Liikluskultuur ja kultuurita liiklus

Olen autojuht. Olen ka reisija, jalakäija, kaassõitja, kõrvalistuja-olen liikleja ja seepärast loen ma ikka liiklust puudutavaid muudatusi, sõnavõtte ja uudiseid, osalen liiklusohutuskoolitustel ning jälgin reaalses liikluses toimetavaid inimesi. Oma artiklis tahaksin ma arvamust avaldada olukordade ja muudatuste üle,  mis mind häirivad.

Alustuseks juhiksin tähelepanu maanteemati poolt kavandatavatele muudatustele. Juhtusin lugema Postimehest n-ö langevatest vahtralehtedest. Nagu sügistuul, mis puudelt lehti rebib, kavatseb maanteeamet algaja liikleja märgid – rohelised vahtralehed – autodelt eemaldada. Mind hakkas häirima härra Saarde sõnavõtt, mis kõlas nii:“ Ega see „vahtraleht“ autojuhti aita. Pealegi on noored autojuhid värskema kooli kätte saanud ja nad teavad liiklusreegleid vahel paremini kui teised.“ Ma tahan sellele väitele vastu vaielda. Esiteks kui värske juht sulandub üldisesse liiklusvoolu, on tema kramplikud ja ebakindlad või vastupidi meri-põlvini-sõiduvõtted suureks ohuks, seepärast on teatav märgistamine paratamatu. Teiseks, elukogemusi koolitunnid ei asenda, olgu need kui tahes ranged. Kolmandaks on vahtraleht meie liikluskultuuris juba väga pikk traditsioon ja on vale üha kultuuritumas liikluses kergekäeliselt loobuda vanast ja n-ö parim-enne-möödas asjast. Hetkel jääb vaid loota, et enne sellise tähtsa otsuse langetamist kaalutakse ja mõeldakse iga punkt ja sellega kaasnevad tagajärjed veel kord üle.

Miks ma kasutasin ennist väljendit „kultuurita liikluses“, kuigi maanteeamet väidab, et meie liikluskultuur muutub aasta aastalt kõrgtasemelisemaks? Sest minu arvates valitseb meie n-ö kõrgel tasemel liikluskultuuris üleüldine loidus ja ükskõiksus.  Näiteks eelmisel nädalal sõitsin autoga Võrru. Minu ees liikus sinine Ford. Lähenesime reguleeritud ristmikule, foorituli muutus punaseks. Mina hakkasin aeglustama, aga mida tegi Fordi juht? Ta ei suvatsenudki pidurdada, seisma jäämisest rääkimata. Mõtlesin endamisi, kas hea liikluskultuur tähendabki reguleeritud ristmikel fooritule keelava käsu eiramist?

Kesklinnas ärritas mind kõrgetel kontsadel jalakäija, kes ületas teed sealt, kust ise heaks arvas. Järeldasin, et kui iga kondimootoril liikuv inimene eirab ülekäiguradasid, siis pole ju midagi nii väga imekspandavat, et autojuhid ja jalakäijad kokku põrkavad ja keegi neist kahest tõsisemalt vigastada saab.

Rollerijuhtidest pole vist üldse mõtet rääkida. Tundub, nagu ei kehtiks neile kiirust piiravad märgid ja suunatule kohustuslik kasutamine. Tegelikult on õueala mõiste ebaselge ka meie kooli ümbruses liikuvatele noorautojuhtidele. Ja saab siis selle kõige põhjal väita, et meil valitseb kõrgetasemeline liikluskultuur?

Käisin eelmisel aastal liiklusohutuskoolitusel, kus koolitaja lausus järgmised sõnad:“ Mina istun igal hommikul autorooli, hirm südames, sest iial ei või teada, kas see meie liiklus mind õhtuks koju tagasi toob.“ Tookord mõtlesin ma, kas tõesti on asi nii hull? Nüüd, viibides meie liikluskultuuris, aga siiski kultuurita liikluses, mõistan, et nalja see koolitaja ei teinud!

Jane Saluorg

XII klass