Päev metsas

16ndal septembril ootas meie kooli 11. klassi ees 10-kilomeetrine matk. Olin endalegi üllatuseks seda päeva juba eelmisest õhtust saadik veidi oodanud.

 Hommikul kell 8.15 startisime Varstust. Kui olime ühe metsa äärde jõudnud, jättis bussijuht bussi seisma ning meie astusime rõõmsalt veidi sügisese uduga kaetud maapinnale. Jagasime siis ennast rühmadesse. Juba varem olin sättinud ennast fotograafide gruppi, kuigi selgus, et minu digikas on ju katki (tüüpiline mina). Õnneks sain endale organiseerida ühe veidi vanema seitsme megapixlise fotoka, millelt erilist kvaliteeti oodata ei olnud.

Hakkasimegi siiis metsa kõndima. Kohe suhteliselt alguses jäid meile Triinuga silma tihedad ämblikuvõrgud, mis asetsesid maapinnast veidi kõrgemal rohuliblede või muude taimede küljes. Hilisemal vaatluses selgus, et terve mets oli neid täis ning koos hommikuste kastepärlitega särasid päiksevalguse käes. Ämblikuvõrgud oma kaheksajalgsete omanikega osutusid minu ja minu kaamera lemmikuteks.

Metsas jalutada oli väga mõnus, kuigi vahepeal tegid meele mustaks inimeste poolt puudele kinnitatud kilekotid, penoplastitükid ning tee äärde visatud pudelid ja purgid. Morn meeleolu aga ei saanud püsida kaua, kuna iga natukese aja tagant võis jälle kuulda, kuidas Mario oma heledal häälel laulab: „Tsamina mina, ee-ee waka waka, ee-ee!“ Kuulda saime ka laule Nele-Liis Vaiksoo repertuaarist ning loomulikult härra Kroonmäe omaloomingut.

Kui olime oma sihtpunkti Tellingumäele jõudnud, ootas meid ees loeng, mida pidasid Sirje ja Georg Aher. Minu arvates olid lektorid väga tasemel ning pärast leidus paljugi, mille üle mõelda. Georg Aheri jutust meeldis mulle selline tarkusetera, et inimene suuudab saavutada elus nii mõndagi, kui ta oskab küsida õigeid küsimusi ning leiab tee, kuidas neile ka ise vastata.

Päast loengut jooksid poisid aja sisutamiseks heinapallide peal, mis oli suhteliselt naljakas vaatepilt. Mõne aja pärast sebis suurem osa klassist heintes -  kõik oleksid justkui esimeses klassis tagasi olnud.  Peagi hakkasime kodu poole liikuma. Mõnistesse jõudnud, otsustasime Airiga, et meie jaoks ei ole veel matk lõppenud ning läksime koos Mõnistest pärit klassikaaslastega nende peatuses maha ja kõndisime sealt jalgsi koju. Järgmisel päeval tuletasid minu jalad küll väikse valuga 15-kilomeetrist matka meelde, kuid arvan, et see päev metsas tasus end täiesti ära.

Projekti "Vaikuse hääled" toetab Euroopa Noored Eesti büroo

Anette Konksi XI kl