Säästa annab igaühel. On päris omaenda asi, kes ja kuidas seda teeb. Järgnev kirjapanek on sellest, millest on kirjanikud säästnud Teelet ja Maretit.
Kirjanikud on meid säästnud välja mõtlemisest. Me ei pea välja mõtlema luuletusi, muinasjutte ja novelle. Meie elu on sellega mugavaks tehtud. Me lihtsalt võtame riiulist või raamatukogust raamatu ning asume seda lugema. Pole vaja ise midagi huvitavat välja mõelda, kui igav on. Kirjandusžanrid on erinevatest valdkondadest ja vastavalt tujule valid endale sobiva. Nt vahel, kui soovid naerda, võta Maughami novellid!
Kirjanikud on meie elu teinud lihtsamaks. Raamatut lugedes avastame sageli uue vaatenurga oma igapäevaasjadel ning saame ideid, kuidas „päästa“ end teatud olukordades. Nt raamat „Lõpupidu“ (autor Heli Künnapas) õpetas meid aru saama, et kui midagi väga-väga tahta, siis saad sellega hakkama, ükskõik kui raske olukord ka poleks. Nt meil oli võimalik eeskuju võtta sellisest tegelasest nagu Raili.
Kirjanikud on meid säästnud ajaloo äraarvamisest. Vene ajal, kui oli keelatud kirjutada ühiskonna probleemidest (sest riik pidi näima ideaalne!), oli ikkagi palju kirjanikke, kes elu tegeliku, ilustamata pildi edastamisega tegelesid (nt H. Runnel, K. Lepik). Tänu neile saame teada oma ajaloost ja tolle aja ühiskonna probleemidest. Allteksti abil lausa.
Ometi ei saa kirjanikud meid lõputult säästa. Lugemisest küll mitte.
Maret ja Teele
neljapäev, 19. detsember 2013
Miks me säästame?
Säästmine on vajalik seepärast, et hoida loodusvarasid, mis on looduses otsakorral ja mittetaastuvad. Põlevkivi kasutatakse elektri saamiseks. Põlevkivi kaevandamise hulk sõltub sellest, kui palju inimesed tarbivad elektrit. Mida rohkem inimene elektrit kasutab, seda suurem hulk kulub põlevkivi töötlemiseks.
Säästmiseks tuleks mittevajalikud elektritarbijad vooluvõrgust eemaldada.
Kui otsustame mõni päev auto asemel jalgsi kooli tulla, siis hoiame kokku kütteraha ning samas hoiame puhtamana looduskeskkonna. Poodi minnes pole vaja osta mittevajalikku toitu, mida tarbides kahjustame nii enda tervist kui ka loodust (näiteks burgerit süües ei toitu me tervislikult ja tihti viskame paberi esimesse ettejuhtuvasse põõsasse).
Mõeldes vaid materiaalsele säästmisele, unustame tihti oma tervise säästmise. Noored on oma elu üles ehitanud peamiselt vaid pidudele ja kõigele, mis sellega kaasneb. Ohtu seatakse lausa oma elud.
Kindlasti ei ole need kolm näidet piisavaks üldistuseks säästmise temaatika puhul, kuid siinkohal on paslik säästa sõnu ja igal lugejal lasta iseseisvalt mõelda, miks nemad säästavad.
Kaidi ja Keivo
Peab säästma loodusvarasid (põlevkivi, vesi, puit jne) - need pole igavesed ja saavad kunagi otsa, kui inimesed ei mõtle välja, kuidas neid säästlikult kasutada. Juba praegu pole paljudes riikides puhast joogivett. Et olukorda leevendada, viivad jõukamate riikide vabatahtlikud sinna puhast joogivett, mida abivajajatele jagatakse. Puit on küll taastuv loodusvara, aga kui inimesed puid kiiresti maha võtavad ja asemele ei istuta, siis varsti meil enam metsi pole.
Põlevkivi - see pole taastuv loodusvara, selle kasutamine saastab loodust ja kunagi saab ta otsa. Miks mitte leida sellele alternatiivi?
Säästlik saab olla ka nii, kui kasutad ühte kilekotti mitu korda või kilekoti asemel riidest kotti. Kilekotid lagunevad looduses väga aeglaselt ja see tekitab probleeme nii taimedele kui loomadele. Kui ookeani, kus elavad kilpkonnad, satub kilekott, peavad kilpkonnad seda ekslikult meduusiks ja neelavad kilekoti alla, mille tagajärjel nad kas lämbuvad või nende soolestik ummistub. Randadel olevad väiksed linnupojad võivad ka kilekoti tükke alla neelata ja lämbuda.
Selle asemel, et sõita tööle autoga, mine kas jala, bussi või rattaga. Kuna maailmas on nii palju inimesi ja kõik tahavad sõita autoga, tekib palju mürkgaase. Heitgaasid tekitavad ka kasvuhooneefekti ja selle tõttu algab kliima soojenemine, jäämäed sulavad ja loomadel pole enam kuskil elada.
Avaldasime oma mõtteid, mis meie arvates on säästlik ja mis mitte.
Ivo ja Alver
Ma elan koos ema ja isaga maal, omas majas. Meil on kolm tuba, aga lambid põlevad nendes tubades, kus me ise parajasti oleme.Ja kui me korraks toast lahkume, kustutame tule. Kasutame laelampides säästupirne.
Meil meeldib istuda õhtuti küünlavalgel - ka niimoodi säästame elektrit.
Meil on kodus elektripliit ja tavaline pliit. Suvel teeme süüa elektripliidil, sest maja on isegi soe ja mis mõttes pliiti kütta, kui me hoiame pärast uksi lahti. Aga talvel on teistmoodi. Sest talvel on jahedam ja me tahame ju sooja saada. Siis teeme süüa pliidi peal.
Meil on kodus kaks televiisorit. Kui tahame vaadata ühte saadet, koguneme ühe televiisori ette. Niimoodi meie pere säästab energiat.
Vivian
Ma tean väga hästi, et elekter on kallis ja võimalusel hoian seda ka kokku.
Õhtuti, kui olen õppimise lõpetanud, suhtlen alati sõpradega interneti teel. Kuna õhtud on juba pimedad, siis toas, arvuti taga istudes,peab ka mingi muu valgus olema, et mitte nii palju silmi kahjustada. Otsustasin ühel õhtul, et lambi põlema panemise asemel süütan küünlad. Võtsingi kapist neli suurt küünalt ja panin kaks tükki mõlemale poole arvutit. Ja imede ime, valgustus oli super, palju parem kui laualambi põlemisel. Nii olengi igal õhtul lambi asemel küünlad põlema pannud.
On ka teine säästmisviis, mida kasutan. Nimelt, kui olen arvuti taga, ei jäta ma
kunagi televiisorit taustaks mängima.
Kadri
Mina ja mu pere üritame kodus ikka elektrit säästa, sest kes tahaks endale mõttetult suuri elektriarveid. Näiteks, kui kedagi parasjagu toas ei ole, siis ta kustutab enne oma lahkumist tule.
Täna, kui ma päeval elutoas televiisorit vaatasin ja ema akna taga lehti riisus, pani ta kohe tähele, et toas põleb üks lamp. Ta andis mulle märku, et ma lambitule kustutaksin. Ilmselt poleks ma ise selle peale tükk aega tulnud.
Või õhtuti, kui televiisorist meie jaoks midagi huvipakkuvat enam ei tule, siis tõmbab viimane telekavaataja juhtme seinast välja, et jällegi mõttetult voolu ei kuluks. Sama teen ma ka oma sülearvutiga. Ja mõnikord meeldib mulle lambi valguse asemel hoopis hubast küünlavalgust
nautida.
Viola
Säästmiseks tuleks mittevajalikud elektritarbijad vooluvõrgust eemaldada.
Kui otsustame mõni päev auto asemel jalgsi kooli tulla, siis hoiame kokku kütteraha ning samas hoiame puhtamana looduskeskkonna. Poodi minnes pole vaja osta mittevajalikku toitu, mida tarbides kahjustame nii enda tervist kui ka loodust (näiteks burgerit süües ei toitu me tervislikult ja tihti viskame paberi esimesse ettejuhtuvasse põõsasse).
Mõeldes vaid materiaalsele säästmisele, unustame tihti oma tervise säästmise. Noored on oma elu üles ehitanud peamiselt vaid pidudele ja kõigele, mis sellega kaasneb. Ohtu seatakse lausa oma elud.
Kindlasti ei ole need kolm näidet piisavaks üldistuseks säästmise temaatika puhul, kuid siinkohal on paslik säästa sõnu ja igal lugejal lasta iseseisvalt mõelda, miks nemad säästavad.
Kaidi ja Keivo
Peab säästma loodusvarasid (põlevkivi, vesi, puit jne) - need pole igavesed ja saavad kunagi otsa, kui inimesed ei mõtle välja, kuidas neid säästlikult kasutada. Juba praegu pole paljudes riikides puhast joogivett. Et olukorda leevendada, viivad jõukamate riikide vabatahtlikud sinna puhast joogivett, mida abivajajatele jagatakse. Puit on küll taastuv loodusvara, aga kui inimesed puid kiiresti maha võtavad ja asemele ei istuta, siis varsti meil enam metsi pole.
Põlevkivi - see pole taastuv loodusvara, selle kasutamine saastab loodust ja kunagi saab ta otsa. Miks mitte leida sellele alternatiivi?
Säästlik saab olla ka nii, kui kasutad ühte kilekotti mitu korda või kilekoti asemel riidest kotti. Kilekotid lagunevad looduses väga aeglaselt ja see tekitab probleeme nii taimedele kui loomadele. Kui ookeani, kus elavad kilpkonnad, satub kilekott, peavad kilpkonnad seda ekslikult meduusiks ja neelavad kilekoti alla, mille tagajärjel nad kas lämbuvad või nende soolestik ummistub. Randadel olevad väiksed linnupojad võivad ka kilekoti tükke alla neelata ja lämbuda.
Selle asemel, et sõita tööle autoga, mine kas jala, bussi või rattaga. Kuna maailmas on nii palju inimesi ja kõik tahavad sõita autoga, tekib palju mürkgaase. Heitgaasid tekitavad ka kasvuhooneefekti ja selle tõttu algab kliima soojenemine, jäämäed sulavad ja loomadel pole enam kuskil elada.
Avaldasime oma mõtteid, mis meie arvates on säästlik ja mis mitte.
Ivo ja Alver
Ma elan koos ema ja isaga maal, omas majas. Meil on kolm tuba, aga lambid põlevad nendes tubades, kus me ise parajasti oleme.Ja kui me korraks toast lahkume, kustutame tule. Kasutame laelampides säästupirne.
Meil meeldib istuda õhtuti küünlavalgel - ka niimoodi säästame elektrit.
Meil on kodus elektripliit ja tavaline pliit. Suvel teeme süüa elektripliidil, sest maja on isegi soe ja mis mõttes pliiti kütta, kui me hoiame pärast uksi lahti. Aga talvel on teistmoodi. Sest talvel on jahedam ja me tahame ju sooja saada. Siis teeme süüa pliidi peal.
Meil on kodus kaks televiisorit. Kui tahame vaadata ühte saadet, koguneme ühe televiisori ette. Niimoodi meie pere säästab energiat.
Vivian
Ma tean väga hästi, et elekter on kallis ja võimalusel hoian seda ka kokku.
Õhtuti, kui olen õppimise lõpetanud, suhtlen alati sõpradega interneti teel. Kuna õhtud on juba pimedad, siis toas, arvuti taga istudes,peab ka mingi muu valgus olema, et mitte nii palju silmi kahjustada. Otsustasin ühel õhtul, et lambi põlema panemise asemel süütan küünlad. Võtsingi kapist neli suurt küünalt ja panin kaks tükki mõlemale poole arvutit. Ja imede ime, valgustus oli super, palju parem kui laualambi põlemisel. Nii olengi igal õhtul lambi asemel küünlad põlema pannud.
On ka teine säästmisviis, mida kasutan. Nimelt, kui olen arvuti taga, ei jäta ma
kunagi televiisorit taustaks mängima.
Kadri
Mina ja mu pere üritame kodus ikka elektrit säästa, sest kes tahaks endale mõttetult suuri elektriarveid. Näiteks, kui kedagi parasjagu toas ei ole, siis ta kustutab enne oma lahkumist tule.
Täna, kui ma päeval elutoas televiisorit vaatasin ja ema akna taga lehti riisus, pani ta kohe tähele, et toas põleb üks lamp. Ta andis mulle märku, et ma lambitule kustutaksin. Ilmselt poleks ma ise selle peale tükk aega tulnud.
Või õhtuti, kui televiisorist meie jaoks midagi huvipakkuvat enam ei tule, siis tõmbab viimane telekavaataja juhtme seinast välja, et jällegi mõttetult voolu ei kuluks. Sama teen ma ka oma sülearvutiga. Ja mõnikord meeldib mulle lambi valguse asemel hoopis hubast küünlavalgust
nautida.
Viola
Kuidas säästa?
Kuidas säästa elektrit?
Elektrit ei saa väga palju säästa, kuid siiski, võimalus on olemas. Näiteks, kui toas kedagi pole, lase tuli ära. Meie pole vist erilised säästjad. Minul jääb oma tuppa pidevalt tuli põlema.. Kui kodunt minema lähen, jääb arvuti kogu aeg tööle. Kui on väljas valge, ei peaks ju tuled toas põlema, kuid meil siiski põlevad. Meie hajameelsuse tõttu on elektriarve suurem, kui peaks olema.
Kuidas säästa toitu?
Esmalt ütleks seda, et kõik tuleb ära süüa. Ei ole mõtet toitu raisata ja osa minema visata. Toit on kallis. Kuna me nälga ei tunne, siis paljud ei mõtlegi sellele, kuidas toitu säästa. Samas on inimesi, kes unistavad kasvõi leivaraasukesestki. Neil pole raha - pole ka toitu. Õnneks on olemas toidupangad, kirikud, toiduabi vallast jne, ja aidatakse neid, kes abi vajavad. On palju inimesi, kes aitavad ja viivad oma toitu neile, kel seda pole. Aga kuidas tõesti toitu säästa? Näiteks koolisööklas? Paljud õpilased ahmavad enda taldrikule nii palju toitu, et ei jõua ära süüa, ning lõpus kokad viskavad selle minema. Väike õpetus: tuleb võtta nii palju, kui sööd - alati saab juurde võtta.
Kuidas säästa kütust?
Iga väiksema marsruudi läbimiseks ei pea kasutama autot. Võib ka jala käia ja lõppkokkuvõttes on see ka tervisele kasulik. Paljud tänapäeva noored sõidavad niisama autodega ringi ja põhimõtteliselt raiskavad kütust. Nemad ise sellest aru ei saa, eriti, kui vanemad ostavad neile kütust. Kui tuleb aeg ise kütust varuda, hakkavad inimesed ka ehk mõtlema.
Mariliis ja Jane-Ly
Elektrit ei saa väga palju säästa, kuid siiski, võimalus on olemas. Näiteks, kui toas kedagi pole, lase tuli ära. Meie pole vist erilised säästjad. Minul jääb oma tuppa pidevalt tuli põlema.. Kui kodunt minema lähen, jääb arvuti kogu aeg tööle. Kui on väljas valge, ei peaks ju tuled toas põlema, kuid meil siiski põlevad. Meie hajameelsuse tõttu on elektriarve suurem, kui peaks olema.
Kuidas säästa toitu?
Esmalt ütleks seda, et kõik tuleb ära süüa. Ei ole mõtet toitu raisata ja osa minema visata. Toit on kallis. Kuna me nälga ei tunne, siis paljud ei mõtlegi sellele, kuidas toitu säästa. Samas on inimesi, kes unistavad kasvõi leivaraasukesestki. Neil pole raha - pole ka toitu. Õnneks on olemas toidupangad, kirikud, toiduabi vallast jne, ja aidatakse neid, kes abi vajavad. On palju inimesi, kes aitavad ja viivad oma toitu neile, kel seda pole. Aga kuidas tõesti toitu säästa? Näiteks koolisööklas? Paljud õpilased ahmavad enda taldrikule nii palju toitu, et ei jõua ära süüa, ning lõpus kokad viskavad selle minema. Väike õpetus: tuleb võtta nii palju, kui sööd - alati saab juurde võtta.
Kuidas säästa kütust?
Iga väiksema marsruudi läbimiseks ei pea kasutama autot. Võib ka jala käia ja lõppkokkuvõttes on see ka tervisele kasulik. Paljud tänapäeva noored sõidavad niisama autodega ringi ja põhimõtteliselt raiskavad kütust. Nemad ise sellest aru ei saa, eriti, kui vanemad ostavad neile kütust. Kui tuleb aeg ise kütust varuda, hakkavad inimesed ka ehk mõtlema.
Mariliis ja Jane-Ly
pühapäev, 17. november 2013
Huvipakkuv väljapanek
neljapäev, 22. august 2013
Mõniste endine Pajukõrts
Pajukõrts ehitati Mõniste mõisa maadele ning oli üks mõisa osast. Kõrts ehitati 19. sajandil ning kasutati erinevatel otstarvetel. Mõniste mõisa taluomanik oli Anna Kuus. 1919. aastal ehitati Pajukõrts ümber postijaamaks. Postijaamas olid olemas söömis- ja ööbimisvõimalused. Postijaama pidaja oli Aleksander Henning. Ta vedas laiali posti, kohtukutseid ja kaupa. Postijaamas töötas ka kaks postipoissi, kes vedasid posti jalgratastega. Tööpiirkond oli Harglast kuni Kangstini.
Pärast postijaama ehitati ehitis ümber sigalaks. Sigala ehitustegevuse käigus sätiti sisse ka gaasisoojendus. Hiljem ehitati sigala ümber väetisekuuriks. Kõik sisemised talad lõhuti välja.
Hoones oli veel ka lehmalaut, lehmi umbes 70. Hiljem ehitati juurde karjaköök, kus oli piimajahutus- ja pesuruumid. Karjanaised pidid ka ise tooma kahe kilomeetri kauguselt hobusega sööda kohale. Lehmalauda talitajad olid Aliide Henning, Alma Toom, Elvi Junos, Erna Vallner, Roosi Tellissaar, Senta Piigli, Tiiu Uibo.
Kui Mõnistesse loodi 13. septembril 1948. aastal esimene sovhoos Sangar, siis kasutati hoonet mõnda aega põllutehnika hoidmiseks. Näiteks hoiti seal linttraktoreid. Hiljem aga ka vilja ning kartulit, juurvilja ja viljaseemet.
Romet Pazuhanitš
teisipäev, 11. juuni 2013
kolmapäev, 5. juuni 2013
Mälestused koolist
Küsitlesin Varstu Keskkooli vilistlasi möödunud kooliaja kohta.
Vastasid 55. lennust Liina Taits, 54. lennust Jaan Parts, 53. lennust Marin Sokk (Henning), vilistlane 49. lennust, kes soovis jääda anonüümseks ja 36. lennust Juta Kond (Hainas).
Kas Sulle meeldis Varstu Keskkoolis käia ?
Jaan: Jah, meeldis, kuna kool oli üpriski kodu ligidal ning keskkoolis käimise eest ei tulnud maksta
Marin: Mulle meeldis käia Varstu Keskkoolis. Alguses oli raske kohaneda teistega.
Liina: Meeldis, sest sealne õhkkond oli mõnusalt sõbralik ja teadmine, et tead peaaegu kõiki keskkoolis õppivaid ja õpetavaid inimesi, on ka omaette pluss. Muidugi muutis keskkoolis käimise hubasemaks ka uus purskkaev ja mõnusa tunnikellaga koolimaja.
Vilistlane: Jah, meeldis.
Juta: Meeldis küll, kuigi alguses oli raske.
Mille poolest erineb Varstu Keskkool teistest koolidest?
Jaan: Üheks väga heaks ja suureks plussiks võrreldes teiste koolide ees on see, et saab odavalt teha autojuhilubasid.
Marin: Varstu Keskkoolis pole nii palju vägivalda kui teistes. Õpetajad saavad paremini aru, kui sul on rasked ajad.
Liina: Varstu Keskkoolist saab rohkem, kui ma seal käies arvasin. Kahetsen, et ei osalenud nendes ainetes, mida kool valikainetena pakub. Valikut on, tuleb ainult ise sellest kõigest kinni haarata!
Vilistlane: See on selline väike armas kool, kus kõik teavad üksteist ja alati said kõik kõigiga hästi läbi.
Juta: Tollal oli Varstu kooli tase kõrgem kui Mõniste koolil. Siis sai kaVarstu Keskkoolist autojuhiload. Veoautoload said ainult õpetajate tütred, ma oleks ka tahtnud saada :)
Juba tollal olid esimesed arvutid olemas ja meile õpetati teksti redigeerimist, kopeerimist ja kleepimist. See oli õudukas, kuid nüüdseks on infotehnoloogia edasi arenenud ja kes on saanud proovida tööd Jukude ja Elektroonikatega, võivad kinnitada, et tänapäeva arvutitega saab pisimgi laps hakkama.
Juba tollal olid esimesed arvutid olemas ja meile õpetati teksti redigeerimist, kopeerimist ja kleepimist. See oli õudukas, kuid nüüdseks on infotehnoloogia edasi arenenud ja kes on saanud proovida tööd Jukude ja Elektroonikatega, võivad kinnitada, et tänapäeva arvutitega saab pisimgi laps hakkama.
Milline on kõige parem mälestus?
Jaan: Parimaks mälestuseks on see, et leidsin endale lõpuklassis olles tüdruku .
Marin: Mulle meenub see, kui rebaseid retsisime. Oi, me oskasime jama keerata!
Liina: Kõige paremat mälestust ei oskagi koheselt välja tuua, kuid eks need kolm lühikest aastat olegi üks väga hea kogemus ja ühtlasi ka mälestus.
Vilistlane: Mälestusi on palju ja kõik väga head. Kõige paremaks mälestuseks jääb ikkagi lõpupidu.
Juta: Kuna meie, kes tulime Mõnistest ja Harglast, pidime kaua bussi ootama, veetsime aega Varstu sööklas kaupluse kõrval. Sõime magustoitu ja ajasime juttu. Kooliõdedega oli ka pärast kooli mõnus juttu puhuda.
Kes oli su lemmikõpetaja?
Jaan: Lea Mändmets
Marin: Neidi, Lea ja Leili.
Liina: Minu lemmikuks kujunes juba keskkooli esimesel aastal matemaatikaõpetaja Juta Koemets, kes hiljem sattus ka meie klassi klassijuhataks. Muidugi on seal koolis ka palju teisi õpetajaid, kes olid ülimalt toredad, näiteks Helen Oppar ja Reet Järvpõld. Kindlasti peaks ära mainima ka Lea Mändmetsa, kelle tunnid olid küll natukene piinavad, kuid tagantjärele mõeldes kõige kasulikumad.
Vilistlane: Minu lemmikõpetajad olid Rita Riisenberg ja Kerly Uppin.
Juta: Juta Koemets meeldis mulle. Tal oli mõnus huumorimeel ja matemaatikat õpetas hästi.
Kuhu läksid/lähed edasi õppima?
Jaan: Õpin hetkel Eesti Maaülikoolis.
Marin: Peale Varstu kooli läksin Tallinna Teeninduskooli.
Liina: Peale keskkooli lõpetamist asusin õppima Eesti Maaülikooli, kus sel kevadel lõpetan veemajanduse erialal esimest kursust.
Vilistlane: Peale keskkooli läksin Võrumaa Kutsehariduskeskusesse.
Juta: Pärast keskkooli läksin tööle. Alles aastate pärast Võrumaa Kutsehariduskeskusesse.
Mida pead oma suurimaks saavutuseks pärast kooli lõpetamist?
Jaan: Suurimaks saavutuseks oli ülikooli sissesaamine.
Marin: Olen hakkanud ennast kehtestama.
Liina: Suurim saavutus peale kooli lõpetamist ongi ilmselt see, et õpin ülikoolis ja kohe varsti edukalt läbitud ka teine sess.
Vilistlane: Ei oska suurimat välja tuua, on olnud erinevaid saavutusi erinevatest valdkondades.
Juta: Olen suutnud oma elu elada nii, et ei ole siiani vajanud mingit riigipoolset sotsiaalabi, s.t. mul on olnud töö.
Mis koolis omandatust on osutunud kõige väärtuslikumaks?
Jaan: Väga hea meel on selle üle, et keskkoolis oli päris ränk eesti keele õppimine, seega pole edasises elus erilisi probleeme kirjutada kirjatöid, esitlusi, referaate.
Marin: Ühtekuuluvus. Koos saame hakkama. Ei ole ühtegi raskust, mida ei saaks ületada.
Marin: Ühtekuuluvus. Koos saame hakkama. Ei ole ühtegi raskust, mida ei saaks ületada.
Liina: Kõige väärtuslikumaks on osutunud emakeele rääkimise ja kirjutamise oskus. Olen aru saanud, et emakeel on emakeel ning seda tuleb hoida ning just Varstu Keskkool andis sellele hea põhja alla.
Vilistlane: Kõige väärtuslikumaks on osutunud eesti keele ja matemaatika alased teadmised.
Juta: Autojuhiload :)
Minu arvates oli seda küsitlust läbi viia päris huvitav, sest sain teada, mida vilistlased Varstu Keskkoolis õppimisest arvasid. Suur aitäh vilistlastele, kes võtsid vaevaks küsimustele vastata!
Kairit Kasuk XI kl
Sellised me oleme, tulevased abituriendid
Suvi on tulemas ning kätte jõuab aeg, mida kõik oleme juba mitu kuud oodanud. Meie jaoks on järgnev kooliaasta kauaoodatud, sest nüüd on meie kord saata esimesse klassi tulevased Varstu Keskkooli vilistlased. Selleks, et saaksite meist parema ülevaate, palusin igal klassikaaslasel iseloomustada oma klassiõde, -venda ning tulemus on selline:
Kairit - abivalmis ja rõõmsameelne klassikaaslane.
Kristiine - vaikne, rahulik, kuid alati sõbralik.
Teele Ploom- temaga saab alati nalja. Peale rõõmsameelsuse on ta ka kena.
Keivo- meie klassi naljanina, tema ütlused toovad alati naeru suule. Muidugi on Keivo ka sõbralik ja alati abivalmis.
Silver - meeldib kalal käia, jalkat mängida. On aus ja sõbralik.
Teele Piir- teab ainukesena, mis tunne on hüpata kaugust, kui tuul on vastu.
Carl- kõva naistemees, joogimees, suitsumees ja muidugi normaalne mees.
Kaidi- klassi rõõmurull. Aina naerab ja tuju on tal kogu aeg mega. Alati abivalmis ja tore. Igas olukorras leiab midagi naljakat. Oma naeruga suudab ka teisi naerma panna.
Keiu - abivalmis ja heatahtlik neiu. Ta iseloom on juhtiv ja võimalustest kinni haarav. Kohati natuke laisk nagu me kõik.
Kaidi Parv XI kl
Kairit - abivalmis ja rõõmsameelne klassikaaslane.
Kristiine - vaikne, rahulik, kuid alati sõbralik.
Teele Ploom- temaga saab alati nalja. Peale rõõmsameelsuse on ta ka kena.
Keivo- meie klassi naljanina, tema ütlused toovad alati naeru suule. Muidugi on Keivo ka sõbralik ja alati abivalmis.
Silver - meeldib kalal käia, jalkat mängida. On aus ja sõbralik.
Teele Piir- teab ainukesena, mis tunne on hüpata kaugust, kui tuul on vastu.
Carl- kõva naistemees, joogimees, suitsumees ja muidugi normaalne mees.
Kaidi- klassi rõõmurull. Aina naerab ja tuju on tal kogu aeg mega. Alati abivalmis ja tore. Igas olukorras leiab midagi naljakat. Oma naeruga suudab ka teisi naerma panna.
Keiu - abivalmis ja heatahtlik neiu. Ta iseloom on juhtiv ja võimalustest kinni haarav. Kohati natuke laisk nagu me kõik.
Kaidi Parv XI kl
Mitmekülgne Varstu keskkool
Meie kooliperet võib iseloomustada väga erinevate omadustega
Esiteks- ühtehoidev. Vastlapäeva, sõbrapäeva või hoopiski emadepäeva korraldamisse ja läbiviimisse kaasatakse kogu koolipere. Kõigil on võimalik välja tulla huvitavate ideedega ja neid ellu viia.
Teiseks- võimekas. Meie kooli õpilased käivad erinevatel olümpiaadidel, osalevad konkurssidel ja paistavad nendel silma. Osaletakse teaduskooli töös ning mitmed noored õpivad lisaks muusikakoolis.
Kolmandaks- sportlik. Vaadake neid arvukaid karikaid, medaleid ja diplomeid, mida spordivõistlustelt koju on toodud!
Neljandaks – julge ja südikas. Varstu kooli noorkotkad ja kodutütred on teada-tuntud üle maakonna.
Viiendaks - laulu- ja tantsuhimuline. Tants on läbi aegade noori köitnud. Koolitantsul osalemise nimel antakse endast parim ja „viimane veretilk”. Üle pika aja kuulasime oma kooli laste laulu lauluvõistlusel Varstu Visoon.
Kindlasti leiab ka kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda punktigi. Ühesõnaga, siin koolis tasub õppida, huvialadega tegeleda, sportida. Inimesed selles majas on väga sõbralikud ja lahked ning mis peamine, me tunneme end alati siin hästi!
Kristiine Anton XI kl
Esiteks- ühtehoidev. Vastlapäeva, sõbrapäeva või hoopiski emadepäeva korraldamisse ja läbiviimisse kaasatakse kogu koolipere. Kõigil on võimalik välja tulla huvitavate ideedega ja neid ellu viia.
Teiseks- võimekas. Meie kooli õpilased käivad erinevatel olümpiaadidel, osalevad konkurssidel ja paistavad nendel silma. Osaletakse teaduskooli töös ning mitmed noored õpivad lisaks muusikakoolis.
Kolmandaks- sportlik. Vaadake neid arvukaid karikaid, medaleid ja diplomeid, mida spordivõistlustelt koju on toodud!
Neljandaks – julge ja südikas. Varstu kooli noorkotkad ja kodutütred on teada-tuntud üle maakonna.
Viiendaks - laulu- ja tantsuhimuline. Tants on läbi aegade noori köitnud. Koolitantsul osalemise nimel antakse endast parim ja „viimane veretilk”. Üle pika aja kuulasime oma kooli laste laulu lauluvõistlusel Varstu Visoon.
Kindlasti leiab ka kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda punktigi. Ühesõnaga, siin koolis tasub õppida, huvialadega tegeleda, sportida. Inimesed selles majas on väga sõbralikud ja lahked ning mis peamine, me tunneme end alati siin hästi!
Kristiine Anton XI kl
Teisel pool Eestit
Elan Võrumaal, pea 300 kilomeetrit kaugemal oma Rakveres elavast emast.
Kolisime emaga aastal 2004 Tallinnasse, veetsime seal paar kuud ning sõitsime Rakverre, kus käisin koolis üheksanda klassini. Lõpuks leidsin, et linnakool on minu jaoks liig ning tulin tagasi maale isa juurde elama.
Olen nüüd siin, Varstus, olnud jälle kaks aastat ja käin 11. klassis, kuid järjest rohkem ja rohkem ma igatsen oma ema järele ja mõistan, kui väga ma teda ikka armastan ja kuidas mul on temaga vedanud. Käin igal vaheajal tal külas. Kuigi see pole pikk aeg, on ikkagi teda rõõm näha ja tugevad kallistused tema poolt on alati südantsoojendavad. Koosveedetud vaheajad on alati paremad. Rääkimist jagub ning käime shoppamas ja pitsakohvikus. Kuigi mu ema on 40ndates, on ta hingelt 20-aastane ja selle tõttu veedamegi aega lõbusalt. Muidugi suhtleme ka siis, kui ma Võrumaal olen ja iga päev, aga see ei ole see.
Tean, et meie vahemaa ei ole tegelikult väga suur, aga minu jaoks küll, sest ema pesamunana tunnen temast puudust. Ta on minu jaoks maailma parim ema ja lahkumishetkedel tuleb mul alati pisar silma...
Keiu Lille XI kl
Kolisime emaga aastal 2004 Tallinnasse, veetsime seal paar kuud ning sõitsime Rakverre, kus käisin koolis üheksanda klassini. Lõpuks leidsin, et linnakool on minu jaoks liig ning tulin tagasi maale isa juurde elama.
Olen nüüd siin, Varstus, olnud jälle kaks aastat ja käin 11. klassis, kuid järjest rohkem ja rohkem ma igatsen oma ema järele ja mõistan, kui väga ma teda ikka armastan ja kuidas mul on temaga vedanud. Käin igal vaheajal tal külas. Kuigi see pole pikk aeg, on ikkagi teda rõõm näha ja tugevad kallistused tema poolt on alati südantsoojendavad. Koosveedetud vaheajad on alati paremad. Rääkimist jagub ning käime shoppamas ja pitsakohvikus. Kuigi mu ema on 40ndates, on ta hingelt 20-aastane ja selle tõttu veedamegi aega lõbusalt. Muidugi suhtleme ka siis, kui ma Võrumaal olen ja iga päev, aga see ei ole see.
Tean, et meie vahemaa ei ole tegelikult väga suur, aga minu jaoks küll, sest ema pesamunana tunnen temast puudust. Ta on minu jaoks maailma parim ema ja lahkumishetkedel tuleb mul alati pisar silma...
Keiu Lille XI kl
League of Legends (LoL; Legendide liiga)
LoL - arvutimäng, milles on vastamisi kolm hõimu. Sa saad valida kangelase, kellena tahad teiste vastu koos tiimiga võidelda. Samuti on kaks kaarti: üks, kus on kokku viis kangelast ja teine, kus on kolm kangelast. On võimalus valida kergem tase ehk arvuti vastu mängimine (bots) või kui oled piisavalt julge ja osav, siis teiste inimestega üle maailma. Eestis on mängijaid vähe, umbes paarisaja ringis ja veel vähem tüdrukuid, kes seda mängivad ning sellepärast olengi uhke ütlema, et olen girlgamer (tüdrukmängur).
Hakkasin LoL-i mängima tänu oma vennale, kes enne mind oli seda juba aasta pelanud (mänginud). Vaatasin alati kõrvalt, mida ta teeb ja muidugi algul arvasin, et see on mõttetu, kuni lõppuks palusin tal ennast õppetada. Üle kuu harjutasin venna käpa all ja siis hakkasin juba ise õppima. Alustasin mängimist botide(arvuti) vastu, kuni lõpuks võtsin julguse kokku ja asusin mängima teiste inimestega. Alguses oli kõik väga raske, sain vahepeal ka sõimu, aga ei lasknud sellel end heidutada. Niisiis, kui olin juba pool aastat ära pelanud, hakkasin järjest paremaks ja paremaks muutuma, tiimikaaslased sõltusid minust rohkem minust ja tekkis arusaam koostööst, abistamisest ja ettevaatlik olemisest.
Täitus 9 kuud ning leidsin täitsa oma tiimi, milles oli kaks venda Serbiast ja nende sõbrad. Kahjuks ei jäänud tiim samaks. Tulid asemele poiss ja tüdruk Ungarist, aga kuna tase polnud sama kui meil, siis pidime uustulnukaid õpetama. Suurema osa võitlemisest tegid Serbia poisid ja mina. Peale LoL-i mängimist oleme saanud väga headeks sõpradeks, nad lubasid mind külastama tulla ja mina neid.
Möödas on 2-3 aastat mängimist väikeste pausidega ja olen väga õnnelik, et hakkasin seda tegema. Mängust on saanud mulle suur hobi, tänu millele olen endale tutvusi ja sõpru juurde saanud. Loodan, et tulevikus on ka Eestis rohkem mängureid ja muidugi tüdrukuid, siis saaks mujal maailmas ka inimesed teada natukene rohkem meie maast.
See you at the fields of justice! (Näeme õigluse väljadel!)
Keiu Lille XI kl
reede, 19. aprill 2013
Koolitants 2013
Üritus „Koolitants“ on juba 19ndat aastat toimuv tantsufestival, millest võtavad osa nii algklassidelapsed kui ka juba ülikoolides õppivad nooremad tudengid. Võisteldakse mitmes erinevas kategoorias: laste-, vaba-, estraadi-, tänava- show- ning eestiteemalised. Eelnevad kategooriad on jaotatud mitmeks veel ka vanuseastme poolest.
Sel aastal jõudsime tantsuga „AEG“ finaali, seega on õigem alustada teekonna algusest (kokku tantsisime kolmel tantsupäeval). Esimene tantsupäev ehk Võrumaa maakondlik voor toimus 25.jaanuaril Võru Kandle kultuurimajas. Chocofeiss esines kahe tantsuga – finaali jõudnud vaba- ning eestiteemalise tantsuga „Öised orjad“. Vabatantsuga üritasime publikule edasi anda mõtet, et iga sekund, minut, kuu loeb. „Öised orjad“ jutustab loo vanadest, väsinud ning kettides orjadest, kes lõpuks ennast ahelatest vabastavad.
Varstu Keskkooli esindasid Võrus veel kahe trupi tantsijad. Kõige nooremad esitasid tantsu „Sõbrad sünnipäeval“ ning vanemad „Kui mina alles noor veel olin.” Kuna mina isiklikult jõudsin lavale kolme erineva tantsuga, võin julgelt öelda, et lavatagune melu oli meeletu. Vabatantsus panime põhirõhu lavameigile, eestiteemalises tantsus tuli ka väga kiirel ning vaiksel ajal kettide kõlinast kuidagi hoiduda. Naljaviluks võib öelda, et Chocofeissil on tekkinud Koolitantsul lausa traditsioon – igal aastal vähemalt ühel tantsijal hakkab paar minutit enne lavale minekut ninast verd jooksma. Erinevalt eelmisest aastast tantsu edasi ei lükatud – ninaverejooks saadi ruttu kontrolli alla.
Peale paari nädalat ootamist jõudsid kätte tulemused, mis tähendas, et edasi töötasime rohkem vabatantsuga.
Järgmine tantsupäev ehk piirkondlik voor toimus samuti Võru Kandles 17.märtsil. Nüüd oli kokku tulnud juba kõik Lõuna-Eesti maakondade edasipääsenud tantsutrupid. Ka meie noorim seltskond oli pääsenud järgmisse vooru. Kuna teadsime, et sellest esinemisest sõltub, kas finaalikoha saame või mitte, andsime endast kõik veel rohkem, kui anda sai. Samal ajal tähistasime ka oma juhendaja Andre sünnipäeva - seega oli rõõmus tuju tagatud terveks päevaks ning esinemiseks. Peale seda tantsupäeva saime ainult nädal aega oodata tulemusi ning rõõmustamiseks oli palju põhjust! Me tegime seda jälle ehk finaalikoht vabatantsuga oli tagatud.
Finaal toimus Tallinnas Salme Kultuurimajas 6.aprillil. Kuna laste- ning vabatantsude kontsert algas juba päeval kell 12.00 (proovid juba veelgi varem), pidime ärkama kl 5 ajal, et õigel ajal kohale jõuda. Finaali jõudmisega on alati kaasnenud teistmoodi tunne – ümberringi on palju tuntud tantsuspetsialiste, esinejatel võtab rahva nägemine publikus jalad nõrgaks ning kaamerad ja intervjueerijad siblivad tihti ringi. Meie finaalikava ei läinud küll nii, nagu lootsime (valgustuse ning muusika töölepanemisega olid probleemid), ent endast andsime parima. Andre, kes tantsu helipuldiruumist nägi, ütles et kombinatsioon, mida lõpus tantsisime, tuli kõige aegade parim välja.
Finaali oli 10.-12. klasside vabatantsude arvestuses jõudnud kõigest 7 tantsu ning üks neist olla tundus vägev. Kuid võita sai ainult üks ning selleks osutus Paide Ühisgümnaasium tantsuga „A-reaalsus“. Kaotuskurvastusega me ei lahkunud, sest uhke oli jõuda nii väikesest maakohast ning „pühapäevatantsijatega“ tipptantsude hulka.
Kellel nüüd tekkis huvi Chocofeissi tegevuse ning tantsude kohta, on oodatud meie 5.aasta juubelikontserdile Varstu kultuurikeskusesse 30.aprillil. Esitamisele tulevad mõlemad selle aasta Koolitantsu kavad kui ka palju-palju muid häid tantse. Peale kontserdi võtab õhtu üle ansambel Hellad Velled!
Heidi Järvpõld XII kl
teisipäev, 16. aprill 2013
Hoian paika, kust ma pärinen
Seekordset lugu ajendas mind kirjutama fakt, et Eesti Vabariik tähistab 24. veebruaril oma 95. aastapäeva ja tõsiasi, et üha rohkem eestlasi seilab üle mere kaugele Põhja, lootuses leida võõrsilt elu, mida armastada. Mõned purjetavad igaveseks, paljud pendeldavad, aga ainult üksikud tulevad tagasi. Vaadates neid noori eestlasi ning autodest moodustunud horde, mis nädalavahetustel liiguvad marsruudil Võru-Tartu-Tallinn-Tallinna Sadam- Põhjamaad, küsin ma endalt tihtipeale- kuidas nad tahavd minna kuhugi, kuhu nad tegelikult ei kuulu? Eks ma saan ju aru, et kaugemal liiguvad suuremad rahasummad, kuid kui õige on vahetada oma kodumaa pelgalt rahatähe vastu, mis inflatsiooni käigus nagunii oma väärtuse kaotab?
Tegelikult ei pea ma üldse õigeks oma juurtest niisama lihtsat lahtilaskmist, olgu põhjuseks siis raha või mõni muu ahvatlus. Jah ma tean, et Eestis töökohta, tasuva palgaga tööd leida või paljude inimeste arvates ka „ normaalset elu elada“ on vahetevahel keeruline, kuid oma väheste elatud aastate jooksul on mu enda kogemused pannud mind asjadesse natukene sügavamalt suhtuma.
Vaadake, mingis mõttes olen ka mina eelkirjeldatud pendeldaja, sõites iga nädalavahetus kooli ja kodu vahet. Õpin Tartus, aga minu juured on Lõuna-Eestis, Varstus.Võõrlinna tuled panid mindki mõnel elumomendil hindama valesid väärtusi. Mäletan, et Tartusse kolides ja nendest võimalustest osa saades, lausa vaimustudes, mida mul Varstus ei olnud, unustasin ma oma kodupaiga-tahtsin kergekäeliselt loobuda kõigest, mis mind Varstuga sidus. Rääkisin sõpradele suure suuga, et tudengilinnas on nii lahe ja ma ei kavatsegi kodus käima hakata- mis ma seal maal ikka teen? Mäletan, et esimesel kuul uues koolis tundisn piinlikkust, et olen maalt, mitte linnast nagu enamus. Ma ei tahtnud olla maakas, nii nagu paljud välismaal viibivad eestlased ei taha täna enam olla eestlased. Selline nipsakas lahtiütlemine millestki, mida südames tegelikult armastan ja väga kiire kohanemine pelgalt võimalustega, mida Tartu pakub, viis mind siiski rappa. Oma varjust ei ole võimalik üle hüpata. Ükskõik, kuidas ma endale valetada ka ei püüdnud, ma ei suutnud lahti lasta tundest, mis tahtis tagasi rohelise metsa, looklevate aasade, kuuma leili ja ahjusooja kodu juurde. Ma ei saa kunagi olla päris tartlane või päris linlane, kuna minu PÄRIS on maal-kodus. Seega ei saa ka ükski eestlane kunagi soomlaseks või täieõiguslikuks rootslaseks, sest nende PÄRIS on siin, Eestimaal.
Olen pool aastat elanud linnas ja kõik see, mis algul tundus uus ja huvitav, on nüüd ebameeldiv. Olen mõistnud, kui sobimatu on minu jaoks sealne keskkond, kui teistmoodi on inimesed ja kui võlts on püüe iseennast ja oma päritolu „ümberistutada“. Kohutavalt igav ja võõras. Julgen öelda, et sama võõras ja sama kohutav kui teadmine, et paljud meist just selle tee üle lahe minnes on valinud. Kodus, oma tammepuu all on palju parem, palju ehedam. Seepärast tunnen täna uhkust, et ma olen eestlane ja elan Eestis. Tunnen uhkust, et olen maalt ja mitte linnast nagu enamus. Täna meeldib mulle nädalavahetuseks pühkida linnatolm saapatallalt ja sõita sinna, kuhu ma kuulun, sest kõige parem on seal, kust ma pärinen. Hea on olla kodus- nii riigi, asukoha ja südame mõttes. Isegi kui see kodu tähendab kõrgemaid makse, väiksemaid palkasid ning piiratud võiamlusi. Isegi siis.
Jane Saluorg
Varstu Keskkooli vilistlane
Tegelikult ei pea ma üldse õigeks oma juurtest niisama lihtsat lahtilaskmist, olgu põhjuseks siis raha või mõni muu ahvatlus. Jah ma tean, et Eestis töökohta, tasuva palgaga tööd leida või paljude inimeste arvates ka „ normaalset elu elada“ on vahetevahel keeruline, kuid oma väheste elatud aastate jooksul on mu enda kogemused pannud mind asjadesse natukene sügavamalt suhtuma.
Vaadake, mingis mõttes olen ka mina eelkirjeldatud pendeldaja, sõites iga nädalavahetus kooli ja kodu vahet. Õpin Tartus, aga minu juured on Lõuna-Eestis, Varstus.Võõrlinna tuled panid mindki mõnel elumomendil hindama valesid väärtusi. Mäletan, et Tartusse kolides ja nendest võimalustest osa saades, lausa vaimustudes, mida mul Varstus ei olnud, unustasin ma oma kodupaiga-tahtsin kergekäeliselt loobuda kõigest, mis mind Varstuga sidus. Rääkisin sõpradele suure suuga, et tudengilinnas on nii lahe ja ma ei kavatsegi kodus käima hakata- mis ma seal maal ikka teen? Mäletan, et esimesel kuul uues koolis tundisn piinlikkust, et olen maalt, mitte linnast nagu enamus. Ma ei tahtnud olla maakas, nii nagu paljud välismaal viibivad eestlased ei taha täna enam olla eestlased. Selline nipsakas lahtiütlemine millestki, mida südames tegelikult armastan ja väga kiire kohanemine pelgalt võimalustega, mida Tartu pakub, viis mind siiski rappa. Oma varjust ei ole võimalik üle hüpata. Ükskõik, kuidas ma endale valetada ka ei püüdnud, ma ei suutnud lahti lasta tundest, mis tahtis tagasi rohelise metsa, looklevate aasade, kuuma leili ja ahjusooja kodu juurde. Ma ei saa kunagi olla päris tartlane või päris linlane, kuna minu PÄRIS on maal-kodus. Seega ei saa ka ükski eestlane kunagi soomlaseks või täieõiguslikuks rootslaseks, sest nende PÄRIS on siin, Eestimaal.
Olen pool aastat elanud linnas ja kõik see, mis algul tundus uus ja huvitav, on nüüd ebameeldiv. Olen mõistnud, kui sobimatu on minu jaoks sealne keskkond, kui teistmoodi on inimesed ja kui võlts on püüe iseennast ja oma päritolu „ümberistutada“. Kohutavalt igav ja võõras. Julgen öelda, et sama võõras ja sama kohutav kui teadmine, et paljud meist just selle tee üle lahe minnes on valinud. Kodus, oma tammepuu all on palju parem, palju ehedam. Seepärast tunnen täna uhkust, et ma olen eestlane ja elan Eestis. Tunnen uhkust, et olen maalt ja mitte linnast nagu enamus. Täna meeldib mulle nädalavahetuseks pühkida linnatolm saapatallalt ja sõita sinna, kuhu ma kuulun, sest kõige parem on seal, kust ma pärinen. Hea on olla kodus- nii riigi, asukoha ja südame mõttes. Isegi kui see kodu tähendab kõrgemaid makse, väiksemaid palkasid ning piiratud võiamlusi. Isegi siis.
Jane Saluorg
Varstu Keskkooli vilistlane
pühapäev, 7. aprill 2013
Koolikiusamine – müüdid ja tegelikkus
Mulle meenub oma kooliajast, kuidas klassikaaslased kiusasid endast pisemat poissi. Panid ta mõneks ajaks kappi kinni, togisid – ja seda alati valju naeru saatel. Mõnele kõrvalisele võis see paista naljatamisena, ka kiusatav poiss püüdis läbi valu juhtunut naljaks keerata. Pääsenuna kiusajate käest, võis teda näha nutmas – asi oli naljast kaugel. Probleemiga ei tegelenud keegi, sest koolis puudus psühholoog, kooliarst, ka politseid ei kutsutud kooli asja lahendama. Olukord lahenes alles ajapikku, kui saadi
vanemaks, targemaks, paranes omavaheline suhtlus ning klassis valitses taas sõbralik õhkkond.
Sarnaseid juhtumeid võib leida pea igast koolist ning sageli ei oska või taha keegi mõistagi, et tegu on tõsimeeli koolikiusamise ja mitte naljateoga.
Millised on põhilised müüdid koolikiusamisest ja milline tegelikkus?
Kas ainuke lahendus koolikiusamisest pääsemiseks ongi vaid vanemaks ja targemaks saamine?
Müüt: koolivägivald leiab aset siis, kui kedagi kooli territooriumil pekstakse.
Tegelikkus: koolivägivald ei ole ainult peksmine. Füüsiliselt võib see tähendada näiteks löömist ja tõukamist, psühholoogiliselt aga sõimamist, narrimist, ähvardamist, väljapressimist. Lisaks kuulub kiusamise alla ka kaasõpilase pahatahtlik grupist väljaarvamine, tõrjumine, grimassitamine, ignoreerimine, teksti ja piltidega alandamine ning mõnitamine.
Müüt: kiusaja on pärit probleemsest perest ning kodused probleemid elab ta välja koolis, kaasõpilaste peal.
Tegelikkus: sageli on kiusajaks just korralikust perest ja küllaltki hea õpiedukusega nooruk. Enamjaolt on nende näol tegu oskuslike manipuleerijatega, kes võivad ühtedele olla parimaks sõbraks, teistele jõhkraks tagakiusajaks. Ässitades teisi kiusamisele, jäävad nad ise sageli süüst puhtaks ja arvavad ekslikult, et nad ei olegi kellelegi midagi halba teinud.
Müüt: teiste kiusamine on lahe ja naljakas.
Tegelikkus: kellegi tagakiusamises ei ole midagi lahedat või naljakat – see on seaduserikkumine. Igasugune vägivald, ka psühholoogiline, on seadusega keelatud ning seadusega pahuksisse minejat ootab ees karm karistus. Alaealise saab politsei suunata komisjoni, kus talle määratakse sobilik mõjutusvahend. Tõsisemate juhtumite korral võib asja hakata arutama juba kohtunik.
Kersti Raiküla
Lõuna prefektuuri noorsoopolitseinik
Sarnaseid juhtumeid võib leida pea igast koolist ning sageli ei oska või taha keegi mõistagi, et tegu on tõsimeeli koolikiusamise ja mitte naljateoga.
Millised on põhilised müüdid koolikiusamisest ja milline tegelikkus?
Kas ainuke lahendus koolikiusamisest pääsemiseks ongi vaid vanemaks ja targemaks saamine?
Müüt: koolivägivald leiab aset siis, kui kedagi kooli territooriumil pekstakse.
Tegelikkus: koolivägivald ei ole ainult peksmine. Füüsiliselt võib see tähendada näiteks löömist ja tõukamist, psühholoogiliselt aga sõimamist, narrimist, ähvardamist, väljapressimist. Lisaks kuulub kiusamise alla ka kaasõpilase pahatahtlik grupist väljaarvamine, tõrjumine, grimassitamine, ignoreerimine, teksti ja piltidega alandamine ning mõnitamine.
Müüt: kiusatav on ise selles süüdi, et teda kiusatakse.
Tegelikkus: enamjaolt satuvad kiusamise ohvriks need, kes teistest mingil moel erinevad. Olgu selleks siis välimus, iseloom või mõni muu tegur. Kiusaja leiab vajadusel alati põhjuse, miks kellelegi liiga teha ning seejuures ei anna ta endale aru, et kiusatav ise oma seisu või olemuse parandamiseks midagi ette võtta ei saa. Kindlasti ei ole koolikiusamine ühelgi juhul õigustatud ega põhjendatud.
Tegelikkus: enamjaolt satuvad kiusamise ohvriks need, kes teistest mingil moel erinevad. Olgu selleks siis välimus, iseloom või mõni muu tegur. Kiusaja leiab vajadusel alati põhjuse, miks kellelegi liiga teha ning seejuures ei anna ta endale aru, et kiusatav ise oma seisu või olemuse parandamiseks midagi ette võtta ei saa. Kindlasti ei ole koolikiusamine ühelgi juhul õigustatud ega põhjendatud.
Müüt: kiusaja on pärit probleemsest perest ning kodused probleemid elab ta välja koolis, kaasõpilaste peal.
Tegelikkus: sageli on kiusajaks just korralikust perest ja küllaltki hea õpiedukusega nooruk. Enamjaolt on nende näol tegu oskuslike manipuleerijatega, kes võivad ühtedele olla parimaks sõbraks, teistele jõhkraks tagakiusajaks. Ässitades teisi kiusamisele, jäävad nad ise sageli süüst puhtaks ja arvavad ekslikult, et nad ei olegi kellelegi midagi halba teinud.
Müüt: teiste kiusamine on lahe ja naljakas.
Tegelikkus: kellegi tagakiusamises ei ole midagi lahedat või naljakat – see on seaduserikkumine. Igasugune vägivald, ka psühholoogiline, on seadusega keelatud ning seadusega pahuksisse minejat ootab ees karm karistus. Alaealise saab politsei suunata komisjoni, kus talle määratakse sobilik mõjutusvahend. Tõsisemate juhtumite korral võib asja hakata arutama juba kohtunik.
Noorsoopolitseinikuna olen oma töös seisnud sageli silmitsi olukordadega, kus noored ei taju, et nende „mäng“ ja „nali“ üle piiri lähevad. Meenub juhtum, kui poisid mängisid vahetunnis lumesõda ning loopisid lumekuule ühe klassikaaslase pihta. Vaatamata sellele, et lumekuulidega pihtasaanu palus häälekalt enda kiusamine lõpetada, ei teinud teised suures lumesõjahoos seda kuulmagi. Sel ajal, kui teistel lõbu jätkus, olid poisi silmad juba pisarates, ta tundis alandatust ja pahameelt kaasõpilaste julma käitumise osas. Ent kool peab olema kohaks, kus kõik õpilased heameelega käivad ja end hästi tunnevad. Selleks tuleb kõigil anda oma panus, et koolikeskkond oleks turvalisem ning õhkkond sõbralik.
Sageli on just kaasõpilased sekkunud erinevatesse kiusamisjuhtumitesse, abistanud abivajajat ja lõpetanud seeläbi tarbetu vaenu kiusatava suhtes. Parima panuse koolikiusamise vähendamiseks saab mõistagi anda kiusaja ise. Olles kaaslaste vastu sõbralik ja lugupidav, õpid ka endast lugu pidama. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks ning ära riku oma noorusaega ära seaduserikkumise eest saadud karistusega.
Kui oled koolikiusamise ohver või näed kiusamist pealt, ära jää oma murega üksi. Anna juhtunust kindlasti teada oma vanematele, õpetajale, sotsiaalpedagoogile, mõnele usaldusväärsele täiskasvanule või otsejoones politseile. Nõu saad küsida ka veebikonstaablitelt, lasteabi telefonilt 116111 või veebileheküljelt www.lasteabi.ee.
Kui oled koolikiusamise ohver või näed kiusamist pealt, ära jää oma murega üksi. Anna juhtunust kindlasti teada oma vanematele, õpetajale, sotsiaalpedagoogile, mõnele usaldusväärsele täiskasvanule või otsejoones politseile. Nõu saad küsida ka veebikonstaablitelt, lasteabi telefonilt 116111 või veebileheküljelt www.lasteabi.ee.
Lõuna prefektuuri noorsoopolitseinik
neljapäev, 21. märts 2013
Võrumaa laste ja noorte näitemängupäev
12. märtsil toimus Võru Kandles laste ja noorte näitemängupäev, millest võtsid osa Võrumaa koolide näiteringid. Üleriigilisele näitemängupäevale valis parimad välja Auväärne Nõukoda, kuhu kuulusid Eesti Harrastusteatrite Liidu esindaja, Tallinna Toomklubi teatrikooli õpetaja Maret Oomer, vabakutseline näitleja ja lavastaja Tarmo Tagamets ning vabakutseline näitleja Maive Käos.
Noored astusid lavale kolmes astmes: algklassid, põhikool ja gümnaasium.
Algklassid
• VKG 4.klassi näitering „Udumäe kuningas“. Lavastaja Tuuli Veddel
• Pikakannu Kooli näitering „Ull Jaan ehk küll on häda kui pea on mäda“. Lavastaja Kadi Kronberg
• Varstu Keskkooli näitering „Udujutt“. Juhendaja Lea Mändmets
• Osula Põhikooli näitering „Vigased pruudid“. Lavastaja Merili Küppar
Põhikool
• Lasva rahvamaja laste näite- ja tantsuring „Vaimust viidud“. Lavastaja Sirje Kuuseorg
• Meremäe Kooli näitering „Roosa muinasjutt“. Lavastaja Hele Verrev, muusika Peeter Pai
• Vastseliina Noorte Näitetrupp „Leili!“. Lavastaja Anu Kommer
• VKG näitering „Uljas neitsi“. Lavastaja Maarja Saluveer
• Pikakannu Kooli näitering „Maasikavaht ja kutsikahänd“. Lavastaja Kadi Kronberg
Gümnaasium
• Varstu Keskkooli 11.klassi õpilased „Tuult(d)e räägitud“. Juhendaja Lea Mändmets
Algklasside riigifestivalil 10.-11. mail Viljandimaal esindab Võrumaad Pikakannu kooli näitering etendusega „Ull Jaak ehk küll on häda, kui pea on mäda“.
26.-27. aprillil Saaremaale läheb Võrumaad esindama Vastseliina noorte näitetrupp lavastusega „Leili!“.
Gümnaasiumiaste 12.-14. aprillil Jõgeval Võrumaad ei esinda.
Minu lemmiknäitemänguks kujunes Pikakannu Kooli etendus „Maasikavaht ja kutsikahänd“, mis oli Dr Noormannile saadetud murekirjade põhjal lavastatud.
Noored näitlejad said oma etendustega väga hästi hakkama. Oli näha, et kõik tundsid end laval suurepäraselt ning etendasid oma näitemängu rõõmuga.
Teele Ploom XI kl
Noored astusid lavale kolmes astmes: algklassid, põhikool ja gümnaasium.
Algklassid
• VKG 4.klassi näitering „Udumäe kuningas“. Lavastaja Tuuli Veddel
• Pikakannu Kooli näitering „Ull Jaan ehk küll on häda kui pea on mäda“. Lavastaja Kadi Kronberg
• Varstu Keskkooli näitering „Udujutt“. Juhendaja Lea Mändmets
• Osula Põhikooli näitering „Vigased pruudid“. Lavastaja Merili Küppar
Põhikool
• Lasva rahvamaja laste näite- ja tantsuring „Vaimust viidud“. Lavastaja Sirje Kuuseorg
• Meremäe Kooli näitering „Roosa muinasjutt“. Lavastaja Hele Verrev, muusika Peeter Pai
• Vastseliina Noorte Näitetrupp „Leili!“. Lavastaja Anu Kommer
• VKG näitering „Uljas neitsi“. Lavastaja Maarja Saluveer
• Pikakannu Kooli näitering „Maasikavaht ja kutsikahänd“. Lavastaja Kadi Kronberg
Gümnaasium
• Varstu Keskkooli 11.klassi õpilased „Tuult(d)e räägitud“. Juhendaja Lea Mändmets
Varstu Keskkooli näitering sai kaks kiidukirja:
stiilipuhta muusikalise kujunduse ning ansamblimängu eest lavastuses „Udujutt“;
õpilaste teatrikunstis hoidmise ja juhendamise preemia anti Lea Mändmetsale lavastuse „Tuult(d)e räägitud“ eest.
26.-27. aprillil Saaremaale läheb Võrumaad esindama Vastseliina noorte näitetrupp lavastusega „Leili!“.
Gümnaasiumiaste 12.-14. aprillil Jõgeval Võrumaad ei esinda.
Minu lemmiknäitemänguks kujunes Pikakannu Kooli etendus „Maasikavaht ja kutsikahänd“, mis oli Dr Noormannile saadetud murekirjade põhjal lavastatud.
Noored näitlejad said oma etendustega väga hästi hakkama. Oli näha, et kõik tundsid end laval suurepäraselt ning etendasid oma näitemängu rõõmuga.
Teele Ploom XI kl
teisipäev, 12. märts 2013
Mida toob meile mao aasta?
Tänavuse Hiina kalendri järgi on meil mao aasta. Selle kohta on palju juttu olnud ja igas ajalehes kajastatud. Lugesin Delfi artikleid ja otsustasin väikese kokkuvõtte teha.
Alustuseks tasub meenutada, et madu on tark, vastupidav ja kannatlik olend.
Astroloogide sõnul sobib 2013. aasta vaimseks tööks paremini kui eelmine.
Aasta keskel tasub rohkem tähelepanu pöörata karjäärile- edu saadab seda, kes suudab kokku panna ladusalt toimiva meeskonna.
Seega tasub sel aastal otsida lahendusi keerulistele probleemidele, jätkata haridusteed ning teha läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid.
Kuna madu peetakse eelkõige rikkuse ja luksuse ja delikatesside loomaks, siis soovitatakse midagi erilist toidulauale, näiteks jänesepraadi. Ärge peljake eksperimenteerimist ja rõõmustage oma lähedasi millegi erilisega.
Kristiine Anton XI klass
Alustuseks tasub meenutada, et madu on tark, vastupidav ja kannatlik olend.Astroloogide sõnul sobib 2013. aasta vaimseks tööks paremini kui eelmine.
Aasta keskel tasub rohkem tähelepanu pöörata karjäärile- edu saadab seda, kes suudab kokku panna ladusalt toimiva meeskonna.
Seega tasub sel aastal otsida lahendusi keerulistele probleemidele, jätkata haridusteed ning teha läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid.
Paljud astroloogid ja analüütikud on juba koostanud ennustused, mille kohaselt peaks riik uuel aastal leidma majandusliku stabiilsuse, selle kodanikud aga tasakaalu ja rahu.
Aasta lõpu poole peaks meid kõiki rõõmustama sissetulekud, kuid ainult need, mis teenitud ausa ja tubli tööga.
Uusi laene siiski võtta ei tasu ja vältida tuleks ka liigseid kulutusi.
Aasta lõpu poole peaks meid kõiki rõõmustama sissetulekud, kuid ainult need, mis teenitud ausa ja tubli tööga.
Uusi laene siiski võtta ei tasu ja vältida tuleks ka liigseid kulutusi.
Mao aasta on pideva liikumise, ootamatuste ja saladuste aasta.
Sel aastal inimesed hakkavad rohkem tähelepanu pöörama oma väljanägemisele, oma väljaütlemistele, viisakatele kommetele.
Riietuse ja väljanägemise kohapealt, soovitavad astroloogis kanda kergest kangast liibuvaid riideid. Värvitoonidest peaks eelistama musta, tumesinist ja rohelist. Madu on eelkõige naiselik olevus, ta sümboliseerib saladuslikkust, ettearvamatust.
Seepärast püüdkegi mao aastat vastu võttes vastavalt välja näha - saladuslik meik, idamaises stiilis pikk, maosoomust meenutavate litritega kleit.
Meik ja soeng peavad olema riietusega kooskõlas- seega erksad ja läikivad: omal kohal on värvilised salgud, kuldselt või hõbedaselt sädelevad juukselakid.
Aksessuaaridest soovitatakse kuldehteid.
Sel aastal inimesed hakkavad rohkem tähelepanu pöörama oma väljanägemisele, oma väljaütlemistele, viisakatele kommetele.
Riietuse ja väljanägemise kohapealt, soovitavad astroloogis kanda kergest kangast liibuvaid riideid. Värvitoonidest peaks eelistama musta, tumesinist ja rohelist. Madu on eelkõige naiselik olevus, ta sümboliseerib saladuslikkust, ettearvamatust.
Seepärast püüdkegi mao aastat vastu võttes vastavalt välja näha - saladuslik meik, idamaises stiilis pikk, maosoomust meenutavate litritega kleit.
Meik ja soeng peavad olema riietusega kooskõlas- seega erksad ja läikivad: omal kohal on värvilised salgud, kuldselt või hõbedaselt sädelevad juukselakid.
Aksessuaaridest soovitatakse kuldehteid.
Kuna madu peetakse eelkõige rikkuse ja luksuse ja delikatesside loomaks, siis soovitatakse midagi erilist toidulauale, näiteks jänesepraadi. Ärge peljake eksperimenteerimist ja rõõmustage oma lähedasi millegi erilisega.
Kristiine Anton XI klass
reede, 8. märts 2013
Raske hommikune ärkamine
Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et enamus meist ei jõua hommikuti varakult ülesse tulla ja tahab peale äratuskella edasi magada. Vahel nii juhtubki. Magad edasi ja ei jõua kooli, ärkad alles mõne tunni pärast.
http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=-xJoHOieYNQ
Kas käitud samamoodi nagu poiss nähtud videos?
Oled hommikuks pannud mitu-mitu äratust, aga vajutad kõik kinni ja magad edasi. Kuidas siis kergema vaevaga tõusta?
Mine magama alles siis, kui oled väsinud, nii on ärkamine kergem!
Vali järgmise päeva riided õhtul valmis. Nii tead juba ärgates, et ei pea enda pead sellega vaevama.
Vali välja tõeliselt hea hommikujook (kohvi, tee vms) , mis sulle meeldib. Siis mõtled juba enne äratuskella sellele.
Kas oled ka see inimene, kes äratuskella oma padja kõrvale võtab ja siis kui see heliseb, paned kohe kinni. Selle vältimiseks pane äratuskell helisema toa teise otsa. Peale toas kõndimist pole enam uni nii suur.
Pane äratuskella kõrvale klaas vett. Joo vesi ära kohe, kui äratuskella kinni oled vajutanud. Siis saab keha aru, et aeg on ärgata.
Võimle hommikuti. Esialgu ringuta ja siruta voodis, siis liiguta end jupphaaval voodist välja. Hüppa 20 korda üles-alla või mine tee väljas üks pisike jooksutiir.
Kui neid nippe järgida, siis oled terve päev ergas nagu väike energiapomm. Pole vaja juua energiajooke, mis on väga kahjulikud sinu kehale, vaid eelista tervislikke nõuandeid.
Kairit Kasuk 11.klass
Kasutatud kirjandus:
http://unenagudeseletaja.blogspot.com/2011/09
http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=-xJoHOieYNQ
Kas käitud samamoodi nagu poiss nähtud videos?
Oled hommikuks pannud mitu-mitu äratust, aga vajutad kõik kinni ja magad edasi. Kuidas siis kergema vaevaga tõusta?
Mine magama alles siis, kui oled väsinud, nii on ärkamine kergem!
Vali järgmise päeva riided õhtul valmis. Nii tead juba ärgates, et ei pea enda pead sellega vaevama.
Vali välja tõeliselt hea hommikujook (kohvi, tee vms) , mis sulle meeldib. Siis mõtled juba enne äratuskella sellele.
Kas oled ka see inimene, kes äratuskella oma padja kõrvale võtab ja siis kui see heliseb, paned kohe kinni. Selle vältimiseks pane äratuskell helisema toa teise otsa. Peale toas kõndimist pole enam uni nii suur.
Pane äratuskella kõrvale klaas vett. Joo vesi ära kohe, kui äratuskella kinni oled vajutanud. Siis saab keha aru, et aeg on ärgata.
Võimle hommikuti. Esialgu ringuta ja siruta voodis, siis liiguta end jupphaaval voodist välja. Hüppa 20 korda üles-alla või mine tee väljas üks pisike jooksutiir.
Kui neid nippe järgida, siis oled terve päev ergas nagu väike energiapomm. Pole vaja juua energiajooke, mis on väga kahjulikud sinu kehale, vaid eelista tervislikke nõuandeid.
Kairit Kasuk 11.klass
Kasutatud kirjandus:
http://unenagudeseletaja.blogspot.com/2011/09
neljapäev, 28. veebruar 2013
Minu London
Inspireerituna populaarsest raamatusarjast „Minu...“ otsustasin oma reisiloole pealkirjaks panna „Minu London“.
Reisi võtsime ette koos oma õega, kes samuti kooli kõrvalt sellise seikluse jaoks aega leidis. Tihti imestatigi tutvuskonnas, kuidas julgevad kaks noort neidu võtta ette reisi, seigeldes teises riigis, ümberringi uus kultuur, keel ja keskkond. Vastupidiselt minule, on minu õde juba reisimises üpriski „vana kala“, seega tema pakkus omalt poolt kogemuste paki ja mina positiivse ning avameelse suhtumise eesootavasse.
Reis toimus veebruari alguses, täpsemalt 6.-11.II, mis tähendab, et kohapeal olime umbes 4 päeva. Hoolimata kuuldustest, et Londonis sajab iga päev, jätsime vihmavarjud koju ning nautisime uut kliimat täiel rinnal. Tegelikult me ju pettuma ei pidanud - peale kaht imeilusat päikselist päeva saime krae vahel jälle kaks päeva tunda ohtralt Londoni vihma.
Endal veel jopetaskud krõbisevaid ning magusaid lutsukomme täis (lennukis kardetud kõrva-ning neelamisvalude vastu), astusime juba Inglismaal oma esimesed sammud ning peale ootusärevat, väsitavat ööd lennujaamas, otsisime endale bussi, mis meid otse Londoni südamesse sõidutaks. Arvestades asjaolu, et bussisõit kestis 1h, toon välja huvitava detaili - bussi istusime pimedas, bussist väljusime valges. Nii me seal, üpriski keskklinna lähedal, seisime ja vaatasime, kuidas kõik ruttasid, peas näod „tean-kuhu-lähen“. Samas meil taskus ainult üks kodus prinditud kaart koos kõikide huvipakkuvate punktidega, mis reisi lõpuks enamuses ka külastatud said. Oma uniste mõistustega „parkisime“ ennast kohe endale tuntud kohvikusse Starbucksi, kus kasutasime vaba Interneti võimalust, et perekonnale teatada järgmist: “Lennuk ei kukkunudki alla. Londonisse jõudsime elusana.“
Esimese päeva pühendasime erinevatele muuseumitele. Teekonna alates kesklinnast kujundasime nii, et peale mitmeid muuseume oleks kiviga visata hotellini. Peale võimsa Hyde park’i läbimist, pildistamist Serpentini ning sümboolsete punaste telefoniputkade juures ja hobuste liiklumismärkide avastamist jõudsimegi muuseumide „kvartalisse“. See oligi huvitav, et astudes ühest suurest muuseumist välja, vaatab sulle sõna otseses mõttes vastu teine samasuguse võimsusega ajalooline maja. Sealseid muuseume iseloomustabki see, et tegemist oli minu jaoks hiigellabürintidega – sisenedes võtad sisetunde järgi suuna, väljapääsu otsimiseks võib vabalt varuda 10-20 minutit. Esimesel reisipäeval said läbi käidud National History museum, Science museum ja Victoria and Albert museum. Teades, et tegemist oli metsikult suure pindalaga läbikäidavat maad, andsid meie jalad juba varaõhtul tunda ning päeva viimaseks eesmärgiks oli hotelli leidmine. Peatuspunkti jõudsime metroo abil ehk siis jälle midagi uut, kuna sellise liiklusvahendiga varem sõitnud polnud. Hotellis jõudis meile kohale, et igal pool kohvikutes nähtud „pistikud“ ongi need õiged Inglismaa pistikud, mis meie, Euroopa, tehnikaseadmetega ei klapi. See probleem sai lahendatud retseptsioonist saadud „vidina“ abil, mis võimaldas meie seadmetel ennast laadida. Pani imestama asjaolu, et Inglismaa on ju Euroopas Liidus ning seega peaksid ka nemad kasutama n-ö europistikut. Magama läksime väsinud ent rahul tundega – nii palju ootas meid veel ees.
Oma teist päeva alustasime teadmisega, et nende allmaa-aluste rongidega sõita pole üldse vahva. Otsisime üles meie jaoks sobilikud bussiliinid, millega Trafalgar Squarile sõita ning niisama lihtsalt leidsimegi ennast juba nendes legendaarsetest punastest doubledeckerite´st. Terve reisi vältel kasutasime Oyster card’i – minu sõnadega öeldes süsteemi, kus toimib kaart ning kuhu peale kandsid raha, et kasutada seda ükskõik mis sõiduviisi puhul. Kuna kahekorruseliste bussidega sõitmine oli üks lahedamaid kogemusi Londoni linnas, saigi sellest meie lemmik liiklemisviis terveks reisiks. Trafalgar Squar`ile jõudes ootas meid ees tegelikult pettumus, sest just sel ajal toimusid seal remonditööd ja tervele platsile ei saanudki kõndima ning uudistama. Mainitud platsi kõrval asus tuntud National gallery ehk siis palju maale, maale, maale. Seal tekkiski äratundmisrõõm – pildid, mida õpetaja oli näidanud tundides projektoriga seinale, asusid nüüd sealsamas, minu ees, reaalselt. Galeriist väljumine võttis taaskord aega, sest kuigi rippus üleval silt „WAY OUT“ („TEE VÄLJA“), viis see meid ikkagi lõpuks tupikusse ning juba isegi tuttavatesse ruumidesse. Platsile tagasi jõudes oli edasine tee lihtne, sest järgmine sihtpunkt Big Ben juba paistis majade tagant ning sinna kõndimine oligi üks ootusärevamaid hetki, sest see kellatorn oli minu reisi tipphetk! Ootasin selle nägemist nii kohutavalt, et seda reaalses elus nähes, vaatasin ma ilmselt seda suu lahti, nägu pööratud kõrgustesse. Peale selle mälestusväärse hetke jäädvustamist sai üle kontrollitud kas London Eye ehk vaatlusratas on ikka omal kohal ning sihiks sai Buckinghami palee. Selle teekonna jooksul saime tuttavaks pargis olevate julgete oravatega, kes niisama kiirelt kui sülle tulid, sealt ka minema jooksid. Palee oli loomulikult tulemist väärt ent oodatud vahtkonnavahetust ei tulnudki ning lahkuma pidime mõttega „Miks me küll eile ei tulnud?“ (vahtkonnavahetus toimub sel aastaajal ülepäeviti). Külastasime jälle kohvikut – nii sooja saamiseks naha alla kui ka maitsemeele ergutamiseks. Tuju hea, võtsime ette selle oodatud õhtupooliku, mis sisaldas endas suurel hulgal shoppamist. Olles noored neiud, ei ole see imestamistväärt, et meie reisi üheks tagamõtteks oli suurte ning uute poodide külastamine. Meie vaieldamatuks lemmikuks osutus Primark, mida leidus Oxford’i tänaval lausa kaks tükki, mõlemad mitmekorrulised ning hiigelsuured. Oxford street ongi üks sealne peashopingutänav – palju poode, nii uusi kui korduvaid, kohvikuid ning restorane. Primarkis veetsime selle reisi vältel tunde ja tunde, sest läbi oli käia metsikult vahekäike ning pikki kilomeetreid. Seal võiski kogeda telekas nähtud olukorda – rahvamassid rabamas riideid ja proovikabiinidest 100m kaugusele ulatuvad järjekorrad. Aga nagu alati – asi oli seda väärt. Õhtupimeduses jälle lemmikbussiga n-ö koju, et sealt edasi minna pubiõhtut kogema. Inglise pubid on alati kuulsad olnud, seega pidime mõnes ka ise ära käima, et uudishimu rahuldada. Kuna mina olin veel alaealine, valisime pubi, kus ukse ees tõsiste nägudega turvamehi polnud. Ilmselt meeldib inglastele pubides seetõttu, et seal valitseb õige peomeeleolu – keskkond oli kuidagi mõnus ja pubid on oma kujunduse väga hästi lahendanud.
Taas uus päev – uued sihid. Internetis oli mu õde tegelikult väga suure eeltöö teinud külastavate turismimagnetite kohta ning tänu sellele jõuamegi kolmanda päeva juurde. Päeva põhisihiks sai Camden Town, aga enne seda seadsime sammud Regent Park’i, kus asus siis Primrose hill (küngas), kust avanes Londonile imeline vaade. Seal künka otsas seista oli omaette kogemus – silmapiirilt vaatled ja otsid ülesse tähtsamad kohad nagu Big Ben, London Eye jne, samas vaatad, kuidas sinu kõrval ülekaalulised koerad palle taga ajavad. Lahkudes sealt oma päeva põhisihi poole, tabas meid ühel hetkel positiivne üllatus – nimelt reaalsed ning päris elusad kaelkirjakud. Olime ennast leidnud ühe Londoni loomaaia osa juurest, kus tänaval kõndijale avanes ootamatu vaatepilt. Jäime kohe seisma ja nautisime hetke. Rõõmsa meelega jõudsimegi Camden Town’i. Internetis kiideti ülesse Camden Town ehk siis jälle midagi moefännidele. Kõndides mööda tänavat, peab pea liikuma pendli moodi, sest üks silmapaistev pood ühel pool, teine samasugune teisel pool teed. Loomulikult olid esindatud ka algelise inglise keelega türklasega, kes oma kaubast nii suure himuga lahti tahtsid saada, et minu esimese „NO!“ („EI!“) peale olid nad lahkelt nõus hinda vähemalt 5 eurot ja rohkemgi alandama. Varsti süvenesime juba sinna kõige suuremasse turgu, kuhu sisenedes võisid seina pealt lugeda turukaarti (samal ajal muiates). Iseenesest mõtlesime, mis see turg siis ikka ära ei ole. Lõpuks leidsime ennast eksinuna ja tagatargemana erinevate vaiba-ning maalidemüüjate kõrvalt. Kuidas sealt välja saime, enam ei mäleta. Pealelõuna veetsime Camden Eye restoranis, kus kahepeale sai tellitud priske pizza ning soe šokolaadijook. Seal istusime oodatust kauem, kuna välja ilm meid üldse ei meelitanud – vihma aina kallas ja kallas. See aga ei seganud tänaval Jeesusest laulvaid hiinlasi ega jalgpallitrikke tegevat punapäist noormeest. Peale suuri jõupingutusi suutsime ennast mugavast restoranist välja vedada, et veel bussiga seigelda ühe tähtsa turismiobjekti juurde – St Paul’s cathedral. Kuna vihma jätkuvalt sadas, saime õige pika pilgu katedraalile heita alles varju alla jõudes. Ja see pilk ei petnud – võimas ehitis nii loomuliku välimusega. Järgmise külastuskohani jõudmine oli minu jaoks ilmselt üks naljakamaid teekondi (kaardil seda märgitud polnud, liikusime minu õe märkuste ja minu kaardilugemisoskuste järgi). Londoni Hunterian museum oli nagu Tartu anatoomikum, loomulikult suuremas mõõtmes. Peale „kiiret“ shoppingutiiru jõudsime bussi peale jälle pimeduses. Hotellis andsime oma jalgadele puhkust ning väsinud kehad said oma unevajaduse rahuldatud.
Viimase päeva hommikul käis tihe pakkimine (mida oleks võinud ka teha ka eelneval hommikul, aga uisapäisa seda ju ei teinud). Kõht hommikulauas täis mugitud ning asjad ühes, väljusime hotellist oodatust hiljem. Tõttasime oma suurte kottidega The British muuseumi poole, et seal kasutada nii pakihoiu võimalust terveks päevaks kui ka eksponaate vaadata. Järgnevalt võtsime ette erinevad suveniiripoed, hinnad erinesid tegelikult päris mõõdukalt ning seega oli tähtis leida soodsaim. Londoni sümboolikaga või kirjadega erinevaid lelusid müüdi tohutult, lõpuks tekkiski küsimus:“Mida siis viia tuttavatele?“ Olles selles metsikus suveniirimeres pea kaotanud, loobusime, ostes ainult ühe asja ning läksime shoppama edasi tavalistesse poodidesse. Sekka ka mitu tundi kohvikukülastust, leidsime endid õhtuhämaruses. Vihma kolkimise saatel tänavateedele kõndisime üpriski kurvalt pubi poole, mille eest meie buss lennujaama väljus. Pubis võtsime taaskord kahe peale burgeritetaldriku ning janukustutava joogipoolise. Pubis oli selline maagiline õhkond, võiksin öelda, et üks sõrmenipsatus ja mu unine pea oleks sealsamas magama otsustanud minna. Õhkkonda nautides veeretasime aja siiski õhtusse ning ööseks jõudsime lennujaama. Lend väljus varahommikul, mis tähendas veel magamatust, väsimust. Tänu ma-ei-tea-mis-jõule jõudsime siiski elusate ja tervetena koju!
Nüüd on meie reisist möödas juba peaaegu kuu aega ja mõtlen ikka endamisi, et selliseid võimalusi võiks veel tulla. Lihtsalt minna ilma igasuguse tagatiseta reisima, unustades kõik reisifirmad ja nende valmis meisterdatud reisikavad. Reis tuleb teha ise ja ainult iseenda jaoks!
teisipäev, 5. veebruar 2013
Algajate NK ja KT laager Varstus
Esimesel päeval toimus lastele pooletunnine loeng, kus tutvustati noorkotkaste ja kodutütarde olemust. Peale pikka istumist klassiruumis moodustati neli rühma ning alustati töötubades käimist. Nelja pika tunni jooksul said lapsed teha oma emadele ilusaid riidest roose, lahendada salakirju, õppida nööriga sõlmede tegemist ja tutvuda metsloomadega. Peale õhtusööki mindi kõik koos kultuurimajja vaatama multifilmi „Madagaskar 3“.
Teine päev algas äratusega kell 7.45, millele järgnes hommikuvõimlemine. Edasi tulid noorkotkaste ja kodutütarde järgukatsed, pärast mida said lapsed õue, kus toimus matkamäng mööda Varstut.. Peale väsitavat võistlust kulus ära üks vahva kelgutamine mäel.
Viimase teguvusena pakuti lastele vahvat seltskonnamängu „Täringumäng“. Lõpuks tuligi klassiruumid korda seada, toimus viimane rivistus ning võistluste parimatele jagati auhindu.
Teele Ploom XI kl
Tellimine:
Postitused (Atom)