GRACIAS A LA VIDA

Kuum ja kirglik raputus eestlaste sügiskülma südamesse.
Vanemuise „Hispaania öö“ -  lavastaja ja kunstnik Jüri Lumiste, koreograaf Claudia Ševtšenko ja Tiina Pikas, muusikajuht Tanel Aavakivi ning valguskujundaja Imbi Mälk. Mängivad Liisa Pulk, Claudia Ševtšenko, Pirjo Püvi, Karol Kuntsel ja Jüri Lumiste. Kaasa teeb 5-liikmeline bänd Tanel Aavakivi juhtimisel. Esietendus 8. oktoobril 2011 Vanemuise väikeses majas.

„Hispaania öö“ ei ole täispikk etendus. Lavastaja on suutnud kahte tundi mahutada niivõrd mitmekesise ja suurel territooriumil asetseva kultuuri olemuse, mistõttu on ka kontsert-lavastus tempokam, tulisem ja ärksam. Intervjuus Klassikaraadiole ütleb Jüri Lumiste:  „Etenduses on killuke siit, killuke sealt, särtsu siit, särtsu sealt, säde siit, säde sealt, laul siit,  tants sealt.“ See tähendab, et lisaks Hispaaniale on kasutatud veel Ladina-Ameerika laule ja tantsustiile.

Kontsert-lavastuse vorm on tulnud ilmselt sellest, et lavastajat inspireerisid eelkõige muusikapalad ja laulud. Etenduse käigus võib kuulda hispaania vana lastelaulu „De Colores“, mis räägib armastusest ja värvidest, mehhiko serenaadi „Cucurucucuu“, lõbusat laulu „La Cucaracha“ jne. Hiljem, kui lavastaja oli rohkem materjali kogunud, tulid juurde flamenco ja tekstid.

Esimeses vaatuses tutvustab Jüri Lumiste põgusalt Hispaania kultuuri. Laval on pidulaud, apelsinipuu, muusikud ja peo kroon – vein. Hetkel, mil ka soovijaile pealtvaatajate seast valatakse välja pokaal ehtsat Hispaania veini, kutsub Lumiste meid kaasa nende peole. Lisaks improvisatsioonile kasutatakse esimese vaatuse tekstilises osas katkendeid Miguel de Cervantese vahemängust „Salamanca koobas“.  Üks riskantsemaid kohti selles etenduses oli minu arvates üleminek jutustaja rollist näitetüki tegelaskujuks. Kui näitleja ei suuda kiiresti ümber kehastuda,  tabada tegelaskuju iseloomu ja olemust, võib terve tükk vaatajaile kohatu tunduda, sest vaataja ei suuda unustada näitleja eelmist rolli. Jüri Lumiste tuli aga hämmastavalt hästi toime ümberkehastumisega vanaks kuningaks Salamancal.

Teises vaatuses etendub tihendatud variant Lope de Vega komöödiast „Tantsuõpetaja“. Kõige enam pani mind imestama näitlejate vastupidavus. Kuidas Claudia Ševtšenko peale kümme minutit kestnud flamenco soolotantsu esitas puhta ja kõlava häälega laulu. Kordagi ei olnud kuulda näitlejate hingeldamist või tunda nende väsimust pärast hoogsaid tantse.

Kontsert-lavastus pani  mind mõtlema rahvuste ja ellusuhtumise erinevustele. Hispaanlased tunnetavad igal ajahetkel, et elu on väärtuslik. Nad elavad kõrgematel tuuridel ja neis hõõgub alati rohkem kirge, nad tähistavad elu. Etenduse  „Hispaania öö“ sõnum on ehk tõesti meilegi, eestlastele, meeldetuletuseks tänada elu: meil on õnn tunda, et meil on õnn elada. Kahest osast koosnev kontsert-lavastus „Hispaania öö“ ergastas sügisvaheaega rütmika flamenco tantsu ja temperamentse muusikaga,  ei puudunud ka hispaanlastele omane  tuline armastus.

Merilin Mändmaa XII kl

Nädal aega Varstu koolis

On oktoober - sügis täis üllatusi. Seepärast usun ma, et paljudele inimestele oli suureks uudiseks see, et meie kooli külastab soomlane ja viibib meil terve nädala „Kes ta küll  on?“, trummeldas paljude õpilaste peas küsimus. Kuna minu inimlik uudishimu on piisavalt suur, õnnestus mul selle „põdraga“ juttu ajada.

Tegemist on soome koolis töötava algklasside õpetajaga. Risto Ikäheimo annab väikestele koolijütsidele kõiki tunde, peale muusika ja inglise keele. Temaga vesteldes mõistsin, et tegu on väga huvitava ja silmapaistva persooniga. Uurisin, mis mulje jäi talle meie koolist, haridussüsteemist ja veel paljust muust.

Olete Eesti koolis viibinud peaaegu terve nädala. Mis mulje on Teile selle ajaga meie haridussüsteemist jäänud?

Teie haridussüsteem sarnaneb väga meie omaga. Õpetajatele on riigi poolt ette antud õppekava, kriteerium selle kohta, mida õpilane omistama peab. Õpetajatele on antud vabadus tunnisisustamisel: nad teavad, mida nad õpetama peavad, aga see, kuidas nad seda teevad, on vaba. Eestis on võimalus muuta ja ise sisustada oma päevaplaani ja tunde. Näiteks, kui ma siia tulin, siis oli kõigil minu jaoks aega. Võisin minna klassi, rääkida iseendast,  pidada tundi- kedagi ei härinud see.

Kui Teil oleks võimalus midagi muuta, siis mida teeksite meie koolisüsteemis teistmoodi?

Ma ei muudaks midagi. Olen lugenud Eesti riigi poolt plaanitavast haridusreformist. Soovin, et tulevik on teie koolisüsteemile helge.

Kuidas iseloomustate/ kirjeldate Varstu keskkooli õpetajaid? Aga õpilasi?

Õpetajad on väga plaanipärased sellesmõttes, et tunni alguses on neil eesmärk, kuhu tunni lõpuks jõuda ja mida lastele selle 45 minutiga anda. Tublid on, kuigi vahepeal on mul tunne, et õpetajad kipuvad laste eest liiga palju ära tegema, eriti algklasside omad. Kuid kui ma vaatan teie õpetajate tööd, tulevad mulle silma rõõmupisarad, sest nad on nii pühendunud ja soovivad siiralt, et õpilane teadmisi omistaks.

Õpilased on uskumatult rahulikud. Nad tulevad hommikul kooli ja mulle tundub, et siin tuntakse ennast mugavamalt kui kodus. Väljanägemisele pööratakse tähelepanu, sest kuigi me kanname samasuguseid riideid (teksad, T-särk, pusa,...), on õpilased siiski kuidagi rohkem hoolitsetud kui meil Soomes. Tüdrukutel on juuksed soengutes, küüned värvitud, ehted küljes. Ka poisid tunduvad teksastes viisakamad kui meil.

Millised erinevused on  eestlaste ja soomlaste vahel? Aga sarnasused?

Erinevustest tooksin välja  koduaia. Teil on majad koos suurte õunapuuaedade ja kasvuhoonetega, teil on põllud. Meil kasvavad aias ainult lilled, muu ostame kaubamajast. Kuigi linnad on sarnaselt suured, on teie maakohad palju looduslähedasemad.

Koolides on see erinevus, et meil on kaasaegsem tehnika (smartboard, jne), ja igal õpetajal on oma raha, mida ta saab kasutada koolitarvete ostmiseks. Aga teil, näiteks käsitöötunni jaoks,  ostab õpetaja oma raha eest materjalid ja õpilased maksavad  kinni- meil sellist asja ei ole. Õpetajad ostavad vajaminevaid asju just selle „plaaniraha“ eest. Peale selle on meil teistsuguste inimeste jaoks eriklassid. Kuigi teie kool pole nii modernne, siis vaatamata sellele saan ma siin aru sõna“haridus“ tähendusest. See on see, kui õpetajad ja õpilased omavad omavahel häid ja usaldusväärseid suhteid. Teie koolis on see paigas. Mina leian, et suhete asakaal on palju tähtsam kui kaasaegne tehnika ja head materjalid.

Sarnasustes rääkides, me oleme sarnaselt häbelikud. Näiteks mõnedes maades ei häbeneta teisi inimesi üldse, ka võõrad teevad põsele musi või kallistavad üksteist kõvasti. Meie surume ainult arglikult kätt. Alles siis, kui oleme natuke lähedastemaks saanud, alles siis võime istuda samas saunas ja juua õlut või rääkida tühjast-tähjast ilma kartuseta.

Missugune oli Teie kõige huvitavam päev?

Kõik päevad on olnud minu jaoks huvitavad. Seepärast tahangi ma siinkohal tänada kõiki, kes minusse hästi on suhtunud ja mind  toredasti vastu võtnud. Tõesti, suured tänud. Eriliselt peaks tänama ka koolidirektorit, Maido Mändmetsa, kes oli kõige selle organiseerija.

Mida jääte siinoldud ajast eriti eredalt meenutama?

Kindlasti ei unusta ma iial seda kogemust, mida sain siin ise tundi pidades, rääkides eesti keeles. See kõik oli nii lihtne, kohe võeti omaks. Kusjuures jõudsin läbi tunnipidamise veel ka arusaamisele, et eesti-ja soome keel on tõesti väga-väga sarnased.

Teine asi, mida meenutan, on külalislahkus. Mul oli võimalus käia õpetajate kodudes, süüa kukeseeni ja lambapraadi. Minu jaoks on kodu püha paik ning seetõttu on ääretult tore, et mind kui võõrast lasti oma territooriumile. Ma ei tundnud ennast siin kui turist, kes on tulnud Varstu keskkooli avastama, vaid ma olin just kui tükike teist kõigist.

Jane Saluorg XII klass

                                                                                                                                                                             

Killuke närvikõdi!

Õpetajate päeval käisime lasteaias, olime lasteaiaõpetajad. Alguses oli päris hirmutav, kui astusime uksest sisse ja mudilasi nägime. Ajapikku see hirm kadus, kui leidsime ühise keele.

Mina isiklikult olin kõige väiksemas - „sõimerühmas“. Lapsed olid rohkem rahulikumad ja vaiksemad kui ülejäänud. Mina sain aega veeta 10-15 mudilasega (täpsemat arvu ei tea, kuna üle ei lugenud). Mõne aja möödudes, kui olin töösse sisse elanud, sain mõnele lapsele lausa lemmikkasvatajaks. Nad läksid päris kaklema selle pärast, kes saaks minuga koos mängida või mulle sülle istuda. Neist neljast olid kaks poisid - Rasmus ja Kert. Ma pole varem nii sõbralikke ja ühtehoidvaid poisse kohanud. Lausa ülivõrdes armas!

Päeva parim osa ootas veel ees. Läksime õue. Keset mänguväljakut oli riisutud suur lehehunnik. Lapsed vedasid sinna lehti ainult juurde ja juurde mini-mõõdus kärudega. samas mõõdus olid ka mudilaste rehad. Alles siis läks ägedaks, kui avastati, et lehetdega saab midagi enamat teha kui ainult hunnikusse vedada. Algselt lapsed hüppasid hunnikusse, mõne aja pärast hakati mind nende lehtedega loopima. See oli ikka täielik terror!. Algselt pildusid mind mõned, aga kui avastati, kui lõbus see ikka olla võib, tuli pool lasteaeda kampa. Kasvatajatel oli kindlasti päris naljakas jälgida mind jooksmas mööda mänguväljakut ringi, kontsad all, kisav lastekari järel. Eks see pakkus mulle endalegi nalja.

Kui kell hakkas lähenema meie söögivahetunnile, lastel tuju langes. Mängisime veel viimase mängu „Kes aias...“.

Sulgenud värava, vaatasin korraks tagasi Lastega veedetud päev oli paras väljakutse nii mulle kui ka minu kaaslastele. Võin tõdeda, et saan lastega hakkama igas olukorras, olgu neid palju tahes.

Evelin Veinberg XI kl

Kas õiglus on olemas?

Arvan, et me kõik olema vahepeal mõelnud selle üle, kas maailmas eksisteerib üldse õiglust.

Vaatasin Kanal 2 saadet „Kodutunne“, mis läheb alati vaatajatele hinge. „Kodutunne” on saatesari, milles
tegeletakse inimestega, kellel pole võimlaik panustada oma kodu remontimisse ja muudesse taolistesse toimingutesse. Saatejuht Kirsti Timmer ning tema kaaslased aitavad luua paljudesse kodudesse uued, remonditud ruumid. Peamiselt aidatakse vanemaid, kes on traagiliste õnnetuste tõttu üksi jäänud lapsi kasvatama või peresid, kus kasvab palju lapsi. Kui vaadata neid õnnelikke inimesi, kes saavad endale korraliku vannitoa või ilusa köögi, tekib südamesse alati hardustunne. Ei oskagi arvata, et meie väikese Eestis on  olemas nii palju headust.

Eriti läks hinge mulle ühel neljapäeval olnud saade, kus „Kodutunne“ läks appi Ida- Virumaal elavale kaheksa lapsega emale. Maja, kus pere elas, oli igati korralik. Puudusid vaid korralik vannituba ning ka köök vajas veidike uuendamist. „Kodutunde” abiga said need ruumid uue kauni välimuse.

Kõige suurem mure põhines aga sellel, et valla sotsiaaltöötaja võttis noorelt üksikemalt ära tema kaks noorimat last, arvates, et naine ei saa oma probleemide tõttu laste eest hoolitsemisega hakkama ja paigutas nad Narva lastekodusse. Sotsiaaltöötaja tegi ise „seaduse“, et ema ei tohi isegi lapsi vaatama minna. Möödus neli kuud, kuid lapsed viibisid endiselt lastekodus. Et ema lapsi näha saaks, võttis „Kodutunne“ appi advokaadi. Lastekodu töötajad sõdisid igati kokkusaamise vastu, kuid advokaadi abiga sai ema laste juurde.

Lõpuks jõudsid lapsed õnnelikult koju pere juurde. Õnnelik lõpp sellel lool.

Terje Lehes XI kl

Millest lähtuda edasiõppimisel?

Karjääri planeerimine on pikaajaline protsess, kus valmistatakse end ette elukutsevalikuks ja tööleminekuks. Järgida tuleb eelkõige oma südant ja iseennast. Noore inimese jaoks on eriti oluline teha õigeid valikuid elukutse ja edasiõppimise osas, omandada valitud alal vajalikud teadmised, hoiakud ja vilumused.

Kutsevalik ja õppimisvõime hakkavad mõjutama kogu inimese edasist elu, tema sissetulekut, elukohta, vaba aja veetmise võimalusi, rahulolu iseenda ja maailmaga. Kui tekib raskusi elukutse valikul, on headeks nõuandjateks õpetaja ja lapsevanem. Kui  kasvatatakse noori, kes on õppinud vastutama oma õppetöö tulemuste eest, on neil ka edaspidises elus lihtsam täita töömaailma poolt esitatavaid nõudmisi.

Kõige elementaarsem nõuanne on välja selgitada, mis konkreetselt huvitab või on hingelähedane ja mis hästi välja tuleb. Näiteks Internetist saab suhteliselt kerge vaevaga üles leida enamuse põhitõdedest ja algteadmistest nende valdkondade kohta, mis võiksid õppija tähelepanu rohkem köita ning seejärel võrrelda, milline kõige rohkem huvi pakub.

Ehitus? Informaatika? Geenitehnoloogia? Majandus? Matemaatika?
Kõik on väga erinevad ning erinevad inimesed võivad kõigi nende kohta öelda, et just seda on õige minna õppima. Nemad aga ei ole konkreetse valiku tegijad. See on üks paljudest otsustest elus, mille peab noor siiski peamiselt üksinda tegema, lähtudes vaid iseendast, sest inimene tunneb just ennast eeldatavasti kõige paremini.

Aga mis on hetkel aktuaalne ning tuleviku suhtes toeka arenguperspektiiviga? Tõepoolest - informaatika, majandus ja ka geenitehnoloogia. Täiesti reaalne, et nimekirja kuulub näiteks ka materjalitehnoloogia.  Kõik need on üpris erinevad valdkonnad, kuid mingil määral siiski ka üksteisega seotud. Arvan, et konkreetseid loodusteadusi (nagu füüsika/matemaatika) „puhtal kujul“ ei tasu õppima minna, põhjus seisneb keerukuses - liiga palju abstraktsust (ja võõraid metoodikaid) tänapäevast praktilist maailma arvestades. Küll aga sobib, kui tahetakse kindlasti tõsiseks inseneriks või koguni teadlaseks saada.

Siiski võib arvata, et kitsam spetsialiseerumine tagab tänapäeval suurema edu, kuna eduks just nimelt tänasel päeval on vaja spetsiifilisi teadmisi ning oskust neid kiirelt ja efektiivselt rakendada.

Katrin
11. klass

KVALITEETAEG

Midagi SINULE, kel on piisavalt vaba aega ja sellega midagi kasulikku teha ei oska. Pakun  mõne vaba aja veetmise võimaluse.

•    VÕRKPALL. Esmaspäeviti on tore käia trennis, kus mängitakse võrkpalli. See on trenn, kuhu võib minna igaüks, kel soov õppida võrkpalli mängima ja oma vaba aega veeta kvaliteetselt. Treeneriks on Riho Lehiste. Oled oodatud!
•    RAHVATANTS. 1)Varstu Kultuurikeskuses on võimalus tegeleda rahvatantsuga, kusjuures täiesti tasuta. Esinemisi jagub, laieneb silmaring ja saab viibida meeldivas seltskonnas.
      2) Tsooru Kultuurimajas saab samuti õppida rahvatantsu, nii segarühmas kui ka naistantsurühmas. Trennid on väga lõbusad ja meeldejäävad. Kõige tähtsam ongi koosveedetud aeg. Tantsu õpetab Kalle Nurk, inimene, kes ei jäta tantsijaid kuhugi viimata, kui selleks võimalust on! Nimelt, kui aru saite, siis mina isiklikult käin ka Tsooru naistantsurühmas „Koidukiir“ tantsimas.
Võin öelda, et rahvatants on üks väga meeleolukas ja seltskondlik tants. Soovitan kõigile – uusi tantsuhuvilisi oodatakse alati.
•    AEROOBIKA. Tsooru Kultuurimajas tegeletakse ka aeroobikaga, mille juhendajaks on Janika Tõntsel. Soovijad võivad ühendust võtta Janikaga  Facebooki teel. Kõik võivad tulla liikuma!
•    KINO. Igal neljapäeval kell 20.00 saab Varstu Kultuurikeskuses kinos käia. Võimalus on vaadata vägagi populaarseid filme vägagi vähese raha eest. Pilet maksab kõigest 1€. Üks parimaid neljapäeva õhtu veetmise viise!
•    NÄITERING. Kel soov näidelda või võtta osa meie koolis tegutsevast näiteringist, võib alati pöörduda õpetaja Lea Mändmetsa poole. Uued liikmed on alati teretulnud.
•    KUNSTIRING. Varstu Kultuurikeskuses oodatakse kunstihuvilisi, kes sooviksid end arendada väga loomingulises tegevuses.
•    LAULMINE. Kindlasti jagub inimesi, kel on ilus lauluhääl ja huvi seda teistele demonstreerida. Varstu Keskkoolis saab võtta solistitunde õpetaja  Reet Madissonilt.

Tuleb hinnata hetki, mil sa ei pea tegelema õppimisega, hetki, mil sa saad olla sina ise.  Anna endale võimalus!

Evelin Veinberg XI kl

Memmepojad

Tänapäeval on palju noori, kes ei taha oma soojast vanematekodu „pesast“ lahkuda ning elavad ema-isa kulul. Vaatasin hiljuti tuntud telesaadet „Saladused“ tõestisündinud lugudest, kus umbes kolmekümnendates mees elas oma ema juures ja täitis kõiki tema käske-tahtmisi.

Mees oli tutvunud naisega, keda ta emale tutvustas ning kellega koos elama asus – loomulikult ema majas. Kõik need päevad, mil naine seal viibis, pidi ta tööd rabama nagu ori ja kuulama lauset: „Mis sa nurised, ühte tööd tehes puhkad ju teisest!” Lõpuks naine lihtsalt tüdines ja loomulikult lahkus.

Minu arvates ei ole see õige, et täiskasvanud inimene elab oma vanemate kulul. Igaühel on ikkagi oma elu, mida elada ja mitte keegi teine ei saa seda peale sinu enda kujundada. Tore on, kui noored peavad vanemast põlvest lugu ja toetavad neid, aga siiski peaks noor inimene ise otsustama ja mitte laskma end lükata- tõmmata nagu hüpiknukku. See kolmekümneaastane mees oli vastu vaidlemata valmis tegema oma ema käsu järgi mida iganes ja millal iganes, suutmata ja tahtmata kordagi vastu vaielda. Arvan, et ema nõudmised muutusid kohati naeruväärseteks, samas ise ei liigutanud lillegi.  On arusaadav, kelle reeglid majas kehtivad.

Mina arvan, et tänapäeva noored peaksid ise oma elu elama, sest praegune ühiskond on nii arenenud ja abi saab igalt poolt küsida. Oled sa  noor või vana, kuid elada oma vanemate kulul ei ole õige, sest sa oled niigi kaua elanud oma vanemate kodus.

Terje Lehes
11. klass

Liikluskultuur ja kultuurita liiklus

Olen autojuht. Olen ka reisija, jalakäija, kaassõitja, kõrvalistuja-olen liikleja ja seepärast loen ma ikka liiklust puudutavaid muudatusi, sõnavõtte ja uudiseid, osalen liiklusohutuskoolitustel ning jälgin reaalses liikluses toimetavaid inimesi. Oma artiklis tahaksin ma arvamust avaldada olukordade ja muudatuste üle,  mis mind häirivad.

Alustuseks juhiksin tähelepanu maanteemati poolt kavandatavatele muudatustele. Juhtusin lugema Postimehest n-ö langevatest vahtralehtedest. Nagu sügistuul, mis puudelt lehti rebib, kavatseb maanteeamet algaja liikleja märgid – rohelised vahtralehed – autodelt eemaldada. Mind hakkas häirima härra Saarde sõnavõtt, mis kõlas nii:“ Ega see „vahtraleht“ autojuhti aita. Pealegi on noored autojuhid värskema kooli kätte saanud ja nad teavad liiklusreegleid vahel paremini kui teised.“ Ma tahan sellele väitele vastu vaielda. Esiteks kui värske juht sulandub üldisesse liiklusvoolu, on tema kramplikud ja ebakindlad või vastupidi meri-põlvini-sõiduvõtted suureks ohuks, seepärast on teatav märgistamine paratamatu. Teiseks, elukogemusi koolitunnid ei asenda, olgu need kui tahes ranged. Kolmandaks on vahtraleht meie liikluskultuuris juba väga pikk traditsioon ja on vale üha kultuuritumas liikluses kergekäeliselt loobuda vanast ja n-ö parim-enne-möödas asjast. Hetkel jääb vaid loota, et enne sellise tähtsa otsuse langetamist kaalutakse ja mõeldakse iga punkt ja sellega kaasnevad tagajärjed veel kord üle.

Miks ma kasutasin ennist väljendit „kultuurita liikluses“, kuigi maanteeamet väidab, et meie liikluskultuur muutub aasta aastalt kõrgtasemelisemaks? Sest minu arvates valitseb meie n-ö kõrgel tasemel liikluskultuuris üleüldine loidus ja ükskõiksus.  Näiteks eelmisel nädalal sõitsin autoga Võrru. Minu ees liikus sinine Ford. Lähenesime reguleeritud ristmikule, foorituli muutus punaseks. Mina hakkasin aeglustama, aga mida tegi Fordi juht? Ta ei suvatsenudki pidurdada, seisma jäämisest rääkimata. Mõtlesin endamisi, kas hea liikluskultuur tähendabki reguleeritud ristmikel fooritule keelava käsu eiramist?

Kesklinnas ärritas mind kõrgetel kontsadel jalakäija, kes ületas teed sealt, kust ise heaks arvas. Järeldasin, et kui iga kondimootoril liikuv inimene eirab ülekäiguradasid, siis pole ju midagi nii väga imekspandavat, et autojuhid ja jalakäijad kokku põrkavad ja keegi neist kahest tõsisemalt vigastada saab.

Rollerijuhtidest pole vist üldse mõtet rääkida. Tundub, nagu ei kehtiks neile kiirust piiravad märgid ja suunatule kohustuslik kasutamine. Tegelikult on õueala mõiste ebaselge ka meie kooli ümbruses liikuvatele noorautojuhtidele. Ja saab siis selle kõige põhjal väita, et meil valitseb kõrgetasemeline liikluskultuur?

Käisin eelmisel aastal liiklusohutuskoolitusel, kus koolitaja lausus järgmised sõnad:“ Mina istun igal hommikul autorooli, hirm südames, sest iial ei või teada, kas see meie liiklus mind õhtuks koju tagasi toob.“ Tookord mõtlesin ma, kas tõesti on asi nii hull? Nüüd, viibides meie liikluskultuuris, aga siiski kultuurita liikluses, mõistan, et nalja see koolitaja ei teinud!

Jane Saluorg

XII klass

Kurt Vonnegut „Tapamaja korpus viis ehk laste ristisõda“

Autor vaatab tagasi Teise maailmasõja julmustesse, Dresdeni tuletormi jubedusse, vaatab selle mõttega, et hoiatada ja silmi avada, kuigi ta ei ole kindel, kas sõdasid saab ära hoida või on nad niisama vältimatud kui jääliustikud. Autor, meenutades minevikku ja kujutledes tulevikku, küsib endalt, milline on olevik ja milline osa sellest on tema kanda. Ja ta tunneb, et tema osa on siiski võitlus sõdade vastu - nii või teisiti.

Kirjutamise stiililt on teos mõnusalt originaalne. Selline natuke nagu satiiriline või ehk irooniline. Iseenda ja ameeriklaste suhtes ning tegelikult inimeste rumaluse ja kummalisuse suhtes. Pikkides vahele häid elulisi tõdesid ning lausa aforismilikke lauseid. Autor kasutab ka palju kordusi, mis rõhutavad mingeid teatud asju ja see mõjub stiilselt.

Kummaline, aga Vonnegutiga lihtsalt ei saa teisiti, vaid peab mõned stiilinäited lisama. See tekst lihtsalt on nii mahlakas:
"Ta oli juhm inimene, kuid sensatsiooniline ahvatlus beebide tegemiseks. Mehed vaatasid talle otsa ja tahtsid teda sedamaid beebidega täita. Aga tal ei olnud veel ühtegi. Ta kasutas vältimisevahendeid."....
"Nad oskasid kahe peale üheksat keelt. Algul nad üritasid rääkida Billyga poola keeles, kuna Billy oli nii klounilikult riides ja kuna vaesed poolakad olid tahtmatult Teise maailmasõja klounid."
"Seepärast ta lausa ehmus, kui nägi millist raamatut Bily loeb. Ta ütles: "Püha Jeesus, kust te selle küll leidsite?" ja nõnda edasi, ja ta pidi ilmitingimata ka teistele müüjatele rääkima veidrikust, kes tahtis vaateakna dekoratsiooni ära osta."

Veel meeldis mulle mõte, mis kerkis raamatus esile mitu korda: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha." See sobiks päris hästi üheks elumotoks. Seda tahaks ma ausalt öelda ise ka! Motona tegelikult ju ka Vonnegut seda edastab. Huvitav, kuivõrd oluliseks ta ise seda pidas?

Naljaka ja murettekitavana mõjub raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast, kel oleks muud funktsiooni kui innustada mehi neile lapsi tegema. Nad on tundelised, pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma, tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased, kellega end samastada, olid vaid rohelised mehikesed Tralfamadore'i planeedilt. Feminist minus pidi pettuma.

Oma mitmekihilisusega, kus autor lubab lugejal vaadelda ka kirjutamise enese protsessi ja kus eksisteerivad korraga mitu reaalsust – sõja reaalsus, peategelase hilisem elu, elu teisel planeedil ja autori päriselu sinna sisse põimituna – pakub „Tapamaja“ kõigile võimalusi äratundmiseks, paralleelide vedamiseks kaasaja ja oma eluga, ning mis peamine – õppuse võtmiseks ajatutest kogemustest. Eks küsi igaüks neidsamu küsimusi iseenese kohta ja see on raamat, kust saada häid vihjeid vastuste leidmiseks.


Evelin Veinberg
11. klass

Raha või auk?

Esmaspäeva õhtul kuupäev algas TV3s telemäng «Rahaauk», kus esimestena seisid 100 000-eurose rahahunniku ette sõbrannad Elis ja Gerli. Esimene saade oli minu arust väga
emotsiooniderikas. Sõbrannad Elis ja Gerli said mängida esimestena Eesti saate ajaloos ja ühtlasi muutsid nad mängu väga põnevaks. Kõige rohkem selles saates meeldib just see, et mängijad saavad hoida hiiglaslikku võidusummat oma käes ja seda tunnetada.

„Rahaauk“ on huvitav ja kõige rohkem pinget minus kui televaatajas tekitab see, kui selgub tõehetk, kas raha kukub auku või mitte. Küsimused, mis esitatakse saatejuhi poolt, on väga rasked. Esialgu tuleb valida kahest kategooriast üks ja siis esitatakse selle kohta valikvastused. Põnev on, et mängijad ei tea, mis küsimus neid ees ootab ja suurt ärevust tekitab juba see, mis vastuseid nad vaatavad. Küsimus esitatud, on neil täpselt üks minut. Aeg jookseb väga kiiresti  ja mängijatel tuleb otsustada, millise vastuse juurde nad kindlaks jäävad. Kusjuures mäng toimub karmide turvareeglitega stuudios, kus on kohal valvuris, kes hoiavad silma peal saate võidusummal, mis on Eesti teleajaloo suurim - 100 000 eurot! Ka filmitakse saade teleajaloo kõige suuremas ruumis.

Ükski saade Eestis pole olnud nii põnev kui „Rahaauk“. Saates osaletakse kahekesi, näiteks ema-poeg või siis sõbrannad nagu Elis ja Gerli. Küsimusi esitatakse terve saate jooksul ühele paarile vaid 8. Tundub lihtne eks? Aga tegelikult on mäng üks suur enda proovilepanek kõige kirglikum ning emotsiooniderohkem telemäng maailmas, mida huvitav teleekraanilt jälgida.

Esimeses saates nägime   pisaraid, sest sõbrannade paar lahkus 0 euroga. Saadetes on oodata nii võitjate ülevoolavat õnne kui ka totaalset hävingut, mil tuhanded eurod ehk miljonid kroonid valesti vastanud mängijate vaateväljast lihtsalt kaovad. Saate teeb väga eriliseks seegi, et võimas stuudiolava paikneb põrandast kolme meetri kõrgusel ning nö pilvedel elab mängule kaasa stuudiopublik.

Rahaaugu tootjaks on BEC. Loodan,et keegi selle mängu ka võidab ning lahkub 100 000 euro võrra rikkamana. Hoiame siis pöialt tulevastele mängijatele. Kes on otsustanud, et tahab seda kirglikku mängu lähemalt näha, see registreerugu publikuks. Ning  osalejad, pidage meeles. Raha kaotus ei ole suur kaotus, sest te ei pane ju midagi mängu ja kui võidate, on see alati hea.

Carolin Jõõts XII kl