Mihkel Raud - Musta pori näkku

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.

Mihkel Raud on ligi 30 aastat mänginud erinevates Eesti bändides. Tema uus raamat “Musta pori näkku” on aus, brutaalne, naljakas, ropp, traagiline, lõbus ja dramaatiline rokibiograafia, mille lehekülgi täidavad Eesti popajaloo legendid ja müüdid. Siin on tõestisündinud lood ning uskumatud kuulujutud. Samas on see raamat ka ühe nooruki raske eneseleidmise tee läbi armutute pummelungide, paljaste naiste kiretute kallistuste ja piinavate deliiriumitega. Mis mind aga sügavalt liigutas ja mis aitas tõenäoliselt ka Mihklil oma elupõletamist lõpetada, oli armastus ja austus oma ema vastu.

Mihkel on äärmiselt terav ja aus mälestuste kirjutamisel ning eriti teeb ta maha iseennast. Samas hoiab ta aga väga oma lähedasi.

Raamat liigub läbi noore Raua elu, alustades lapsepõlve siilisõitudest isaga, lõpetades viimse ilmutusega Peetruselt, mis temast päevapealt karsklase teeb. Sinna vahele jäävad väga värvikad momendid elumere lainetes suplemisest ning vahel ka neisse uppumisest, palju musta huumoriga vürtsitatud teravaid momente rockimaailma telgitagustest, hulganisti teadmisi muusikute era- ja hingeelust ning nende joomisharjumustest.

Sisse on põimitud lugusid kirjanike majast, kus ta elas. Kuidas Juhan Viiding mööda tuletõrjeredelit Jaan Krossi akna taha oli roninud ning rahvakirjaniku poolsurnuks ehmatanud, Ellen Niidu vana valge uunikumi pidevast putitamisest ja neli korrust allpool elavast Mihkel Mutist, kes teda halbadel hommikutel ikka poolese viinaga kostitas.

Mis mind eriliselt üllatama pani, oli see, et Mihkel Raud oma raamatus kirjutab sellisest ilusast ja väiksest kohast, nagu selleks on Varstu.

Katkendid raamatust:

„Mõne tunni pärast kimas Singer Vingeri tuuribuss lühikese kontsertreisi viimase sihtpunkti suunas. Varstu asub Tallinnast sama kaugel kui Riia, kuigi kuulus toona täisväärtusliku Eesti asulana Võru rajooni. Siin on väike ja tegus kultuurimaja, mille juhataja oli sümpaatne noor mees, kelle ülevoolav familiaarsus ning hüperaktiivne eneseväljendamine võisid siiakanti sattunud inimeses tekitada mulje, justkui kannataks kohaliku kultuurielu korraldaja vaimse taandarengu käes. Aga küüniline linnainimene pidas lollikeseks igaüht, kes külalisi midagi vastu tahtmata ennastunustavalt võõrustas.

Varstu kultuurimaja hubastesse kontoriruumidesse sisenedes juhatas entusiastist pakatav peremees meid bändile eraldatud ruumi, mille piklik laud oli lookas viina, keedetud kartulite ja valkja jahusousti all. Kohalikud kokad polnud millegagi koonerdanud. Kaste oli ausalt tummine ning viin korralikult külm. Kultuurimaja juhataja reguleerivate käemärguannete saatel viisid lapseohtu näitsikud tühjakstõstetud soustikausid minema ja tõid need uue laadungig paari hetke pärast tagasi. Me lahmisime armastava südamega vaaritatud toidukraami vaikides sisse ja tühjendasime lauale tassitud viinad kiireima mõeldava tempoga, et uutele ruumi teha. Mängu alguseni oli paar tundi aega ning kuidagi tuli need ju sisustada.“

„Peagi tuleb päev, mil ma Varstus igasuguse ajataju kaotamist nostalgiliselt meenutan. Peagi saan ma aru, kui lapsik ja süütu oli see õhtu puberteedieelikust tüdrukule Läti NSV külje all kitarri mängides. Peagi.“

Raamat on tegelikult väga tõsine, naljast kaugel, ent Mihkel Raud hoiab meeleolu üleval oma vaimukate kirjelduste ja keelekasutusega. Kui Mihklilt on tihtipeale küsitud, kas ta suure kirjaniku pojana ka ise mõne raamatu kirjutada kavatseb, on ta sellele nüüd võimsa vastuse andnud.

Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

Evelin Veinberg X kl