Loodus läbi NENDE silmade

16. septemberil käisime  klassiga matkamas. Lõpp-peatuseks oli Tellingumäe lõkkeplats, kus kuulasime Georg Aheri ja Sirje Aheri loengut. Minul avanes  võimalus nendega  rääkida ning mõtteid vahetada järgnevas intervjuus.

Kuulates, kui põnevalt te loodusest räägite, tahangi ma alustuseks küsida, kas loodus ja selle võlude uurimine on teie jaoks rohkem töö, hobi või lihtsalt viis oma vaba aega veeta?

Georg: Minu jaoks on see kõik kolm: töö, hobi ja vaba aja sisustus. Me püüame olla looduses nii palju, kui saame.

Sirje: Mul on samad mõtted- töö, hobi ja samas meeldiv viis maailma näha.

Kuid millest on saanud alguse nii suur armastus looduse vastu? Teie, Georg, manisite, et olete töötanud loomaaias, kas sealt hakkas „pisik” külge?

G: Tegelikult juba 7. klassis oli selge, et ma tahan bioloogiat õppida ja bioloogiks saada. Mind mõjutas  raamat „Huvitav zooloogia“ ning kui ma olin selle läbi lugenud, teadsin, et minust peab looduseuurija saama. Lugesin veel palju raamatuid sellel teemal, käisin looduses ja nii see tunne süvenes kogu aeg. Kahtlust polnud 7. klassist alates.

S: Kui ma olin väike tüdruk, meeldis mulle vanaema aias istuda ja loodust jälgida. Vaatasin taimi ja seda, mismoodi nad välja näevad, mille poolest erinevad üksteisest, millal keegi õitseb, millised on seemned, leheservad. See oli hästi huvitav. Linnud mind ei huvitanud, kuigi tavaliselt vaadeldakse just linde.

Kuna käisin koolis Tallinnas, oli mul võimalus juba 2. klassist alates loodust õppima minna  Noorte loodussõprade majja. Käisin seal kuni keskkooli lõpuni. Sealt edasi läksingi ülikooli bioloogiat õppima ning peale ülikooli lõpetamist tagasi Noorte loodussõprade majja , juba õpetajana.

Kas looduses viibimine mõjutab teid- rahustab või motiveerib oma elu paremini ja teistmoodi elama?

G: Ei oskagi nii öelda. Ma lihtsalt käin seal, tavaliselt koos kaameraga. Mulle meeldib vaadata loodust läbi objektiivi, kuigi Sirje vahel pahandab, et vaata ikka pärissilmaga, mitte läbi fotoaparaadi. Aga mulle ikkagi meeldib objektiiviga, see annab võimaluse tähelepanu koondada millelegi,  jäädvustada hetke, tabada detaile, mida mulle meeldib otsida. Pärast on hea arvutis detaile vaadata ja suurendada, rõõm on suur. Peamiselt käingi ma detaile otsimas, kuid vahel mulle meeldib lihtsalt loodust jälgida ja mõelda, kuidas see terve masinavärk siiski töötab. Imeline värk on see loodus.  Ma usun, et sellest ei saa ma kunagi aru, kui üldse on inimesi, kes sellest aru saada oskavad.

S: Mul tekib looduses tohutult küsimusi, mis paraku ununevad sama kiiresti kui tekkisid, sest uued küsimused tulevad peale. Mulle meeldib mõelda ja arutleda- näiteks, miks see liblikas just siia selle õie peale laskus, mitte kõrvalolevale õiele.  Küsimusi on palju ja nendele oma peas vastuste otsimine on põnev.

Mainisite, et käite palju metsas ja jälgite loodust. Esineb teil ka selliseid metsaskäike, kus avastate enda jaoks midagi uut ja huvitavat, hämmastute millestki, kogete uut elamust?

S: Oi, selliseid juhtumeid on palju! Näiteks ükskord nägin, kuidas rähn selili kukkus, ma ei olnud varem tulnud selle peale, et ka rähn võib libastuda (kuigi ta tuleb puutüvele ja kinnitub sinna) ja lihtsalt selili kukkuda. Seal ta siis oli, ajas ennast uuesti püsti ning lahkus,  häbitunne näos. 

G: Kogu aeg leiad midagi põnevat, näed midagi uut. Viimane kogemus oli pühapäeval Lahemaal, kui vaatasime sookurgi, kes kogunesid äralennuks. Nende suur mass ja tants sealjuures, no see oli fantastiline vaatepilt!

Tahaksin teie käest küsida veel ka seda, kui saaksite ennast samastada mingi looma, linnu, taime, putukaga, milline see loom, taim, lind, putukas oleks  ja miks just see?

S: Mina tean! Ma olen selle mõelnud. Ma arvan, et olen arusisaliku moodi. Kui ei ole vaja liigutada siis ma ei liiguta ennast üldse. Hea meelega lihtsalt mõnulen ja olesklen kusagil, täpselt nagu arusisalik. Samas, kui on vaja midagi teha, teen seda sama vilkalt nagu arusisalikki.

G: Ma samastaksin ennast kärnkonnaga-rahulik, aeglane, eriti ei hüppa kuhugi, liigun mõtliku aeglusega edasi. Vahel seisatan ka ja vaatan seda maailma hämmastunud pilguga ning mõtlen, et vat, miuke ta siis on!

Projekti "Vaikuse hääled" toetab Euroopa Noored Eesti büroo

Jane Saluorg XI kl