Õpetajate päeval käisime lasteaias, olime lasteaiaõpetajad. Alguses oli päris hirmutav, kui astusime uksest sisse ja mudilasi nägime. Ajapikku see hirm kadus, kui leidsime ühise keele.
Mina isiklikult olin kõige väiksemas - „sõimerühmas“. Lapsed olid rohkem rahulikumad ja vaiksemad kui ülejäänud. Mina sain aega veeta 10-15 mudilasega (täpsemat arvu ei tea, kuna üle ei lugenud). Mõne aja möödudes, kui olin töösse sisse elanud, sain mõnele lapsele lausa lemmikkasvatajaks. Nad läksid päris kaklema selle pärast, kes saaks minuga koos mängida või mulle sülle istuda. Neist neljast olid kaks poisid - Rasmus ja Kert. Ma pole varem nii sõbralikke ja ühtehoidvaid poisse kohanud. Lausa ülivõrdes armas!
Päeva parim osa ootas veel ees. Läksime õue. Keset mänguväljakut oli riisutud suur lehehunnik. Lapsed vedasid sinna lehti ainult juurde ja juurde mini-mõõdus kärudega. samas mõõdus olid ka mudilaste rehad. Alles siis läks ägedaks, kui avastati, et lehetdega saab midagi enamat teha kui ainult hunnikusse vedada. Algselt lapsed hüppasid hunnikusse, mõne aja pärast hakati mind nende lehtedega loopima. See oli ikka täielik terror!. Algselt pildusid mind mõned, aga kui avastati, kui lõbus see ikka olla võib, tuli pool lasteaeda kampa. Kasvatajatel oli kindlasti päris naljakas jälgida mind jooksmas mööda mänguväljakut ringi, kontsad all, kisav lastekari järel. Eks see pakkus mulle endalegi nalja.
Kui kell hakkas lähenema meie söögivahetunnile, lastel tuju langes. Mängisime veel viimase mängu „Kes aias...“.
Sulgenud värava, vaatasin korraks tagasi Lastega veedetud päev oli paras väljakutse nii mulle kui ka minu kaaslastele. Võin tõdeda, et saan lastega hakkama igas olukorras, olgu neid palju tahes.
Evelin Veinberg XI kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar