi ja Eri Klas on läti keeles Marisse Janson. Toomas Hendrik Ilves on läti keeles Valdis Zatlers. /.../ Nii nagu ka Läänemeri on lätlastele hoopiski Dzintarjura (merevaigumeri). /.../ Ja kui Võrust voolaks jõgi Haapsallu, siis lätlaste mõistes oleks selle jõe nimi Daugava. Võru oleks siis Daugavpils ja Haapsalu Riia.

Kui lätlased võtaksid kätte ja lõpuks ometi eesti keele ära õpiksid, oleksid eestlaste iibeprobleemid tükiks ajaks lahendatud. /.../  Eestis elab 2007. aasta andmete järgi 1,3 miljonit inimest, Lätis 2,3 miljonit. Kui lätlased eesti keele ära õpiksid, võiksime eestlaste rahvaarvuks kirjutada napilt kolm miljonit - seda pole ju palju tahetud!

Kõik eestlased teavad, et kui kahvel või lusikas maha kukub, on oodata naissoost külalist, kui nuga, siis meest. Lätlased teavad seda ka. Aga eestlased ei tea, et kui söögilaua ääres nurgakoht valida, siis pole järgmised seitse aastat mehele- või naiselesaamist loota.

On üks maagiline lätikeelne sõna, mida kõik eestlased une pealt teavad - saldejums. Jäätis. Eestlaste meelest võiks Läti riigi nimi vabalt olla Saldejums Respublika.

Kui peale lugemist avastasite, et tegelikult teadsite te juba kõiki neid asju ja oskate lätlastega seostada ka krokodill Dundeed, spioonikaamerat ja kollaseid sireleid, siis lugege midagi asjalikumat. Kui midagi tuttavat neis lõikudes teie jaoks siiski polnud, peate kohe kiiresti raamatukokku kihutama ja endale raamatu laenutama. Kas või austusest eestlaste lemmikjoodiku Kristjan Lible vastu, kes pool-eestlane, pool-lätlane oli.  Labu lasījumā!:)

Jane Saluorg XI kl

Fotokonkurss "Seened"


Me kolmekesi tuleme...
Merilin Parv

X kl                  








Seenekesed üheskoos
Marin Loorits

X kl



                                       
Seeneke

Keethe Komp

XII kl 

Kõikide laste isadepäev

Isadepäev on perepüha, kus lapsed avaldavad tänu oma isadele ja vanaisadele ja näitavad, kui palju nad neist tegelikult hoolivad!

Varstu Kultuurimajas leidis 11. novembril aset isadepäeva kontsert. See oli väga meeldejääv, kuna isadepäeva tähistatakse Varstu Keskkoolis harva või siis mitte üldse. Väga meeldis direktori viimane lause:
„Üritame teha kõik, et sellest saaks traditsioon!“

Laval astusid üles lasteaia Sipelgas mudilased, Jane Saluorg, Varstu Keskkooli näitering ning ansambel Hauka Vägevad.

Nii armas oli laval vaadata väikseid lasteaialapsi, kes näitasid, et hoolivad tõesti väga oma isadest, lehvitades saalis olevale isale või hõigates „issssi!“. See tõi mulle pisara silmanurka. Mulle meenusid hetked, kui olin ise nii väike ja esinesin oma isale!

Väga ilusa punkti pani kontserdile ansambel Hauka Vägevad.

NB! Parim kink, mida võid oma isale anda isadepäeval, on kallistus: üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle kunagi tagastad.

Evelin Veinberg X kl

Kräsupea

Iga naine ja tüdruk tunneb ennast hästi, kui tal on kaunid ja elujõulised juuksed. Ilus soeng tõstab enesekindlust ja paneb ennast hästi tundma. Kuid mida teha siis, kui juuksed pole kaugeltki sellised, nagu tahaksime?

Lehitsedes ajakirju ning vaadates televiisorit, jäävad meile kõigile kindlasti silma Hollywoodi mustanahaliste staaride kaunid ja pikad kiharad. Pildilt pole aga näha tõde, mis end nende juuksesalkude taga peidab.

Viimastel aegadel on tänu Chris Rock’i dokumentaalfilmile „Good hair“ avalikkuse ette tulnud afroameeriklaste väike saladus: nimelt pole nende siledad ja läikivad juuksed sõna otseses mõttes päris. Aafrika päritolu naiste ja meeste naturaalsed juuksed on väga kohevad ja krussis. Enamik neist kannab juuskejuurtest alates pikendusi, mis pärinevad India naistelt, kes oma juuksed usu nimel ohverdavad, teadmata, et nende patside eest mujal maailmas kõrget hinda makstakse. Teine võimalus on oma juuste säilitamine, kuid juuksuri juures väga mürgiste kemikaalidega sirgendamine mõju organismile kohe kindlasti negatiivselt. Mõlemal juhul ei tohi mustanahaliste naiste juukseid puudutada. Nad veedavad juuksuritoolis terve päeva ning maksavad hingehinda, et saavutada endale soeng, mis oleks sile ja sirge nagu valgetel inimestel.

Inimesed on läinud oma võimalikult täiusliku välimuse tagaajamisega liiga kaugele. Juba noorest east arvavad väikesed tüdrukud, et ka nemad peavad oma juukseid sirgendama või pikendused muretsema, sest nii ju teevad nende ema, vanaema ja ema sõbranna, sõbranna ema ja kõik teised tumeda nahatooniga naised. Saates „Tyra show“ oli juttu naisest, keda tema ema häbenes ja isegi ära põlgas, kuna tütar oli ära lõiganud pikendused ja lasi kasvada oma loomulikel krussis juustel.

Usun, et paljude mustanahaliste tüdrukute naturaalse soengu puudumise põhjuseks võib olla hirm saada äratõugatuks teistest rassidest inimeste poolt. Arvan, et need naised, kes julgevad särada juuste, kehakaalu, silmade ja millega iganes, mis neile sündides määratud on, torkavad silma elurõõmsusega, mis kõik nõrgemad küljed peidab,  muudab nad õnnelikuks ja teeb rõõmsaks kõik teised, kellega nad suhtlevad.

Ilusad juuksed ei pea tingimata just olema sirged ja siledad. Ilusad juuksed on terved, tugevad ja loomulikud. Kõigel on oma põhjus. Mina arvan, et mustanahaliste juuksed on kohevad ja lokkis just selleks, et need ei varjaks näole langedes ära ainult tumeda nahaga inimestele omaseid ilusaid näojooni.

Kuulsustest on ülejäänud maailmale eeskujuks olemiseks ja enda elu kergemaks muutmiseks võltsjuustega hüvasti jätnud näiteks Tyra Banks (vasakul) ja Solange Knowles (paremal). Võib loota, et staaride soengute loomulikumaks muutumine toob kaasa üha rohkemate inimeste pikenduste alt väljatulemise.

Kõik ihkame endale seda, mida meil pole ning ei märka sageli, et meil on midagi erilist ja kaunist, mida teistel pole.

Anette Konksi XI kl

Loodus on karm

Looduses on üks kuldne reegel: see, kes tugevam, jääb ellu.

Suvel, aasta tagasi, kasvatasin üles linnu, kes oli tormiga pesast välja kukkunud. Alguses oli küll raskusi linnu toitmisega, aga ajapikku ta harjus sellega. Kahe nädala möödudes otsustasin ma linnu välja viia. Pöörasin korraks pilgu kõrvale ja selle hetkega oli ta juba kadunud. Ma otsisin küll, aga kuna ma lindu ei leidnud, pidin otsingud lõpetama

.           

Sellel suvel  leidis mu sugulane maja juurest kolm metsjänesepoega, kelle ema oli hüljanud. Kuna mul oli loomalastega kogemusi, otsustas ta jänkupojad mulle tuua. Järgmisel päeval leidis ta veel kaks jänesepoega, kes olid eelnevatest natuke suuremad. Nende eest hoolitsemine ei olnud küll kerge, aga pakkus mulle väga suurt väljakutset. Igal hommikul, lõunal ja õhtul toitsin ma neid süstlast kitsepiimaga. Jänesed harjusid minuga päris kiiresti ja nii mõnigi kord limpsasid nad oma piimase keelega üle mu käe. Aga kuna metsalooma kodu on ikkagi metsas, kus ta saab vabalt joosta ja rohelist süüa, pidin südame kõvaks tegema ja loomakesed kaugele metsa viima. See oli minu jaoks kõige raskem hetk, sest oli selline tunne, nagu sa viskaksid omaenese lapse  kodunt välja.

Igatsen praegugi neid jäneseid taga ja kui näen vahest hommikul bussijaamas kolme jänest, mõtlen, et need ongi minu jänesed, kes seal kepsutavad!

Terje Lehes X kl                                                          

Üks naerusuine õhtu

22.oktoobril seadsin oma sammud Varstu Kultuurikeskuse poole, endal seljas naljakad riided nagu „Ühikarottide” Neemel. Teate küll, ruuduline värviline särk ja pükste peal lillad traksid. Nimelt kell 18.00 algas õpilasomavalitsuse poolt korraldatud lustlik üritus „Alias“. Ürituse eeskujuks oli võetud Kanal 2 näidatav saade „Sõnasõda“. Võistlusel osalesid Varstu Keskkooli gümnaasiumiklassid ja 9. klass. Külalisvõistlejateks olid Mõniste ja Antsla kooli meeskond.

Miks olin riietunud Neeme moodi? Sellepärast, et võtsin sellest üritusest osa 11. klassi Nohikute meeskonnas. Minu meeskonnakaaslasteks olid samuti stiilsed nohikud Juhan ja Jane.

Ennast väljendada tuli neljal erineval viisil: sõnu kasutades, pantomiimi esitades, joonistades või siis mõnel ekstreemsel moel, mis andis tavapärase1 punkti asemel 2 punkti. Oma seletamisviisi pidi valima laualt loosiga. Tasub ära mainida, et kõige populaarsemaks ja enamvalitumaks osutus sellel õhtul lihtsalt sõnadega seletamine. Samas oli see aga väga raske ülesanne, sest oma keha ei tohtinud liigutada. Ja ürita sa siis olla liikumatult, kui võistlushoog paneb sind igatpidi kätega vehklema.

Võistlus kulges üllatavalt kiiresti. Mäng mängu järel läks võistlus aina pingelisemaks. Enne kui hoo sisse said, oli võistlus juba lõppemas.

Säravaid mõtteid Aliaselt

„Need asjad, mis seal klassis undavad kogu aeg.“ – „Õpetajad!“

„Roheliste pükstega mees.“ – „Strippar!“

Ka sõna „vesivoodi“ seletamine pantomiimiga muutus raskeks. Pakkusime Jane seletamise peale küll purju jäämist kui ka merel ulpimist.

Marini sõnast „spioon“ ei saanud ka tiimikaaslased kuidagi aru, kuigi rahva jaoks tundus see väga ilmne. Küll ta piilus posti tagant, tegi kätega kõikvõimalikke liigutusi, aga meeskond oli nõutu.

Sõna „kuum“ asemel on ka võimalik seletada hoopis sõna „kumm“. Sellist oskust näitas Antslast pärit neiu.

Selle õhtu tšempioniteks tulid Markod ehk 10.klass. Palju õnne siis neile!

Ja kuidas läks minu tiimil? Saavutasime teise koha ja samas saime ka auhinna kui kõige STIILSEMAD. Märkimisväärse kolmanda koha sai Antsla Gümnaasiumi võistkond.

Kõige suuremad tänud tuleb siis osutada õpilasomavalitsusele, kes kulutas oma aega ja jõudu taolise ürituse korraldamiseks ja loodame, et peagi on tulemas uus ja huvitav ettevõtmine.

Helen Järvpõld XI kl