Autor vaatab tagasi Teise maailmasõja julmustesse, Dresdeni tuletormi jubedusse, vaatab selle mõttega, et hoiatada ja silmi avada, kuigi ta ei ole kindel, kas sõdasid saab ära hoida või on nad niisama vältimatud kui jääliustikud. Autor, meenutades minevikku ja kujutledes tulevikku, küsib endalt, milline on olevik ja milline osa sellest on tema kanda. Ja ta tunneb, et tema osa on siiski võitlus sõdade vastu - nii või teisiti.
Kirjutamise stiililt on teos mõnusalt originaalne. Selline natuke nagu satiiriline või ehk irooniline. Iseenda ja ameeriklaste suhtes ning tegelikult inimeste rumaluse ja kummalisuse suhtes. Pikkides vahele häid elulisi tõdesid ning lausa aforismilikke lauseid. Autor kasutab ka palju kordusi, mis rõhutavad mingeid teatud asju ja see mõjub stiilselt.
Kummaline, aga Vonnegutiga lihtsalt ei saa teisiti, vaid peab mõned stiilinäited lisama. See tekst lihtsalt on nii mahlakas:
"Ta oli juhm inimene, kuid sensatsiooniline ahvatlus beebide tegemiseks. Mehed vaatasid talle otsa ja tahtsid teda sedamaid beebidega täita. Aga tal ei olnud veel ühtegi. Ta kasutas vältimisevahendeid."....
"Nad oskasid kahe peale üheksat keelt. Algul nad üritasid rääkida Billyga poola keeles, kuna Billy oli nii klounilikult riides ja kuna vaesed poolakad olid tahtmatult Teise maailmasõja klounid."
"Seepärast ta lausa ehmus, kui nägi millist raamatut Bily loeb. Ta ütles: "Püha Jeesus, kust te selle küll leidsite?" ja nõnda edasi, ja ta pidi ilmitingimata ka teistele müüjatele rääkima veidrikust, kes tahtis vaateakna dekoratsiooni ära osta."
Veel meeldis mulle mõte, mis kerkis raamatus esile mitu korda: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha." See sobiks päris hästi üheks elumotoks. Seda tahaks ma ausalt öelda ise ka! Motona tegelikult ju ka Vonnegut seda edastab. Huvitav, kuivõrd oluliseks ta ise seda pidas?
Naljaka ja murettekitavana mõjub raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast, kel oleks muud funktsiooni kui innustada mehi neile lapsi tegema. Nad on tundelised, pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma, tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased, kellega end samastada, olid vaid rohelised mehikesed Tralfamadore'i planeedilt. Feminist minus pidi pettuma.
Oma mitmekihilisusega, kus autor lubab lugejal vaadelda ka kirjutamise enese protsessi ja kus eksisteerivad korraga mitu reaalsust – sõja reaalsus, peategelase hilisem elu, elu teisel planeedil ja autori päriselu sinna sisse põimituna – pakub „Tapamaja“ kõigile võimalusi äratundmiseks, paralleelide vedamiseks kaasaja ja oma eluga, ning mis peamine – õppuse võtmiseks ajatutest kogemustest. Eks küsi igaüks neidsamu küsimusi iseenese kohta ja see on raamat, kust saada häid vihjeid vastuste leidmiseks.
Evelin Veinberg
11. klass
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar