Kas meie enda da Vinci?

Suur osa eesti rahvast on kuulnud kunstnik Navitrollast, kelle kodanikunimi on Heiki Trolla. Tema esmamainimisest eesti kunstimaastikul on möödas 21 aastat. Kas teda võib pidada Eesti Leonardo da Vinciks?
Navitrolla pildid on leidnud väljundi terves maailmas. Tema kunstnäitused on toimunud nii Euroopas kui Ameerikas. Mõnigi kunstihuviline on Navitrolla maale oma erakogusse soetanud. Kuid miks see nii on? Navitrollal on  võime maad ja ilma (aga võib ka öelda, et  maailma) huvitavalt vaatajani tuua. Kohati pakub ta nalja, tõstab huviorbiiti ebareaalsuse, lubab kunstipublikul mõelda mitmemõtteliste kujundite üle. Kõik see tõotab naudingut „kunstifriikidele”. Seega võib väita, et Navitrolla on kinnitanud kanna kunstiareenil ja võrdlus Leonardo da Vinciga pole asjatu.

Juhan Järvpõld ja Mari-Liis Keel
12. kl

Gary silmapilgutus

Me teame Navitrollat kui kunstnikku, kel on väga omapärane maailmapilt. Ta oskab näha midagi seal, kus seda õieti polegi. Igas maalis on peidus mõte, mille nägemiseks peab vaatama sinu ees olevast pildist kaugemale. Navitrolla maalid on mõtetest tulvil, värviküllased ja lapselikud. Ent kunstniku loomingust võime leida ka ühe n-ö musta lamba – töö nimega „Seal, kus pilved puhkavad II“. Tegelikkuses on maalil kujutatud pilvi, mis on pikast lennust väsinuna läinud puudele puhkama, lükates need oma raskuse all longu. Võrreldes seda pilti aga teiste Navitrolla maalidega, on „Seal, kus pilved puhkavad II“ võetud justkui vanamoodsast klassikalisest mustvalgest filmist. Kuigi pildil elusolendid puuduvad, paneme tähele, et esiplaanil olevatest puudest, pilvedest ja maastikust moodustub justkui multifilmis „Käsnakalles“ ringi sibava teo Gary silmad. Seega on ka siia pilti peidetud omamoodi olevus.

                                                           

Maarja Klaas ja Kerttu Bušujeva

12. kl

Miski milleski

Aegade algusest peale on kunstnikud püüdnud erinevate värvide ja maalimistehnikatega maailmale edasi anda midagi erilist. Kazmir Malevich oli aga mees, kes  leidis lihtsuses kunsti. Ta tegi üleni musta maali pealkirjaga „Must ruut“.

Esmapilgul teost vaadates tekkis meil küsimus: miks küll selline pilt nii tuntud on? Igaüks võib ju joonistada ruudu ja selle mustaks värvida. Siinkohal ei saa aga hinnata kunstniku maalimisoskust, vaid originaalsust, julgust teistest erineda. Ruudu lihtsus, musta ja valge kombinatsioon on meie jaoks märk kunstniku mustvalgest ja konkreetsest maailmavaatest. Suur must ruut assotsieerub meile ka lõputu universumiga. 
Inimesed, kes oskavad seda teost hinnata, võivad näha maalis enda jaoks midagi sõnul seletamatut, erilist.

Võib isegi öelda, et maali „Must ruut“ sisu peitub rohkem vaatlejas kui pildis endas.

Merilin Mändmaa ja Anette Konksi
12. kl

Munaleidjad jänesed

Navitrolla (Heiki Trolla) teoseid iseloomustab üldiselt naiivsus. Pildil „Alexela talv“ on näha ebareaalsust – paljud asjad on pildil vastupidi. Esiteks on kujutatud lõunapoolkeral elavaid loomi talvisel maastikul. Teiseks on taevasse lendama pandud valge kanamuna, mille peal on neli valget jänest. Kuna loomad esiplaanil on suunanud oma pilgud ülesse (munale), siis meie arvame, et selle maali põhiteemaks on tuntud küsimus: kumb oli enne, kas kana või muna? Kui järgida pildi loogikat, siis enne olid hoopis jänesed, sest nemad selle siia tõid.

Me arvame, et kunstnik on olnud väga loov ning kasutanud oma töös justkui muinasjutufantaasiat.

Teele Tamm, Gerda Arras
12. kl

Pole just „monalism“

Kümme aastat tagasi hakkasime meie, selle pildi loojad, oma fantaasiat ellu viima, isikustades kakukest ja päikest. Nüüd, aastaid hiljem, leidsime, et see kunstiteos on ajale vastu pidanud ja mõjub värskelt. Just nüüd on aeg küpseks saanud, et kunstiteost analüüsida ja lugeda märke, mis aitavad kunstnike stiili tundma õppida.

Pole vaja pikalt vaadatagi, mõistmaks, et looming on valminud väga noorte kunstnike poolt: pildil on palju lihtsat lapsemeelsust. Nad näevad oma maailma kollakollasemates, roherohekamates ja sinisinakamates toonides, kui seda on reaalne muru, taevas ja päike. Vaadates joonistust, saame tõdeda, et värvide sulatamisoskus jätab tõsiselt soovida. Samas saame kinnitada, et tegemist on 21. sajandi loojatega, kuna hunnik värvipritsmeid, pintsleid ja pintslitõmbeid on kõrvale jäetud ja asendatud kolme-nelja hiireklõpsuga. Ehk ongi klõpsutajad tahtnud n-ö uut ismi luua ( hiirismi, virtismi või klõpsismi), mis vallandaks täiesti uue kunstivoolu. 

Airi Parv ja Jane Saluorg
12. kl

Üle teiste kuu poole

Nerva ,,Pätipukk“ on justkui karikatuur, mis sobiks ajalehe sisekaanele. Kunstiteosel olevad nokkloomad esindavad meie ühiskonda. Tugevamad suruvad nõrgemad enda alla ja ei pelga nõrgemate peale astumist. Kunstniku poolt kasutatud sünged toonid sümboliseerivad ühiskonna kriitilisust ja pildi alumine hele osa viitab väetite heausklikkusele ja lootusele. Teose mõõtmed (15 x 90cm) viitavad sellele, et ühiskonna proportsioonid on paigast ära. Kõik võitlevad ühise eesmärgi nimel, kuid lõpuks saavad parema osa jõulisemad isendid ja nõrgematele jäävad vaid riismed. Kuigi nõrgemad saavad kasust väiksema osa ja elavad viletsuses, on nad siiski alati valmis tugevamaid teenima.  Me ei saa midagi ühiskonnas muuta, kuna loodusseadused on paika pannud: tugevamad jäävad ellu.

Helen Järvpõld ja Triinu Pukk
12. klass

See on SEE...

Kolm aastat tagasi alustasin ma õpinguid, et omandada keskharidus. Tänaseks olen sellel teekonnal jõudnud pikale lõpusirgele ja käes on otsade kokkutõmbamise aeg. Üheks minu n-ö lõpetamata otsaks õppeaasta algul oli endale rebasena antud lubadus, mille kohaselt pidin ma kolme aasta vältel töövarjuna läbi käima kõik suuremad meediaväljaanded: ajalehetoimetuse, raadio ja televisiooni. 17.novembril 2011 sai seegi ots lõpetatud, sest just sellel kuupäeval varjutasin ma „Ringvaate“ saatejuhti Anu Välbat. Lisaks veel ka Marko Reikopi ja kõiki teisi ülejäänusid, kelle jõu ja nõuga saade „Ringvaade“ iga argipäeva õhtul meie kodude teleekraanidele jõuab.

Võin vabalt väita, et käisin sel päeval ringi eriti avatud silmade ja pliiatsteravaks muutunud kuulmisega, et mitte midagi kuuldust, nähtust ja kogetust kaotsi minna ei saaks. Vaatamata väsimusele ja pingele, mida televisioon enadaga kaasa tõi, usun ma ikkagi, et see aeg ERR’i majas oli harivam kui need 6 tundi, mis ma oleksin pidanud koolipingis istudes mööda saatma. Te nüüd mõtlete, et kui harituna ta sealt siis tagasi tuli? No kindlasti olen ma palju positiivsem, sest kui veeta päev koos Välba, Reikopi ja teiste andekate tegelastega, kellel on „huumorisoolikas“ õige koha peal ja kes suudavad sära ja loomulikkuse säilitada ka vingerpussi mängivas töökeskkonnas, siis lihtsalt ei jäägi midagi muud üle, kui ise ka särada. Ma arvan, et tulin tagasi palju suuremate teadmistega sellest, kuidas valmib üks otse-eetris toimuv saade. Kuidas ilmub  Facebook`i seinale sissejuhatus õhtustest teemadest. Mis on tiitrid ja vaadatavus ning miks see on telesaatele oluline. Lisaks nägin veel ka toimetajate, reporterite, režissööri, helitehniku ja filmimeeste tööd. Olen mõnede kogemuste võrra rikkam, sest intervjueeritava roll oli minu jaoks esmakordne, nagu ka enda nägemine ja kuulmine läbi teleekraani. Samuti sain uue kogemuse inimestega suhtlemises  ning kogemuseks võib lugeda tervet seda võimalust, mille kaudu ma varbaotsaga taaskord meediamaastikul ringi seigelda sain. Tulin tagasi  teadmisega, mis kõlab nii:“ Ajakirjanikuks ei saada, ajakirjanikuks sünnitakse.“ (Marko Reikop), sest tõepoolest teleinimesi kõrvalt jälgides jõudsin ma järeldusele, et nii nagu superstaaril peab olema X-faktor, nii peab seda omama ka ajakirjanik. See faktor on  üks lõputu segu heast suhtlemisest, loomingulisusest, fantaasiarikkusest, erilisest uudishimust, oskusest alati võitjana väljuda ning veel millestki, mida iga issanda loomaaia elanik ei oma. Ja mis võib olla kõige tähtsam, see päev andis mulle juurde enesekindlust ja jõudu püüelda oma sihtide poole. Ma tundisn ennast nendes „võõrastes“ toimetusruumides väga hästi, nii koduselt ja mugavalt. Ma tundisn, et see on tõesti see, kuhu ma välja jõuda tahan- minu kirg, minu kutsumus ja minu elu. Ma ei julge küll väita, et olen sündinud ajakirjanik, aga julgen oodata, loota ja uskuda, et see tõepoolest on nii!

Jane Saluorg XII kl

Õnnelik kunstnik Navitrolla

Navitrolla, kelle kodaniku nimi on Heiki Trolla, on Eesti maalikunstnik. Tema nimi tuleneb tema lapsepõlvekodu Navi järgi. Ta on noorest saadik tegelenud kunsti ja maalimisega. Olin juba ammu üht-teist kuulnud Navitrolla kohta, kuid tema pärisnime sain alles nüüd teada. Tean, et ta on elanud Võrumaal, kuid ma pole kindel, kas ta elab siin siiamaani.

Navitrolla  maalide juures meeldib mulle kunstniku lapselik stiil. Kui tema maalidele pilk heita, siis on tunne, nagu oleksid need pärit mõnest lasteraamatust. Paljudel tema maalidel olen ma näinud kirevaid loomi ja taimi, valgeid pilvekesi ja puid. Samas on ta kujutanud mõnda looma või seent ebareaalselt hiiglaslikuna. Näiteks maalil “Kivipuravikud ehk esimesed seenevihmad on käes” kujutab Navitrolla puravikku palju suuremana kui selle kõrval olevat puud. Ka maalil “Pilves” maalis ta kaelkirjaku kaela nii pikaks, et see tungib läbi pilvevati. Mulle meeldib veel, kuidas Navitrolla on maalinud loomadele erinevaid mustreid.  Näiteks maalil “Anna musi!” kujutab ta kahte sebrat: ühe sebra nahk on triibuline, teise oma täpiline.

Kuigi ma olen näinud palju Navitrolla maale, kus ta kujutab loomi, pole ma märganud ühtegi maali, kus ta oleks kujutanud inimest. Seega võin järeldada, et Navitrolla pildid on mõneti isegi allegoorilised.

Ma arvan, et  Navitrolla on õnnelik kunstnik. Sest tema tööd pakuvad inimestele rõõmu. Ta on ka ise on öelnud, et maalides on ta õnnelik.

Kaidy Reiljan
10. kl

Isadepäev

Sügispäikese kulda,
hiliste lillede sära,
kaunite päevade rõõmud,
olgu isadepäev, sinu päralt.

Isadepäev  on püha, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Eestis peetakse isadepäeva novembrikuu teisel pühapäeval. Esmakordselt tähistati isadepäeva Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane’i linnas. 1966.aastal kuulutati see päev ametlikult riiklikuks pühaks. Alates 1998.aastast annab Eesti Naisliit välja Aasta isa tiitlit.

Mul on hea meel teatada, et Aasta isa 2011 aunimetuse omanikuks Võrumaal sai Rõuge vallas elav pereisa Joel Sarik. Mehel on abikaasa ja neli töökat last. Perekond on väga ühtehoidev ning arvan, et Aasta isa tiitel läks õigele mehele.

Vabariigi Aasta isa 2011 tiitli sai  Aavo Ots. Tema peres kasvab viis last. Aavo on dirigent ja õpetaja muusikaakadeemias, aga ka solist ja orkestrijuht. Ta on olnud eeskujuks oma lastele ning ka oma õpilastele. Aasta isa tiitli kuulutas Eesti Naisliidu otsusel välja Siiri Oviir.

Isadepäevaks on paljud koolid valmistanud ette kontsertkava, kuhu kutsutakse isad oma lapsi vaatama-kuulama. Lapsed esinevad isadele ja pärast kontserti veedetakse koos ühiselt aega. Isadepäeva mõtteks on süvendada isade ja laste vahelisi suhteid. Isadepäeva kombestik meenutab veidi emadepäeva – mõlemad on perepühad.

Minu isa elab Tallinnas ning seetõttu ei saanud mina ega mu vend teda sellel tähtsal päeval näha, aga me saatsime talle sõnumi „Head isadepäeva, issi” ja arvan et selline sõnum pani mu isal küll näo särama. Isast tuleb hoolida ning seda välja näidata, isegi kui sa ei saa sel päeval koos temaga olla. Kõige tähtsam on ju siiski see, et me mäletaksime oma isasid ja mõtleksime neist ainult head. Nemad ju ka hoidsid meid süles, kui sündisime ja laulsid hällilaulu, kui olime väikesed. Ja kindlasti ärge unustage vanaisasid, saatke neile mõni ilus sõnum, mis on lihtne, aga aus. Või tehke oma isale ja vanaisadele üks tugev kallistus -  seda ei unusta nad kunagi!

Carolin Jõõts XII kl

Tahumata kivi

Amandus Adamson on teinud monumendi F. R. Kreutzwaldi auks. See asub Võrus. Minu jaoks oli see uudis. Olen seda monumenti mitu korda näinud, aga mul polnud aimugi, kes selle teinud on. Mulle meeldib skulptuuri aukoht ja selle välimus. Minu jaoks on keskkond ja monument väga hästi ühte sulanud. Sügisel, kui kõik on kirju, jääb see tume monument silma, kuid ei häiri vaadet. On mõnus järveäärne vaikus ja paigal olev monument. Mulle meeldib see skulptuur. Kreutzwald istub mõtlikus asendis. Kivi on hele ja skulptuur on tume. Mulle meeldivad kontrastid. On üks huvitav detail: Kreutzwald hoiab näppu püsti. Minu jaoks on see märk, et ta ootab loomingupuhangut. Kirjaniku näoilmest kajastub rahulolu ja rõõm, tema näol pole tüüpilisi kannatust ja muresid kujutatavaid kortsukesi. Monumenti vaadates jääb mulle Kreutzwaldist mulje kui heast ja toredast inimesest.

Teele Piir
10. kl

Tarva võlud

Tauno Kangro on üks hinnatumaid eesti skulptoreid. Ta on teinud väga palju skulptuure, alustades „Kalevipojast“, lõpetades Rakvere linnamäel asuva tarvaga. Tarvast on saanud Rakvere sümbol ning selle järgi on nime saanud Rakvere korvpallimeeskond.

Tarvaga seoses on tekkinud ka juba omad müüdid, millesse kunstniku sõnul usutakse. Näiteks: "Abielus naine, kes tarva kõige läikivamast kohast kinni haarab, jäävat kiirelt käima peale. Kui parema käega katsud, saad poja, kui vasaku käega, siis tütre. Kui haarad aga mõlema käega tarva uhkusest kinni, saad kaksikud."

Kui mina  külastasin paar aastat tagasi Rakveret, rääkis giid, et vähemalt kord aastas kaob tarva küljest ära tarva kõige läikivam koht. Kohe, kui märgatakse, et tarva küljest on midagi kadunud, võetakse ühendust skulptor Tauno Kangroga, kes puuduva kehaosa uuesti valmistab ning tarva külge paigaldab.

Minu arvates on tarvas üks väga hästi õnnestunud skulptuur. Nähes seda skulptuuri oma silmaga, tuleb tunnistada, et minu ettekujutuses oli kuju hoopis väiksem kui tegelikkuses.
Kaidi Parv
10. kl

Jüri Arrak - kunstnik, kes ei sarnane kellegagi

Jüri Arraku kunst, mis suuresti parodeerib mütoloogiaid ja müüte ning on lõbus ja mänguline, on ometi nii tõsine asi, et on sööbinud iga eestlase mällu. Arraku maalid tunneb iga inimene juba kaugelt ära. Sellist vormikeelt, stiili pole ühelgi teisel kunstnikul.

Mina pole varem eriliselt kokku puutunud kunstiga ja minu jaoks tunduvad Jüri Arraku kunstiteosed väga omapärased. Siiski, arvan, et L. Meri portree on Arraku loomingus üsnagi erandlik töö. Miks? Portree Lennart Merist on niivõrd täpne, et ilma pikema süvenemiseta võib arvata, et tegu on fotoga. Portreel on Jüri Arrak kasutanud eestipäraseid toone ja sümboleid (nt sinist taevast taustal ja rukkilille Lennart Meri mustal pintsakul). Maali tagaplaanil on kujutatud trepisarnaseid pilvi. Ma usun, et see portree jääb kui mälestus Lennart Merist ka meie järgnevatele põlvkondadele.

Miks on J. Arrak kunstnik, kes ei sarnane kellegagi? Oma teostel väljendab ta esemeid ja nähtusi tavapäraselt erinevalt – moonutatult. Tema maalidel on omapäraseid monstrumeid. Värvidest kasutab ta maalil kõige rohkem viite erinevat tooni (punast, musta, sinist, kollast, rohelist), kuid tavaliselt on tema pildid kahevärvilised (musta- ja punasetoonilised). Kuna J. Arrak on maalinud erksate toonidega, iseloomustab see autori julgust väljendada enda emotsioone.

Aga ikkagi pean ütlema, et minul on veel raske tabada Arraku maalide sõnumit.

Keivo Kõiv
10. kl

Värvide härrasmees

Evald Okas on legendaarne kunstnik. Tema pilt „Värvide härrasmees“ meeldis mulle kõige enam. Sellel maalil on võrratu värvide mäng: kunstnik on igasuguseid värve justkui pilla-palla laokile jätnud, värvid puntrasse ajanud.  Ja ma pean ütlema, et tervikuna see sobib. Tagaplaanil olev valgusehelk on kui päike, mis annab häid mõtteid. Ja minu arvates too härrasmees pildil mõtleb oma kaugetest värvilistest unistustest. Või ühest suurest unistusest, näiteks oma armsamast (sest tagaplaanile jääv naise figuur on nii väljendusrikas).

Arvan, et E. Okast ennastki võib nimetada  värvide härrasmeheks. Võib-olla ongi kunstnik pildile maalinud oma teisiku.

Kristiine Anton
10. kl

Postimehe koomiksimees

Urmas Nemvalts töötab alates 1994. aastast Postimehes karikaturistina. Tema karikatuurid ja koomiksiribad ilmuvad regulaarselt kuuel päeval nädalas ajalehes Postimees. Minu arvates teeb Nemvalt häid ja naljakaid ribakoomikseid. Kui ei saa kõva häälega naerda, siis vaikselt muiata igatahes. Nii et tänu Nemvaltsile on inimestel võimalik oma päev rõõmsamaks muuta.

Andres Ljälin
10. kl

Põlvkondlik traditsioon

Haapsalus asuvas Epp Maria Kokamägi peregaleriis tegutseb hetkel kolm põlvkonda. Iga põlvkond uuendab eelmist ja neid muudatusi kunstivallas on põnev jälgida, sest kunst muutub iga aastaga. Pereliikmetel on kindel valdkond, mille läbi tutvustatakse külalistele oma loomingut: Epp Maria müüb oma maale, Liisu Arro oma keraamikat ja noorim laps Johannes väljendab end läbi fotode. Galeriis olnud kohviku traditsiooni jätkab Anni Arro.

Kuna galeriis on mitu põlvkonda, siis kannab ta edasi pereväärtusi ja samuti ka kunstiväärtusi. Sellisele galeriile ei leidu palju vastaseid, sest tänapäeval näeb harva niisugust peresidet ja hoolivust kunsti vastu, nagu on Kokamägide perel.

Epp Maria Galerii lähtub kuulsa vene kirjaniku Nikolai Roerich'i mõtteterast: „Ilu teadvustamine päästab maailma“. Galeriis on palju pilte, on palju keraamikat. Galeriis on  asju, mis räägivad meie enda maailmast ja sellepärast sobibki mõettetera galeriiga kokku. Epp Maria Galeriil on kahel korrusel kokku palju ruume. Selletõttu  saab nendes ruumides korraldada suuri üritusi, kuid on võimalik ka mõnda päeva lihtsalt koos sõpradega veeta.

E. M. Kokamägi „Inglid lippude ja põhjamaa vesiroosiga“

Epp Maria Kokamägi pildid on värvikirevad Mulle meeldib, et ta on muutnud inglid esileküündivaks. Punane värv eraldab neid hallist argipäevast ja tavalistest inimestest.

Kui kellegi on soovi mõnd üritust korraldada Epp Maria Galeriis, siis võib võtta ühendust  maret@eppmaria.ee või telefonil 56 97 1281.

Teele Ploom
10. kl

Kõige tähtsam küsimus!?

Oled sa mõelnud, mida elult TEGELIKULT tahad? Kas sa tead, kuidas oma soovideni ja püstitatud eesmärkideni jõuda? Oled oma eluga ikka rahul? Oskad sa kaotades samuti võita? Kes sa oled aasta pärast? Just nendele ja paljudelegi teistele küsimustele leidsin mina vastuseid raamatust „Kõige tähtsam küsimus“ , mille autoriks on koolitaja ja ettevõtja Peep Vain.

Raamat on omanäoline, huvitav ja täis tarkust. Alguslehekülgedel viib teos lugeja restorani C’est la vie (See on elu), kus inimene peab esitama „tellimuse“ , kusjuures menüüs ei ole keeruliste nimedega toite, vaid asjad/olukorrad/soovid/eesmärgid, mille olemasolust on lugeja  unistanud. Selles restoranis puudub kokk: lugeja ise valmistab endale tellitud unistuse, aga selleks, et seda osata teha, peab lugemise ajal „kohal olema“- koostama eluratta või üles märkima eesmärgid, mõtlema läbi teekonna nendeni, analüüsima,  kuidas ületada takistusi- , sest Vain õpetab sellisel moel trikke ja nippe, kuidas valmiks maitsvaim tellimus.  „Vaaritamise õppimise“ kõrvale saab lugeda meelelahutuslikke seiklusi või vastupidi -  motivatsiooni süvendavaid näiteid Peep Vainu enda elust. Näiteks on huvitav lugeda, mis eesmärkidega läks ta telesaatesse „Tantsud tähtedega“, mida tegi selleks, et oma eesmärke saavutada ning kuidas see tal õnnestus. Või missugune piin oli hakkama saada Ameerikas raamatuid müües ja samal ajal müügiga seotud eesmärke täites. Lõpuks, kui lugeja on omandanud oskused tellimuse valmistamiseks, plahvatab pomm restorani motivatsioonikahurist, mis sunnib viivitamatult oma unistusi ellu viima. See on hetk seedimiseks ja selleks, et välja valida just need trikid-nipid, mis aitab seigelda n-ö õigel rajal oma eesmärkide poole.

Siinkohal oleks vist ilus, kui ma teen väikese ülestunnistuse. Nimelt sattus Vainu teos minu kätte juhuslikult, mul polnud plaaniski midagi nii „suurt ja sügavat“ lugema hakata. Tavaliselt mulle juhused ei meeldi, aga seda juhust ma lausa armastan, sest Vainu raamat õpetas mind kui tavalist inimest (harjunud teekonnal oma eesmärgi poole käega viskama, kui sile asfalt asendub künkliku kruusateega), et maailm asub sellel tee pealt eest, kes teab, kuhu ta suundumas on. Ma olen nõus professior Manfred Kets De Vriese öelduga teose kohta. “Elus võime me kas püüelda iseenda unistuste poole või täita teiste omi. Kuid tõeliselt elusana tunneme end vaid oma unistuste suunas liikudes. Liiga paljud meist ei mõista, et unistuste tõeks saamine ei sõltu juhusest, vaid meie valikutest. Peep Vainul on erakordne võime panna sind mõtlema küsimuste üle, mis on sinu elus ainult sinu jaoks tõesti olulised.“

Jane Saluorg XII kl

Nädal põhjamaade Veneetsias

Sel suvel õnnestus minul ja mu perel ära käia Venemaal. Ausalt öeldes oli see omanäoline riik mul juba pikemat aega mõtetes mõlkunud. Venemaa on koht, mis tundus nii kaugena, kuid on samas nii-nii läehedal – sõit autoga Varstust Peterburgi teeb kilomeetrites umbes sama maa, mis siit Tallinna. Muidugi võttis meil kui turistidel see veidi rohkem aega kui sõit pealinna.

Tee Venemaale sai alguse Koidula piiripunktist, kus meil üllatavalt kiiresti läks. Kui olime piiri ületanud, otsustasime üle vaadata linna nimega Petseri, mis kohutavalt masendava mulje jättis. Samas oli see nagu üks tõeline vene küla, kus aeg on täiesti seisma jäänud ja kogu see vaatepilt meenutas klippi mõnest vanast nõukogudeaegsest filmist.

Sõites Peterburgi ma lihtsalt sõna otseses mõttes vahtisin suu lahti aknast välja, kuna enamus külad, mida läbisime, nägid välja, nagu oleks seal plahvatanud pomm. Majad olid vanad, lagunuenud ning inimesi oli näha ainult siis, kui mõni neist kraavis magas või üks - kaks töökamat tädikest tee ääres suitsu kiskudes istus, käes silt sõnaga „rõba“. Muruniiduki kasutamine ei paistnud vene külades eriti populaarne olevat. Aedades oli puha looduslik heinamaa!

Pärast huvitavat, kuid veidi masendavalt pikka sõitu, jõudsime oma sihtpunkti – Sankt Peterburgi, kus elab üle nelja ja poole miljoni inimese. Vastupidiselt eelmistele kohtadele oli Peterburg väga võimas, eriti paistis silma suursugune vanalinn. Kuna linna läbib Neeva jõgi, on seal väga palju kanaleid ja sildu ning Peterburg omab sildade arvult maailma linnade seas esikohta. Jälle olin näoga vastu aknaklaasi ning üritasin kõike tähele panna ja meeles pidada, mida ema muudkui näitas ja seletas.

Õnneks peatusimegi vanalinnas ning väga paljud vaatamisväärsused olid jalutuskäigu kaugusel. Oma olemuselt meenutas Peterburi vanalinn mulle Barcelona oma, kuna inimesi oli palju ja kõigil neil väga erinevad nahatoonid ja uskumused. Selline mitmekesisus mulle tohutult meelids. Õhtuti oli meil alati võimalik Peterburi kirevat ööelu nautida. Kui väljas läks pimedaks, ilmus tänavatele umbes kaks korda rohkem inimesi kui päeval. Ühel õhtul õnnestus mul ka tänaval näha esimest korda õiget kaklust, mis ikka päris jõhker oli. Aga noh, Venemaa ju.

Kuna minu ema on pehmelt öeldes paras kunstifriik, veetsime ühe päeva hommikust õhtuni Ermitaažis, mis ikka päris ära väsitas. Samas oli ka väga tore, kuna sain oma teadmised kunstiajaloost proovile panna ning märkasin, et midagi on mul ikka koolitundidest kõrvataha jäänud. 

Ära käisime ka Peterhofis, tsaari suveresidentsis. See on luksuslike losside ja suurejooneliste parkidega aed, kus nägime palju-palju kullatud purskaeve, sõime jäätist ja ajasime oravaid taga. Põhimõtteliselt täitsa ilus park.

Ühel öösel käisime vaatamas ka sildade avamist. Sillad tõstetakse ööseks üles, et laevad saaksid kanalit läbida. Esimene sild avati kella kahe ajal ja siis edasi tõstsid ka järgmised ja järgmised sillad oma ninad taeva poole. See oli täiesti erakordne ja lahe kogemus – näha, kuidas osa tänavat taevasse tõuseb. Sankt Peterburg on ainus linn Euroopas, kus on võimalik midagi sellist näha.

Tihtipeale võime Eestimaal kuulda, kuidas küll venelased on nõmedad ja küll on sibulad siin ja sibulad seal. Tegelikult on enamus venelased väga ägedad inimesed. Muidugi leidub ka neid, kes nõmedalt käituvad ja mida iganes, kuid millises rahvuses selliseid inimesi ei ole?

Anette Konksi XII kl

Väsitav rutiin

Kui järjekordselt heliseb kell sel külmal ja pimedal varahommikul, tekib paratamatult mingil hetkel sellest tülgastus. Ilmneb vajadus teha endale selgeks vastused järgmistele küsimustele: Milleks? Miks? Kas on mingeid alternatiive? Kuidas muuta rutiin endale meeldivaks?

Rutiini vältimiseks tahavad inimesed võimalikult palju olla pidevas tegevuses; mõelda erinevaid viise, kuidas rutiinist välja hüpata ning tihtipeale teha liigradikaalseid otsuseid keset kiiret nädalat ja kõik lihtsalt selleks, et ei peaks taluma igavat rutiini. Kuid mõned inimesed on siiski arvamusel, et olemas on hea ja halb rutiin. Viimane olevat loogiliselt siis halvimal juhul depressioonitekitaja.

Arvan, et rutiinist tulenevat tülgastust ja väsimust saab leevendada, tehes endale selgeks, millised on kõige reaalsematena tunduvad elu põhiprintsiibid ja tulevikueesmärgid. Need peaksid üldiselt kas siis paratamatult õigesti või valesti paika minema üpris vara koos kasvatuse, geenide ja intuitsiooniga. Eelnevale tuginedes võiks eeldada, et rutiini võetakse kui elu paratamatut osa ning see tuleb muuta osava planeerimisega võimalikult meeldivaks, mugavaks. Arvatavasti aitab veel see, kui keskenduda endale, oma elule, sest kõik pinnapealsed mõtted, miks teised on nagu nad on, võtavad vaid energiat ja igasugune kasum iseendale puudub.

Kindlasti pakub rahulolutunnet ka asjaolu, et on alati üks koht, kus on võimalik end tunda vabalt – kodu ning kindlasti ka mõned väiksemad tegevused nagu näiteks tass kuuma kohvi või teed hommikuti; naeratavad näod suhtlusringkonnas; päikesepaiste või vihm; koera sabaliputus  või muud lihtsad, kuid niivõrd väärtuslikud elu osad.

Katrin
11. klass