kolmapäev, 16. november 2011

Jüri Arrak - kunstnik, kes ei sarnane kellegagi

Jüri Arraku kunst, mis suuresti parodeerib mütoloogiaid ja müüte ning on lõbus ja mänguline, on ometi nii tõsine asi, et on sööbinud iga eestlase mällu. Arraku maalid tunneb iga inimene juba kaugelt ära. Sellist vormikeelt, stiili pole ühelgi teisel kunstnikul.

Mina pole varem eriliselt kokku puutunud kunstiga ja minu jaoks tunduvad Jüri Arraku kunstiteosed väga omapärased. Siiski, arvan, et L. Meri portree on Arraku loomingus üsnagi erandlik töö. Miks? Portree Lennart Merist on niivõrd täpne, et ilma pikema süvenemiseta võib arvata, et tegu on fotoga. Portreel on Jüri Arrak kasutanud eestipäraseid toone ja sümboleid (nt sinist taevast taustal ja rukkilille Lennart Meri mustal pintsakul). Maali tagaplaanil on kujutatud trepisarnaseid pilvi. Ma usun, et see portree jääb kui mälestus Lennart Merist ka meie järgnevatele põlvkondadele.

Miks on J. Arrak kunstnik, kes ei sarnane kellegagi? Oma teostel väljendab ta esemeid ja nähtusi tavapäraselt erinevalt – moonutatult. Tema maalidel on omapäraseid monstrumeid. Värvidest kasutab ta maalil kõige rohkem viite erinevat tooni (punast, musta, sinist, kollast, rohelist), kuid tavaliselt on tema pildid kahevärvilised (musta- ja punasetoonilised). Kuna J. Arrak on maalinud erksate toonidega, iseloomustab see autori julgust väljendada enda emotsioone.
Aga ikkagi pean ütlema, et minul on veel raske tabada Arraku maalide sõnumit.

Keivo Kõiv
10. kl

Värvide härrasmees

Evald Okas on legendaarne kunstnik. Tema pilt „Värvide härrasmees“ meeldis mulle kõige enam. Sellel maalil on võrratu värvide mäng: kunstnik on igasuguseid värve justkui pilla-palla laokile jätnud, värvid puntrasse ajanud.  Ja ma pean ütlema, et tervikuna see sobib. Tagaplaanil olev valgusehelk on kui päike, mis annab häid mõtteid. Ja minu arvates too härrasmees pildil mõtleb oma kaugetest värvilistest unistustest. Või ühest suurest unistusest, näiteks oma armsamast (sest tagaplaanile jääv naise figuur on nii väljendusrikas).

Arvan, et E. Okast ennastki võib nimetada  värvide härrasmeheks. Võib-olla ongi kunstnik pildile maalinud oma teisiku.

Kristiine Anton
10. kl

Postimehe koomiksimees

Urmas Nemvalts töötab alates 1994. aastast Postimehes karikaturistina. Tema karikatuurid ja koomiksiribad ilmuvad regulaarselt kuuel päeval nädalas ajalehes Postimees. Minu arvates teeb Nemvalt häid ja naljakaid ribakoomikseid. Kui ei saa kõva häälega naerda, siis vaikselt muiata igatahes. Nii et tänu Nemvaltsile on inimestel võimalik oma päev rõõmsamaks muuta.

Andres Ljälin
10. kl

Põlvkondlik traditsioon

Haapsalus asuvas Epp Maria Kokamägi peregaleriis tegutseb hetkel kolm põlvkonda. Iga põlvkond uuendab eelmist ja neid muudatusi kunstivallas on põnev jälgida, sest kunst muutub iga aastaga. Pereliikmetel on kindel valdkond, mille läbi tutvustatakse külalistele oma loomingut: Epp Maria müüb oma maale, Liisu Arro oma keraamikat ja noorim laps Johannes väljendab end läbi fotode. Galeriis olnud kohviku traditsiooni jätkab Anni Arro.

Kuna galeriis on mitu põlvkonda, siis kannab ta edasi pereväärtusi ja samuti ka kunstiväärtusi. Sellisele galeriile ei leidu palju vastaseid, sest tänapäeval näeb harva niisugust peresidet ja hoolivust kunsti vastu, nagu on Kokamägide perel.

Epp Maria Galerii lähtub kuulsa vene kirjaniku Nikolai Roerich'i mõtteterast: „Ilu teadvustamine päästab maailma“. Galeriis on palju pilte, on palju keraamikat. Galeriis on  asju, mis räägivad meie enda maailmast ja sellepärast sobibki mõettetera galeriiga kokku. Epp Maria Galeriil on kahel korrusel kokku palju ruume. Selletõttu  saab nendes ruumides korraldada suuri üritusi, kuid on võimalik ka mõnda päeva lihtsalt koos sõpradega veeta.

E. M. Kokamägi „Inglid lippude ja põhjamaa vesiroosiga“


Epp Maria Kokamägi pildid on värvikirevad Mulle meeldib, et ta on muutnud inglid esileküündivaks. Punane värv eraldab neid hallist argipäevast ja tavalistest inimestest.

Kui kellegi on soovi mõnd üritust korraldada Epp Maria Galeriis, siis võib võtta ühendust  maret@eppmaria.ee või telefonil 56 97 1281.


Teele Ploom
10. kl

neljapäev, 10. november 2011

Kõige tähtsam küsimus!?

Oled sa mõelnud, mida elult TEGELIKULT tahad? Kas sa tead, kuidas oma soovideni ja püstitatud eesmärkideni jõuda? Oled oma eluga ikka rahul? Oskad sa kaotades samuti võita? Kes sa oled aasta pärast? Just nendele ja paljudelegi teistele küsimustele leidsin mina vastuseid raamatust „Kõige tähtsam küsimus“ , mille autoriks on koolitaja ja ettevõtja Peep Vain.

Raamat on omanäoline, huvitav ja täis tarkust. Alguslehekülgedel viib teos lugeja restorani C’est la vie (See on elu), kus inimene peab esitama „tellimuse“ , kusjuures menüüs ei ole keeruliste nimedega toite, vaid asjad/olukorrad/soovid/eesmärgid, mille olemasolust on lugeja  unistanud. Selles restoranis puudub kokk: lugeja ise valmistab endale tellitud unistuse, aga selleks, et seda osata teha, peab lugemise ajal „kohal olema“- koostama eluratta või üles märkima eesmärgid, mõtlema läbi teekonna nendeni, analüüsima,  kuidas ületada takistusi- , sest Vain õpetab sellisel moel trikke ja nippe, kuidas valmiks maitsvaim tellimus.  „Vaaritamise õppimise“ kõrvale saab lugeda meelelahutuslikke seiklusi või vastupidi -  motivatsiooni süvendavaid näiteid Peep Vainu enda elust. Näiteks on huvitav lugeda, mis eesmärkidega läks ta telesaatesse „Tantsud tähtedega“, mida tegi selleks, et oma eesmärke saavutada ning kuidas see tal õnnestus. Või missugune piin oli hakkama saada Ameerikas raamatuid müües ja samal ajal müügiga seotud eesmärke täites. Lõpuks, kui lugeja on omandanud oskused tellimuse valmistamiseks, plahvatab pomm restorani motivatsioonikahurist, mis sunnib viivitamatult oma unistusi ellu viima. See on hetk seedimiseks ja selleks, et välja valida just need trikid-nipid, mis aitab seigelda n-ö õigel rajal oma eesmärkide poole.

Siinkohal oleks vist ilus, kui ma teen väikese ülestunnistuse. Nimelt sattus Vainu teos minu kätte juhuslikult, mul polnud plaaniski midagi nii „suurt ja sügavat“ lugema hakata. Tavaliselt mulle juhused ei meeldi, aga seda juhust ma lausa armastan, sest Vainu raamat õpetas mind kui tavalist inimest (harjunud teekonnal oma eesmärgi poole käega viskama, kui sile asfalt asendub künkliku kruusateega), et maailm asub sellel tee pealt eest, kes teab, kuhu ta suundumas on. Ma olen nõus professior Manfred Kets De Vriese öelduga teose kohta. “Elus võime me kas püüelda iseenda unistuste poole või täita teiste omi. Kuid tõeliselt elusana tunneme end vaid oma unistuste suunas liikudes. Liiga paljud meist ei mõista, et unistuste tõeks saamine ei sõltu juhusest, vaid meie valikutest. Peep Vainul on erakordne võime panna sind mõtlema küsimuste üle, mis on sinu elus ainult sinu jaoks tõesti olulised.“
Jane Saluorg XII kl

kolmapäev, 2. november 2011

Nädal põhjamaade Veneetsias

Sel suvel õnnestus minul ja mu perel ära käia Venemaal. Ausalt öeldes oli see omanäoline riik mul juba pikemat aega mõtetes mõlkunud. Venemaa on koht, mis tundus nii kaugena, kuid on samas nii-nii läehedal – sõit autoga Varstust Peterburgi teeb kilomeetrites umbes sama maa, mis siit Tallinna. Muidugi võttis meil kui turistidel see veidi rohkem aega kui sõit pealinna.

Tee Venemaale sai alguse Koidula piiripunktist, kus meil üllatavalt kiiresti läks. Kui olime piiri ületanud, otsustasime üle vaadata linna nimega Petseri, mis kohutavalt masendava mulje jättis. Samas oli see nagu üks tõeline vene küla, kus aeg on täiesti seisma jäänud ja kogu see vaatepilt meenutas klippi mõnest vanast nõukogudeaegsest filmist.

Sõites Peterburgi ma lihtsalt sõna otseses mõttes vahtisin suu lahti aknast välja, kuna enamus külad, mida läbisime, nägid välja, nagu oleks seal plahvatanud pomm. Majad olid vanad, lagunuenud ning inimesi oli näha ainult siis, kui mõni neist kraavis magas või üks - kaks töökamat tädikest tee ääres suitsu kiskudes istus, käes silt sõnaga „rõba“. Muruniiduki kasutamine ei paistnud vene külades eriti populaarne olevat. Aedades oli puha looduslik heinamaa!

Pärast huvitavat, kuid veidi masendavalt pikka sõitu, jõudsime oma sihtpunkti – Sankt Peterburgi, kus elab üle nelja ja poole miljoni inimese. Vastupidiselt eelmistele kohtadele oli Peterburg väga võimas, eriti paistis silma suursugune vanalinn. Kuna linna läbib Neeva jõgi, on seal väga palju kanaleid ja sildu ning Peterburg omab sildade arvult maailma linnade seas esikohta. Jälle olin näoga vastu aknaklaasi ning üritasin kõike tähele panna ja meeles pidada, mida ema muudkui näitas ja seletas.

Õnneks peatusimegi vanalinnas ning väga paljud vaatamisväärsused olid jalutuskäigu kaugusel. Oma olemuselt meenutas Peterburi vanalinn mulle Barcelona oma, kuna inimesi oli palju ja kõigil neil väga erinevad nahatoonid ja uskumused. Selline mitmekesisus mulle tohutult meelids. Õhtuti oli meil alati võimalik Peterburi kirevat ööelu nautida. Kui väljas läks pimedaks, ilmus tänavatele umbes kaks korda rohkem inimesi kui päeval. Ühel õhtul õnnestus mul ka tänaval näha esimest korda õiget kaklust, mis ikka päris jõhker oli. Aga noh, Venemaa ju.

Kuna minu ema on pehmelt öeldes paras kunstifriik, veetsime ühe päeva hommikust õhtuni Ermitaažis, mis ikka päris ära väsitas. Samas oli ka väga tore, kuna sain oma teadmised kunstiajaloost proovile panna ning märkasin, et midagi on mul ikka koolitundidest kõrvataha jäänud. 

Ära käisime ka Peterhofis, tsaari suveresidentsis. See on luksuslike losside ja suurejooneliste parkidega aed, kus nägime palju-palju kullatud purskaeve, sõime jäätist ja ajasime oravaid taga. Põhimõtteliselt täitsa ilus park.

Ühel öösel käisime vaatamas ka sildade avamist. Sillad tõstetakse ööseks üles, et laevad saaksid kanalit läbida. Esimene sild avati kella kahe ajal ja siis edasi tõstsid ka järgmised ja järgmised sillad oma ninad taeva poole. See oli täiesti erakordne ja lahe kogemus – näha, kuidas osa tänavat taevasse tõuseb. Sankt Peterburg on ainus linn Euroopas, kus on võimalik midagi sellist näha.

Tihtipeale võime Eestimaal kuulda, kuidas küll venelased on nõmedad ja küll on sibulad siin ja sibulad seal. Tegelikult on enamus venelased väga ägedad inimesed. Muidugi leidub ka neid, kes nõmedalt käituvad ja mida iganes, kuid millises rahvuses selliseid inimesi ei ole?

Anette Konksi XII kl

teisipäev, 1. november 2011

Väsitav rutiin

Kui järjekordselt heliseb kell sel külmal ja pimedal varahommikul, tekib paratamatult mingil hetkel sellest tülgastus. Ilmneb vajadus teha endale selgeks vastused järgmistele küsimustele: Milleks? Miks? Kas on mingeid alternatiive? Kuidas muuta rutiin endale meeldivaks?

Rutiini vältimiseks tahavad inimesed võimalikult palju olla pidevas tegevuses; mõelda erinevaid viise, kuidas rutiinist välja hüpata ning tihtipeale teha liigradikaalseid otsuseid keset kiiret nädalat ja kõik lihtsalt selleks, et ei peaks taluma igavat rutiini. Kuid mõned inimesed on siiski arvamusel, et olemas on hea ja halb rutiin. Viimane olevat loogiliselt siis halvimal juhul depressioonitekitaja.

Arvan, et rutiinist tulenevat tülgastust ja väsimust saab leevendada, tehes endale selgeks, millised on kõige reaalsematena tunduvad elu põhiprintsiibid ja tulevikueesmärgid. Need peaksid üldiselt kas siis paratamatult õigesti või valesti paika minema üpris vara koos kasvatuse, geenide ja intuitsiooniga. Eelnevale tuginedes võiks eeldada, et rutiini võetakse kui elu paratamatut osa ning see tuleb muuta osava planeerimisega võimalikult meeldivaks, mugavaks. Arvatavasti aitab veel see, kui keskenduda endale, oma elule, sest kõik pinnapealsed mõtted, miks teised on nagu nad on, võtavad vaid energiat ja igasugune kasum iseendale puudub.

Kindlasti pakub rahulolutunnet ka asjaolu, et on alati üks koht, kus on võimalik end tunda vabalt – kodu ning kindlasti ka mõned väiksemad tegevused nagu näiteks tass kuuma kohvi või teed hommikuti; naeratavad näod suhtlusringkonnas; päikesepaiste või vihm; koera sabaliputus  või muud lihtsad, kuid niivõrd väärtuslikud elu osad.

Katrin
11. klass