Sel suvel õnnestus minul ja mu perel ära käia Venemaal. Ausalt öeldes oli see omanäoline riik mul juba pikemat aega mõtetes mõlkunud. Venemaa on koht, mis tundus nii kaugena, kuid on samas nii-nii läehedal – sõit autoga Varstust Peterburgi teeb kilomeetrites umbes sama maa, mis siit Tallinna. Muidugi võttis meil kui turistidel see veidi rohkem aega kui sõit pealinna.
Tee Venemaale sai alguse Koidula piiripunktist, kus meil üllatavalt kiiresti läks. Kui olime piiri ületanud, otsustasime üle vaadata linna nimega Petseri, mis kohutavalt masendava mulje jättis. Samas oli see nagu üks tõeline vene küla, kus aeg on täiesti seisma jäänud ja kogu see vaatepilt meenutas klippi mõnest vanast nõukogudeaegsest filmist.
Sõites Peterburgi ma lihtsalt sõna otseses mõttes vahtisin suu lahti aknast välja, kuna enamus külad, mida läbisime, nägid välja, nagu oleks seal plahvatanud pomm. Majad olid vanad, lagunuenud ning inimesi oli näha ainult siis, kui mõni neist kraavis magas või üks - kaks töökamat tädikest tee ääres suitsu kiskudes istus, käes silt sõnaga „rõba“. Muruniiduki kasutamine ei paistnud vene külades eriti populaarne olevat. Aedades oli puha looduslik heinamaa!
Pärast huvitavat, kuid veidi masendavalt pikka sõitu, jõudsime oma sihtpunkti – Sankt Peterburgi, kus elab üle nelja ja poole miljoni inimese. Vastupidiselt eelmistele kohtadele oli Peterburg väga võimas, eriti paistis silma suursugune vanalinn. Kuna linna läbib Neeva jõgi, on seal väga palju kanaleid ja sildu ning Peterburg omab sildade arvult maailma linnade seas esikohta. Jälle olin näoga vastu aknaklaasi ning üritasin kõike tähele panna ja meeles pidada, mida ema muudkui näitas ja seletas.
Õnneks peatusimegi vanalinnas ning väga paljud vaatamisväärsused olid jalutuskäigu kaugusel. Oma olemuselt meenutas Peterburi vanalinn mulle Barcelona oma, kuna inimesi oli palju ja kõigil neil väga erinevad nahatoonid ja uskumused. Selline mitmekesisus mulle tohutult meelids. Õhtuti oli meil alati võimalik Peterburi kirevat ööelu nautida. Kui väljas läks pimedaks, ilmus tänavatele umbes kaks korda rohkem inimesi kui päeval. Ühel õhtul õnnestus mul ka tänaval näha esimest korda õiget kaklust, mis ikka päris jõhker oli. Aga noh, Venemaa ju.
Kuna minu ema on pehmelt öeldes paras kunstifriik, veetsime ühe päeva hommikust õhtuni Ermitaažis, mis ikka päris ära väsitas. Samas oli ka väga tore, kuna sain oma teadmised kunstiajaloost proovile panna ning märkasin, et midagi on mul ikka koolitundidest kõrvataha jäänud.
Ära käisime ka Peterhofis, tsaari suveresidentsis. See on luksuslike losside ja suurejooneliste parkidega aed, kus nägime palju-palju kullatud purskaeve, sõime jäätist ja ajasime oravaid taga. Põhimõtteliselt täitsa ilus park.
Ühel öösel käisime vaatamas ka sildade avamist. Sillad tõstetakse ööseks üles, et laevad saaksid kanalit läbida. Esimene sild avati kella kahe ajal ja siis edasi tõstsid ka järgmised ja järgmised sillad oma ninad taeva poole. See oli täiesti erakordne ja lahe kogemus – näha, kuidas osa tänavat taevasse tõuseb. Sankt Peterburg on ainus linn Euroopas, kus on võimalik midagi sellist näha.
Tihtipeale võime Eestimaal kuulda, kuidas küll venelased on nõmedad ja küll on sibulad siin ja sibulad seal. Tegelikult on enamus venelased väga ägedad inimesed. Muidugi leidub ka neid, kes nõmedalt käituvad ja mida iganes, kuid millises rahvuses selliseid inimesi ei ole?
Anette Konksi XII kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar