„Seebikarp“
Projekti käigus valmistasime „seebikarbi“, mis kujutab endast vabahoo-autot. Meie omal on ikka neli ratast, millest kaks esimest keeravad. Algul võtsime vana IŽ- i külgvankri, millele keevitasime vana äraroostetanud põhja asemele kanttorust tugeva raami ja uue põhja. Seejärel sai tehtut sillad. Tagumine oli lihtne teha, esimese sillaga läks juba raskemaks, kuna sinna pidi tegema keeramise mehanisimi, mille osaliselt saime Golf II juppidest kokku panna. Kõige suuremad probleemid olid ratastega. Esiteks ei olnud sobivaid laagreid - meie sildade võllid olid saanud mingit imemõõtu, millele laagreid saada oli väga raske. Kui olime leidnud laagrid, mis sobisid võllide otsa, siis tuli järgmine probleem: need ei mahtunud võrri rataste sisse, pidime neid rataste sees olevaid auke suuremaks freesima. Kui see tehtud, panime rattad alla ja tegime proovisõitu. Aga siis tuli välja, et freesitud osa oli jäänud liiga nõrgaks, ning need purunesid. Kõige paremini mu meelest õnnestus soap-box`i juures esisild. Eks see oli keerukas teha. Aga ma leian, et saime selle tööga päris hästi hakkama. Nii et see oli üks töödest, millega ma võin eriti rahul olla.
![]()
![]()
![]()
![]()
![]()
Meeskonnas, soap-box`i tegijate hulgas, mingeid suuri probleeme õnneks esile ei tulnud, väikesed vaidlused olid, aga vaidluste tulemusena jõudsime alati parima tulemuseni.
Ma leian, et projekti „Vabajooks“ käigus õppisime palju kasulikke asju. Minu lemmiktegevuseks sai keevitamine. Mulle kohe meeldib voolutugevust timmida erinevate metallide puhul, ja vaadata, kuidas need kaks metalli omavahel kokku sulavad. Usun, et ka edaspidi on mul õpitud oskustest palju kasu.
Janis Alliksoo
Vabajooksu-masina ehitamisest
Meie tuumikgrupp koosneb umbes kümnest noormehest, kellel igaühel on tehnikapisik sees.
Projekt „Vabajooks“ (seda projekti toetas Euroopa Noored Eesti büroo) ja projekt „Soap-box“ (seda projekti toetas PRIA) oli meile kõigile hea õppetund. Projekti raames õppisime keevitama, lihvima, lõikama. Õppisime tehniliselt mõtlema, ja muud sada tarkust saime juurde. Näiteks mul on nüüd tulevikus palju kergem metallitöödega tegeleda. Mind paneb hämmastama, et isekeskis pusides võib õppida päris kiiresti keevitamise selgeks. Meie kasutusse anti väga kallis keevitamisaparaat - TIG keevitus. Paljud meist polnud varem keevitanud, ja nüüd kohe saime sellise vinge aparaadiga keevitamise selgeks õppida. Kuidas siis see protsess kulges? Õppisime seda, et keevitatav pind peab alati olema puhas, s. t värvist eemaldatud ja puhastatud, et tulemus oleks hea. Loomulikult läks algul palju tegemisi aia taha, aga vigadest me õppisime. Lõpuks suutsime juba päris hästi tehniliselt mõelda, nii et midagi erilist enam untsu ei keeranud.
Oma oskusi katsetasime soap-box`i ehituse peal. Muidugi olime sellest masinast varem kuulnud, aga nüüd teame kindlalt, et soap box on kindlasti ilma mootorita, enamasti nelja-ratalline raskusjõu mõjul liikuv sõiduk. Põhimõtteliselt lastakse masinal mäest alla veereda. Meie ülesanne oli kasutada võimalikut palju sellist materjali, mis seisab niisama kuskil kuuri nurgas – ehk siis poodidesse me šoppama ei läinud.
Projektiõppe käigus käisime ära Tartus AS RESPO haagise tehases. Seal saime näha, kuidas plekki töödeldakse. Muidugi huvitus RESPO juhtkond ka meie tegemistest, ja saime endale sponsori. Nad toetasid meid plekiga. Nad andsid meile kahe erineva läbimõõduga plekki, mida saime vastavalt otstarbele ära kasutada. Kindlasti pidime nii ehitama, et masin väga nõrk ei saaks. Vanarauahunnikuga pole ka just kõige parem mäest alla lasta. Raami ehitasime vanadest kanttorudest, mis seisid niisama. Meie meelest on see väga hea toru ja sellepärast arvame, et raam püsib ilusasti koos. Ainuke tõsine probleem, mis on algusest peale meile peavalu tekitanud, on rattad ja vastupidavad laagrid. Sest… Soap box`iga läbitakse ka kurve ja tehakse hüppeid. Saime testisõiduks vanad võrri- ja kärurattad alla. Katsetasime. Liigse külglibisemise tõttu läks laagripesa katki. Nii et sellepärast oli see meie jaoks kõige suurem probleem. Praeguseks on meie soap box`il uued rattad all, aga me ei tea, kui kaua need vastu peavad. Esialgse hinnangu puhul peaksid pidama küll. Roolissüsteem sai meie arvates väga nutikas. Nimelt seisis mul kodus vana Wolkswagen Golf II, millelt ma roolisüsteemi ära võtsin. Ja panime selle koos soap box`i peale. Väga vaevaline oli, kuna auto laius on umbes 2,5 meetrit, aga meil on umbes alla pooleteisemeetrine masin. Ent hakkame saime. Siis mulle meenub, et kõige raskem oli õhukest plekki keevitada, kuna see kippus liigse kuumuse pärast kõveraks minema ja kohati ära sulama. Sellepärast me osa plekki neetisime kinni.
Me käisime ka Tallinnas Tehnikamessil. Seal nägime üliõpilaste vormelit. Seal oli väga hea stearing-system lahendus, aga selle rakendamisega oleksime arvatavasti siiamaani tegelenud, sest selliseid oskusi on vaja omandada siiski koolis. Ega nad ilmaasjata Euroopas headele kohtadele ei sõida.
Meie üritame ka headele kohtadele sõita. Kindlasti teeme oma masina juures edaspidi mõne asja ümber. See selgub testisõitude käigus. Võiks ju ikkagi nii olla, et sõit paremini, kiiremini ja sujuvamalt toimiks.
Arvan, et 10 inimest ühe masina valmistamise juures oli minu arvates piisav. Nii et meil kujunes välja tuumikgrupp. Seda peab nüüd küll ütlema, et kogu aeg ei olnud kõik korraga kohal. Aga see on täiesti põhjendatav, miks kogu meeskonna kohalolekut polnudki alati vaja. Keevitamisagregaat on meil üks. Ja kui kohal olid poisid kahe-kolme või neljakesi korraga, piisas sellest tööjõust täielikult. Ja alati oli vähemalt keegi kohal, kes oskas tööd juhendada. Mõnusaid näpunäiteid andis meile Marko Jõela. Ta tuli lausa Tallinnast kohale, et meid nõustada. Omavahel jagasime ka kogemusi. Pean ütlema, et koostöö oli meil hea. Minu mäletamist mööda ei tekkinud meil ühtegi tõsist sisetüli. Isegi väikeseid mitte. Hea töökollektiiv on meil.
Loomulikult oli aeg meil suur probleem, sest me käisime ju ikkagi soap-box` i valmistamise ajal koolis. Vahepeal tegime tööd pärast tunde, enne bussi. Aga üsna sageli tegutsesime ka laupäeviti. See oli kindlasti suur pluss, et saime kooli garaaži kasutada.
Meie tööpäevad olid tavaliselt ka pikad, kõige pikem oli 10 tundi või midagi sinnakanti. Ega ilma isuta ei teeks. Meil on isu tehnikaga tegelemise järele, kuna enamikul meist on kodus mõni masin, mille peal saame oma oskusi rakendada. Soap-box`I valmistamine oli meile hea kogemus. Kindlasti saame ennast antud projektiõppe käigus veel täiendada.
Taavet Haak
Vaba aeg ei ole vaba aeg
Mina käisin projekti „Vabajoks“ raames nii Tartu Kutsehariduskeskuses kui ka Tallinnas Tehnikamessil. Tallinna Tehnikamess jäi sel aastal oodatust lahjemaks, kuid see-eest korvas kõik Tallinna-käigu puudused Tartu Kutsehariduskeskus. Tartus sai eelkõige käidud sellepärast, et vaadata, kuidas need tööd käivad, mis meil ees seisid. Seal tehti meile väikene ekskursioon, saime jälgida õpitegevusi. Saime näha oma silmaga, kuidas keevitajad metallide „kokkumonteerimisega“ mässasid jne. Päev kujunes huvitavaks ning jäime kõik rahule.
Pärast kõiki õpireise pidime ise asja kallale asuma ning enda „seebikarbi“ valmis tegema. Valmistamine kujunes oodatust raskemaks. Miks? Kuna projekti läbiviimise aeg langes kokku kooliajaga, oli tööpäevade organiseerimine üsna problemaatiline. Sageli tulime kokku laupäeviti ja pühapäeviti. Reedeõhtud läksid ka pikale – vahel ei saanud ennem koju kui õhtul kella seitsme paiku. Kuigi meil, projektis osalejatel, oli raske „seebikarbi“ jaoks aega leida, valmis see masin ikkagi sai. Ja selle tegemisega nägime hulgaliselt vaeva.
Võingi öelda, et üheks oluliseks tahuks, mida projekti käigus õppisin, oli eelkõige enda vaba aja planeerimine, sest jah, koolitöö ja teiste hobidega tegelemise juurest oli väga raske seda „natukest“ soap-box´i tegemise aega leida. Kindlasti sai arendatud endas ka „meeskonnavaimu“, sest kogu töö sai tehtud koostööd tehes. Sujuv meeskonnatöö on väga tähtis, sest vastasel juhul hakkavad mitu inimest üksteist töö juures takistama, mitte aitama. Meeskonnavaim on edasiviiv jõud. Ja ma pean ütlema, et meil küll toimis meeskonnatöö väga hästi.
Projekti käigus sain teadmisi ning kogemusi nii tehnika (keevitamine jne) kui ka projekti läbiviimise valdkonnas. Pean tähtsaks kõiki omandatud teadmisi, sest ega need mööda külge maha ei jookse.
Projekt „Vabajooks“ oli minu arvates intrigeeriv.
Tauno Tulviste
Kogemused eelkõige
Soap-box`i projekt andis meile palju huvitavat, alates kogemustest, mille me saime Tartu Kutsehariduskeskust ja Tallinna Tehnoloogiamessi külastades. Tartu KHK-s nägime, kuidas õpetatakse välja professionaalseid keevitajaid ning teisi tehnikaalaseid töölisi. Tallinna Tehnoloogiamessil nägime palju huvitavaid masinaid ning leiutisi. Kohal olid ka teiste Põhja-Euroopa riikide esindajad. Saime endale juurde uusi tuttavaid Tartu Kutsehariduskeskusest ja Tallinna Tehnoloogiamessi külastades. Messiboksides ringi vaadates saime palju meeldejäävaid elamusi.
Projekti käigus õppisin ratsionaalselt ja ettenägelikumalt asjadele pilku heitma. Õppisin keevitamist. Õppisin tööriistadega ümber käima. Koostöö meeskonna vahel toimis ning kõik liikmed teadsid, mida teha, kõik töötasid kaasa. Omavaheline läbisaamine toimis.
Öeldakse, et õpitakse vigadest. Ka meie tegime vigu ning nende põhjal õppisime järeldusi tegema, mida teha ning kuidas teha. Meil läks nii mõnigi asi n-ö aia taha (küljekarbi keevitamine, raami sirgeks rihtimine). Mõned tegemised tulid katsete käigus – algul me ei oodanudki üldse tulemusi, mis hetkel olemas, aga paistab, et katse-eksitus-meetod toimib (nt raualõikamine). Võisime ju loota, et oleksime võinud soap-box`i valmistada palju vähema untsuminemisega, aga ma arvan, et ka praktilisel kogemusel on suur väärtus.
Leian, et masinaehituse juures on oluline aeg. Kindlasti oleks olnud parem, kui meil oleks jagunud rohkem aega, sest siis oleksime saanud põhjalikumalt tööd teha ja pikemalt arutleda, mis tuleks teha ning kuidas teha. Aga see on kõik ka üks „oleks“. Võib-olla oli isegi hea, et vahepeal on oma sisemist jõudu vaja mobiliseerida ja töötegemistempot hoida.
Projekt „Vabajooks“ andis mulle palju kogemusi. Näitkes ma keevitasin soap-box`i tegemise käigus esimest korda oma elus. Algul ei tahtnud see kuidagi välja tulla. Selgus, et ka teistel meie meeskonna liikmetel oli algul keevitamisega probleeme. Saime kõvasti naerda. Kuid nüüd oleme arenenud ning oskame keevitada ja teha palju muudki (lõikekäiaga lõigata, lihvkettagaga lihvida, puurida, pahteldada). Minu arvates tulevad omandatud oskused ainult kasuks, neid saame ka tulevikus rakendada, kui meil midagi vaja ise ehitada on. Näiteks omandatud keevitamisoskust olen kasutusele võtnud oma kodus (torude kokkukeevitamine, kardi raami tegemine). Nüüd oskan palju paremini rakendada tehnilist mõtlemist ning jälgida tehnoloogilisi väljavaateid. Usun, et ka edaspidi tegelen töödega, mis nõuavad tehnika valdamist.
Mikk Koidusaar
Tehnoloogiaõpe kui õppeprotsess
Projekti käigus õppisin ma tegema meeskonnatööd ja tehnikaga ümberkäimist. Leian, et omandatud tehnilised oskused on mulle kindlasti tulevikus kasuks. Kõige suurem saavutus projekti käigus oli minu arvates keevitamisoskuste omandamine. Seda tööd ei olnud meist keegi varem teinud, kuid nüüdsest oskavad meist paljud väga hästi keevitada. Alguses tundus see kõigile naljakana, kuidas metall lihtsalt kokku sulas ja väga ebaühtlaselt pinnale jäi. Õppisin, et tööd tuleb teha täpselt. Ja et tööriistakastis peavad kõik tööriistad olema süsteemselt.
Projekti alustasime arvutuste, mõõtmiste ja jooniste tegemistega. Mõtlesime välja palju soap-box`i lahendusi ja pakkusime välja erinevaid valmistamisviise. Meie arvates oli kõige paremaks lahenduseks võtta Jawa külgkorv ja sellest siis edasi arendada soap-box. Nii me tegimegi. Hea oli see, et saame töötada korralike ja heade tööriistadega (tänu PRIA- le on meil suur punane tööriistakast alati käepärast võtta).
Külastasin ka Tallinna Tehnoloogiamessi, kuhu oli kokku tulnud ka teiste Euroopa riikide esindajad. Messil nägin palju huvitavaid masinaid.
Pean seda projekti väga tähtsaks, kuna me saime kokku puutuda selliste asjadega, millega me polnud varem kunagi tegelenud. Nüüdsest tean tehnikast palju rohkem. Ja minu huvi meta
llitöö vastu on kasvanud.
Peeter Parts
Mis on disain?
Projekti käigus õppisin tundma disainimise olemust ja disainimise reegleid.
Disain on kunst luua lahendusi, tooteid ja teenuseid, mis on tulusamad, lihtsamad, huvitavamad, inimsõbralikumad, ilusamad, loodust säästvamad ja turvalisemad.
Disain on protsess, mille käigus leitakse probleemile uus ja parem lahendus.
Hea disain – teadlikult juhitud protsess soovitud suunas.
Halb disain – teadmatusest kasutamata jäetud võimalus.
Disain teeb elu paremaks!
Hea disain väljendub objektides, süsteemides ja teenustes, mis toimivad nii esteetiliselt, funktsionaalselt kui äriliselt, muutes seejuures inimeste elu paremaks. Hea disain väljendub mõõdetavas kasus, mitte kulus. Kuna disaini väärtust saab mõõta majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkondlikult, on tegemist investeeringuga tulevikku, mitte jooksva mõttetu kuluga.
Kokkuvõtvalt on disain süsteemne lähenemine probleemide kaardistamiseks, defineerimiseks, lahenduste leidmiseks ning nende elluviimiseks. See on protsess, mis ühendab loovuse ja innovatsiooni, sidudes uued ideed turuvajadustega, vormides ideedest praktilisi ja atraktiivseid pakkumisi klientidele ja kasutajatele.
Termin “disaintoode“ on vaid turundusmaterjalides.
Oluline on märkida, et „disainima“ on tegu-, mitte nimisõna. Kogu meid ümbritsev tehiskeskkond on disainitud, küsimus on vaid, kui hästi või halvasti sellega hakkama on saadud, kuidas disaini tulemus vastab algsetele eesmärkidele ning ettevõtte vajadustele. Seega “disaintoode” kui selline eksisteerib vaid turundusmaterjalides; ning lamp on ikka lamp ja vaas on vaas.
Hea disain sünnib vaid koostöös teadlike tellijatega. Kuigi kõik inimese loodu on disain, teostub täna suurem osa sellest ilma professionaalsete disaineriteta. Väärt disain saab teoks tänu professionaalse disaineri treenitud oskustele ja kogemustele, mida disaineri klient ja koostööpartner osavalt oma organisatsiooni edendamiseks kasutavad. See on põhjus, miks on oluline tõsta disainikompetentsi ka ettevõtte sees.
Meie disainisime soap-box`i oma äranägemise järgi.
Janis Alliksoo
Plekknahksest kuuest ja muustki
Meie
soap-box sai ka endale disaini.
Valisime välja kaks värvi: punase ja musta.
Värvimise eeltööd olid suhteliselt keerukad. Kõigepealt oli vaja natuke vana plekki ”plaasterdada”. Algas asi vana värvi matistamisega ja meie vaimuleiutise plekknahkse kuue “desinfitseerimisega”.
Pahtel, kõvendi, liivapaber olemas, alustasime operatsiooniga “Vana karp ei roosteta.”
Lihvimine sujus. Kulus tunde, et vana värv ja korrosioon pealt saada, kuid see õnnestus.
Kuna kellelgi meist polnud praktiliselt tõsiseid kokkupuuteid pahteldamisega, tuli võtta kasutusele enda varasemad pisemad kogemused. Lugesime pahtlipurgil olevaid instruktsioone ja alustasime kõvendi ja pahtli segamisega. Pahtel valmis, kandsime selle äsja lihvtöödeldud ja lahustiga puhastatud pinnale – kõik pidi olema perfektne. Pahtli pealekandmine oli justkui korgitseriga või määrimine leivale. Silu palju tahad, ikka jääb kuskile vagu või natuke kõrgem/madalam koht.
Kui operatsioon oli nii kaugel, et “haavad” kaetud, pidime andma ”ohvrile” välimise ilu tagasi. Krobelised pahtliõmblused ehk karbi kortsud tuli sirgendada. Algas taaskord tolmutamine. Võtsime taldlihvija ja väristasime sellega nii kaua, kui tundsime, et rohkemaks me suutelised pole.
See kõik oli alles algstaadium. Mürkkemikaalide ja aerosoolide sõda alles algas. Õhus lendlesid punakad värvikristallid, mis segunesid päiksekiirtega, ja langesid kenasti meie plekist sõbra pinnale. Kõik toimis: värv kattis pinda ja meie karbi noorenemiskuur oli võtmas ilmet.
Viimased pritsmed, viimased loksutused, respiraator peast ja valmis ta oligi. Mitte küll originaalvärvikoodis ja väikeste ebaühtlaste laigukestega, kuid nüüd ta oli elus. Valmis vallutama meie matthalle kõvakattega asfaltteid.
Punane ja must – kas on ilusamat värvieeskuju kui Ferrari?
Mario Kroonmäe
Soap- box`i ehitamist toetasid PRIA ja Euroopa Noored Eesti büroo.
1.Miks on vaja tehnoloogiaõpet?
3. Kas „seebikarbi“ valmistamine võib motiveerida tänapäeva noori ise tegutsema? 
ette.
