Mäng on väikese inimese töö

1. oktoobril tähistati  koolis õpetajate päeva. Traditsiooni kohaselt täitsid sel päeval õpetajakohustusi abituriendid. Kuigi minul on veel käia pikk tee abituriendiks saamiseni, avanes mul võimalus olla õpetaja rollis. Seda mitte koolimajas ja koolilaste ees, vaid meie pisikeses lasteaias Sipelgas.

Oli unine reede hommik. Pisikesed „sipelgad“ saabusid  oma pesasse. Kes rõõmsal näol ema-isa käekõrval, kes natuke häälekamalt suurema venna-õega. Kohale jõudnud, valitses laste silmades suur segadus. Küsimus kõikide näos oli üks:“ Mida need võõrad siin teevad? Kes nad sellised on?“  Tuba oli hetkega täis arglikkust Eks meilgi, suurtel poistel-tüdrukutel, nappis esialgu julgusest. Õigupoolest ei osanud me kusagilt pihta hakata. Kuid aja möödudes muutus olukord paremaks. Mida rohkem me nende väikeste põnnide juures viibisime, seda paremini leidsime ühise keele ja suhtumine meisse kui „sissetungijatesse“ ununes peagi. Küll oli palju neid säravaid silmapaare ja ääretut uudishimu! Kes tiris sukasäärest puzzle’t kokku panema, kellele meeldis hoopiski  joonistada, kes mängis rahumeeli kodu, kellega pidi käsi pesemas käima ja sealjuures välja mõtlema, kuidas seep ja vesi ühe lapse jaoks huvitavaks muuta. Mõnel meist õnnestus kõige suuremate ehk koolieelikute rühma hommikutraditsioonidest osa saada. Istusime  ringis, saime tuttavaks, laulsime lasteaia hümni, tegime hommikuvõimlemist, lugesime luuletusi, mängisime ringmänge ja naersime südamest.

Aja jooksul täitusid ruumid üha suureneva õhinaga. “Tädi, loe mulle kiisudest! Tädi, tee pardi häält! Onu, kas sa aitaksid mind selle kraanaga? Kuule, mängime kodu! Ehita mulle onn!  jne.“ Mind tabas küll vahel selline „lõhkirebitu tunne“- korraga oli vähemalt kolm punapõskset põnni ümber ja kõik nad soovisid tähelepanu ja pühendumist ainult enda „probleemile“. Kuid ega kõik nii rahulik ja roosiline ka olnud. Esines konflikte, mis algasid suure jonniga ning lõppesid pisarate valamisega. Peamisteks tülitsejateks olid tüdrukud ja nende maha rahustamine osutus päris rängaks proovikiviks.

Käisime pisikestega ka õues. Õueminek lasteaias on võrreldav katastroofiga- terve riidehoid  täis  põlvepikkuseid „päkapikke“, igaühel midagi öelda, kas siis hääletult või häälekalt. Mõni poiss otsustas korraldada streigi riietumise vastu  ja põhjendas lärmakalt, miks tema ja mitte keegi teine ei tohi välja minna. Üks tüdruk suutis oma kombekalt voodri lahti harutada ja mõni laps sai suurest riietumisest lihtsalt vapustuse ning hakkas keset kõige vaiksemat hetke täiest kõrist kisama. Kes pani kummikud valetpidi jalga, kellel ei sobinud kindaid kätte panna, kellel oli mütsi vaja pähe sobitada- ühesõnaga abi vajasid kõik. Õue jõudsime siiski kõik elusate ja tervetena. Mängimine läks lahti. Erilise sümpaatia võitis liumägi, kus liulaskjaid oli terve pika järjekorra jagu. Ega meiegi  seal niisama istunud. Onu mängis tagaajamist, mina kiigutasin lapsi ja laulsin lastelaule ning ülejäänud meist veetsid toredasti aega „Haned luiged tulge koju“ seltsis.

Lasteaias möödus aeg kui lennates ja peagi oli kellaosuti halastamatult tiksunud niikaugele, et kasvataja roll hakkas reaalsust kaotama. Tegime õues ühise grupipildi ja oligi aeg lasteaiavärav enda tagant sulgeda, kuid kas lõplikult?  Igatahes leidsid kõik pisikesed poisid-tüdrukud endale minu südames koha!

Jane Saluorg XI kl