Looduses on üks kuldne reegel: see, kes tugevam, jääb ellu.
Suvel, aasta tagasi, kasvatasin üles linnu, kes oli tormiga pesast välja kukkunud. Alguses oli küll raskusi linnu toitmisega, aga ajapikku ta harjus sellega. Kahe nädala möödudes otsustasin ma linnu välja viia. Pöörasin korraks pilgu kõrvale ja selle hetkega oli ta juba kadunud. Ma otsisin küll, aga kuna ma lindu ei leidnud, pidin otsingud lõpetama
.
Sellel suvel leidis mu sugulane maja juurest kolm metsjänesepoega, kelle ema oli hüljanud. Kuna mul oli loomalastega kogemusi, otsustas ta jänkupojad mulle tuua. Järgmisel päeval leidis ta veel kaks jänesepoega, kes olid eelnevatest natuke suuremad. Nende eest hoolitsemine ei olnud küll kerge, aga pakkus mulle väga suurt väljakutset. Igal hommikul, lõunal ja õhtul toitsin ma neid süstlast kitsepiimaga. Jänesed harjusid minuga päris kiiresti ja nii mõnigi kord limpsasid nad oma piimase keelega üle mu käe. Aga kuna metsalooma kodu on ikkagi metsas, kus ta saab vabalt joosta ja rohelist süüa, pidin südame kõvaks tegema ja loomakesed kaugele metsa viima. See oli minu jaoks kõige raskem hetk, sest oli selline tunne, nagu sa viskaksid omaenese lapse kodunt välja.
Igatsen praegugi neid jäneseid taga ja kui näen vahest hommikul bussijaamas kolme jänest, mõtlen, et need ongi minu jänesed, kes seal kepsutavad!
Terje Lehes X kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar