neljapäev, 20. detsember 2012
Intervjuu Varstu KK kehalise kasvatuse õpetaja Helve Tinaga
1. Kust tuli mõte hakata kehalise õpetajaks?
Mõte tuli esimest korda mitteteadlikult, siis, kui olin V klassis ja meile tuli uus õpetaja Aili Sepp. Tal olid imeilusad punased spordiriided. Teadlikult hakkasin kehalise kasvatuse õpetaja ametile mõtlema siis, kui õpetajaks tuli Kaimo Tara. Kehaline kasvatus muutus lemmiktunniks.
2. Millises koolis ja kui kaua õppisite ametit?
Lõpetasin Varstu Keskkooli ja siis Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Aega kulus 4 aastat.
3. Kas teil on ka peale kehalise õpetaja ameti veel teisigi ameteid?
Olen täiendanud end ka inimeseõpetuse õpetaja lisakursustel
4. Nimetage spordiõpetaja eeliseid.
Paljude laste lemmiktund, hästi palju liikumist, kunagi ei ole igav.
5. Kas teil on tundidest jäänud meelde mõni huvitavam seik?
Nalja saab tihti. Ka mõni äpardus on lahendatud nalja ja naeruga.
6. Kas olete vahepeal ka kahetsenud, et sellise ameti valisite?
Ei ole. Mõnikord olen natuke "kade" kolleegide peale: pean ju olema päevast päeva dresside ja botastega - tahaks ka uut kostüümi selga panna.
7. Kas teete tunnis kõike ise kaasa?
Ei tee. Päevas ju mõnikord 6-7 tundi... isegi tippsportlased ei tee nii palju trenni.
8. Kuidas planeerite tunde, kas pikalt ja kodus või mõtlete ka tunnis midagi
välja?
Kodus kindlasti...aga tihti tuleb ka järgmine päev plaane korrigeerida. Kui sajab vihma või on külm, siis tuleb koheselt varuvariant kasutusele.
9. Kas tunnete end ise sportlikuna?
Jah...omavanuste hulgas olen sportlikum ja vastupidavam.
10. Millega tegelete tunnis erinevatel veeranditel?
Aluseks on õppekava. See paneb paika suunad. Sügis-kevad on kergejõustik,
II veerand võimlemine-tants, III veerand suusatamine, pallimängud.
Küsitles Kristiine Anton
11. klass
Intervjuu Mõniste Kooli kehalise kasvatuse õpetaja Virve Tammega
1. Kust tuli mõte hakata kehalise õpetajaks?
Sport on mulle alati meeldinud. Alustasin võistlustel käimist juba siis, kui olin 4. klassi õpilane. Osalesin ka Võru spordikooli treeningrühma töös. Peale keskkooli lõpetamist oli mul kindel soov minna õppima kehakultuuri.
2. Millises koolis ja kui kaua õppisite ametit?
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli ja õppisin seal viis aastat.
3. Kas teil on ka peale kehalise kasvatuse õpetaja ameti veel teisigi ameteid?
Töötanud olen ma ainult kehalise kasvatuse õpetajana.
4. Nimetage spordiõpetaja eeliseid.
Töökus, järjepidevus, kohusetunne, füüsiline vastupidavus. Need omaduse peaksid olema. Aga kui Sa mõtled, et võrrelda tööd mingi teise aineõpetaja tööga, siis naljaga pooleks võib öelda, et tee sporti ja sulle makstakse veel palka ka.
5. Kas teil on tundidest jäänud meelde mõni huvitavam seik?
Hiljaaegu küsisin ma õpilaste käest ühe poisi kohta, kas ta puudub koolist. Vastuse peale“ei“, ütlesin ma, et ma pole teda täna märganud. Ja siis tuli ühelt õpilaselt väga siiras vastus: „Nii suurt inimest ei näe...?“ See oli nii siiralt öeldud, et me saime kõik südamest naerda. Ka see „suur inimene“ ise.
6. Kas olete vahepeal ka kahetsenud, et sellise ameti valisite?
Ma olen koolis töötanud kaua ( aastast 1976) ja oma eriala valikut pole kordagi kahetsenud.
7. Kas teete tunnis kõike ise kaasa?
Teen kaasa väga palju, kuid mitte kõike.
8. Kuidas planeerite tunde, kas pikalt ja kodus või mõtlete tunnis midagi välja? Kui olin algaja, kirjutasin kõik üles. Nüüd mõtlen tegevuse kodus läbi, üles kirjutan mõned mängud või harjutused. Mõni mõte jääb muidugi ka teostamata ja vahepeal olukord sunnib ka kohapeal õppetundi muutma. Näiteks, kui olen tunni planeerinud õues, aga sajab vihma, siis olude sunnil tuleb minna jõusaali.
9. Kas tunnete end ise sportlikuna ?
Tunnen ennast väga sportlikuna.
10. Millega tegelete tunnis erinevatel veeranditel ? I veerandil – kergejõustik, jooks, orienteerumine, jalgpall
II veerandil – siseveerand – võimlemine, akrobaatika, erinevad testid, harjutused rööbaspuudel ja kangil, rahvastepall, saalihoki, kõrgushüpe, vabakavad vahenditega (lint, pall, hüpits, rõngas).
III veerandil – suusatamine, uisutamine.
IV veerandil – kergejõustik, jalgpall väliväljakutel; kui ilmaolud lubavad, siis natuke korvpalli ja võrkpalli.
Küsitles Jane-Ly Udsu
10. klass
Sport on mulle alati meeldinud. Alustasin võistlustel käimist juba siis, kui olin 4. klassi õpilane. Osalesin ka Võru spordikooli treeningrühma töös. Peale keskkooli lõpetamist oli mul kindel soov minna õppima kehakultuuri.
2. Millises koolis ja kui kaua õppisite ametit?
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli ja õppisin seal viis aastat.
3. Kas teil on ka peale kehalise kasvatuse õpetaja ameti veel teisigi ameteid?
Töötanud olen ma ainult kehalise kasvatuse õpetajana.
4. Nimetage spordiõpetaja eeliseid.
Töökus, järjepidevus, kohusetunne, füüsiline vastupidavus. Need omaduse peaksid olema. Aga kui Sa mõtled, et võrrelda tööd mingi teise aineõpetaja tööga, siis naljaga pooleks võib öelda, et tee sporti ja sulle makstakse veel palka ka.
5. Kas teil on tundidest jäänud meelde mõni huvitavam seik?
Hiljaaegu küsisin ma õpilaste käest ühe poisi kohta, kas ta puudub koolist. Vastuse peale“ei“, ütlesin ma, et ma pole teda täna märganud. Ja siis tuli ühelt õpilaselt väga siiras vastus: „Nii suurt inimest ei näe...?“ See oli nii siiralt öeldud, et me saime kõik südamest naerda. Ka see „suur inimene“ ise.
6. Kas olete vahepeal ka kahetsenud, et sellise ameti valisite?
Ma olen koolis töötanud kaua ( aastast 1976) ja oma eriala valikut pole kordagi kahetsenud.
7. Kas teete tunnis kõike ise kaasa?
Teen kaasa väga palju, kuid mitte kõike.
8. Kuidas planeerite tunde, kas pikalt ja kodus või mõtlete tunnis midagi välja? Kui olin algaja, kirjutasin kõik üles. Nüüd mõtlen tegevuse kodus läbi, üles kirjutan mõned mängud või harjutused. Mõni mõte jääb muidugi ka teostamata ja vahepeal olukord sunnib ka kohapeal õppetundi muutma. Näiteks, kui olen tunni planeerinud õues, aga sajab vihma, siis olude sunnil tuleb minna jõusaali.
9. Kas tunnete end ise sportlikuna ?
Tunnen ennast väga sportlikuna.
10. Millega tegelete tunnis erinevatel veeranditel ? I veerandil – kergejõustik, jooks, orienteerumine, jalgpall
II veerandil – siseveerand – võimlemine, akrobaatika, erinevad testid, harjutused rööbaspuudel ja kangil, rahvastepall, saalihoki, kõrgushüpe, vabakavad vahenditega (lint, pall, hüpits, rõngas).
III veerandil – suusatamine, uisutamine.
IV veerandil – kergejõustik, jalgpall väliväljakutel; kui ilmaolud lubavad, siis natuke korvpalli ja võrkpalli.
Küsitles Jane-Ly Udsu
10. klass
teisipäev, 11. detsember 2012
Oskar Luts - 125, „Kevade” - 100
6. detsembril viibisid 5.-6. kl lapsed Võru lasteraamatukogus tutvumas lähemalt Oskar Lutsu ja tema „Kevadega”.
Helle Laanpere vestis mõnusalt tuntud kirjaniku elust ja tema loomingust, peatudes põhjalikumalt „Kevadega” seonduval. Inforikas ja huvitav oli ka rändnäitus Oskar Lutsust.
Raamatukogutunni lõpus said kõik oma teadmisi ja kuulamisoskust kontrollida, vastates väikesele küsimustikule.
Kas sina tead?
1. Kui vanalt alustas Oskar Luts „Kevade“ kirjutamist?
2. Mitu trükki on tänaseks ilmunud eesti keeles sellest raamatust?
3. Kes oli esimene „Kevade“ lugeja ja kriitik?
4. Kes tegid 1970. a esilinastunud „Kevade“ filmi?
Helilooja…
Õpetaja Lauri osatäitja…
Joosep Tootsi osatäitja…
Režissöör ...
Kristjan Lible osatäitja…
Raja Teele osatäitja…
5. Millises „Kevade“ tegelases on kõige rohkem kirjanikku ennast?
6. Millise raamatu puhul kaheldakse, kas see on ikka Oskar Lutsu kirjutatud?
7. Kellele kuuluvad järgmised laused?
Ei vahi pilvi… Kas sa siis ei tea, mis ma teen – talitada aitan emal.
See ei lähe mitte!
Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!
Lase nüüd ruttu üks polka, ma lähen Tali pruudiga tantsima!
Lilled... Heinamaa… Päikesepaiste…
Kui sa kõiki rehkendusi ei jõua teha, tee pooled.
Nööbid on ära!
Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!
Ütle, mis ma sulle kurja olen teinud, et sa minu peale nii pahane oled?
Julk-Jüri kargab ühe jala pealt teise peale ja laulab nagu lõoke: „Lible tegi, lible tegi!“
Kui ei tea, siis uuri välja!
Öökool
23.novembril sisenesid paljud Varstu, Mõniste, Hargla ning Krabi koolide õpilased Varstu keskkooli kell 8 õhtul. Kuigi ollakse harjunud koolimajas viibima valgemal ajal, kogunesid kõik need õpilased Varstusse, et osa võtta juba teist korda toimuvast üritusest nimega Öökool. Nimetatud ürituse korraldajatiimiks oli Varstu keskkooli õpilasomavalitsus, kes tegi hulga eeltööd ning pani kokku kava, mis ei lasknud öö jooksul kordagi silma looja lasta.Osavõtjad erinevast koolidest jõudsid kohale kell 8 õhtul ning igale koolile anti n-ö koduklass, kuhu õpilased saaksid oma kaasavõetud vara paigutada ning kõige väsinumad hinged puhkama minna.
Alustati energiliselt. Tantsiti ühiselt saalis, kuulati põliseid metsavenna- lugusid Meelis Mõttuselt, lauldi kooris kitarri saatel ning võisteldi segarühmades erinevatel teatevõistlusaladel. Kohale oli kutsutud ka politseiametiga kokku puutuv Varstu Keskkooli õpetaja Riho Lehiste ning huvitegevust ja tantsukunsti jagas Andre Laine. Õpilased said osa võtta ka erinevatest töötubadest (patsipunumine, origami, muusikatöötlus, võrgupidu), et ise millegi kallal nokitseda ning õppida midagi uut. Üsna varastel hommikutundidel pakkus aktiivset tegevust Varstu Keskkooli vilistlane Airi Parv, tänu kellele paljudki ei lõpetanud unedemaal. Lisaks näidati koostöös keemiaõpetaja Piret Marksoniga huvilistele erinevaid värvi- ning tossurohkeid keemiakatseid.
Puhas rõõm oli näha, et lisaks kuuekümnele õpilasele oli kohale tulnud ka paljud Varstu keskkooli vilistlased, kes hea meelega tuletasid käidud kooliteed ning vahetasid muljeid õpetajatega uuest koolist. Öökoolist lahkuti küll uniselt ja väsinuna, ent kaasa võeti palju positiivseid ning energilisi emotsioone. Võimalik, et samad noored kohtuvad ka järgmisel aastal, järgmises öökoolis!
Heidi Järvpõld 12. kl
Filmilaager Sõmerpalus
Viibisin 22. - 23.novembrini Sõmerpalu koolis filmilaagris. Sain sealt kaasa toreda ja meeldejääva kogemuse pikaks ajaks.
Esimese päeva veetis meiega koos kirjanik Sass Henno. Ta rääkis sellest, kuidas saab üks film alguse, mida on filmitegemisel vaja osata, kui kulukas ja aeganõudev see töö on.
Sass Henno tuntum raamat on „Mina olin siin,“ mis kuulub soovitusliku lugemisvara hulka koolis ja mille põhjal on tehtud samanimeline film. Sass Henno põhimõtteks on, et tulekb unistada suurel, aga samas jääda reaalsuse piiridesse. Minule isiklikult jättis ta vapustava mulje. Kõik see, kuidas tal umbes üheksakümne inimese juuresolekul tuleb ideid, mida ise ka ei usu, on väga geniaalne. Ta rääkis meiega kuus tundi. Selle aja jooksul polnud ühtegi inimest, kes oleks tüdinenud või öelnud, et Sass Henno räägib mõttetut ja tobedat juttu.
Teine päev algas „hommikutantsuga“. Meid juhatati saali, kus tegime erinevadi mänge ja rütmiharjutusi, mis mõjusid väga ergutavalt. Peale seda vestles laagrilistega Maido Holli, kes tutvustas reklaamide ja animafilmide tegemist. Kui minu arvamust küsida, siis on see küll põnev, aga väga aeganõudev töö. Maido Hollo näitas ka, kuidas on loodud Neste tankla reklaamid ja kaua läheb tegelikult aega mõnesekundilise klipi loomiseks.
Muidugi tegi laagri toredaks ka hea seltskond ja uued tutvused toredate inimestega. Esinejad rääkisid asjadest lihtsalt ja arusaadavalt, mis oli meile eakohane ning ei tekitanud probleeme mõistmisega. Tore on teada, et saan kuni keskkooli lõpuni laagris käia ja veeta huvitavaid päevi põnevate inimeste seltsis.
Kadri Vellak 9. kl
Esimese päeva veetis meiega koos kirjanik Sass Henno. Ta rääkis sellest, kuidas saab üks film alguse, mida on filmitegemisel vaja osata, kui kulukas ja aeganõudev see töö on.
Sass Henno tuntum raamat on „Mina olin siin,“ mis kuulub soovitusliku lugemisvara hulka koolis ja mille põhjal on tehtud samanimeline film. Sass Henno põhimõtteks on, et tulekb unistada suurel, aga samas jääda reaalsuse piiridesse. Minule isiklikult jättis ta vapustava mulje. Kõik see, kuidas tal umbes üheksakümne inimese juuresolekul tuleb ideid, mida ise ka ei usu, on väga geniaalne. Ta rääkis meiega kuus tundi. Selle aja jooksul polnud ühtegi inimest, kes oleks tüdinenud või öelnud, et Sass Henno räägib mõttetut ja tobedat juttu.
Teine päev algas „hommikutantsuga“. Meid juhatati saali, kus tegime erinevadi mänge ja rütmiharjutusi, mis mõjusid väga ergutavalt. Peale seda vestles laagrilistega Maido Holli, kes tutvustas reklaamide ja animafilmide tegemist. Kui minu arvamust küsida, siis on see küll põnev, aga väga aeganõudev töö. Maido Hollo näitas ka, kuidas on loodud Neste tankla reklaamid ja kaua läheb tegelikult aega mõnesekundilise klipi loomiseks.
Muidugi tegi laagri toredaks ka hea seltskond ja uued tutvused toredate inimestega. Esinejad rääkisid asjadest lihtsalt ja arusaadavalt, mis oli meile eakohane ning ei tekitanud probleeme mõistmisega. Tore on teada, et saan kuni keskkooli lõpuni laagris käia ja veeta huvitavaid päevi põnevate inimeste seltsis.
Kadri Vellak 9. kl
Töövarjupäev
Käisin neljapäeval, 22. novembril töövarjupäeval Kuperjanovi jalaväepataljonis. Kuna mulle meeldib sõjavägi ja kõik sellega seonduv, oli mul seal viibida väga huvitav.
Just sellel päeval juhtus olema õppus, kus harjutati rühmaga rünnakut. Olin töövarjuks kapten Ago Savile, kes vastutab jalaväekompanii väljaõppe organiseerimise ja läbiviimise eest. Igapäevaselt juhib ta umbes 180 mehe tegevust.
Kui me kohale jõudsime, valmistuti autodesse minema, et sõita metsa. Jaoülem luges oma jaole ülesanded ette, milleks oli harjutada rühma tasandil rünnakut. Metsas võtsid sõdurid sisse kaitsepositsioonid ja kindlustasid kogu ala. Esialgu liikusime kompaniiülemaga ja püsisime koos rühmaülemaga, kelle ülesanne oli 15-50 mehega vaenlane mingil kindlal maa-alal hävitada. Rühmaülem seletas meile üksikasjalikult, milleks ja kuidas miski toimub. Kompaniiülem ei seganud rühmaülemat ja lasi kõik ära teha, aga väike puhkepausi ajal seletas ta, mida oleks pidanud teisiti sooritama.
Sain kaasas liikuda ka jaoülemaga. Jagu koosneb 5-15 liikmest. Mina liikusin koos 7 mehega, kelle ülesandeks oli vaenlast tiivata ehk neid külje pealt rünnata. Vaenlasi oli 6 ja kõik võeti vangi.
Minu jaoks läks päev igati korda. Samuti tõi see mulle ka uusi mõtteid ja olgugi, et kuulsin sõdurite suust, et jalaväekompaniis on kõige raskem teenida, tahaksin ikkagi sinna minna.
Alver Alvela 10. kl
Just sellel päeval juhtus olema õppus, kus harjutati rühmaga rünnakut. Olin töövarjuks kapten Ago Savile, kes vastutab jalaväekompanii väljaõppe organiseerimise ja läbiviimise eest. Igapäevaselt juhib ta umbes 180 mehe tegevust.
Kui me kohale jõudsime, valmistuti autodesse minema, et sõita metsa. Jaoülem luges oma jaole ülesanded ette, milleks oli harjutada rühma tasandil rünnakut. Metsas võtsid sõdurid sisse kaitsepositsioonid ja kindlustasid kogu ala. Esialgu liikusime kompaniiülemaga ja püsisime koos rühmaülemaga, kelle ülesanne oli 15-50 mehega vaenlane mingil kindlal maa-alal hävitada. Rühmaülem seletas meile üksikasjalikult, milleks ja kuidas miski toimub. Kompaniiülem ei seganud rühmaülemat ja lasi kõik ära teha, aga väike puhkepausi ajal seletas ta, mida oleks pidanud teisiti sooritama.
Sain kaasas liikuda ka jaoülemaga. Jagu koosneb 5-15 liikmest. Mina liikusin koos 7 mehega, kelle ülesandeks oli vaenlast tiivata ehk neid külje pealt rünnata. Vaenlasi oli 6 ja kõik võeti vangi.
Minu jaoks läks päev igati korda. Samuti tõi see mulle ka uusi mõtteid ja olgugi, et kuulsin sõdurite suust, et jalaväekompaniis on kõige raskem teenida, tahaksin ikkagi sinna minna.
Alver Alvela 10. kl
teisipäev, 20. november 2012
Sõbrad alatiseks
Soomes tundus kõik ilus. Mitte sellepärast, et elu kvaliteet oleks olnud parem, vaid sellepärast, et minuga olid koos inimesed, kes mind armastasid. Minuga oli koos inimene, kelle saatus aastaid tagasi minu teele tõi ja sellest asjast peale pole ta sellelt sõpruserajalt lahkunud.
Kui nüüd aus olla, siis ega me midagi erilist teinudki. Käisime tööl (õhtustes vahetustes), jalutasime, uitasime mere ääres, võtsime päikest, tutvusin inimestega ja õppisin keelt. Isegi kontserdil käisin ja kuulasin bändi, kellest mul polnud õrna aimugi, kuid kelle muusikat armastama hakkasin. Aga minu jaoks tegi kogu selle Soomes veedetud aja eriliseks avatus. Esimest korda oma elus tundsin, et elu ei ole lihtsalt üks must-valge pilt, vaid selles on ka värve ja ilu.
Kuid kõik tore saab ükskord otsa. Saabus aeg tagasi koju sõita. Seda ma ei soovinud. Nautisin suve inimesega, kes on mulle ja kellele mina olen toeks olnud ning kellega elame ühist elu. Tema perekond on nagu minu ja minu perekond nagu tema. Meid ei suuda iial miski lahutada.
Suvest jäi soe mälestus.....
Teele Piir 11. klass
neljapäev, 15. november 2012
Kuidas võidelda väsimusega?
Väga tihti tunneme end väsinuna. Vahel isegi hommikuti, kui oleme alles ärganud. Või keset rasket koolipäeva. Olles väsinud, ei suuda me mõelda muust kui vaid unest - saaks kord juba koju magama. Väsimuse tunnused: haigutad tihti; silmalaud muutuvad raskeks, silmad hakkavad kipitama ja pilgutad silmi tavapärasest sagedamini; tunned pingest tulenevat peavalu, pead on raske püsti hoida; niheled ega suuda leida mugavat asendit; muutud kärsituks, ärritud kergesti teiste peale; tekivad keskendumisraskused ning ei suuda mõtteid koondada. Sellise väsimusega võitlemiseks mitmeid nõuandeid.
Lühiajaline kasu võib olla šokolaadist. Šokolaad on maitsev ja tõstab inimeste meeleolu. Teadlased on leidnud, et šokolaad aitab tõsta ajutöö aktiivsust kaheks-kolmeks tunniks, suurendades lühiajaliselt sinu töövõimet. Jutt ei käi šokolaadi magusast osast ehk suhkrust, vaid kakaos leiduvatest flavaonoolidest. Suhkru taseme tõus soodustab just unelemist. Seega mõtle mõrule šokolaadile, suhkruvaesele kakaojoogile. Efekt on mööduv ega ole kuidagi seotud sinu IQ parandamisega, pigem ajus olemasoleva realiseerimisega. Arvesta, et ajutiselt saadud ajutegevuse piitsutamise eest tuleb hiljem maksta tagasi pikema puhkuseperioodiga.
Muidugi, magamine on üks hea nõuanne väsimusega võitlemiseks. Magamatus toob endaga kaasa stressihormoonide taseme tõusu, mis pärsib ajurakkude uuenemist. Kui tunned väsimust ja sul on vaba aega, pane silmad kinni ja maga 5-10 minutit. Ükskõik, kas oled koolis või tööl. Väikesest päevaunest on rohkem kasu, kui unisena teha nägu, nagu suudaksid olla asjalik ja tööd teha. Arvatakse, et ligi 60% inimesi vajab lühikest päevaund.
Söö õigesti! Tühi kõht on parem mõtlemise abiline kui täis kõht. Kuid ühel hetkel hakkab töövõime langema, sest energiavarude nappus peatab jooksva tegevuse ja suunab ajutegevuse teistele radadele. Siis söö ja joo veresuhkru taset kergitavaid toite. Kui veresuhkru tase tõuseb kiiresti, on ka uni kerge saabuma. Kohv aitab kindlasti enamusel inimestest und eemal hoida, kuid pea meeles, et uni on vajalik ajurakkude taastumiseks ja arenguks. Kindlasti ei tohiks väsimuse peletamiseks tarbida kofeiinisisaldusega energiajooke. Samuti ei tasu kõhtu liiga täis süüa. Süües lõunaks salati, supi, prae ja magustoidu, ei tasu imestada, kui suur osa pärastlõunasest energiast kulub toidu seedimisele ja aju lülitub aeglasemale režiimile.
Väsimus võib olla seotud ka halva tujuga. Halvale tujule leiab palju põhjusi – õpetajate negatiivne tagasiside, nigelad hinded, tegemata tööd või aja puudumine. Rõõmsamaks ja energilisemaks aitab meeleolu muuta ajus tööd korraldav hormoon serotoniin. Serotoniini tõusule aitab kaasa põgus viibimine päikese käes, 15-minutiline jalutuskäik või lihtsalt värskes õhus viibimine. Ärge unustage, et sõbrad, hea muusika, rõõmsavärvilised riided, võimlemisharjutused, õige hingamine, naermine – kõik need lihtsad vahendid on igati abiks väsimust tekitava halva tuju peletamiseks.
Ma arvan, et nendest väsimust peletavatest nõuannetest saate palju abi. Niisiis, kui tunnis tahate tublid olla, ärge unelege ja jälgige ülal olevaid nippe!
Kairit Kasuk, 11.klass
Lühiajaline kasu võib olla šokolaadist. Šokolaad on maitsev ja tõstab inimeste meeleolu. Teadlased on leidnud, et šokolaad aitab tõsta ajutöö aktiivsust kaheks-kolmeks tunniks, suurendades lühiajaliselt sinu töövõimet. Jutt ei käi šokolaadi magusast osast ehk suhkrust, vaid kakaos leiduvatest flavaonoolidest. Suhkru taseme tõus soodustab just unelemist. Seega mõtle mõrule šokolaadile, suhkruvaesele kakaojoogile. Efekt on mööduv ega ole kuidagi seotud sinu IQ parandamisega, pigem ajus olemasoleva realiseerimisega. Arvesta, et ajutiselt saadud ajutegevuse piitsutamise eest tuleb hiljem maksta tagasi pikema puhkuseperioodiga.
Muidugi, magamine on üks hea nõuanne väsimusega võitlemiseks. Magamatus toob endaga kaasa stressihormoonide taseme tõusu, mis pärsib ajurakkude uuenemist. Kui tunned väsimust ja sul on vaba aega, pane silmad kinni ja maga 5-10 minutit. Ükskõik, kas oled koolis või tööl. Väikesest päevaunest on rohkem kasu, kui unisena teha nägu, nagu suudaksid olla asjalik ja tööd teha. Arvatakse, et ligi 60% inimesi vajab lühikest päevaund.
Söö õigesti! Tühi kõht on parem mõtlemise abiline kui täis kõht. Kuid ühel hetkel hakkab töövõime langema, sest energiavarude nappus peatab jooksva tegevuse ja suunab ajutegevuse teistele radadele. Siis söö ja joo veresuhkru taset kergitavaid toite. Kui veresuhkru tase tõuseb kiiresti, on ka uni kerge saabuma. Kohv aitab kindlasti enamusel inimestest und eemal hoida, kuid pea meeles, et uni on vajalik ajurakkude taastumiseks ja arenguks. Kindlasti ei tohiks väsimuse peletamiseks tarbida kofeiinisisaldusega energiajooke. Samuti ei tasu kõhtu liiga täis süüa. Süües lõunaks salati, supi, prae ja magustoidu, ei tasu imestada, kui suur osa pärastlõunasest energiast kulub toidu seedimisele ja aju lülitub aeglasemale režiimile.
Väsimus võib olla seotud ka halva tujuga. Halvale tujule leiab palju põhjusi – õpetajate negatiivne tagasiside, nigelad hinded, tegemata tööd või aja puudumine. Rõõmsamaks ja energilisemaks aitab meeleolu muuta ajus tööd korraldav hormoon serotoniin. Serotoniini tõusule aitab kaasa põgus viibimine päikese käes, 15-minutiline jalutuskäik või lihtsalt värskes õhus viibimine. Ärge unustage, et sõbrad, hea muusika, rõõmsavärvilised riided, võimlemisharjutused, õige hingamine, naermine – kõik need lihtsad vahendid on igati abiks väsimust tekitava halva tuju peletamiseks.
Ma arvan, et nendest väsimust peletavatest nõuannetest saate palju abi. Niisiis, kui tunnis tahate tublid olla, ärge unelege ja jälgige ülal olevaid nippe!
Kairit Kasuk, 11.klass
teisipäev, 30. oktoober 2012
Õpetajate päev
Oktoobrikuu esimesel reedel tähistati enamustes Eesti koolides õpetajate päeva, sealhulgas ka Varstu keskkoolis. Päevakord oli lihtne – võimu said enda kätte abituriendid ning õpetajatel oli võimalus veeta koolinädala viimast päeva teistmoodi kui muidu.
Vahetundidel võeti arvesse ka kooliõpilaste soovilugusid. Mitmel vahetunnil oli kooli raadioruumi ukse taga järjekord, sest kõikidel oli lemmiklaul, mida sooviti kuulda. Muusika tõi vahetundidesse palju naerusuid, rütmikalt nõksuvaid põlvi ning tantsusamme.
Heidi Järvpõld XII kl
Päeva korralikuks käimasaamiseks kätles uus direktor Ako koolimajja saabuvaid õpetajaid ning õpilasi ja edastas neile koolipäevaks ilusaid soove. Sel aastal aktust ei toimunud – õpetajad lahkusid hommikul koolimajast ning veetsid päeva Võrus. Seega, koolipäev algas nagu iga teine, koolikellaga. Üllatavalt olid õpilased rahulikud ning suhtuseid uutesse õpetajatesse üpriski viisakalt. Töö käis igas klassiruumis ning vastuhakku „uustulnukate” vastu polnud.
Nii mõnigi abiturient oli teinud hulga eeltööd, et tund mööduks sisukalt ning samas ka lõbusalt. Näiteks, 10. ja 11..klassi õpilased said vaadata ning kuulata uute õpetajate valmistatud videoloengut „Inimvaimu olemusest – kõigest sellest, milles on võimalik kahelda”. Kuna uudis loengust oli levinud, kogunesid paljud teised õpetajad ning õpilased video näitamise ajaks eesti keele klassi. Tegu oli põhimõtteliselt videoloengu paroodiaga ning tundus, et õpilastele meeldis midagi teistsugust ning uudset.
Vahetundidel võeti arvesse ka kooliõpilaste soovilugusid. Mitmel vahetunnil oli kooli raadioruumi ukse taga järjekord, sest kõikidel oli lemmiklaul, mida sooviti kuulda. Muusika tõi vahetundidesse palju naerusuid, rütmikalt nõksuvaid põlvi ning tantsusamme.
Päev lõppes peale nelja koolitundi ning abituriendid lahkusid tööpostilt taaskord kogemuse võrra rikkamana. Mina kui üks abiturientidest jõudsin järeldusele, et õpetaja amet pole see, millega tahaksin tulevikus tegeleda. Teha tuleb liiga palju ettevalmistus- ning järeltööd, vaja läheb tasakaalukust ja rahulikkust. Seega, peaksime tegema kummarduse inimestele, kes selle elukutse on valinud ning loomulikult hindama oma kooli õpetajaid, kes meiega tegelevad aastaringselt, mitte ainult üks päev aastas.
reede, 26. oktoober 2012
Unustamatu suvi 2012
Suvi 2012 jääb kauaks meelde, kuna mul õnnestus käia Helsingis Euroopa meistrivõistlustel kaasa elamas Gerd Kanterile. Piletid saime tänu sellele, et ühe tuttava pere ei saanud minna ja nii loovutasid nad piletid meile.
Nii läksimegi 30. juunil varakult staadionile, et mitte hilineda. Meie kohad asusid täpselt kettaheite sektori taga ning sealt oli kõik väga hästi näha. Aeg möödus kiiresti ja ühekorraga avastasime, et võistlejad teevad soojendusviskeid. Tänu sellele, et Kanteri treener istus meie sektoris, siis tuli Gerd väga sageli nõu küsima ning nägime teda ka lähemalt.
Võistluse käik ise oli väga pingeline ja emotsiooniderohke, sest iga kord kui Gerd Kanter heitesesektorisse astus, tegid fännid kõva kisa. Tuleb tunnistada, et koos meiega oli võistlust jälgimas palju eestlasi. Halvast ilmas hoolimata suutis Gerd Kanter saada tulemusega 66.53 Robert Hartingu järel teise koha. Kahjuks oli tol päeval ilm väga vihmane ning peale Gerd Kanteri imelist võistlust otsustasime lahkuda. Olümpiastaadionilt väljudes kohtusime Kanal2 reportriga, kes tegi meiega intervjuu. Peale seda olime õnnelikud telestaarid, kes läksid koju Eesti medalivõitu tähistama.
Kuna medalitseremoonia toimus päev pärast võistlust, siis käisime kohal ka järgmisel päeval, et näha, kuidas Gerd endale medali kaela saab. Minnes autasustamisele, ei lootnud me Gerd Kanteriga kokku saada, kuid kõik läks teisiti. Nägime, kuidas Gerd Kanter sammub meie suunas. Muidugi kasutasime juhust ning soovisime talle isiklikult õnne ning tegime koos pilti. Kui medalivõitjad lavale astusid, läks tõeliseks mölluks lahti, kõik elasid oma lemmikutele kaasa karjudes ja lippudega lehvitades. Kui võistlejatel medalid kaelas ja hümn kuulatud, oli aeg lahkuda, kuid paljudele võistlejatele on kombeks visata oma võidetud lillekimp rahvasse. Nii õnnestuski mul püüda kinni maailmameister Robert Hartingu lillekimp.
Kaidi Parv XI kl
Nii läksimegi 30. juunil varakult staadionile, et mitte hilineda. Meie kohad asusid täpselt kettaheite sektori taga ning sealt oli kõik väga hästi näha. Aeg möödus kiiresti ja ühekorraga avastasime, et võistlejad teevad soojendusviskeid. Tänu sellele, et Kanteri treener istus meie sektoris, siis tuli Gerd väga sageli nõu küsima ning nägime teda ka lähemalt.Võistluse käik ise oli väga pingeline ja emotsiooniderohke, sest iga kord kui Gerd Kanter heitesesektorisse astus, tegid fännid kõva kisa. Tuleb tunnistada, et koos meiega oli võistlust jälgimas palju eestlasi. Halvast ilmas hoolimata suutis Gerd Kanter saada tulemusega 66.53 Robert Hartingu järel teise koha. Kahjuks oli tol päeval ilm väga vihmane ning peale Gerd Kanteri imelist võistlust otsustasime lahkuda. Olümpiastaadionilt väljudes kohtusime Kanal2 reportriga, kes tegi meiega intervjuu. Peale seda olime õnnelikud telestaarid, kes läksid koju Eesti medalivõitu tähistama.
Kuna medalitseremoonia toimus päev pärast võistlust, siis käisime kohal ka järgmisel päeval, et näha, kuidas Gerd endale medali kaela saab. Minnes autasustamisele, ei lootnud me Gerd Kanteriga kokku saada, kuid kõik läks teisiti. Nägime, kuidas Gerd Kanter sammub meie suunas. Muidugi kasutasime juhust ning soovisime talle isiklikult õnne ning tegime koos pilti. Kui medalivõitjad lavale astusid, läks tõeliseks mölluks lahti, kõik elasid oma lemmikutele kaasa karjudes ja lippudega lehvitades. Kui võistlejatel medalid kaelas ja hümn kuulatud, oli aeg lahkuda, kuid paljudele võistlejatele on kombeks visata oma võidetud lillekimp rahvasse. Nii õnnestuski mul püüda kinni maailmameister Robert Hartingu lillekimp.
Need olid küll suve kaks kõige imelisemat päeva, mis ei unune kunagi!
neljapäev, 18. oktoober 2012
Nädalavahetus- puhkamiseks või pidutsemiseks?
Viimastel aastatel on järjest rohkem hakatud korraldama klubides pidusid alaealistele (16aastastele ). Osaliselt ongi sellest tingitud tõsiasi, et järjest vähem kasutavad noored nädalavahetust puhkamiseks, koolitööde tegemiseks, raamatu lugemiseks.
Küsisin nii täiskasvanute kui ka noorte käest, kuidas nad oma nädalavahetust veedavad ning kas nädalavahetus on pigem pidutsemiseks või puhkamiseks.
Umbes 30 % küsitletavatest vastasid, et veedavad oma nädalavahetuse kodus. Reedeti tehakse ära koolitöö, et kaks järgmist päeva lihtsalt nautida puhkust, vaadata televiisorit ja istuda arvutis. Aidatakse ka vanemaid, st tehakse koduseid töid.
65% kasutab nädalavahetust pigem sõpradega pidutsemiseks, alkoholi tarbimiseks, nn lolluste tegemiseks, elu nautimiseks. Reedet ja laupäeva võetakse vabalt, pühapäeval tehakse vajalik koolitöö.
Üldiselt on siiski kõik inimesed erinevad - igaüks puhkab omamoodi.
Teele Ploom
XI klass
teisipäev, 16. oktoober 2012
Marjad, marjad….
Minu tänavune suvi möödus suuresti marjametsas mustikate keskel.
Marjakorjamise põhiline eesmärk oli teenida endale raha, et hiljem midagi osta saaks. Töö oli pingeline: igal hommikul tõusin kell 6 ning veetsin tunde metsas, et saada päris omateenitud raha. See oli suhteliselt ränk töö, kuna aeg-ajalt hakkas selg valutama. Muidugi, kui marjul iga päev käia, nii et vahesid sisse ei tule, harjub ka selg koormusega. Omaette ränk oli marjade puhastamine, sest kõige rohkem sai jällegi kannatada selg, kuid lõpuks kohaned kõigega.
Olen marju korjamas käinud vähemalt viis aastat marjal ning olen kogu selle valu ja varajase tõusmisega päris hästi harjunud. Igal hommikul mõtlesin, milleks mul seda raha vaja on, mõnusam oleks und jätkata, kuid eesmärk oli koguda raha nutitelefoni ostmiseks. Suvise pingutuse tulemusel teenisin metsas veedetud aja jooksul ca 170 eurot. Lõpuks polnudki püstitatud ülesanne raske, sest kindel siht oli silmade ees ja omateenitud rahal eriline väärtus.
Kristiine Anton
XI kl
Marjakorjamise põhiline eesmärk oli teenida endale raha, et hiljem midagi osta saaks. Töö oli pingeline: igal hommikul tõusin kell 6 ning veetsin tunde metsas, et saada päris omateenitud raha. See oli suhteliselt ränk töö, kuna aeg-ajalt hakkas selg valutama. Muidugi, kui marjul iga päev käia, nii et vahesid sisse ei tule, harjub ka selg koormusega. Omaette ränk oli marjade puhastamine, sest kõige rohkem sai jällegi kannatada selg, kuid lõpuks kohaned kõigega.Olen marju korjamas käinud vähemalt viis aastat marjal ning olen kogu selle valu ja varajase tõusmisega päris hästi harjunud. Igal hommikul mõtlesin, milleks mul seda raha vaja on, mõnusam oleks und jätkata, kuid eesmärk oli koguda raha nutitelefoni ostmiseks. Suvise pingutuse tulemusel teenisin metsas veedetud aja jooksul ca 170 eurot. Lõpuks polnudki püstitatud ülesanne raske, sest kindel siht oli silmade ees ja omateenitud rahal eriline väärtus.
Kristiine Anton
teisipäev, 2. oktoober 2012
Ida – Virumaad avastamas
20. septemberSõit Ida –Virumaale algas ekstreemselt. Enne kui liikuma saime hakata, läks bussil rehv tühjaks, kuid õnneks täitus automaatselt mootori käivitamisel. Edasi kulges tee ilma äpardusteta. Liikusime Avinurme-kanti, mis asus Tartust tunniajalise sõidu kaugusel.Selle ajaga juhtus tagumises bussi osas palju. Sõime, jõime, tegime pilte ja nalja sai omajagu.
Avinurmes külastasime puiduaita, milles vaatasime puust nikerdatud esemeid ning soovijad võisid neid ka osta. Edasi sõitsime RMK Kauksi looduskeskusesse. Toimus matk programmiga „Peipsi järve jälgedes“. Tutvusime muutustega, mille järv ning ümbritsev loodus on läbi teinud jääajast kuni tänapäevani. Edasi sõitsime Kohtla kaevanduspark- muuseumisse. Maaalune ekskursioon toimus kohaliku giidi saatel. Maa all oli väga huvitav. Hiljem vaatasime ühe kohaliku inimese kivikollektsiooni ning korjasime ise põnevaid kive. Mõned võtsid kaasa suure tükki põlevkivi, mõned aga ilusad kivistunud loomakestega fossiilid. Edasi sõitsime oma kaunisse majutuskohta, mis oli Alutaguse Puhkekeskus
.
21. september
Ärkasime väsinuna, sest magama saime hilja. Pärast hommikusööki sõitsime Narva linna. Vaatasime üüratult suuri aherainepuistanguid ja poolkoksimägesid, uurisime karjääride rekultiveerimise võimalusi, käisime põrgu mäe juures. Giid tegi natuke nalja ka ja ütles, et saadab meid sõna otseses mõttes põrgusse. Külastasime elektrijaamade juures olevaid tuhaplatoosid ja settebasseine, nägime Narva veehoidlat. Lõunatasime Narva kutsehariduskeskuses. Edasi uurisime Rootsi lõvi mälestusmärki, käisime Narva jõe ääres ja Kreenholmi kvartalis. Jalutasime Hermanni kindlusesse ja heitsime pilgu Venemaale. Edasi tuli ekskursioon marsruudil Narva-Toila–Oru park, kus nägime hõbeallika koobast.
.
21. september
Ärkasime väsinuna, sest magama saime hilja. Pärast hommikusööki sõitsime Narva linna. Vaatasime üüratult suuri aherainepuistanguid ja poolkoksimägesid, uurisime karjääride rekultiveerimise võimalusi, käisime põrgu mäe juures. Giid tegi natuke nalja ka ja ütles, et saadab meid sõna otseses mõttes põrgusse. Külastasime elektrijaamade juures olevaid tuhaplatoosid ja settebasseine, nägime Narva veehoidlat. Lõunatasime Narva kutsehariduskeskuses. Edasi uurisime Rootsi lõvi mälestusmärki, käisime Narva jõe ääres ja Kreenholmi kvartalis. Jalutasime Hermanni kindlusesse ja heitsime pilgu Venemaale. Edasi tuli ekskursioon marsruudil Narva-Toila–Oru park, kus nägime hõbeallika koobast.
Kui päris aus olla, siis kolmandaks päevaks olid kõik juba päris väsinud, sestmagamisaeg ei kulunud magamisele. Kuid võtsime end kuidagi kokku ja üritasime päeva vastu pidada. Kell üheksa startisime Alutaguse puhkekeskusest liivakarjääri. Liiv leiab kasutusala ehitustöödes. Edasi külastasime Kurtna järvestikku, millest saab kogu Jõhvi linn oma joogivarud. Giid rääkis meile, et algselt oli veetase kõrgem, aga nüüd on vett nii palju ära joodud, et järv on madalamaks jäänud. Edasi viis tee Valaste joani, mis on ka Eesti kõige kõrgem. Praegusel ajal juga vee hulgaga kiidelda ei saa, aga kevadine vaatepilt pidi pakkuma võimsa elamuse. Juga nägi igal juhul väga ilus välja. Kõige lõpuks läksime Saka matkarajale. Käisime mere ääres, kui täpsem olla, siis Läänemere kaldal. Rannas oli väga vahva turnida, otsida huvitavaid kive ning lihtsalt jalutada ja nautida vaadet. Rannas leidus palju ka sinisavi, mis on nahale hea.
Lõpuks sai programm otsa ning asusime koduteele. Suurem osa rahvast tukkus, kuid kõik jõudsid õnnelikult koju ja jäid reisiga rahule.
Gerda Mändmaa
Laura Männiste
Iris Arumäe
VIII kl
Laura Männiste
Iris Arumäe
VIII kl
teisipäev, 25. september 2012
Tondimaa, Tontjärve, Tontla...
Eestimaal ringi reisides on silma riivanud mitmed mahajäetud ja juba varemetes olevad hooned. Mitte ainult meie, Varstu keskkoolinoored, pole seda märganud, vaid ka välismaalased on juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti oleks palju ilusam, kui mõni tondiloss maha lammutada. Kirjutasime projekti “Tondilossid” Euroopa Noored Eesti büroole. Meie noorsooalgatuslikku ideed toetati ja nüüd on meil võimalik kaardistada, pildistada lagunevaid maju ja juhtida sellele probleemile laiemat tähelepanu.
Tegime ühe ringreisi Võru-, Põlva- kui Tartumaal, teise ringreisi Viljandi-, Järva- ja Rapla-, Harjumaal. Silma jäid savimajade jäänused, kokku kukkunud palkhooned, lagunema hakanud kivimüürid. Mitmetes hoonetes märkasime mahajäetud rõivaid, kummikuid, nõusid, kartuleid ja eikellelegi kuuluvaid pilte. Tähelepanu äratasid ka hoonete ümbrused: lisaks mitme aasta vanusele kuluheinale kasvasid varemetes suured puud, lepavõsa või hulganisti sõstrapõõsaid. Õitsvad erkkollased nartsissid märkisid kohta, kuhu kunagi oli pererahvas teinud lillepeenra. Need selged olevikulised märgid tõestasid, et kunagi olid need paigad koduks inimestele. Meie aga nägime uusi elanikke, kes tondilosse oma koduks peavad: märkasimesipelgaid, hiirepoegi, ämblikke, põgenevaid sisalikke.
Kõige õõvastavam tontla oli meie jaoks Raplamaal nähtud mitmekorruseline, tühjade aknaavaustega, sisselöödud ustega, armetute grafititega illustreeritud paneelmaja. Keset metsarohelust, vaikuses seisab see betoonmonstrum kui hoiatav mälestusmärk inimeste laokile jäetud kätetööst (või mõttemaailmast). Endise sõjaväebaasi betoonist ehitised, mis on sinna ja tänna metsa alla lagunema jäetud, mõjuvad Pahklas üsna hirmuäratavalt.
Vahastu külas (Raplamaa) tunti meie pildistamise vastu otsest huvi. Kui tiirutasime ühe lagunenud maja ümber ja otsisime sobivat kaadrit, möödus meist jalgrattur, kes küsis, et kas kavatseme seda ehitist millalgi lammutama hakata. Rääkisime, et oleme hoopis projektimeeskond, kes tegeleb mahajäetud hoonete kaardistamisega. Saime kohaliku inimese käest teada, et külaelanikud on ammu soovinud seda hoonet lammutada, kuid ainuüksi heast tahtmisest, et kutsume rahva kokku ja asume tööle, ei piisa - vaja on veel lammutusprojekti. See oli meie jaoks uus informatsioon, mis pani meid mõtlema, et äkki ongi Eestimaal just seetõttu veel palju tondilosse, et vallaametnike poolt nõutud lammutusprojektide tegemised on liiga töömahukad (kulukad), inimesed loobuvad sellisest lisatööst, ja ühtlasi ka oma alevike (külade) heakorrastamisest.
Meie aga ei kaota lootust. Järgmine etapp, mille käigus püüame juhtida avalikkuse tähelepanu lagunenud hoonetele, on seotud tondilossifotode rändnäitusega. Kutsume inimesi üles meile saatma pilte oma kodukohas olevatest tondilossidest. Kõiki, kellel huvi ja soov aidata meil kaardistada mahajäetud hooneid, palume saata fotosid aadressil merilin.parv@gmail.com (pildi juurde lisada ka küla ja maakonna nimi).
Varstukate edaspidistest tegemistest (osalemine töötubades, loengute kuulamine) võib lugeda blogist www.weebly.tondilossid.com.
Bertha Tulviste
12. kl
Pildid:
1. Roka (Tartumaa)
2. Pahkla (Raplamaa)
3. Roosiku (Võrumaa)
4. Tsooru (Võrumaa)
5. Tagaküla (Võrumaa)
6. Kauksi (Põlvamaa)
teisipäev, 22. mai 2012
Sidrun + vesi
Tunned end peale suurt pidusöömat täidlaselt ja enesetunne on halb? Haigestud tihti ülemiste hingmisteede haigustesse? Sul on tihti nö raske olla ka peale normaalselt söömaaega? Või otsid endale head ja paikapidavat dieeti? Tahad olla energilisem ja tervem, c-vitamiini ja organismile vajaliku veega? Oskan soovitada vaid üht: puhas vesi + pressitud sidrunimahl.
Sellest, kui palju peab päevas inimene vett jooma, on minu arust juba piisavalt räägitud. Ei hakkaks seda üle leierdama. Üldiselt kuulun ka mina nende inimeste hulka, kes ei suuda päevas 8 klaasi vett juua. Kuid teadmata põhjusel valitsesid mind juba pikemat aega kõiksugused erinevad põletikud ja haigused. Täpselt ei mäletagi, kust see sidrunivee joomine pihta hakkas, aga mingil hetkel on see saanud minu jaoks üheks üldravimiks kõikide hädade vastu.
Kuidas sidrunivesi on mind hoidnud? Olen seda tarvitanud umbes kuu või kaks, vähemalt nädalas korra või rohkem (joon ühe/kahe päevaga 0,5 või 1,5 l ). Sellest ajast peale ei ole mul olnud tavapäraseid külmetushaiguseid kordagi ega ka mingeid kõhuhädasid ja ma tunnen end hästi. Olen palju energilisem ning rõõmsameelsem. Muidu vaevlen iga talv enam-vähem kogu aeja mingite tõbede küüsis.
Kuidas? Miks? Mille vastu?
• Sidrunhape on looduslik orgaaniline hape, kuid tema konserveerivad omadused on nõrgad. Vees lahustunult loob sidrunhape mõõdukalt happelise keskkonna, mis pärsib mitmete mikroobide arengut ehk ennetab põletike teket kõikjal.
• Takistab sapikivide kasvu ja teket.
• Looduslikust toorainest saadud vitamiinid tõstavad kõige efektiivsemalt meie vastupanuvõimet
• Sidrunil on antiseptiline ja organismi puhastav mõju.
• Vähendab täielikuks väljapuhkamiseks vajalikku täisväärtusliku uneaega.
• Annab täiskõhutunde, mis aitab hoiduda näksimisest söögikordade vahel.
• Soovitatakse rasedatele naistele tervise alalhoidmiseks ja toetamiseks.
• Lastele ja meestele soovitatakse avitaminoosist hoidumiseks.
• Tugevdab veresooni.
• Tõstab inimese töövõimet ja parandab närvisüsteemi seisundi.
• Tõhus kaitse erinevate gripivormide vastu
• Aitab alal hoida kaltsiumi vajalikku taset organismis. Kaltsium aitab võidelda palaviku vastu.
• Parandab südamelihase ja teiste organite varustatust toitainetega.
• Sisaldab P-vitamiini, mis tugevdab kapillaaride seinu ja parandab perifeerset vereringet.
• Igapäevane 1 sidruni mahla manustamine võib alandada kõrgenenud vererõhku 10% võrra
• Sidrunimahl aitab naha seenhaiguste puhul ning vähendab sügelust.
• Hoiab seedimise korras.
• Paljude inimeste probleemiks on mitte mao suur happesus vaid just aluselisus. Mao aluselisus tuleb väikese ph-ga toidu tarbimisest. Looduslik hape on selle vastu parim abivahend.
• Aitab hoida puhtamana ka suuhügieeni.
• Sidrunhape aitab organismil põletada rasvu.
Vett võib kogu aeg tarvitada, kuid lõpetada tuleb vee joomine pool tundi enne sööki. Vee tarbimist võib taas alustada pärast enamiku seedimisprotsessi lõppemist, mille kestvus igal inimesel on individuaalne, keskmiselt 2–3 tundi pärast sööki.
Viljalihas ja mahlas on palju sidruni- ja õunhapet, pektiini, kaaliumi, vaske, fosforit, fitontsiide, B- ja P-grupi vitamiine, karotiini (provitamiini A) ja C-vitamiini. Selle tsitruselise viljalihal on omadus püsivalt ja stabiilselt säilitada selles asuvaid vitamiine. Sidruni vitamiinid ei lagune töötlemisel, kuumendamisel ja isegi keetmisel peaaegu üldse, erinevalt teistest puu- ja juurviljadest.
Eeltoodust võib jääda mulje, et mida rohkem me sidrunhapet sisse sööme, seda parem. Päris nii see siiski ei ole ja üle pingutada tarbimisega pole vaja. Üle ühe sidruni päevas pole soovitav süüa, sest ülihapu sidrunimahl võib sellisel juhul hambaemaili kahjustada. Mitme sidruni või suurel hulgal sünteetilise sidrunhappe söömine päevas viib meie organismi arutult palju ühendeid ja see võib lõppkokkuvõttes hakata häirima organismi üldist ainevahetust. Sealhulgas ka kaltsiumi tasakaalu. Samuti on liigne sidrunhappe tarbimine vastunäidustatud nendele inimestele, kes kannatavad mao ülihappesuse käes.
Kõige targem oleks kasutada ikkagi ise pressitud sidrunimahla, mitte poest ostetud sünteetilist. Tegin kokkuvõte sellest, mida olen lugenud erinevatest interneti-alllikatest. Kõrge maohappesusega inimesed peaksid sidruni tarbimisest siiski hoiduma. Googeldades leiate ka erinevaid sidrunivee dieete. Ärge siis liialdage!
Evelin Veinberg XI kl
Küünte kihistumine
Igapäevase kiire elutempo ja pingetega on viimasel ajal päris vähe jäänud aega enese jaoks. Nii olengi oma küüned hetkel täiesti unarusse jätnud ja katnud nad lihtsalt värvilaki alla. Nüüd pean tõdema, et mu küüned on kannatada saanud ja kihistuma hakkanud. Lõikasin nad lühikeseks, plaanin värvimise mõneks ajaks ''maha jätta'' ja alustada taastustöödega. Mõtlesingi küünte kihistumise põhjusi uurida, et ennast ja ka teid, lugupeetud lugejad, veidi harida.
Küünte kihistumise põhjuseid on mitmeid:
• Kaltsiumi liigtarbimine
• Vitamiini puudus
• Küünte traumeerimine
• Küünte vale või lohakas viilimine
• Kokkupuude kangete keemiliste ainetega
• Ainevahetuse häired
• Kilpnäärme haigused
• Küünekihtide vahel oleva loodusliku õli aurustumine ehk kuivus
• Rasked haigused või ravimite pidev pikaaegne tarbimine
• Stress
Enda puhul tooksin põhjusteks küünte lohaka kohtlemise ja vähese niisutuse. Miks ma välistan muud variandid? Sest organismi vaeguste puhul oleks kihistumine märgatav peaaegu kõikidel küüntel, ka varbaküüntel. Minul kihistuvad vaid enam kannatada saavad ja nö kasutust leidvad küüned.
Kuidas ravida?
Hetkel ma toidulisandina vitamiine ei tarbi. Kuid ehk peaksin sellega taas algust tegema. Vastupidiselt levinud arvamusele ainult vitamiinide ja kaltsiumi võtmisest raviks ei piisa. Eelmainitud orgnismi häirete, haiguste jms puhul tuleb kindlasti pöörduda arsti poole. Kui teie küüned kihistuvad ravimite tarvitamise tagajärjel, on kahjuks probleemi raskem likvideerida ja seda peaks kindlasti tegema koos arstiga. Muidugi ei tähenda küünte kihistumine, et on kohe mõni eelmainitud terviseprobleem või haigus.
• Kihistunud küünelt tuleb ettevaatlikult maha lihvida lahti tulnud pealmine küünekiht. Viilides peaks viil olema paralleelne küüne vaba servaga. Kindlasti ei tohi küüneplaadi lahtisi kihte rebida või suruda kaugemale. Soovitan kasutada spetsiaalset küüneplaadi poleerijat, mille leiad peaaegu igast teisest suuremast kauplusest.
• Peale küüneplaadi poleerimist tuleks küüned ööseks nö õlitada. Selleks sobivad paksema kontsistendiga looduslikud õlid. Mina soovitan riitsinusõli, sest see imendub hästi, on väga niisutav ja soodustab küünekasvu.
• Õli kuivanud, kata küüned ravilaki või küünetugevdajaga. Võimaluse korral peaks vältima kokkupuudet veega. Intensiivse toimega küünetugevdaja suurendab küüne loomulikku kaitsevõimet. Ravi parandab küünte olukorda ja niisutab neid, sidudes ja kinnitades küünekihid omavahel nii, et küüs muutub tugevamaks. Mina soovitan Mereneid kaltsium geel ravilakki.
• Poleerida võiks küüsi vähemalt kord nädalas. Õlitada vastavalt küüne kuivustasemele, vajadusel isegi mitu korda päevas. Ravilakki tuleks kasutada vastavalt konkreetse toote juhendile.
Jättes kihistunud küüned hooldamata, kogunevad sinna vahele vesi, tolm, parkained jms, mis aitavad kaasa edasisele kihistumisele. Sellise küüne peal ei püsi ka küünelakk. Loodan, et saite natukenegi abi sellest vähesest, kuid kompaktsest informatsioonist.
Hoidke end ja oma küüsi!
Evelin Veinberg XI kl
Küünte kihistumise põhjuseid on mitmeid:
• Kaltsiumi liigtarbimine
• Vitamiini puudus
• Küünte traumeerimine
• Küünte vale või lohakas viilimine
• Kokkupuude kangete keemiliste ainetega
• Ainevahetuse häired
• Kilpnäärme haigused
• Küünekihtide vahel oleva loodusliku õli aurustumine ehk kuivus
• Rasked haigused või ravimite pidev pikaaegne tarbimine
• Stress
Enda puhul tooksin põhjusteks küünte lohaka kohtlemise ja vähese niisutuse. Miks ma välistan muud variandid? Sest organismi vaeguste puhul oleks kihistumine märgatav peaaegu kõikidel küüntel, ka varbaküüntel. Minul kihistuvad vaid enam kannatada saavad ja nö kasutust leidvad küüned.
Kuidas ravida?
Hetkel ma toidulisandina vitamiine ei tarbi. Kuid ehk peaksin sellega taas algust tegema. Vastupidiselt levinud arvamusele ainult vitamiinide ja kaltsiumi võtmisest raviks ei piisa. Eelmainitud orgnismi häirete, haiguste jms puhul tuleb kindlasti pöörduda arsti poole. Kui teie küüned kihistuvad ravimite tarvitamise tagajärjel, on kahjuks probleemi raskem likvideerida ja seda peaks kindlasti tegema koos arstiga. Muidugi ei tähenda küünte kihistumine, et on kohe mõni eelmainitud terviseprobleem või haigus.
• Kihistunud küünelt tuleb ettevaatlikult maha lihvida lahti tulnud pealmine küünekiht. Viilides peaks viil olema paralleelne küüne vaba servaga. Kindlasti ei tohi küüneplaadi lahtisi kihte rebida või suruda kaugemale. Soovitan kasutada spetsiaalset küüneplaadi poleerijat, mille leiad peaaegu igast teisest suuremast kauplusest.
• Peale küüneplaadi poleerimist tuleks küüned ööseks nö õlitada. Selleks sobivad paksema kontsistendiga looduslikud õlid. Mina soovitan riitsinusõli, sest see imendub hästi, on väga niisutav ja soodustab küünekasvu.
• Õli kuivanud, kata küüned ravilaki või küünetugevdajaga. Võimaluse korral peaks vältima kokkupuudet veega. Intensiivse toimega küünetugevdaja suurendab küüne loomulikku kaitsevõimet. Ravi parandab küünte olukorda ja niisutab neid, sidudes ja kinnitades küünekihid omavahel nii, et küüs muutub tugevamaks. Mina soovitan Mereneid kaltsium geel ravilakki.
• Poleerida võiks küüsi vähemalt kord nädalas. Õlitada vastavalt küüne kuivustasemele, vajadusel isegi mitu korda päevas. Ravilakki tuleks kasutada vastavalt konkreetse toote juhendile.
Jättes kihistunud küüned hooldamata, kogunevad sinna vahele vesi, tolm, parkained jms, mis aitavad kaasa edasisele kihistumisele. Sellise küüne peal ei püsi ka küünelakk. Loodan, et saite natukenegi abi sellest vähesest, kuid kompaktsest informatsioonist.
Hoidke end ja oma küüsi!
kolmapäev, 25. aprill 2012
On Aeg
Olen mitmeid kordi märganud hämmingut inimeste näos, kui vastan nende entusiasmist pakatavatel küsimustele- „Kelleks sa tahad saada?“ või „Kuhu sa edasi õppima lähed?“- fraasiga „Ma ei taha sellest rääkida.“ . Jah, sellise vastuse puhul võin ma tunduda ülbe ja ebaviisakana, kuid ma tõesti väldin nendel teemadel spekulatsioone ja diskussioone inimestega, kes ei kujuta endale isegi ette, mida üks noor, keskkooli lõpetav õpilane hetkel tunda võib. Mida ma siis tunnen?
Ma tunnen hirmu. Hirmu eksamite ees, sest nendest sõltub minu tulevik. Lausa kohutav on mõelda, et ühtäkki on antud sõnaõigus minu edaspidise käekäigu kohta teadmisetele ja oskustele, mida 12 aastat lihvinud ja täiendanud olen. Paratamatult kiireneb pulss- kas see, mida täna tean ja oskan, on piisav, et saada eksamitest tulemused, mis mind rahuldaksid? Peale selle on mul hirm oma unistuste ees- kardan, et need lähevad katki. Praegu elan kaksikelu. Reaalsuse kõrval eksisteerib ka unistuste maailm, kus ma pole mitte abiturient, vaid Tartu tänavatel liikuv tudeng. Ma ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui minu unistustemull ei muutu kunagi päris eluks.
Ma tunnen ebakindlust oma otsuste ja valikute suhtes, mida täna langetan. Kas oli õige jätta valimata inglise keele eksam ja teha selle asemel hoopis bioloogia? Või matemaatika asemel keemia? Kas on hea mõte minna võistlustele, kuigi ma saaksin seda aega ju hoopis õpingutele pühendada? Mul on ebakindlus sügise ees, sest olen siiani elanud teadmisega, et 1. septembril on mul kool, kuhu minna, õpetajad, kellele lilli viia ja klassikaaslased, keda kallistada. Nüüdseks on see periood minu elus läbi saamas ja mul pole halli aimugi, mis kooli sügisel lähen, kelle käe all õppima hakkan ning kes on mu uued saatusekaaslased.
Ma tunnen valu, sest suhted, mis tähendavad mulle palju, võivad kaasnevate elumuudatustega puruneda. Lubadused, nagu „Kindlasti saame iga nädalavahetus kokku!“ , on juba eos läbi kukkunud, sest erinevates linnades, võib-olla erinevates riikides elades pole aega ja võimalusi igal vabal hetkel sõpru näha ning midagi lahedat koos korda saata. Toimub kaugenemine, tekivad uued huvid, inimesed, seltskonnad. Ja nii need nõrgemalt ülesehitatud suhted purunevadki. See on valus paratamatus. Peale selle jääb palju väärtuslikke inimesi veel gümnaasiumisse, aga mul tuleb minna. Pole enam võimalust neile igapäevaselt koolikoridoris vastu jalutada, naeratada ja juttu rääkida.
Ma tunnen kurbust. Lapsepõlv saab alatiseks läbi, algab uus peatükk uuelt leheküljelt, mis seekord on puhtalt minu luua. Pean ise enda eest seisma, võitlema ja vastutama, sest ema ja isa, kes seda enne tegid, jäävad maha. Maha jäävad ka päikest, randa ja puhkust täis suvevaheajad, naljad ja lollused, mis pole enam kunagi nii süütud ja armsad nagu varem. Pinginaabrid, õpetajad, treenerid,vanaemad, tädid ja onud, kes oma jõu ja nõuga on alati olemas olnud. Nüüd, ja nii järsku, pean ma olema täiskasvanult küps, kuigi hinges sooviksin olla endiselt laps.
Eelneva jutu põhjal võib tunduda, et keskkooli lõpp on üks masendav sündmus. Tegelikult leidub selles midagi head ikka ka. Peale hirmu ja kurbuse tunnen ma vabanemist, positiivset ärevust, ootust. Ma tunnen, et see on võimalus eneseteostuseks, võimalus olla esimest korda elus tõsiseltvõetav i n i m e n e. Ma tunnen, et lõpuks ometi on mul olemas vajalikud koordinaadid ja tiivad, et lennata ning sihtpunkt, kuhu peale rasket teekonda maanduda. Ma tunnen, et kõik see, mis mind ees ootab, on katsetamist väärt!
Jane Saluorg XII kl
Ma tunnen hirmu. Hirmu eksamite ees, sest nendest sõltub minu tulevik. Lausa kohutav on mõelda, et ühtäkki on antud sõnaõigus minu edaspidise käekäigu kohta teadmisetele ja oskustele, mida 12 aastat lihvinud ja täiendanud olen. Paratamatult kiireneb pulss- kas see, mida täna tean ja oskan, on piisav, et saada eksamitest tulemused, mis mind rahuldaksid? Peale selle on mul hirm oma unistuste ees- kardan, et need lähevad katki. Praegu elan kaksikelu. Reaalsuse kõrval eksisteerib ka unistuste maailm, kus ma pole mitte abiturient, vaid Tartu tänavatel liikuv tudeng. Ma ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui minu unistustemull ei muutu kunagi päris eluks.
Ma tunnen ebakindlust oma otsuste ja valikute suhtes, mida täna langetan. Kas oli õige jätta valimata inglise keele eksam ja teha selle asemel hoopis bioloogia? Või matemaatika asemel keemia? Kas on hea mõte minna võistlustele, kuigi ma saaksin seda aega ju hoopis õpingutele pühendada? Mul on ebakindlus sügise ees, sest olen siiani elanud teadmisega, et 1. septembril on mul kool, kuhu minna, õpetajad, kellele lilli viia ja klassikaaslased, keda kallistada. Nüüdseks on see periood minu elus läbi saamas ja mul pole halli aimugi, mis kooli sügisel lähen, kelle käe all õppima hakkan ning kes on mu uued saatusekaaslased.
Ma tunnen valu, sest suhted, mis tähendavad mulle palju, võivad kaasnevate elumuudatustega puruneda. Lubadused, nagu „Kindlasti saame iga nädalavahetus kokku!“ , on juba eos läbi kukkunud, sest erinevates linnades, võib-olla erinevates riikides elades pole aega ja võimalusi igal vabal hetkel sõpru näha ning midagi lahedat koos korda saata. Toimub kaugenemine, tekivad uued huvid, inimesed, seltskonnad. Ja nii need nõrgemalt ülesehitatud suhted purunevadki. See on valus paratamatus. Peale selle jääb palju väärtuslikke inimesi veel gümnaasiumisse, aga mul tuleb minna. Pole enam võimalust neile igapäevaselt koolikoridoris vastu jalutada, naeratada ja juttu rääkida.
Ma tunnen kurbust. Lapsepõlv saab alatiseks läbi, algab uus peatükk uuelt leheküljelt, mis seekord on puhtalt minu luua. Pean ise enda eest seisma, võitlema ja vastutama, sest ema ja isa, kes seda enne tegid, jäävad maha. Maha jäävad ka päikest, randa ja puhkust täis suvevaheajad, naljad ja lollused, mis pole enam kunagi nii süütud ja armsad nagu varem. Pinginaabrid, õpetajad, treenerid,vanaemad, tädid ja onud, kes oma jõu ja nõuga on alati olemas olnud. Nüüd, ja nii järsku, pean ma olema täiskasvanult küps, kuigi hinges sooviksin olla endiselt laps.
Eelneva jutu põhjal võib tunduda, et keskkooli lõpp on üks masendav sündmus. Tegelikult leidub selles midagi head ikka ka. Peale hirmu ja kurbuse tunnen ma vabanemist, positiivset ärevust, ootust. Ma tunnen, et see on võimalus eneseteostuseks, võimalus olla esimest korda elus tõsiseltvõetav i n i m e n e. Ma tunnen, et lõpuks ometi on mul olemas vajalikud koordinaadid ja tiivad, et lennata ning sihtpunkt, kuhu peale rasket teekonda maanduda. Ma tunnen, et kõik see, mis mind ees ootab, on katsetamist väärt!
Jane Saluorg XII kl
Kaitsevägi ootab
Kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on iga meessoost Eesti kodanik kohustatud teenima kaitseväes, kuid paljud üritavad viilida sõjaväekohustusest kõrvale kas hirmust, et ei saada hakkama või kuuldud müütide tõttu.
Kuna teadsin, et minu klassi poistest on mõned otsustanud peale keskkooli lõppu sõjaväkke aega teenima minna, uurisin, miks nad sellise otsuse on teinud ja kas neid müüdid ei hirmuta. Samaaegselt küsisin ka tuttavate käest, kes hetkel sõjaväes teenivad, kuidas sõdurpoisi elu välja näeb.
Sõduri päev algab kell kuus hommikul. Ühe minutiga tuleb saada riidesse ja koridori rivvi. Pärast seda minnakse välja jooksma, isegi juhul, kui seal on 30 kraadi külma. Siis on lühike aeg hügieeniks ning voodite korrastamiseks. Need peavad kolme minutiga olema ideaalses korras - teki peal ei tohi olla ühtegi kortsu.
Hommikusöök kestab 10 minutit, millele järgneb väljaõpe. Teine väljaõpe on pärast 15-minutilist lõunasööki. Pärast seda on 15 minutit vaba aega, mida tavaliselt kasutatakse helistamiseks, aga pahad poisid peavad ennast vabal ajal tugevaks tegema nt kätekõverduste abil. Õhtul toimub rivistus, järgneb AK uudiste vaatamine ja õhtune trenn. Magamaminek on kell kümme.
Sõjaväes on keelatud omada üle 300 grammi magusaineid ja mängida hasartmänge. Lubatud ehk kohustuslik on ülemate käskude täitmine. Mehed on jaotatud rühmadeks ning terve rühm saab karistada, kui üks liige millegi halvaga hakkama saab.
„Üks mees hakkas kord keset päeva telekat vaatama, selle peale viidi terve rühm välja kollase laohoone juurde seina vaatama. Kui keegi rivis korra liigutas, pandi kohe 15 minutit juurde. Vaatasime seda „motivatsiooniseina" tervelt kaks tundi,“ meenutab minu tuttav.
Karistuseks võivad olla ka kätekõverdused või särgiväel jooks ümber kasarmu, relv pea kohal. Neid, kes on aga sõjaväest jooksu pannud ja tagasi tulnud, karistavad sõjaväelased ise. Hiljuti pidi Vahipataljonis üks reamees neoonkollase jakiga nädal aega ringi käima, kuna oli sõjaväest eemal viibinud. Kõik ülejäänud reamehed, kes pataljonis olid, said aga jooksiku pärast erinevaid lisaülesandeid. Võib ainult ette kujutada, kuidas neoonkollase jakiga kaitseväelast kiruti.
Juuli algul sõjaväkke minev Taavet Haak tunnistab, et sees on väike hirm küll kuuldud juttude pärast, aga samas ootab seda aega. Peamine põhjus, miks Taavet vabatahtlikult avalduse Kaitseressurssidele esitas, oli see, et sõjaväes tuleks peale keskkooli ära käia. Ülikoolis olles või pärast kuskil töötades hakkavad sõjaväekutsed elu segama. „Teine põhjus on see, et tahan endas distsipliini, vastutustunnet ja kohusetunnet kasvatada,“ ütleb abiturient. Kolmanda põhjusena, miks ta ajateenija tee valis, on tarvidus endas selgusele jõuda, mida edasi õppima minna. Taavet ütles, et loodab leida uute tutvuste kaudu uue ja huvitava suuna.
Kui ma küsisin Aivo Mägise käest, miks tema just peale keskkooli lõppu ja vabatahtlikult sõjaväkke minna tahab, vastas ta: „Niikuinii peab seal ära käima, vahet pole, kuna“.
Vastupidiselt Taavetile teab Aivo, mida ta edaspidi teha tahab ja sellest tulenevalt ka tema kindel valik minna Tallinna Logistikapataljoni. „Seal on võimalik saada logistiku ja remondimehe paberid ning õppida autojuhi elukutset.“
Meil jääb ainult üle loota, et poistel jätkub tahet ja jõudu sõjaväes hakkama saamiseks ja et Eesti Kaitsevägi tagab ka edaspidi riigi turvalisuse.
Merilin Mändmaa XII kl
Kuna teadsin, et minu klassi poistest on mõned otsustanud peale keskkooli lõppu sõjaväkke aega teenima minna, uurisin, miks nad sellise otsuse on teinud ja kas neid müüdid ei hirmuta. Samaaegselt küsisin ka tuttavate käest, kes hetkel sõjaväes teenivad, kuidas sõdurpoisi elu välja näeb.
Sõduri päev algab kell kuus hommikul. Ühe minutiga tuleb saada riidesse ja koridori rivvi. Pärast seda minnakse välja jooksma, isegi juhul, kui seal on 30 kraadi külma. Siis on lühike aeg hügieeniks ning voodite korrastamiseks. Need peavad kolme minutiga olema ideaalses korras - teki peal ei tohi olla ühtegi kortsu.
Hommikusöök kestab 10 minutit, millele järgneb väljaõpe. Teine väljaõpe on pärast 15-minutilist lõunasööki. Pärast seda on 15 minutit vaba aega, mida tavaliselt kasutatakse helistamiseks, aga pahad poisid peavad ennast vabal ajal tugevaks tegema nt kätekõverduste abil. Õhtul toimub rivistus, järgneb AK uudiste vaatamine ja õhtune trenn. Magamaminek on kell kümme.
Sõjaväes on keelatud omada üle 300 grammi magusaineid ja mängida hasartmänge. Lubatud ehk kohustuslik on ülemate käskude täitmine. Mehed on jaotatud rühmadeks ning terve rühm saab karistada, kui üks liige millegi halvaga hakkama saab.
„Üks mees hakkas kord keset päeva telekat vaatama, selle peale viidi terve rühm välja kollase laohoone juurde seina vaatama. Kui keegi rivis korra liigutas, pandi kohe 15 minutit juurde. Vaatasime seda „motivatsiooniseina" tervelt kaks tundi,“ meenutab minu tuttav.
Karistuseks võivad olla ka kätekõverdused või särgiväel jooks ümber kasarmu, relv pea kohal. Neid, kes on aga sõjaväest jooksu pannud ja tagasi tulnud, karistavad sõjaväelased ise. Hiljuti pidi Vahipataljonis üks reamees neoonkollase jakiga nädal aega ringi käima, kuna oli sõjaväest eemal viibinud. Kõik ülejäänud reamehed, kes pataljonis olid, said aga jooksiku pärast erinevaid lisaülesandeid. Võib ainult ette kujutada, kuidas neoonkollase jakiga kaitseväelast kiruti.
Juuli algul sõjaväkke minev Taavet Haak tunnistab, et sees on väike hirm küll kuuldud juttude pärast, aga samas ootab seda aega. Peamine põhjus, miks Taavet vabatahtlikult avalduse Kaitseressurssidele esitas, oli see, et sõjaväes tuleks peale keskkooli ära käia. Ülikoolis olles või pärast kuskil töötades hakkavad sõjaväekutsed elu segama. „Teine põhjus on see, et tahan endas distsipliini, vastutustunnet ja kohusetunnet kasvatada,“ ütleb abiturient. Kolmanda põhjusena, miks ta ajateenija tee valis, on tarvidus endas selgusele jõuda, mida edasi õppima minna. Taavet ütles, et loodab leida uute tutvuste kaudu uue ja huvitava suuna.
Kui ma küsisin Aivo Mägise käest, miks tema just peale keskkooli lõppu ja vabatahtlikult sõjaväkke minna tahab, vastas ta: „Niikuinii peab seal ära käima, vahet pole, kuna“.
Vastupidiselt Taavetile teab Aivo, mida ta edaspidi teha tahab ja sellest tulenevalt ka tema kindel valik minna Tallinna Logistikapataljoni. „Seal on võimalik saada logistiku ja remondimehe paberid ning õppida autojuhi elukutset.“
Meil jääb ainult üle loota, et poistel jätkub tahet ja jõudu sõjaväes hakkama saamiseks ja et Eesti Kaitsevägi tagab ka edaspidi riigi turvalisuse.
Merilin Mändmaa XII kl
Kõgõkogo - kogemus eluks
Meie koolis tegutseb juba ammustest aegadest peale näitetrupp Kõgõkogo. Keskkoolinoorte rühmas on meid neli ning põhikooliõpilasi on oma grupis kolm.
13. ja 14. aprillil käisime Kõgõkogoga Tallinnas Vabariiklikul Teatrifestivalil. Osalesime festivalil näitemänguga „Felicidade“, mis oli meie enda ühine looming. Jah, laureaadiks me küll ei saanud, kuid selle eest saime juurde jälle killukese enesekindlust, kogemuse esineda NO99 teatrilaval ning näigime etendusi, mis oleksid vabalt võinud olla n-ö päris teatri näidendid.
Üheks minu lemmikuks oli kindlasti Tartut esindanud näitetrupi muusikal, kus olid koos väga-väga head näitlejad. Kogu nende etendus oli tohutult hästi läbi mõeldud ning ka laulud, mida noored esitasid, olid lavastaja enda tehtud. Minu jaoks lisas suure plussi ka see, et muusika, mille taustal lauldi, oli laivis. Nimelt mängis lavastaja etenduse ajal ise laval süntesaatorit. Kindlasti oli see muusikal, mis võiks vabalt eesti teatrites publikut rõõmustada.
Kuna viibisime üritusel kaks päeva, siis oli meil esimese päeva õhtul võimalik osa võtta enda valitud jututoast. Mina, Airi ja Jane valisime jututoa, mis pidi rääkima näidendite kirjutamisest. Kui olime oma valiku teinud, ütles meiega kaasas olnud õpetaja Lea, et valisime vist kõige igavavama teema. Kui olime aga oma jututuppa jõudnud, selgus, et olime ikkagi teinud väga õige valiku. Jututuba kirjutamisest viis läbi eesti kirjanik ja ka OPi saatejuht Jim Ashilevi, kes meile väga huvitavalt oma elust, tööst ja õpingutest rääkis. Kõige enam jäi tema räägitust meelde mõte, et tegelikult ei peagi pärast kooli elust kõik lõbus ja meeldiv otsa saama, vaid vastupidi.
Tegelikult tunnen üldse, et need kolm aastat teatriõpetust on mulle väga palju juurde andnud. Ma ei tahagi öelda, et olen mingi väga hea näitleja, vaid seda, et kogu see näidenditetegemise protsess, esinemised ja erinevate inimestega kohtumised on mulle andnud oskuse esineda, ennast väljendada, ootamatutes olukordades toime tulla ning oskuse teistega paremini koostööd teha. Ja kindlasti tuleb kõik see mulle elus kasuks. Võib isegi öelda, et näiteringis osalemine näitas mulle ette ka suuna, kuhu pärast kooli edasi minna ning tunnen selle üle siiralt rõõmu.
Arvan, et noored, kellel vähegi võimalik ja tahtmist, võiksid vabalt osa võtta erinevatest näiteringidest, kuna elu ongi üks suur teater - mõnikord komöödia, mõnikord tragöödia.
Anette Konksi XII kl
13. ja 14. aprillil käisime Kõgõkogoga Tallinnas Vabariiklikul Teatrifestivalil. Osalesime festivalil näitemänguga „Felicidade“, mis oli meie enda ühine looming. Jah, laureaadiks me küll ei saanud, kuid selle eest saime juurde jälle killukese enesekindlust, kogemuse esineda NO99 teatrilaval ning näigime etendusi, mis oleksid vabalt võinud olla n-ö päris teatri näidendid.
Üheks minu lemmikuks oli kindlasti Tartut esindanud näitetrupi muusikal, kus olid koos väga-väga head näitlejad. Kogu nende etendus oli tohutult hästi läbi mõeldud ning ka laulud, mida noored esitasid, olid lavastaja enda tehtud. Minu jaoks lisas suure plussi ka see, et muusika, mille taustal lauldi, oli laivis. Nimelt mängis lavastaja etenduse ajal ise laval süntesaatorit. Kindlasti oli see muusikal, mis võiks vabalt eesti teatrites publikut rõõmustada.
Kuna viibisime üritusel kaks päeva, siis oli meil esimese päeva õhtul võimalik osa võtta enda valitud jututoast. Mina, Airi ja Jane valisime jututoa, mis pidi rääkima näidendite kirjutamisest. Kui olime oma valiku teinud, ütles meiega kaasas olnud õpetaja Lea, et valisime vist kõige igavavama teema. Kui olime aga oma jututuppa jõudnud, selgus, et olime ikkagi teinud väga õige valiku. Jututuba kirjutamisest viis läbi eesti kirjanik ja ka OPi saatejuht Jim Ashilevi, kes meile väga huvitavalt oma elust, tööst ja õpingutest rääkis. Kõige enam jäi tema räägitust meelde mõte, et tegelikult ei peagi pärast kooli elust kõik lõbus ja meeldiv otsa saama, vaid vastupidi.
Tegelikult tunnen üldse, et need kolm aastat teatriõpetust on mulle väga palju juurde andnud. Ma ei tahagi öelda, et olen mingi väga hea näitleja, vaid seda, et kogu see näidenditetegemise protsess, esinemised ja erinevate inimestega kohtumised on mulle andnud oskuse esineda, ennast väljendada, ootamatutes olukordades toime tulla ning oskuse teistega paremini koostööd teha. Ja kindlasti tuleb kõik see mulle elus kasuks. Võib isegi öelda, et näiteringis osalemine näitas mulle ette ka suuna, kuhu pärast kooli edasi minna ning tunnen selle üle siiralt rõõmu.
Arvan, et noored, kellel vähegi võimalik ja tahtmist, võiksid vabalt osa võtta erinevatest näiteringidest, kuna elu ongi üks suur teater - mõnikord komöödia, mõnikord tragöödia.
Anette Konksi XII kl
Suurejooneline "Titanic"
Ma olen alati imetlenud inimesi, kellel on julgust ette võtta pööraseid projekte. Režissöör James Cameron sukeldus Titanicule ja võttis spetsiaalkaameratega üles materjali, mida polnud inimsilm näinud 1912.aastast saati. Filmi jaoks ehitati pea originaalsuuruses Titanicu mudel, mille interjöör ja välimus kujundati nii algse laeva sarnaselt kui vähegi võimalik. Seetõttu ei tohiks tulla ka üllatusena, et tegemist oli kalleima filmiga, mis eales tehtud.Samuti on “Titanic” film, mis on üsna mitme peatükiga kantud filmiajaloo "Kõige, kõige, kõige..." raamatusse. Kõigi aegade kalleim film, kõigi aegade suurim kassahitt (kuni James Cameroni enda "Avatari" saabumiseni vähemalt), kõige rohkem võidetud Oscareid jne.
Eesti keeles tähendab Titanic suurejoonelisust, mida minu arvates võib öelda ka filmi „Titanic“ stsenaariumi kohta. James Cameron on osavalt ühendanud kohutava tragöödia ning romeo ja julialiku armastusloo. Ta on loonud selliste ajastu ja faktorite koosluse, mis ei tohiks ka kõige kalgima südamega inimest külmaks jätta.
Titanicu esimese ja viimase reisi 100.aastapäeva mälestuseks loodi filmi 3D versioon, mida praegu kinodes näidatakse. Huvist otsustasin minagi Tartu kinos Ekraan 3D varianti vaatamas käia. Minu meelest oli see tohutult julge, riskantne ja aeganõudev ettevõtmine režissööri poolt, et kinolinadele lasta selline film, mida on aastaid näidatud televiisorist. Kindlasti on ka neid, kellel on stseenid juba detailideni pähe kulunud. Kuigi ka minule meeldib „Titanicu“ algne versioon, saan 3D teenena välja tuua ainult fakti, et see andis mulle põhjuse seda filmi esmakordselt (ei mäleta, et oleksin seda kunagi kinos vaatamas käinud) suurelt ekraanilt vaatama minna.
Pean kurvastustega tunnistama, et 3D ei olnud minu jaoks mitte midagi muud peale erinevale kaugusele asetatud pappkujude. Tunnistan, et kolme tunni vältel väsisid silmad prillidest ära ning kui prillid eest võtsin, oli mitmeid kohti, kus neid prille poleks vaja olnudki.
Aga suurelt ekraanilt tasub seda filmi kindlasti vaadata. Kasutage võimalust!
Merilin Mändmaa XII kl
pühapäev, 11. märts 2012
Reformitud haridus või reformimata haritus?
Täna elan Eestis, kus haridusel ja haritusel on aina suurenev tähtsus, sest meie olevik ja tulevik sõltub haridustasemest. Viimasel ajal olen ma kahjuks pidanud tõdema, et inimeste võimalused hariduse omandamisel on suuresti sõltuvusse viidud riigiisade huvide, otsuste ning isudega.
Ma usun, et me kõik oleme mingil moel kursis pillerkaariga, mis ümber kõrgharidusreformi toimub (erinevad meeleavaldused, sõnavõtud, veto). Kõrvaltvaatajana on jäänud mulle mulje, et kõrgharidusreformi puhul on tegemist tragikoomilise näitemänguga, milles on oma roll etendada nii üliõpilastel kui ka haridusministeeriumi ametnikel (valitsusel). Mõnda aega tagasi otsustas mängu tulla ka president - seda oma veto kehtestamise õigusega. Siinkohal on paslik küsida, miks president sekkus?
Ma arvan, et üheks ja eeldatavasti ka kõige suuremaks põhjuseks oli arusaam, et kõrgharidusreformi eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Nimelt tuleneb põhiseaduse paragrahvist, et ülikoolid peavad saama ettenähtud piirides ise oma tegevuse üle otsutada ega tohi olla täitevvõimu poolt mõjutatavad. Kui nüüd lugeda reformi eelnõus kirja pandud rahastamispõhimõtte aluseid, leiame vastuolu. Eelnõus on kirjas, et rahastamispõhimõtted pole tulevikus sätestatud seadusega, vaid need kehtestab valitsus oma määrusega. Riigipea ning paljud praegused üliõpilased, õpetajad ja abituriendid juhivad tähelepanud aspektile, et selline raha jagamise kord võib tekitada olukorra, kus raha andjaks ja kriteeriumi kehtestajaks osutub sama võimukandja. On selge, et sellises mahus reformi puhul on raha oluline ning seepärast ma leian, et raha üle otsustamine peaks toimuma moel, mis välistaks korruptsiooni ja pettuste ohu. Pole õige, et ülikoolidel puudub vabadus oma tegevuse üle otsustada ning muutuda võimukandja poolt mõjutatavaks. Paljud õpetajad leiavad, et rahal on tohutu jõud panna inimesi tegema asju, mis on kasulikud rahastajale, kuid kahjulikud raha saajale.
Teise punktina juhikisn ma tähelepanu lausele „Tasuta õpe vaid eesti keeles“. Muidugi on tore, et Eesti riigi kodanikul ja eesti keelt kõneleval inimesel on õigus saada emakeelset haridust, kuid kas see peaks nii olema ka kvaliteetse kõrghariduse puhul? Ma ei taha seda hästi uskuda, sest fakt, et kõik toimub ainult eesti keeles, välistab võimaluse välisüliõpilastel Eestisse õppima tulla ja seega nullitakse ära ka ülikooli tunnustamine rahvusvahelisel tasemel. Ka praegused üliõpilased leiavad, et eelpool mainitud lause ei vii positiivsete tulemusteni, sest nii diskrimineeritakse vene õppekeelega koolidest tulnud tudengeid - reform oleks justkui karistus vene noorele selle eest, et ta ei oska piisaval tasemel eesti keelt. Samuti langeks hariduse ja harituse kvaliteet, sest ammu on teada tõde, et tark inimene peab oskama mõelda, lugeda ja unistada rohkem kui ühes keeles.
Minu ja paljude teiste üliõpilaskandidaatide jaoks on küsitav ka võrdsuse olemasolu antud reformis. Soov püsida tasuta õppekohal toob kaasa kohustuse täita õppekava semestri lõikes täies mahus, st 30 EAP. Kui üliõpilane seda ei suuda, on kõrgkoolil võimalus nõuda osaliselt õppekulude hüvitamist. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Juku, kes on pärit vaesest perekonnast, lõpetab heade tulemustega maal keskkooli ja asub õppima ülikooli. Poiss peab minema tööle, et tasuda oma ühiselamukoha, toidu ja transpordi eest. See tähendab aga seda, et Juku peab ülikoolis püsimise nimel pingutama ja vaeva nägema palju rohkem kui majanduslikult kindlustatud perekonnast pärit inimene, kellel on piisavalt aega, et täita semestris 30 EAPd. On see õiglane, kui töötav tudeng peab konkureerima üliõpilasega, kelle ainsaks ülesandeks ongi ainult õppida? Paljud praegused abituriendid leiavad, et reform tekitaks ebavõrdsust seal, kus seda kindlasti olla ei tohiks ja läbi selle vähendatakse üliõpilaste konkurentsivõimet ja enesearendamisvõimalusi väljaspool teoreetilist haridust (teadusklubid, taidlus, sport, ...). Reformi on vaadatud ainult ühe mätta otsast ja sellest suunast, mis riigile kasu toob. Üliõpilaste arvamustest ja emotsioonidest on lihtsalt üle sõidetud. Olukord, kus poliitikud võtavad sõna ja teevad maha üliõpilasi meeleavalduste pärast, seab kahtluse alla igasuguse demokraatia olemasolu ning võrdsuse, mis meil kui kodanikel, õpilastel, tudengitel ja eelkõige inimestel sellise suure sammu astumise puhul tagatud peaks olema.
Eelneva jutu põhjal tänan ma õnne, et presidendil oli piisavalt inimlikku mõistmist ja arusaama, kehtestamaks kõrgharidusreformile veto. Ma arvan, et kui reform oleks vastu võetud sellisel kujul, nagu ta oli kirja pandud, oleks „avalik-õiguslikust“ kõrgharidusest saanud reformitud haridus, mida on õigus omandada vaid ilusatel, rikastel ja tarkadel. „Alamklass“ oleks pidanud leppima reformimata haritusega, mida elul meile iga päev pakkuda on. See viimane polekski väga halb variant, kui jätta arvestamata tõsiasi, et tööturul konkureerimiseks on meil vaja just seda kõrgaharidust tõendavat dokumenti, mitte intelligentsust, mis igasühes meis peidus on.
Jane Saluorg XII kl
Ma usun, et me kõik oleme mingil moel kursis pillerkaariga, mis ümber kõrgharidusreformi toimub (erinevad meeleavaldused, sõnavõtud, veto). Kõrvaltvaatajana on jäänud mulle mulje, et kõrgharidusreformi puhul on tegemist tragikoomilise näitemänguga, milles on oma roll etendada nii üliõpilastel kui ka haridusministeeriumi ametnikel (valitsusel). Mõnda aega tagasi otsustas mängu tulla ka president - seda oma veto kehtestamise õigusega. Siinkohal on paslik küsida, miks president sekkus?
Ma arvan, et üheks ja eeldatavasti ka kõige suuremaks põhjuseks oli arusaam, et kõrgharidusreformi eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Nimelt tuleneb põhiseaduse paragrahvist, et ülikoolid peavad saama ettenähtud piirides ise oma tegevuse üle otsutada ega tohi olla täitevvõimu poolt mõjutatavad. Kui nüüd lugeda reformi eelnõus kirja pandud rahastamispõhimõtte aluseid, leiame vastuolu. Eelnõus on kirjas, et rahastamispõhimõtted pole tulevikus sätestatud seadusega, vaid need kehtestab valitsus oma määrusega. Riigipea ning paljud praegused üliõpilased, õpetajad ja abituriendid juhivad tähelepanud aspektile, et selline raha jagamise kord võib tekitada olukorra, kus raha andjaks ja kriteeriumi kehtestajaks osutub sama võimukandja. On selge, et sellises mahus reformi puhul on raha oluline ning seepärast ma leian, et raha üle otsustamine peaks toimuma moel, mis välistaks korruptsiooni ja pettuste ohu. Pole õige, et ülikoolidel puudub vabadus oma tegevuse üle otsustada ning muutuda võimukandja poolt mõjutatavaks. Paljud õpetajad leiavad, et rahal on tohutu jõud panna inimesi tegema asju, mis on kasulikud rahastajale, kuid kahjulikud raha saajale.
Teise punktina juhikisn ma tähelepanu lausele „Tasuta õpe vaid eesti keeles“. Muidugi on tore, et Eesti riigi kodanikul ja eesti keelt kõneleval inimesel on õigus saada emakeelset haridust, kuid kas see peaks nii olema ka kvaliteetse kõrghariduse puhul? Ma ei taha seda hästi uskuda, sest fakt, et kõik toimub ainult eesti keeles, välistab võimaluse välisüliõpilastel Eestisse õppima tulla ja seega nullitakse ära ka ülikooli tunnustamine rahvusvahelisel tasemel. Ka praegused üliõpilased leiavad, et eelpool mainitud lause ei vii positiivsete tulemusteni, sest nii diskrimineeritakse vene õppekeelega koolidest tulnud tudengeid - reform oleks justkui karistus vene noorele selle eest, et ta ei oska piisaval tasemel eesti keelt. Samuti langeks hariduse ja harituse kvaliteet, sest ammu on teada tõde, et tark inimene peab oskama mõelda, lugeda ja unistada rohkem kui ühes keeles.
Minu ja paljude teiste üliõpilaskandidaatide jaoks on küsitav ka võrdsuse olemasolu antud reformis. Soov püsida tasuta õppekohal toob kaasa kohustuse täita õppekava semestri lõikes täies mahus, st 30 EAP. Kui üliõpilane seda ei suuda, on kõrgkoolil võimalus nõuda osaliselt õppekulude hüvitamist. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Juku, kes on pärit vaesest perekonnast, lõpetab heade tulemustega maal keskkooli ja asub õppima ülikooli. Poiss peab minema tööle, et tasuda oma ühiselamukoha, toidu ja transpordi eest. See tähendab aga seda, et Juku peab ülikoolis püsimise nimel pingutama ja vaeva nägema palju rohkem kui majanduslikult kindlustatud perekonnast pärit inimene, kellel on piisavalt aega, et täita semestris 30 EAPd. On see õiglane, kui töötav tudeng peab konkureerima üliõpilasega, kelle ainsaks ülesandeks ongi ainult õppida? Paljud praegused abituriendid leiavad, et reform tekitaks ebavõrdsust seal, kus seda kindlasti olla ei tohiks ja läbi selle vähendatakse üliõpilaste konkurentsivõimet ja enesearendamisvõimalusi väljaspool teoreetilist haridust (teadusklubid, taidlus, sport, ...). Reformi on vaadatud ainult ühe mätta otsast ja sellest suunast, mis riigile kasu toob. Üliõpilaste arvamustest ja emotsioonidest on lihtsalt üle sõidetud. Olukord, kus poliitikud võtavad sõna ja teevad maha üliõpilasi meeleavalduste pärast, seab kahtluse alla igasuguse demokraatia olemasolu ning võrdsuse, mis meil kui kodanikel, õpilastel, tudengitel ja eelkõige inimestel sellise suure sammu astumise puhul tagatud peaks olema.
Eelneva jutu põhjal tänan ma õnne, et presidendil oli piisavalt inimlikku mõistmist ja arusaama, kehtestamaks kõrgharidusreformile veto. Ma arvan, et kui reform oleks vastu võetud sellisel kujul, nagu ta oli kirja pandud, oleks „avalik-õiguslikust“ kõrgharidusest saanud reformitud haridus, mida on õigus omandada vaid ilusatel, rikastel ja tarkadel. „Alamklass“ oleks pidanud leppima reformimata haritusega, mida elul meile iga päev pakkuda on. See viimane polekski väga halb variant, kui jätta arvestamata tõsiasi, et tööturul konkureerimiseks on meil vaja just seda kõrgaharidust tõendavat dokumenti, mitte intelligentsust, mis igasühes meis peidus on.
Jane Saluorg XII kl
pühapäev, 26. veebruar 2012
Sõbrad
Meil kõigil on sõpru, kas siis palju või vähe. On sõpru, kes on meie lähedal kogu elu ja ka neid, kes kooliajast maha jäävad.
Ka minul on sõpru laagritest ja erinevatelt üritustelt ning vahepeal me suhtleme omavahel MSN-is, aga peagi saab jutt otsa, sest ei ole millestki rääkida.
Tuleb ette selliseid juhuseid, et keegi lähedane sõber läheb kaugele teise kooli ning pahatihti jäävad jutuajamised järjest harvemaks - nii kiiresti hääbuvadki erilised sõprussidemed. Tundub nagu eile oli armas sõber olemas ja siis ühel hetkel teda enam ei ole.
Nagu öeldakse, tülid lähendavad inimesi, nii see ka on. Mul on väga eriline sõbranna, kellega väiksematena tülitsesime päris palju ja tüli põhjuseks oli mõni mõttetu asi. Praegu ma ei mäletagi, millal me viimati ja mis põhjusel tüli meie vahele tuli - järelikult oli see väga ammu :). Ta on sõber, kes on alati olemas, kui ma teda vajan. Tean, et ta ei jäta mind eales hätta ja temaga võib täide viia kõik ettevõtmised, sest alati leiame koos mingi lahenduse. Oleme tihti arutanud, et mis siis saab, kui me teed kunagi lahku lähevad. Muidugi on praegusel ajal olemas MSN ja Facebook, aga see ei ole sama. Kurvaks teeb mõte, et pooleteisee aasta pärast me ei talla enam sama koolirada ja meil ei ol enam samasugune eesmärk – lõpetada keskkool. See tüdruk on mulle justkui õde, kellega ma läheksin ka maailmalõppu kaasa, kui vaja.
Vajame sõpru nagu õhkugi, ilma sõpradeta oleksime me üksluised. Sõbrad on need, kes toovad meie hallidesse päevadesse päikese ja muudavad kurvad hetked rõõmsateks.
Terje Lehes XI kl
Ka minul on sõpru laagritest ja erinevatelt üritustelt ning vahepeal me suhtleme omavahel MSN-is, aga peagi saab jutt otsa, sest ei ole millestki rääkida.
Tuleb ette selliseid juhuseid, et keegi lähedane sõber läheb kaugele teise kooli ning pahatihti jäävad jutuajamised järjest harvemaks - nii kiiresti hääbuvadki erilised sõprussidemed. Tundub nagu eile oli armas sõber olemas ja siis ühel hetkel teda enam ei ole.
Nagu öeldakse, tülid lähendavad inimesi, nii see ka on. Mul on väga eriline sõbranna, kellega väiksematena tülitsesime päris palju ja tüli põhjuseks oli mõni mõttetu asi. Praegu ma ei mäletagi, millal me viimati ja mis põhjusel tüli meie vahele tuli - järelikult oli see väga ammu :). Ta on sõber, kes on alati olemas, kui ma teda vajan. Tean, et ta ei jäta mind eales hätta ja temaga võib täide viia kõik ettevõtmised, sest alati leiame koos mingi lahenduse. Oleme tihti arutanud, et mis siis saab, kui me teed kunagi lahku lähevad. Muidugi on praegusel ajal olemas MSN ja Facebook, aga see ei ole sama. Kurvaks teeb mõte, et pooleteisee aasta pärast me ei talla enam sama koolirada ja meil ei ol enam samasugune eesmärk – lõpetada keskkool. See tüdruk on mulle justkui õde, kellega ma läheksin ka maailmalõppu kaasa, kui vaja.
Vajame sõpru nagu õhkugi, ilma sõpradeta oleksime me üksluised. Sõbrad on need, kes toovad meie hallidesse päevadesse päikese ja muudavad kurvad hetked rõõmsateks.
Terje Lehes XI kl
kolmapäev, 22. veebruar 2012
Eesti iseseisvuspäev
Eesti iseseisvuspäev on iseseisva Eesti riigi tähtpäev. 24. veebruaril 94 aastat tagasi kuulutati Eesti Vabariik välja . Sel päeval avaldati Tallinnas "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. 24. veebruar on Eesti riigipüha ja iseseisvuspäev.Varstu Keskkoolis toimub 22.veebruaril aktus, millega tähistame Eesti Vabariigi järjekordset aastapäeva. On hea kui hommikune hoog saab sisse just meie isamaa austamisega. Peale aktust on edasi tavaline koolipäev ning 23. veebruari õhtul kell 19.00 algab Varstu Kultuurikeskuses uhke kontsert, mille oleme pühendanud Eestimaale. Meie kooli lauljad ning tantsijad astuvad lavale eestimaise kavaga. Ka on erinevaid luuletusi, mis on väga südamelähedased kuulajatele. Kontsert on mahukas ning õhtut jääb sisustama ansambel "Hellad Velled".Olen kindel, et kontserti tulevad nautima paljud emad-isad, vanaemad-vanaisad ning meie lähedased, tuttavad ja sõbrad..
Eesti
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma isamaast.
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea, see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea, see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp ja Eesti vapp.
See on isamaa, mu kodumaa.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp ja Eesti vapp.
See on isamaa, mu kodumaa.
Kas Eesti sai viimase masuga hästi või halvasti hakkama?
2009. aastal saavutas masu ehk majandussurutis Eestis haripunkti. Hinnad tõusid ja samas palgad langesid. Kahjuks kaotasid paljud inimesed töö. Inimesed ei osanud kuidagi hakkama saada ja Eestis muutus elu keeruliseks. Samas haaras masu tervet maailma.
Eestis ja mujal maailmas on olnud viimased aastad keerulised. Õnneks sai Eesti võrreldes teiste riikidega väga hästi hakkama. Langesid küll palgad, inimesed jäid töötuks, aga Eesti ei laenanud teistelt riikidelt raha. Eestlased on alati olnud tugev rahvas ja saab ise hakkama.
Majanduslanguse ajal oli äriga tegelemine väga keeruline ja sellega tulid toime ainult tugevamad ja nutikamad. Paljud firmad tehti kiiruga ning lootuses järsku rikastuda. Sellisel raskel ajal oli rumalus läbi mõtlemata äri käima lükata ning loota, et õnnestub. Pidevalt oli näha, kuidas väikeettevõtted sulgevad oma kauplusi ja lõpetavad tegevust. Hästi organiseeritud firmal, mis on tulevikuperspektiive seadnud, ei ole ka majanduse kehva olukorra ajal probleemiks tegutseda. Tuli mõelda välja uuenduslikke müügiartikleid ja tootmislahendusi.
Mõnes mõttes oli masu Eestile kasulik. Masu pani eestlased tervislikumalt toituma. Pidevalt on ajakirjanduses läbi käinud teema, et eestlased hakkavad paksuks minema. Masu ajal inimesed ei ostnud enam nii palju rämpsu ja kasvatavasid ise parem vajalikke puu- ja juurvilju. See tuli odavam, kui osta poest või turult. Enam ei tarbitud magusaid karastusjooke ja krõpse. Kõik magus on madala sissetulekuga inimestele väga kallis lõbu ja ei ole raha iga päev midagi osta. Üldise hinnatõusu tõttu oli aga Eesti ettevõtete toodang välismaal märkimisväärselt konkurentsivõimet kaotanud. Hinnatõus on Eesti ettevõtete olukorra ka koduturul raskemaks muutnud, sest importkaup muutub seetõttu konkurentsivõimelisemaks.
Tööinimesed olid raskes seisus, kuid tulid toime, kui vaid tahtsid. Enamus ei ole nõus töötama väikse palga eest.. Kuna iga sent luges, siis paljud pereisad läksid Soome tööle, kuna seal lubati pudrumägesid ja piimajõgesid. Soomes on küll palgad kõrgemad, aga seal on ka suuremad maksud ja kallim toit. Tihtipeale Soome minek lõhkus pered.
Eesti oli pikka aega hädas hinnastabiilsuse hoidmisega. Laenuraha turule tulvamise tingimustes kasvasid hinnad. Finants- ja majanduskriis pani hinnatõusule tõhusa piduri peale, kuid häda tekkis riigieelarve puudujäägi suurust piirava kriteeriumiga. Headel kasvuaastatel oli Eesti üks väheseid Euroopa Liidu liikmesriike, kes suutis hoida riigieelarves kulud sisetulekutest väiksemana. Finants- ja majanduskriisis vähenevad järsult riigieelarve tulud ja hädasolevate abiotsijate toetamiseks on vaja suurendada kulusid. Loomulikult on sellistes tingimustes väga raske riigieelarve puudujääki lubatud piires hoida.
Üks põhjuseid, miks Eesti masuga hästi hakkama sai, on Eesti paindlik tööturg. Töösuhete paindlikkuse või jäikuse lakmuspaberiks peetakse inimese töölevõtmise ja vallandamise protseduuri lihtsust või keerukust. Tööturu paindlikkust on võimalik hinnata nii mikro- kui makrotasandil. Makrotasandil mõõdetakse tööturu paindlikkust läbi seadusandluse ning palga paindlikkuse. Mikrotasandil näitab paindlikkust see, kui tihti töötajad vahetavad tööturuseisundit.
Hetke seisu vaadates oleme oma masuga ilusti hakkama saanud, võrreldes näiteks Kreekaga, kus masu mõju on hoopis ulatuslikum. Eestis majandus järjest tõuseb ja töötus väheneb.
Carolin Jõõts XII kl
Eestis ja mujal maailmas on olnud viimased aastad keerulised. Õnneks sai Eesti võrreldes teiste riikidega väga hästi hakkama. Langesid küll palgad, inimesed jäid töötuks, aga Eesti ei laenanud teistelt riikidelt raha. Eestlased on alati olnud tugev rahvas ja saab ise hakkama.
Majanduslanguse ajal oli äriga tegelemine väga keeruline ja sellega tulid toime ainult tugevamad ja nutikamad. Paljud firmad tehti kiiruga ning lootuses järsku rikastuda. Sellisel raskel ajal oli rumalus läbi mõtlemata äri käima lükata ning loota, et õnnestub. Pidevalt oli näha, kuidas väikeettevõtted sulgevad oma kauplusi ja lõpetavad tegevust. Hästi organiseeritud firmal, mis on tulevikuperspektiive seadnud, ei ole ka majanduse kehva olukorra ajal probleemiks tegutseda. Tuli mõelda välja uuenduslikke müügiartikleid ja tootmislahendusi.
Mõnes mõttes oli masu Eestile kasulik. Masu pani eestlased tervislikumalt toituma. Pidevalt on ajakirjanduses läbi käinud teema, et eestlased hakkavad paksuks minema. Masu ajal inimesed ei ostnud enam nii palju rämpsu ja kasvatavasid ise parem vajalikke puu- ja juurvilju. See tuli odavam, kui osta poest või turult. Enam ei tarbitud magusaid karastusjooke ja krõpse. Kõik magus on madala sissetulekuga inimestele väga kallis lõbu ja ei ole raha iga päev midagi osta. Üldise hinnatõusu tõttu oli aga Eesti ettevõtete toodang välismaal märkimisväärselt konkurentsivõimet kaotanud. Hinnatõus on Eesti ettevõtete olukorra ka koduturul raskemaks muutnud, sest importkaup muutub seetõttu konkurentsivõimelisemaks.
Tööinimesed olid raskes seisus, kuid tulid toime, kui vaid tahtsid. Enamus ei ole nõus töötama väikse palga eest.. Kuna iga sent luges, siis paljud pereisad läksid Soome tööle, kuna seal lubati pudrumägesid ja piimajõgesid. Soomes on küll palgad kõrgemad, aga seal on ka suuremad maksud ja kallim toit. Tihtipeale Soome minek lõhkus pered.
Eesti oli pikka aega hädas hinnastabiilsuse hoidmisega. Laenuraha turule tulvamise tingimustes kasvasid hinnad. Finants- ja majanduskriis pani hinnatõusule tõhusa piduri peale, kuid häda tekkis riigieelarve puudujäägi suurust piirava kriteeriumiga. Headel kasvuaastatel oli Eesti üks väheseid Euroopa Liidu liikmesriike, kes suutis hoida riigieelarves kulud sisetulekutest väiksemana. Finants- ja majanduskriisis vähenevad järsult riigieelarve tulud ja hädasolevate abiotsijate toetamiseks on vaja suurendada kulusid. Loomulikult on sellistes tingimustes väga raske riigieelarve puudujääki lubatud piires hoida.
Üks põhjuseid, miks Eesti masuga hästi hakkama sai, on Eesti paindlik tööturg. Töösuhete paindlikkuse või jäikuse lakmuspaberiks peetakse inimese töölevõtmise ja vallandamise protseduuri lihtsust või keerukust. Tööturu paindlikkust on võimalik hinnata nii mikro- kui makrotasandil. Makrotasandil mõõdetakse tööturu paindlikkust läbi seadusandluse ning palga paindlikkuse. Mikrotasandil näitab paindlikkust see, kui tihti töötajad vahetavad tööturuseisundit.
Hetke seisu vaadates oleme oma masuga ilusti hakkama saanud, võrreldes näiteks Kreekaga, kus masu mõju on hoopis ulatuslikum. Eestis majandus järjest tõuseb ja töötus väheneb.
Carolin Jõõts XII kl
Kodutütarde aastasündmus!
Meie (Varstu kodutütred) osalesime samuti maakonnas toimuval kodutütarde organisatsiooni 80. aastapäeva aktus-kontserdil. Mina, Evelin Veinberg, pälvisin Kodutütarde peavanema tänukirja tehtud töö eest. Samuti said minu vanemad tänukirja osaliseks korraliku ja eeskujuliku tütre kasvatamise eest.
NB! Tulemas on taas maakondlik noorkotkaste-kodutütarde piirkonnalaager, mis leiab aset 16.-17. märtsil Varstu Keskkoolis. Kõik noorkotkad ja kodutütred, OLETE OODATUD!
Evelin Veinberg XI kl
esmaspäev, 20. veebruar 2012
Loomulikud asjad
Mingis vanuses hakkavad inimest mingid küsimused sagedamini vaevama. Praegusel ajastul paljudes tublides Põhja-Euroopa riikides on loomulikkus ja ebaloomulikkus muutunud juba väga suhteliseks mõisteks. Kas need ongi olemas praeguses ühiskonnas ja milles väljenduvad?
Lugedes bioloogilised tarbed “loomulikeks”, võime öelda, et vähemalt osa vajadusi on loomulikud. Teooria loomulikest vajadustest saab olla teaduslik või kõnekeelne. Kõnekeelne “loomulik vajadus” on kõnes olemas. Samas on ilmne, et kultuuri- ja heaoluühiskonna inimene ei rahuldu “loomulike vajadustega”. Teisalt, moodne eluviis pakub hulga hüvesid, mida on raske lugeda vajadusteks kasvõi selle tõttu, et need on kättesaadavad vaid vähestele.
Loomulik on iga inimese jaoks ka see, mida ta üksinda teeb. See on tema jaoks loomupärane, aga see kõik on suhteline. Inimene jälgib oma südametunnistuse häält, mis ütleb talle midagi. Tuleb kuulata ennast ja vaadata maailma mingil hetkel vaikides. See ongi loomulik, kuigi sellest kaldutakse tihti kõrvale. Kui probleemi, miks ma olen ja miks ma toimetan pole, siis polegi midagi, mida lõpuni viia. See on olemuslik. Paratamatult peab oma eluga midagi ette võtma ning siis jõuame olemuslikkuseni ehk miks?
Inimene saab üksinda mõeldes n-ö oma kere puhtaks. Kui tunda, et saab kõik mõtted ära mõelda, siis seda pole võimalik verbaalselt väljendada. Mõttetegevus ei pruugi olla verbaalne, kuid see võib olla näiteks muusikaline, pildiline vms. Alati ei olegi kõike võimalik defineerida.
Loomulik oleks kõik vabalt endast välja lasta. Näiteks laulmine kui oskus peaks olema elu osa. Loomulikud tegevused kasvavad välja ürgloomulikust vajadusest neid teha.
Katrin XI klass
Tellimine:
Postitused (Atom)