Muljed Luhasoo-matkast

Ühel imeilusal lõunapoolikul võtsime ette reisi Luhasoole, et läbida matkarada. Kaasas oli meil ka õpetaja Kaie Kirch Mõniste koolist, kes oli meile giidiks. Jõudes raja algusesse, hakkasime mööda laudteed raba läbima. Rajal olles jagas õpetaja Kaie meiega palju huvitavaid teadmisi soost ja sootaimedest. Tal oli kaasas ka binokkel, millega oli äärmiselt huvitav rabajärvel olevaid linde lähemalt uurida. Paljud avaldasid ka soovi rabajärve ujuma minna, kuid see järv on äärmiselt ohtlik ja väga sügav.

Saarele jõudes uudistasime seal olevat maja ning selgus, et edasi minnes on laudtee üle ujutatud (koprad olid ehitanud vägevad tammed). Pooled meist otsustasid tagasi minna ja pooled edasi minna. Need, kes edasi läksid, said tõelise elamuse osaliseks, sest võtsime jalast oma saapad ja sokid ning läksime paljajalu edasi. Laudtee oli väga libe ja tihti oli kukkumisohtu, kuid siiski olime väga õnnetud, kui üleujutatud osa läbi sai. Tagasi raja alguspunkti jõudes selgus, et teised, kes tagasi pöördusid, olid jooksnud mööda rada tagasi. Hakkasime vorstikesi grillima. Need said väga maitsvad. Kõrvale sõime leiba. Kaasa olime võtnud ka veepudelid. Lõkke ääres muljetasime ja õpetaja Kaie kontrollis meie teadmisi. Meeldivaks tegi matka ka see, et seltskond oli väga lõbus ja heas tujus.

Bertha ja Evelin

13 ja reede oli see ilus päev, kui me käisime klassikaaslastega Luhasoos. Kaie Kirch rääkis meile erinevatest sootaimedest. Nautisime värsket õhku ja ilusat loodust. Kõndisime mööda laudteed, mis algul tundus lõputu. Väikse palkmaja juures saime jalgadele puhkust anda. Tegelikult ei olnudki enam mõttekas edasi minna, vaid tulla tagasi tuldud teed, sest esiteks -laudtee oli mõnes kohas liigselt märg ja teiseks - me võisime segada kobraste elu. Aga me siiski tahtsime edasi minna, võtsime jalanõud jalast ja läksime. Tagasitee oli palju kiirem. Kui olime jõudnud tagasi alguspunkti, siis tublid noorkotkad ja kodutütred (Jaanus ja Krissu) said lõkketegemisega suurepäraselt hakkama. Kuna meil ei olnud vardaid, siis poisid otsisid meile metsast pajuoksi, koorisid need ära ning olidki meil olemas väga head vorstivardad. Matkarajalt korjas õpetaja kaasa ka mõningaid sootaimi ja tegi viktoriini. Kõige paremini jäi meile meelde sookail. Kui see taim õitseb, on lõhn väga uimastav ja võib tekitada peavalu ning iiveldust. Me olime viktoriinis väga tublid.  Õpetaja andis meile kommi.

Saime kõik omavahel väga hästi läbi ja meil oli üüratult tore.

Marin, Katrin, Peeter 

Meie olime siis need, kes tuldud teed tagasi pöördusid. Paljajalu me polnud ja vees ei solberdanud. Tagasi jõudes grillisime ja vestlesime oma giidi Kaie Kirchiga. Pärastpoole tulnud vihmasadu ei rikkunud meie head tuju. Meile meeldis matk väga, sest seltskond oli väga tore. Sellist matkapäeva võiks kindlasti korrata.

Egle ja Terje

Projekti "Kogukond" toetab Avatud Eesti Fond ja Haridus- ja Teadusministeerium.