Mingis vanuses hakkavad inimest mingid küsimused sagedamini vaevama. Praegusel ajastul paljudes tublides Põhja-Euroopa riikides on loomulikkus ja ebaloomulikkus muutunud juba väga suhteliseks mõisteks. Kas need ongi olemas praeguses ühiskonnas ja milles väljenduvad?
Lugedes bioloogilised tarbed “loomulikeks”, võime öelda, et vähemalt osa vajadusi on loomulikud. Teooria loomulikest vajadustest saab olla teaduslik või kõnekeelne. Kõnekeelne “loomulik vajadus” on kõnes olemas. Samas on ilmne, et kultuuri- ja heaoluühiskonna inimene ei rahuldu “loomulike vajadustega”. Teisalt, moodne eluviis pakub hulga hüvesid, mida on raske lugeda vajadusteks kasvõi selle tõttu, et need on kättesaadavad vaid vähestele.
Loomulik on iga inimese jaoks ka see, mida ta üksinda teeb. See on tema jaoks loomupärane, aga see kõik on suhteline. Inimene jälgib oma südametunnistuse häält, mis ütleb talle midagi. Tuleb kuulata ennast ja vaadata maailma mingil hetkel vaikides. See ongi loomulik, kuigi sellest kaldutakse tihti kõrvale. Kui probleemi, miks ma olen ja miks ma toimetan pole, siis polegi midagi, mida lõpuni viia. See on olemuslik. Paratamatult peab oma eluga midagi ette võtma ning siis jõuame olemuslikkuseni ehk miks?
Inimene saab üksinda mõeldes n-ö oma kere puhtaks. Kui tunda, et saab kõik mõtted ära mõelda, siis seda pole võimalik verbaalselt väljendada. Mõttetegevus ei pruugi olla verbaalne, kuid see võib olla näiteks muusikaline, pildiline vms. Alati ei olegi kõike võimalik defineerida.
Loomulik oleks kõik vabalt endast välja lasta. Näiteks laulmine kui oskus peaks olema elu osa. Loomulikud tegevused kasvavad välja ürgloomulikust vajadusest neid teha.
Katrin XI klass
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar