Jõulurahu südamesse...

...ja kogu kooliperele kõikide soovide täitumist Varstuka toimetuse poolt!

Väike heategu

17. detsembri pärastlõunal käisime bussitäie lastega Võru Kodutute Loomade Varjupaigas, et viia kassidele ja koertele toitu. Loomi oli varjupaigas väga palju (kasse u 80 ja koeri 16). Kohutav mõelda, et leidub inimesi, kes hülgavad oma lemmiku. Saime käia kassitoas, kus kiisud kohe sülle ronisid ja silitatamist ootasid.

Koerte juurde üldiselt minna ei tohtinud, sest loom võib olla ettearvamatu, kui nii palju rahvast tema ümber liigub. Aga üks koerakene tahtis küll paitamist ja lubasime talle, et tuleme tagasi ning hakkame vabatahtlikena koerte ja kasside eest hoolitsema.

Kätte jõudis lahkumise hetk. Kutsad hakkasid haledalt ulguma. Meil oli neist väga kahju, kuid rõõmustasime, et saime neid kuidagi aidata. Oleme tänulikud varjupaiga töötajatele, kellel on piisavalt palju kannatust, jõudu ja tahtmist tegeleda kodutute loomadega.

Anete Siig VIII kl

Loodusfotod

Kaameraga flirtisid
Teele Tamm XI kl ja
Merilin Parv X kl

Mis on jõulud?

  Jõulud – see on sõna, millega mulle kindlasti assotseeruvad lumi, piparkoogid, mandariinid, küünlad, kingitused ja see, kuidas me väiksemana täditütardega enne jõule oma emade riidekappides sobrasime, kuna teadsime, et sinna peidedakse igal aastal kingitused, mis jõuluvana meile toob. Barbie’sid, nukke, mängutelefone ja muid asju sai siis hoolega uuritud ja puuritud ning pärast panime kingid ilusti tagasi ja jõululaupäeval pakke avades teesklesime suurt üllatust.

Jõuludele mõeldes turgatab pähe ka see, kui minu vend veel pisike poiss oli ja kuidas siis sai teda pahandustest eemale meelitada lausega „punane müts vilksatas!“, mis oli märguanne, et päkapikk on meie akna taga ja siis käitus vennake alati nagu maailma parim poiss. Suurest päkapikuvaimustusest tekkis minu vennal soov nendega isiklikult kohtuda ja ühel õhtul päkapikku luurates jäi sussi sisse šokolaadi panemisega vahele hoopis ema, tänu millele punase mütsikese hoiatus enam venda krutskeid tegemast ei peatanud.

Iga laps siiski päkapikuga kohtuda ei soovi. Mulle meenub lugu, mille rääkis üks sugulane, kelle sõber oli oma lastele meisterdanud patareide pealt liikuva päkapiku. Kui ta oli päkapiku koridori põrandale käima pannud, hakkasid hirmunud lapsed kohe röökima: „Appi, issi, päkapikk! Tapa ära!“

Lastele on jõulud aeg, mil saab ohjeldamatult kingitusi ja maiustusi, kuid mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem muutub jõulude tähendus inimeste jaoks. Enam pole nii tähtsad asjad, mida jõuludeks saad, vaid olulisema koha võtavad südamest tulevad jõulusoovid, sõprus, kokkuhoidvus ja perekond. Jõulud suudavad katta oma paksu lumevaibaga argised mured ja aitavad tuua tänapäeva kiiresse ellu pisut muinasjutulist ilu.

Anette Konksi 

Pildil on Anette nelja-aastasena

Kassi aasta

Kui kellelegi peaks tunduma, et see aasta oli raske ja midagi head ei juhtunud, siis 2011 aastal saabuv Valge Kassi aasta peaks tooma lohutust, sest jutu järgi on saabumas üks edukaim aasta.

3. veebruaril 2011 algab Hiina kalendri järgi Valge Kassi (Jänese) aasta. 2011 aasta lubab, et kõige suuremad võimalused saavad endale Tule märkide (Jäär Lõvi, Ambur) esindajad. Aga teisel poolaastal naeratab fortuuna Maa märkide (Sõnn, Neitsi, Kaljukits) esindajatele. Kahjuks Kaaludele tuleb antud aasta kõige raskem, neil tuleb loobuda oma huvidest partneri huvide pärast.

Kogu 12-aastase Hiina kalendri tsükli järgi loetakse Kassi aastat üheks edukamaks, mis toob kaasa rahu ja edu. Sel aastal tunneme me kõik suurt vajadust mugavuse ning turvalisuse järele. 2011 aasta elemendiks on – Metall. Antud element lisab oma pitseri tervele aastale. Sel aastal on võimalik väga suur egoismi väljendus, uhkus enda tegemiste ja saavutuste üle, teiste tunnetega mitte arvestamine. Seega kõiki meid ootab ees teiste vastu headuse, hoolitsuse ja austuse õppimine. Kuna Uraan liigub sel aastal Jäära päikesemärki, avab see uue ajastu enese täiendamiseks, mis puudutab ka meie ühiskonda, uusi tehnoloogiaid ja teadust. Kassi aastal arenevad kiiresti vaimsed anded, me oleme läbinägelikumad, leidlikumad, mis kindlasti aitab kaasa ka õppimisele ja töötamisele. Seega on oodata materiaalset stabiilsust.

Kassi aasta toob palju üleelamisi ilusatele inimestele, sest  aasta peremees ise on ju samuti kaunis. Seega, ärge häbenege ning külastage sagedamini ilu- ja moesalonge.

Juba aasta esimesest kuust tunnevad paljud muutuste tuuli. Kass - vabadusearmastaja, kes siiski otsib soojust. Antud aasta pole nii väga tegutsemise aasta kuivõrd rohkem mõtisklemise ning tulevikuks ettevalmistamise aasta.  Aasta, mil tasub oma tuleviku tegemistele vundament rajada.

Materiaalne olukord 2011. aastal ei muutu halvemaks, samas teisel poolaastal võib isegi paraneda. Näidake üles julgust, enesekindlust, üllust ja jõudu. Olge aktiivsed, otsustusvõimelised ning leidke igast pisiasjast, mis teid ümbritseb, hingelist rahuldust. Ärge kartke julgeid ideid välja öelda, sest just sel aastal on võimalus, et nad realiseeruvad, tuues teile kaasa tuntust.

2011 aasta kannab endas selle valge karvase lemmiklooma iseloomujoont armastada kodusoojust. Kass on väga külalislahke, seega kutsuge võimaluse piires endale tihti külla parimaid sõpru ning külastage ka neid ise. Tunnete endas püüdlust teha teistele head. Püüdke ellu viia oma kavatsusi ning mõistke, mille jaoks me siin ilmas tõeliselt eksisteerime. Kassi aasta horoskoop toob edu kõigile, kes kannatlikult ootavad edu ning liiguvad järjekindlalt ja väsimatult selle poole.

Lugedes seda horoskoopi, tundub üha rohkem, et euro tulekut ja teisi muudatusi ei tasu üldse karta. Kõik, mis ei tapa, teeb meid ju tugevamaks. Ja võib-olla ei tasukski nii väga materiaalsetele asjadele rõhuda, vaid otsida tuge oma perekonnalt.

Helen Järvpõld XI kl

Mõnusad talvemeenutused

(Meenutavad Terje, Karina ja Kristiine)

Terjele meenus see päev, kui  akna alla sadas suur hang.  Koer vaatas aknast sisse, siis kui pere sõi või kui Terje õppis. Arvatavasti koer ootas, mil Terje temaga mängima tuleb.

Karinale meenus üks talvine ja lumine päev, kui ta meisterdas õhtul lumememme, mis tuli ilus. Lumememme mütsiks tegi ta pallikestest ümbritsetud kera. Kera sisse pani ta õhtul küünla põlema. Oli valge ja kaunis.

Kristiinele meenus sõbrannaga suusatamine. Nad kuulasid muusikat ja laulsid. Ilus lumine vaade oli ja kaugelt paistis lume sädelemist. Äkki tuli auto, mida nad ei märganud. Alles siis, kui signaali kuulsid. Nad olid laulmise ja kätega vehkimisega nii ametis, et autojuht võis tüdrukutest mõelda mida iganes.

Inngery Karu X kl

Talve võlumaa

 Olen veetnud paar lumist päeva koduümbruses ringi jalutades. Kõike ilusat, mida ma silmaga nägin, jäädvustada ei jõudnud. Kuid hetked, mida kaameraga tabada suutsin, on kõige ilusamad kaadrid minu pildikogus. Jagan neid ilusaid hetki TEIEGA.

Maa kaetud on lumega,

Auto lumevaibaga.

Veekogusid katab jää,

Kord möödub see päev.

Taevas pilvitu ja selge.

Talv mõnus ja karge.

Evelin Veinberg X kl

Ettevõtluspäev „Tuulteroos“

Ettevõtluspäev „Tuulteroos“ toimus 2. dets  2010. a Varstu Kultuurikeskuses. Projekti toetasid Sotsiaalministeerium ja Euroopa Komisjon.



Üheksa projektis «Tuulteroos» osalenud noort, kelle elukohad hõlmavad piirkonda Tahevast Rõugeni, arutlesid elu üle oma kodukandis.

Mõtlesime, kas elu Eesti suhteliselt mahajäänud ääremaadel on üldse võimalik ja mida siinsed inimesed elamisvõimaluste leidmiseks peaksid tegema.

Kuna kõigepealt läksid mõtted kolkakülade probleemidele, nagu suur tööpuudus, halb ühendus, hõre asustus, pessimistlik maailmanägemine jne, siis tundus ülesanne sama keeruline nagu teadlastel, kes juurdlevad elu võimalikkuse üle Kuul või Marsil.

Töö edenedes avastasime siiski ka palju positiivset, mida meie piirkonnas leida võib. Siin on suhteliselt turvaline elukeskkond, ilus ja puutumatu loodus, palju metsi ja muid loodusvarasid (liiv, kruus, savi, turvas), sõbralikud ja abivalmis inimesed, säilinud on mitmed käsitööoskused, alles on palju muistendeid, lugusid, traditsioone ja legende, on sündmusrikas ajalugu.

Seega leidub palju selliseid ressursse, mille baasil võiks arendada ettevõtlust.

Ettevõtlus on hea selle poolest, et võimaldab ennast proovile panna ja oma oskusi arendada. Peamine on aga see, et ettevõte loob tegijale töökoha ja võib ka teistele tööd pakkuda. Kui on olemas töö ja sissetulek, on maal väga mõnus elada. 

Mõtlesime ka sellele, milliseid ettevõtteid on kohalikke traditsioone ja oskusi ära kasutades senini loodud. Meelde tulid Metsavenna Talu (metsavendlusel põhinev turism), Nopri Talumeierei (piimatooted), Taarapõllu Talu (ravimtaimed ja loodustooted), Timo Keraamika (kohalikust savist tarbeesemed ja nipsasjad). Tegutseb  päris mitmeid turismitalusid väga mitmesuguse suunitlusega (matkamine, talisport, jahiturism, kalandus, veematkad). Huvitavamad on Uhtjärve Nõiariik ja Metsamoori Perepark.

Meie arvates on ka kohalikele põllusaadustele turgu, sest rahvas hakkab järjest enam hindama kohapeal kasvatatud toitu.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi läbi raskuste, on elu ääremaal siiski võimalik. Eelkõige tänu siinsetele tublidele ja töökatele inimestele.

Tahaksime lõpetuseks teile öelda -  tulge MAALE elama!    

Madis Kõivupuu

Birgit Roop

Angelika Saar

Siiri Puul

Kadri Reiljan

Gerda Soe

Inngery Karu

Egle Veinberg

Terje Lehes

Taskuraha

Saksa kirjanik Erich Maria Remarque on öelnud:“ Kõik, mida rahaga joonde saab ajada, on odavalt saadud.“  Sellisest ütlusest võiks  järeldada, et kuigi suur pangaarve paneb nii mõnedki meist tundma ennast kui maailmavalitsejaid, pole see tunne siiski võrreldav õige maailmavalitseja tundega, mis on välja teenitud  raske tööga. Tänases ühiskonnas on rahal suur tähtsus. Raha populaarsus kasvab  ka laste seas - taskuraha näol. 

Taskuraha on laste ja lastevanemate seas laialt levinud „trend“, mida  tõestavad läbiviidud uuringud. Umbes 90% alla 18-aastased lapsed omavad isiklikku taskuraha. Kuid siiski tuleb  tõdeda, et 10% ühiskonnast taskurahaga seotud pole. Ka mina kuulun nende väheste hulka, kellel pole mingiks  perioodiks määratud kindla summaga pocket money. Nii mina kui minu vanemad arvame, et ei ole vaja anda taskuraha, kui  laps seda tühiste asjade (pulgakommide ja muu nänn) peale raiskab. Meil on peres levinud  teistsugune rahajagamissüsteem. Nimelt, kui midagi on vaja  osta (riided, tehnika, koolitarbed, ..), siis ma kas küsin eseme ostmiseks raha või lähen koos vanematega poodi ja nemad maksavad kauba eest. Ma ei saa öelda, et taskuraha puudumise tõttu millestki ilma olen jäänud. Kõike, mida vaja, on mulle ka võimaldatud.

Kui suur on sõprade taskuraha ja mida nad selle eest ostavad?

Viisin läbi väikese küsitluse. Tulemuste põhjal saan jaotada oma sõbrad kahte gruppi.

I grupp- sõbrad, kellel kindlat taskuraha pole.  Nemad saavad raha küsimise või heade hinnete puhul. Üldjuhul jääb saadav rahasumma 100-300 krooni vahele ning midagi erilist selle eest ei osteta, peamiselt ikka toitu, kinopileteid, harva ka riideid. Üks tuttav ütles, et esmaspäeval ostab 100 krooni eest kohukesi, teistel päevadel ei kuluta üldse.

II grupp - need, kellel on kindel summa raha kindlaks perioodiks. Taskuraha jääb 200-1000 krooni vahele. Enamasti kulub see riiete, bussipiletite, toidu, hügeenitarvete, erinevate teenuste (nt juuksur) ja ka bensiini peale.  

Ma usun, et vanuse lisandumisel muutub inimeste arusaam rahast, selle väärtusest ja vajalikkusest. Võin öelda, et taskuraha pole minu jaoks kunagi olulisel kohal olnud ja seepärast on väga raske rääkida oma unistuste kulurahast. Kui natuke mõelda, siis eks ma oma unistuste taskuraha suuruseks määraksin 500 krooni. Kindlasti on mõnede jaoks see summa väga suur, mõnede jaoks keskmine ja mõnede jaoks imeväike, aga minu jaoks  paras. Miks? Kui mul raha on, siis  tihtipeale hakkan seda kulutama tühistele asjadele, mida ma tegelikult tol hetkel ei vaja. Näiteks lähen second-hand-poodi ja ostan sealt mitu ilusat kleiti või näen ilusat värvi küünelakki ja tahan hoopis seda. Kuna ma pooldan käi-rahaga-targasti-ümber-suunda, siis 500 krooni on just selline summa, mida kulutades tuleb hoolikalt  mõelda, kas mul on ikka ostmiseks mõeldud kaupa vaja või mitte.

Arvan, et igat asja ostes/tehes saab säästa kas aega või raha. Loomulikult  saab ka taskuraha säästa, seda oma äranägemise ja võimaluse järgi. Näiteks võib endale valmis mõelda kindla summa, mida igast „palgapäevast“ kõrvale  panna. Ka igapäevase poetiiru vahelejätmisega säästetakse juba palju, sest summa, mis kuluks ebavajaliku limonaadi või tahvli šokolaadi peale, jääks ju alles. Samuti võib endale valmistada 3- liitrisest purgist dekoreeritud „hoiupõrsa“ ja mõelda välja võistlus oma venna või õega - kes esimesena raha säästmisest purgi täis saab, on võitnud ja preemiaks on kaotaja säästudest poole summa lisandumine oma kogutud rahale.

Taskuraha on lapse isiklik raha. Isiklik raha tähendab seda, et see, kuhu raha investeeritakse, on indiviidi enda asi. Mind ajavad närvi lapsevanemad, kes ema-isa rollis olles üritavad kuidagimoodi suunata või juhtida lapse rahakulutust. See on vale, sest mis mõttega taskuraha anda, kui ei saa osta, mida hing ihaldab?

Ma usun, et taskuraha annab lapsele võimaluse  harjutada iseseisvust. Laps saab proovida majandada nii, et teatud summaga vastaval perioodil välja tulla. Samuti õpib laps raha hoidma, saab seda koguda ja mõistab, et raha ei kasva puu otsas ega teki iseenesest. Loomulikult on väga tähtis jääda kindlaks taskuraha summas. Kui on mõeldud päevas 20 krooni kulurahaks, siis see tähendab, et päeva peale ongi 20 krooni, mitte nii, et raiskan selle ühe tunniga ära, helistan vanematele ja need annavad mulle uuesti 20 krooni.

Loomulikult paneb raha paljud  „rattad“ käima, kuid samas on väga oluline meeles pidada, et raha tuleb osata õigesti ja hästi kasutada, sest muidu võib jääda „raharataste“ alla.  

Jane Saluorg XI kl

  

Ettevõtluspäev "Tuulteroos"

2. dets toimub Varstu Kultuurikeskuses  ettevõtluspäev „Tuulteroos“.
Kohal on Kanepi, Valga, Mõniste ja Varstu õpilasfirmad. Impro- ja foorumteatri töötubades osaleb 50 noort.  Huvilisi, kes üritusest osa võtab, on samuti 50.

Sotsiaalse kaasatuse edendamiseks ja vastutuse süvendamiseks leidsime, et noored võiksid  ise luua oma noortefirma ja pakkuda teenustöid ürituse õnnestumiseks. Näiteks üks firma on koostanud kiidukirjad, teine firma tegi preemiateks vanadest tsiklimootori juppidest originaalauhinnad, kolmas valmistas origamisid - ürituse sümbolid, neljas vastutab ürituse konferansjeeteenuse eest

Diskuteerime vaesuse ja tõrjutuse, vastutuse ja õiguste teemade üle. Oleme arutanud omavahel, et tavaliselt on vaeste inimeste probleemiks üldjuhul ellusuhtumine: inimene seisab iseenda varjus ja mõtleb, miks siin nii pime on.  Probleem, millele otsime lahendusi, on: kuidas tulla iseenda varjust välja ja  elada täisväärtuslikku elu?

Meie arvates annab selline projekt võimaluse jagada vastutust, kuuluda täieõiguslikult ühiskonda ning edendada juurdepääsu sotsiaalsetele, majanduslikele ja kultuurilistele väärtustele.

Projekti "Tuulteroos" toetab Sotsiaalministeerium,  üritus korraldatakse "2010 - vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta" raames.

Eestlased ja lätlased

Mida teate teie latgalitest, nende  ajaloost või Igaunjast? Ma võin kihla vedada, et peale saldejumsi, kuuevarbalisuse ja meie  lõunanaabrite staatuse eriti rohkem Lätiga seoses teil ei meenugi. On mul õigus?

Mina olin ka paar nädalat tagasi üks nendest, kes lätlastest peale eelnimetatu palju rohkem rääkida ei osanud, seda hetkeni, mil raamatukogust laenutasin raamatu „Läti lood“, mille autoriks on  Ulvi Mustmaa.

Kui ma raamatu esimest korda kätte võtsin ja seda lehitsesin, mõtlesin, et eks see ole jälle igav ja tuim faktiderohke kirjutis, mida otsast lõpuni läbi lugeda on lausa piin. Minu õnneks esmamulje  tõele ei vastanud, sest kuigi aastaarve ja fakte oli nii, et tapab, kujunes raamatu lugemine siiski suureks rõõmuks.

Ulvi Mustmaa on olnud 15 aastat giid-reisisaatja ja peale selle veel endine Parksepa Keskkooli saksa keele õpetaja. Ühel päeval tuli tal idee jagada oma kogemusi, emotsioone  ja teadmisi Lätimaast ka lugejatega. Nii sündiski väga lustlik, meeldejääva sõnakasutuse, lahedate väljendite, võrdluste ja ütlustega „suurteos“.  Ta ise on raamatus öelnud, et  nagu kaksikutel on ühel päeval sünnipäev ja igal aastal saavad nad täpselt sama vanaks, nii on ka  eestlased ja lätlased  kui erisoolised kaksikud täiesti ühte nägu, tegu ja ühevanused, kuid siiski mõne erinevusega. Kirjutades  lätlaste ajaloost, kultuurist, spordist, geograafiast, söögitraditsioonidest ja millest kõigest veel, toobki ta välja erinevusi ja sarnasusi, mille tõttu ei saa meid lätlastega võtta kui samasoolisi kaksikuid.

Mõned näited

Eestlased ütlevad Mulgimaa, lätlased ütlevad Lollidemaa, sest rahvasuu väidab, et Mulgimaa olla oma nime saanud läti linnakaupmeeste järgi, kes varasematel aegadel usinasti Riia vahet voorisid. „Mulkis“ on läti keeles loll või rumal. Niisiis on Lollidemaa täieõiguslik Eesti osariik!

Neeme Järvi ja Eri Klas on läti keeles Marisse Janson. Toomas Hendrik Ilves on läti keeles Valdis Zatlers. /.../ Nii nagu ka Läänemeri on lätlastele hoopiski Dzintarjura (merevaigumeri). /.../ Ja kui Võrust voolaks jõgi Haapsallu, siis lätlaste mõistes oleks selle jõe nimi Daugava. Võru oleks siis Daugavpils ja Haapsalu Riia.

Kui lätlased võtaksid kätte ja lõpuks ometi eesti keele ära õpiksid, oleksid eestlaste iibeprobleemid tükiks ajaks lahendatud. /.../  Eestis elab 2007. aasta andmete järgi 1,3 miljonit inimest, Lätis 2,3 miljonit. Kui lätlased eesti keele ära õpiksid, võiksime eestlaste rahvaarvuks kirjutada napilt kolm miljonit - seda pole ju palju tahetud!

Kõik eestlased teavad, et kui kahvel või lusikas maha kukub, on oodata naissoost külalist, kui nuga, siis meest. Lätlased teavad seda ka. Aga eestlased ei tea, et kui söögilaua ääres nurgakoht valida, siis pole järgmised seitse aastat mehele- või naiselesaamist loota.

On üks maagiline lätikeelne sõna, mida kõik eestlased une pealt teavad - saldejums. Jäätis. Eestlaste meelest võiks Läti riigi nimi vabalt olla Saldejums Respublika.

Kui peale lugemist avastasite, et tegelikult teadsite te juba kõiki neid asju ja oskate lätlastega seostada ka krokodill Dundeed, spioonikaamerat ja kollaseid sireleid, siis lugege midagi asjalikumat. Kui midagi tuttavat neis lõikudes teie jaoks siiski polnud, peate kohe kiiresti raamatukokku kihutama ja endale raamatu laenutama. Kas või austusest eestlaste lemmikjoodiku Kristjan Lible vastu, kes pool-eestlane, pool-lätlane oli.  Labu lasījumā!:)

Jane Saluorg XI kl

Fotokonkurss "Seened"


Me kolmekesi tuleme...
Merilin Parv

X kl                  








Seenekesed üheskoos
Marin Loorits

X kl



                                       
Seeneke

Keethe Komp

XII kl 

Kõikide laste isadepäev

Isadepäev on perepüha, kus lapsed avaldavad tänu oma isadele ja vanaisadele ja näitavad, kui palju nad neist tegelikult hoolivad!

Varstu Kultuurimajas leidis 11. novembril aset isadepäeva kontsert. See oli väga meeldejääv, kuna isadepäeva tähistatakse Varstu Keskkoolis harva või siis mitte üldse. Väga meeldis direktori viimane lause:
„Üritame teha kõik, et sellest saaks traditsioon!“

Laval astusid üles lasteaia Sipelgas mudilased, Jane Saluorg, Varstu Keskkooli näitering ning ansambel Hauka Vägevad.

Nii armas oli laval vaadata väikseid lasteaialapsi, kes näitasid, et hoolivad tõesti väga oma isadest, lehvitades saalis olevale isale või hõigates „issssi!“. See tõi mulle pisara silmanurka. Mulle meenusid hetked, kui olin ise nii väike ja esinesin oma isale!

Väga ilusa punkti pani kontserdile ansambel Hauka Vägevad.

NB! Parim kink, mida võid oma isale anda isadepäeval, on kallistus: üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle kunagi tagastad.

Evelin Veinberg X kl

Kräsupea

Iga naine ja tüdruk tunneb ennast hästi, kui tal on kaunid ja elujõulised juuksed. Ilus soeng tõstab enesekindlust ja paneb ennast hästi tundma. Kuid mida teha siis, kui juuksed pole kaugeltki sellised, nagu tahaksime?

Lehitsedes ajakirju ning vaadates televiisorit, jäävad meile kõigile kindlasti silma Hollywoodi mustanahaliste staaride kaunid ja pikad kiharad. Pildilt pole aga näha tõde, mis end nende juuksesalkude taga peidab.

Viimastel aegadel on tänu Chris Rock’i dokumentaalfilmile „Good hair“ avalikkuse ette tulnud afroameeriklaste väike saladus: nimelt pole nende siledad ja läikivad juuksed sõna otseses mõttes päris. Aafrika päritolu naiste ja meeste naturaalsed juuksed on väga kohevad ja krussis. Enamik neist kannab juuskejuurtest alates pikendusi, mis pärinevad India naistelt, kes oma juuksed usu nimel ohverdavad, teadmata, et nende patside eest mujal maailmas kõrget hinda makstakse. Teine võimalus on oma juuste säilitamine, kuid juuksuri juures väga mürgiste kemikaalidega sirgendamine mõju organismile kohe kindlasti negatiivselt. Mõlemal juhul ei tohi mustanahaliste naiste juukseid puudutada. Nad veedavad juuksuritoolis terve päeva ning maksavad hingehinda, et saavutada endale soeng, mis oleks sile ja sirge nagu valgetel inimestel.

Inimesed on läinud oma võimalikult täiusliku välimuse tagaajamisega liiga kaugele. Juba noorest east arvavad väikesed tüdrukud, et ka nemad peavad oma juukseid sirgendama või pikendused muretsema, sest nii ju teevad nende ema, vanaema ja ema sõbranna, sõbranna ema ja kõik teised tumeda nahatooniga naised. Saates „Tyra show“ oli juttu naisest, keda tema ema häbenes ja isegi ära põlgas, kuna tütar oli ära lõiganud pikendused ja lasi kasvada oma loomulikel krussis juustel.

Usun, et paljude mustanahaliste tüdrukute naturaalse soengu puudumise põhjuseks võib olla hirm saada äratõugatuks teistest rassidest inimeste poolt. Arvan, et need naised, kes julgevad särada juuste, kehakaalu, silmade ja millega iganes, mis neile sündides määratud on, torkavad silma elurõõmsusega, mis kõik nõrgemad küljed peidab,  muudab nad õnnelikuks ja teeb rõõmsaks kõik teised, kellega nad suhtlevad.

Ilusad juuksed ei pea tingimata just olema sirged ja siledad. Ilusad juuksed on terved, tugevad ja loomulikud. Kõigel on oma põhjus. Mina arvan, et mustanahaliste juuksed on kohevad ja lokkis just selleks, et need ei varjaks näole langedes ära ainult tumeda nahaga inimestele omaseid ilusaid näojooni.

Kuulsustest on ülejäänud maailmale eeskujuks olemiseks ja enda elu kergemaks muutmiseks võltsjuustega hüvasti jätnud näiteks Tyra Banks (vasakul) ja Solange Knowles (paremal). Võib loota, et staaride soengute loomulikumaks muutumine toob kaasa üha rohkemate inimeste pikenduste alt väljatulemise.

Kõik ihkame endale seda, mida meil pole ning ei märka sageli, et meil on midagi erilist ja kaunist, mida teistel pole.

Anette Konksi XI kl

Loodus on karm

Looduses on üks kuldne reegel: see, kes tugevam, jääb ellu.

Suvel, aasta tagasi, kasvatasin üles linnu, kes oli tormiga pesast välja kukkunud. Alguses oli küll raskusi linnu toitmisega, aga ajapikku ta harjus sellega. Kahe nädala möödudes otsustasin ma linnu välja viia. Pöörasin korraks pilgu kõrvale ja selle hetkega oli ta juba kadunud. Ma otsisin küll, aga kuna ma lindu ei leidnud, pidin otsingud lõpetama

.           

Sellel suvel  leidis mu sugulane maja juurest kolm metsjänesepoega, kelle ema oli hüljanud. Kuna mul oli loomalastega kogemusi, otsustas ta jänkupojad mulle tuua. Järgmisel päeval leidis ta veel kaks jänesepoega, kes olid eelnevatest natuke suuremad. Nende eest hoolitsemine ei olnud küll kerge, aga pakkus mulle väga suurt väljakutset. Igal hommikul, lõunal ja õhtul toitsin ma neid süstlast kitsepiimaga. Jänesed harjusid minuga päris kiiresti ja nii mõnigi kord limpsasid nad oma piimase keelega üle mu käe. Aga kuna metsalooma kodu on ikkagi metsas, kus ta saab vabalt joosta ja rohelist süüa, pidin südame kõvaks tegema ja loomakesed kaugele metsa viima. See oli minu jaoks kõige raskem hetk, sest oli selline tunne, nagu sa viskaksid omaenese lapse  kodunt välja.

Igatsen praegugi neid jäneseid taga ja kui näen vahest hommikul bussijaamas kolme jänest, mõtlen, et need ongi minu jänesed, kes seal kepsutavad!

Terje Lehes X kl                                                          

Üks naerusuine õhtu

22.oktoobril seadsin oma sammud Varstu Kultuurikeskuse poole, endal seljas naljakad riided nagu „Ühikarottide” Neemel. Teate küll, ruuduline värviline särk ja pükste peal lillad traksid. Nimelt kell 18.00 algas õpilasomavalitsuse poolt korraldatud lustlik üritus „Alias“. Ürituse eeskujuks oli võetud Kanal 2 näidatav saade „Sõnasõda“. Võistlusel osalesid Varstu Keskkooli gümnaasiumiklassid ja 9. klass. Külalisvõistlejateks olid Mõniste ja Antsla kooli meeskond.

Miks olin riietunud Neeme moodi? Sellepärast, et võtsin sellest üritusest osa 11. klassi Nohikute meeskonnas. Minu meeskonnakaaslasteks olid samuti stiilsed nohikud Juhan ja Jane.

Ennast väljendada tuli neljal erineval viisil: sõnu kasutades, pantomiimi esitades, joonistades või siis mõnel ekstreemsel moel, mis andis tavapärase1 punkti asemel 2 punkti. Oma seletamisviisi pidi valima laualt loosiga. Tasub ära mainida, et kõige populaarsemaks ja enamvalitumaks osutus sellel õhtul lihtsalt sõnadega seletamine. Samas oli see aga väga raske ülesanne, sest oma keha ei tohtinud liigutada. Ja ürita sa siis olla liikumatult, kui võistlushoog paneb sind igatpidi kätega vehklema.

Võistlus kulges üllatavalt kiiresti. Mäng mängu järel läks võistlus aina pingelisemaks. Enne kui hoo sisse said, oli võistlus juba lõppemas.

Säravaid mõtteid Aliaselt

„Need asjad, mis seal klassis undavad kogu aeg.“ – „Õpetajad!“

„Roheliste pükstega mees.“ – „Strippar!“

Ka sõna „vesivoodi“ seletamine pantomiimiga muutus raskeks. Pakkusime Jane seletamise peale küll purju jäämist kui ka merel ulpimist.

Marini sõnast „spioon“ ei saanud ka tiimikaaslased kuidagi aru, kuigi rahva jaoks tundus see väga ilmne. Küll ta piilus posti tagant, tegi kätega kõikvõimalikke liigutusi, aga meeskond oli nõutu.

Sõna „kuum“ asemel on ka võimalik seletada hoopis sõna „kumm“. Sellist oskust näitas Antslast pärit neiu.

Selle õhtu tšempioniteks tulid Markod ehk 10.klass. Palju õnne siis neile!

Ja kuidas läks minu tiimil? Saavutasime teise koha ja samas saime ka auhinna kui kõige STIILSEMAD. Märkimisväärse kolmanda koha sai Antsla Gümnaasiumi võistkond.

Kõige suuremad tänud tuleb siis osutada õpilasomavalitsusele, kes kulutas oma aega ja jõudu taolise ürituse korraldamiseks ja loodame, et peagi on tulemas uus ja huvitav ettevõtmine.

Helen Järvpõld XI kl

Mihkel Raud - Musta pori näkku

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.

Mihkel Raud on ligi 30 aastat mänginud erinevates Eesti bändides. Tema uus raamat “Musta pori näkku” on aus, brutaalne, naljakas, ropp, traagiline, lõbus ja dramaatiline rokibiograafia, mille lehekülgi täidavad Eesti popajaloo legendid ja müüdid. Siin on tõestisündinud lood ning uskumatud kuulujutud. Samas on see raamat ka ühe nooruki raske eneseleidmise tee läbi armutute pummelungide, paljaste naiste kiretute kallistuste ja piinavate deliiriumitega. Mis mind aga sügavalt liigutas ja mis aitas tõenäoliselt ka Mihklil oma elupõletamist lõpetada, oli armastus ja austus oma ema vastu.

Mihkel on äärmiselt terav ja aus mälestuste kirjutamisel ning eriti teeb ta maha iseennast. Samas hoiab ta aga väga oma lähedasi.

Raamat liigub läbi noore Raua elu, alustades lapsepõlve siilisõitudest isaga, lõpetades viimse ilmutusega Peetruselt, mis temast päevapealt karsklase teeb. Sinna vahele jäävad väga värvikad momendid elumere lainetes suplemisest ning vahel ka neisse uppumisest, palju musta huumoriga vürtsitatud teravaid momente rockimaailma telgitagustest, hulganisti teadmisi muusikute era- ja hingeelust ning nende joomisharjumustest.

Sisse on põimitud lugusid kirjanike majast, kus ta elas. Kuidas Juhan Viiding mööda tuletõrjeredelit Jaan Krossi akna taha oli roninud ning rahvakirjaniku poolsurnuks ehmatanud, Ellen Niidu vana valge uunikumi pidevast putitamisest ja neli korrust allpool elavast Mihkel Mutist, kes teda halbadel hommikutel ikka poolese viinaga kostitas.

Mis mind eriliselt üllatama pani, oli see, et Mihkel Raud oma raamatus kirjutab sellisest ilusast ja väiksest kohast, nagu selleks on Varstu.

Katkendid raamatust:

„Mõne tunni pärast kimas Singer Vingeri tuuribuss lühikese kontsertreisi viimase sihtpunkti suunas. Varstu asub Tallinnast sama kaugel kui Riia, kuigi kuulus toona täisväärtusliku Eesti asulana Võru rajooni. Siin on väike ja tegus kultuurimaja, mille juhataja oli sümpaatne noor mees, kelle ülevoolav familiaarsus ning hüperaktiivne eneseväljendamine võisid siiakanti sattunud inimeses tekitada mulje, justkui kannataks kohaliku kultuurielu korraldaja vaimse taandarengu käes. Aga küüniline linnainimene pidas lollikeseks igaüht, kes külalisi midagi vastu tahtmata ennastunustavalt võõrustas.

Varstu kultuurimaja hubastesse kontoriruumidesse sisenedes juhatas entusiastist pakatav peremees meid bändile eraldatud ruumi, mille piklik laud oli lookas viina, keedetud kartulite ja valkja jahusousti all. Kohalikud kokad polnud millegagi koonerdanud. Kaste oli ausalt tummine ning viin korralikult külm. Kultuurimaja juhataja reguleerivate käemärguannete saatel viisid lapseohtu näitsikud tühjakstõstetud soustikausid minema ja tõid need uue laadungig paari hetke pärast tagasi. Me lahmisime armastava südamega vaaritatud toidukraami vaikides sisse ja tühjendasime lauale tassitud viinad kiireima mõeldava tempoga, et uutele ruumi teha. Mängu alguseni oli paar tundi aega ning kuidagi tuli need ju sisustada.“

„Peagi tuleb päev, mil ma Varstus igasuguse ajataju kaotamist nostalgiliselt meenutan. Peagi saan ma aru, kui lapsik ja süütu oli see õhtu puberteedieelikust tüdrukule Läti NSV külje all kitarri mängides. Peagi.“

Raamat on tegelikult väga tõsine, naljast kaugel, ent Mihkel Raud hoiab meeleolu üleval oma vaimukate kirjelduste ja keelekasutusega. Kui Mihklilt on tihtipeale küsitud, kas ta suure kirjaniku pojana ka ise mõne raamatu kirjutada kavatseb, on ta sellele nüüd võimsa vastuse andnud.

Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

Evelin Veinberg X kl

Rääkimata lugu

Olen vaadanud telesarja "Rääkimata lugu", mis on kolmapäeviti Kanal2 kell 20:55. Hetkel meenus lugu naisest, kes elas oma üheksa lapsega aastaid abikaasa terrori all. Seda lugu oli kurb vaadata, kuna see, mida ema ja lapsed läbi pidid elama, ei mahu hinge. Lapsed ei saanud mängida, lugeda ega sõpradega läbi käia, nad ei tohtinud osa võtta  kooliüritustest. Naine sai mehe tegelikku vihatunda juba esimest last kandes. Kui sünnituseni oli jäänud paar kuud, andis mees talle lihtsalt peksa. Mees oli kodus ainuvalitseja, kes ütles, mida tohib ja mida mitte. Lapsed olid oma kodus luku taga, kuna hoovi ümbritses kõrge tara ja varav käis lukku. Poisid eraldati emast ja õest ning pidid igal hetkel ainult tööd tegema. Ema suutis tegutsema asuda alles siis, kui üks poistest enesetappu üritas. 

Naine-lapsed pääsesid sellest olukorrast, kuid millise haava elu nende hinge jättis, võib ainult oletada. 

Inngery Karu X kl

Värvide mäng

Värvid hoiavad meie elu rõõmsamana ja elavana.

Mis värvi on armastus?

Sandra: Vikerkaarevärvi, sest minu jaoks on armastus hästi kirju.

Inngery: Punast, sest mulle meenus kohe südame motiiv.

Riivo: Tulimusta, sest mind ei huvita veel see.

Angela: Roosat ...

Thomas: Sinist ja punast, sest punane veri, sinine taevas...

Teele: Lillat, sest armastus sisaldab erinevaid värve.

Mis värvi on liblikas?

Sandra: Vikerkaarevärvi.

Inngery: Rohelist, kuna vaatasin aknast välja ja nägin puude latvu, mis olid rohelised.

Riivo: Kollast, sest ta on sündinud sellisena. Saage aru!

Angela: Kollast, sest ta tähendab soojust ja päikest.

Thomas: Kollast, sest need on lemmikliblikad.

Teele: Erkroosat, sest liblikaid on hästi näha.

Mis värvi on vihm?

Sandra: Halli, sest ta on vihm.

Inngery: Helesinist, sest pilk jäi pidama Evelini sallile, mis on samuti helesinine.

Riivo: Sinist, sest pilved on sinised.

Angela: Läbipaistvat.

Thomas: Halil ja rohelist, sest hall on udu ja roheline on muru.

Teele: Halli, sest vihm on tagasihoidlik.

Mis värvi on valu?

Sandra: Lillat, kuna sellega tulevad meelde lillad sinikad..

Inngery: Halli, sest hall on väga üksildane värv..

Riivo: Punast, sest veri hakkab jooksma.

Angela: Musta, sest see on minu jaoks sünge.

Thomas: hmm ... valget, iga haiglatuba on valge. Ja kõik haiglatega seonduv on valge.

Teele: Kollast, sest valu on hästi tunda ja paistab kaugele.

Mis värvi on viha?

Sandra: Punakas-musta.

Inngery: Erkpunast, sest olen näinud vihaseid inimesi, kes lähevad vihastena näost punaseks.

Riivo: Halli, sest ... hinnad on odavad J

Angela: Punast - sellega meenub kohe veri.

Thomas: Mis värvi ta on ??

Teele: Musta, kuna ta on halb ja hoiab tagaplaanile.

Mis värvi on hing?

Sandra: Valget ja rohelist - puhas ja rahustav.

Inngery: Valget, sest see on hästi rahustav värv.

Riivo: Valget, sest kummitused on valged.

Angela: Valget, sest hing on puhas ja valge on puhtuse sümbol.

Thomas: Hing on kui päikesevalgus, mis põleb ahjus.

Teele: Valget, sest hing on puhas.

Egle Veinberg X kl

3D film-meie tulevik

Filmitehnika on filmimisel kasutatav tehnika. Filmimisel on vajalik nähtava talletamine andmekandjale, mida tehakse kaameraga. Tavaliselt võetakse professionaalse mängufilmi tegemisel heli eraldi andmekandjale ja selle eest vastutab helirežisöör. Filmimisel kasutatakse spetsiaalseid valgusteid filmitava objekti, tausta jne valgustamiseks. Veel on profesionaalse mängufilmi juures väga palju eritehnikat vastavalt vajadusele. Sageli ehitatakse kallimate filmide jaoks näiteks eriefektide tehnika lausa eritellimusel.

  

Eesti vennad Kaur ja Kaspar Kallas on välja töötanud  Tallinnas tõenäoliselt esimene 3D-filmi kaamera maailmas. Koostöös kaamera tootja Silicon Imaging`iga võimaldab vendade 3-kg seade salvestada ja mängida 3D pilti.  Kaur Kallase sõnul üritatakse purustada levinud müüti, et 3D-filmimine on keeruline ja nõuab järelkäru täis tehnikat, vähemalt kolme tehnikut ning stseeni ülesseadmisele kulub vähemalt pool päeva.

Õigupoolest polegi 3D-kaamera puhul tegemist traditsioonilises mõttes kaameraga, vaid modulaarse süsteemiga, mis koosneb kahest kaamerapeast ja salvestist. Komplekt on mobiilne, kaalub ilma objektiivideta kõigest neli kilogrammi ning salvestatud pilti saab võtteplatsil kohe vaadata.

Seni läks 3D-pildi tootmiseks vaja kahte eraldi kaamerat ja eriseadet, mis kaameratest väljuvast pildist 3D-pildi kokku pani. Lisaks pidid kaamerad olema omavahel sünkroniseeritud, et kaadri ajastus oleks täpselt sama. See kõik oli aga üsna keeruline ning evis suurt ohtu anda ebakvaliteetset 3D-efekti. Samuti polnud selline lahendus mobiilne ega tasku­kohane.

Uus kaamera on mõeldud mängu- ja dokumentaalfilmide ning reklaamiklippide tootjatele ning kõigile filmikunsti edasiarendajatele. “Hetkel pole meil kahjuks plaanis kaamerat Eestisse enne kindlat projekti tagasi tuua, sest siin puudub maksejõuline turg sellise süsteemi järele, pigem panustame praegu kogu oma tähelepanu Poola turule,” ütleb Kaur Kallas.

Madis Kõivupuu X kl