Projektimeeskonnast "Võrratult Vanad"

Tänapäeval kuuleme palju, et toetatakse lastekodusid ja loomade
varjupaiku. Muidugi on hea, et Eestimaal on nii palju head ja mõeldakse
abivajajate peale. Kuid aina enam jäävad tagaplaanile vanema generatsiooni
esindajad.

Seoses noorteprogrammiga Entrum on paljud ettevõtlikud noored loonud oma
projekti. Teatud aja tagant käivad noored ettevõtjad Tartu Dorpat
konverentsikeskuses ja arendavad oma ideid. Koostöös Entrum programmiga on
loonud Varstu noored projekti "Võrratult Vanad". Tiimi kuuluvad Egle
Veinberg, Tiiu Saar, Terje Lehes, Katren Robam, Laura Freivald ja Romet
Pazuhanitš. Meie projekti idee on aidata hooldekodus olevaid vanureid. Me
tahame neile õpetada meelepäraseid tegevusi, viia liikumisvõimelisi
väljasõitudele ning tuua nende hallidesse päevadesse natukenegi päikest.

19. detsembril korraldasime Valgamaal Hargla hooldekodus jõulupeo koos
Hargla lastega. Kaunistasime hooldekodu toad lumehelveste ja kuulikestega.
Viisime kõigile vanuritele isetehtud piparkooke. Jõulupeol oli kohal
jõuluvana päkapikkudega. Kingituseks said kõik vanurid kommikoti, kaardi ja
villased sokid. Heategevusliku korjanduse abil lisandus veel teisigi
kingitusi. Püüame edaspidigi Hargla hooldekodus ja teistes hooldekodudes
olevatele vanuritele korraldada meeldejäävaid üritusi.

Meie projektimeeskond tänab kõiki, kes meid aitasid. Oodatud on ka
rahalised annetused arvelduskontole: ROMET PAZUHANITŠ 221050204185

Terje Lehes XI kl

Öösel kooli- miks peaks?

Reedel, 25. novembril, toimus Varstu keskkoolis üritus „Öökool”, kus osavõtjateks olid õpilased Hargla, Mõniste, Krabi ja Varstu koolidest. Üritus algas kell 21.00.

Teadagi on  kool koht, kus toimuvad õppetunnid. Ka öökool polnud selles mõttes erand. Õpetajateks olid tuntud inimesed nagu Andre Laine, Silja Otsar ja  Riho Lehiste ning  Varstu keskkooli abiturient Meelis Lille.
Tundide jooksul valmis muusikali videosalvestus, usinamad õppisid selgeks kellamängu, omandati vajalikud teadmised enesekaitsest ning võimalus oli kuulata ajateenistuse läbinud noormehe toonasest perioodist.

Andre Laine, kes juhendas muusikali koreograafilist poolt, jäi üldpildiga enam-vähemr ahule. Ta sõnas:“Tänane katse on sooritatud hindele 3 (muigab), sest kui aus olla, siis tegelikult professionaalseid lauljaid ja tantsijaid palju ei olnud, aga vaatamata sellele ei jooksnud keegi ära, kõik üritasid lõpuni.“

Lavastuse muusikalise poolega tegelenud Otsar leidis samuti, et osalejad olid väga tublid ja eriti kiiduväärt oli tema arvates see, et õpetajad tulid asjadega julgesti kaasa. Ta leidis, et selliseid üritusi võiks rohkem korraldada, sest nii on võimalus näidata lastele, et koolis võib ka lahe olla. Fakt, et kõik toimub öösel, annab asjale lisaväärtuse. „ Ma lahkun siit täna väga positiivsete emotsioonidega!“ lausus Otsar lõpetuseks.

Riho Lehiste oli samuti öökooli ideest vaimustuses. Oma enesekaitsetunnis õpetas ta lapsi eelkõige mõtlema: mis enesekaitse on, kelle eest peaks end kaitsma ning kuidas hoiduda ohtlikest olukordadest. Lehiste ei rääkinud tuima teooriat, vaid tõi näiteid elust enesest ja lasi olukordi praktiliselt läbi mängida- võib-olla on see põhjuseks, miks enesekaitsest lemmiktund sai.

Peale selle oli võimalus osaleda märja T-särgi võistlusel, mängida sõnaseletusmängu „Alias“ ning orienteeruda mööda koolimaja. Hommiku hakul said ärksamad laulda karaoket ning vaadata filmi „Uhkus ja eelarvamus“. Kuna üritus toimus kadripäeval, ei unustanud ka kadrid õpilasi heade soovidega üle külvata.

Kell 06.00 olid inimesed rampväsinud, aga sellele vaatamata naeratati. Paljud leidsid, et hea meelega tuleks veel uneajast kooli „õppima“. Tüdrukud sõnasid, et üritus kujunes lahedamaks, kui nad ette kujutada oskasid. Samuti tunti rõõmu uute tutvuste üle, mida kooliööl võimalus sõlmida oli. Hargla kooli direktor ja õppealajuhataja ütlesid, et lapsed tulid hea meelega Varstusse ja uskusid, et keegi ei kahetse. Nendele jäi üritusest hea mulje- see oli tempokas, läbimõeldud, kaasahaarav ja huvitav!

Jane Saluorg XII kl

Kas meie enda da Vinci?

Suur osa eesti rahvast on kuulnud kunstnik Navitrollast, kelle kodanikunimi on Heiki Trolla. Tema esmamainimisest eesti kunstimaastikul on möödas 21 aastat. Kas teda võib pidada Eesti Leonardo da Vinciks?
Navitrolla pildid on leidnud väljundi terves maailmas. Tema kunstnäitused on toimunud nii Euroopas kui Ameerikas. Mõnigi kunstihuviline on Navitrolla maale oma erakogusse soetanud. Kuid miks see nii on? Navitrollal on  võime maad ja ilma (aga võib ka öelda, et  maailma) huvitavalt vaatajani tuua. Kohati pakub ta nalja, tõstab huviorbiiti ebareaalsuse, lubab kunstipublikul mõelda mitmemõtteliste kujundite üle. Kõik see tõotab naudingut „kunstifriikidele”. Seega võib väita, et Navitrolla on kinnitanud kanna kunstiareenil ja võrdlus Leonardo da Vinciga pole asjatu.

Juhan Järvpõld ja Mari-Liis Keel
12. kl

Gary silmapilgutus

Me teame Navitrollat kui kunstnikku, kel on väga omapärane maailmapilt. Ta oskab näha midagi seal, kus seda õieti polegi. Igas maalis on peidus mõte, mille nägemiseks peab vaatama sinu ees olevast pildist kaugemale. Navitrolla maalid on mõtetest tulvil, värviküllased ja lapselikud. Ent kunstniku loomingust võime leida ka ühe n-ö musta lamba – töö nimega „Seal, kus pilved puhkavad II“. Tegelikkuses on maalil kujutatud pilvi, mis on pikast lennust väsinuna läinud puudele puhkama, lükates need oma raskuse all longu. Võrreldes seda pilti aga teiste Navitrolla maalidega, on „Seal, kus pilved puhkavad II“ võetud justkui vanamoodsast klassikalisest mustvalgest filmist. Kuigi pildil elusolendid puuduvad, paneme tähele, et esiplaanil olevatest puudest, pilvedest ja maastikust moodustub justkui multifilmis „Käsnakalles“ ringi sibava teo Gary silmad. Seega on ka siia pilti peidetud omamoodi olevus.

                                                           

Maarja Klaas ja Kerttu Bušujeva

12. kl

Miski milleski

Aegade algusest peale on kunstnikud püüdnud erinevate värvide ja maalimistehnikatega maailmale edasi anda midagi erilist. Kazmir Malevich oli aga mees, kes  leidis lihtsuses kunsti. Ta tegi üleni musta maali pealkirjaga „Must ruut“.

Esmapilgul teost vaadates tekkis meil küsimus: miks küll selline pilt nii tuntud on? Igaüks võib ju joonistada ruudu ja selle mustaks värvida. Siinkohal ei saa aga hinnata kunstniku maalimisoskust, vaid originaalsust, julgust teistest erineda. Ruudu lihtsus, musta ja valge kombinatsioon on meie jaoks märk kunstniku mustvalgest ja konkreetsest maailmavaatest. Suur must ruut assotsieerub meile ka lõputu universumiga. 
Inimesed, kes oskavad seda teost hinnata, võivad näha maalis enda jaoks midagi sõnul seletamatut, erilist.

Võib isegi öelda, et maali „Must ruut“ sisu peitub rohkem vaatlejas kui pildis endas.

Merilin Mändmaa ja Anette Konksi
12. kl

Munaleidjad jänesed

Navitrolla (Heiki Trolla) teoseid iseloomustab üldiselt naiivsus. Pildil „Alexela talv“ on näha ebareaalsust – paljud asjad on pildil vastupidi. Esiteks on kujutatud lõunapoolkeral elavaid loomi talvisel maastikul. Teiseks on taevasse lendama pandud valge kanamuna, mille peal on neli valget jänest. Kuna loomad esiplaanil on suunanud oma pilgud ülesse (munale), siis meie arvame, et selle maali põhiteemaks on tuntud küsimus: kumb oli enne, kas kana või muna? Kui järgida pildi loogikat, siis enne olid hoopis jänesed, sest nemad selle siia tõid.

Me arvame, et kunstnik on olnud väga loov ning kasutanud oma töös justkui muinasjutufantaasiat.

Teele Tamm, Gerda Arras
12. kl

Pole just „monalism“

Kümme aastat tagasi hakkasime meie, selle pildi loojad, oma fantaasiat ellu viima, isikustades kakukest ja päikest. Nüüd, aastaid hiljem, leidsime, et see kunstiteos on ajale vastu pidanud ja mõjub värskelt. Just nüüd on aeg küpseks saanud, et kunstiteost analüüsida ja lugeda märke, mis aitavad kunstnike stiili tundma õppida.

Pole vaja pikalt vaadatagi, mõistmaks, et looming on valminud väga noorte kunstnike poolt: pildil on palju lihtsat lapsemeelsust. Nad näevad oma maailma kollakollasemates, roherohekamates ja sinisinakamates toonides, kui seda on reaalne muru, taevas ja päike. Vaadates joonistust, saame tõdeda, et värvide sulatamisoskus jätab tõsiselt soovida. Samas saame kinnitada, et tegemist on 21. sajandi loojatega, kuna hunnik värvipritsmeid, pintsleid ja pintslitõmbeid on kõrvale jäetud ja asendatud kolme-nelja hiireklõpsuga. Ehk ongi klõpsutajad tahtnud n-ö uut ismi luua ( hiirismi, virtismi või klõpsismi), mis vallandaks täiesti uue kunstivoolu. 

Airi Parv ja Jane Saluorg
12. kl

Üle teiste kuu poole

Nerva ,,Pätipukk“ on justkui karikatuur, mis sobiks ajalehe sisekaanele. Kunstiteosel olevad nokkloomad esindavad meie ühiskonda. Tugevamad suruvad nõrgemad enda alla ja ei pelga nõrgemate peale astumist. Kunstniku poolt kasutatud sünged toonid sümboliseerivad ühiskonna kriitilisust ja pildi alumine hele osa viitab väetite heausklikkusele ja lootusele. Teose mõõtmed (15 x 90cm) viitavad sellele, et ühiskonna proportsioonid on paigast ära. Kõik võitlevad ühise eesmärgi nimel, kuid lõpuks saavad parema osa jõulisemad isendid ja nõrgematele jäävad vaid riismed. Kuigi nõrgemad saavad kasust väiksema osa ja elavad viletsuses, on nad siiski alati valmis tugevamaid teenima.  Me ei saa midagi ühiskonnas muuta, kuna loodusseadused on paika pannud: tugevamad jäävad ellu.

Helen Järvpõld ja Triinu Pukk
12. klass

See on SEE...

Kolm aastat tagasi alustasin ma õpinguid, et omandada keskharidus. Tänaseks olen sellel teekonnal jõudnud pikale lõpusirgele ja käes on otsade kokkutõmbamise aeg. Üheks minu n-ö lõpetamata otsaks õppeaasta algul oli endale rebasena antud lubadus, mille kohaselt pidin ma kolme aasta vältel töövarjuna läbi käima kõik suuremad meediaväljaanded: ajalehetoimetuse, raadio ja televisiooni. 17.novembril 2011 sai seegi ots lõpetatud, sest just sellel kuupäeval varjutasin ma „Ringvaate“ saatejuhti Anu Välbat. Lisaks veel ka Marko Reikopi ja kõiki teisi ülejäänusid, kelle jõu ja nõuga saade „Ringvaade“ iga argipäeva õhtul meie kodude teleekraanidele jõuab.

Võin vabalt väita, et käisin sel päeval ringi eriti avatud silmade ja pliiatsteravaks muutunud kuulmisega, et mitte midagi kuuldust, nähtust ja kogetust kaotsi minna ei saaks. Vaatamata väsimusele ja pingele, mida televisioon enadaga kaasa tõi, usun ma ikkagi, et see aeg ERR’i majas oli harivam kui need 6 tundi, mis ma oleksin pidanud koolipingis istudes mööda saatma. Te nüüd mõtlete, et kui harituna ta sealt siis tagasi tuli? No kindlasti olen ma palju positiivsem, sest kui veeta päev koos Välba, Reikopi ja teiste andekate tegelastega, kellel on „huumorisoolikas“ õige koha peal ja kes suudavad sära ja loomulikkuse säilitada ka vingerpussi mängivas töökeskkonnas, siis lihtsalt ei jäägi midagi muud üle, kui ise ka särada. Ma arvan, et tulin tagasi palju suuremate teadmistega sellest, kuidas valmib üks otse-eetris toimuv saade. Kuidas ilmub  Facebook`i seinale sissejuhatus õhtustest teemadest. Mis on tiitrid ja vaadatavus ning miks see on telesaatele oluline. Lisaks nägin veel ka toimetajate, reporterite, režissööri, helitehniku ja filmimeeste tööd. Olen mõnede kogemuste võrra rikkam, sest intervjueeritava roll oli minu jaoks esmakordne, nagu ka enda nägemine ja kuulmine läbi teleekraani. Samuti sain uue kogemuse inimestega suhtlemises  ning kogemuseks võib lugeda tervet seda võimalust, mille kaudu ma varbaotsaga taaskord meediamaastikul ringi seigelda sain. Tulin tagasi  teadmisega, mis kõlab nii:“ Ajakirjanikuks ei saada, ajakirjanikuks sünnitakse.“ (Marko Reikop), sest tõepoolest teleinimesi kõrvalt jälgides jõudsin ma järeldusele, et nii nagu superstaaril peab olema X-faktor, nii peab seda omama ka ajakirjanik. See faktor on  üks lõputu segu heast suhtlemisest, loomingulisusest, fantaasiarikkusest, erilisest uudishimust, oskusest alati võitjana väljuda ning veel millestki, mida iga issanda loomaaia elanik ei oma. Ja mis võib olla kõige tähtsam, see päev andis mulle juurde enesekindlust ja jõudu püüelda oma sihtide poole. Ma tundisn ennast nendes „võõrastes“ toimetusruumides väga hästi, nii koduselt ja mugavalt. Ma tundisn, et see on tõesti see, kuhu ma välja jõuda tahan- minu kirg, minu kutsumus ja minu elu. Ma ei julge küll väita, et olen sündinud ajakirjanik, aga julgen oodata, loota ja uskuda, et see tõepoolest on nii!

Jane Saluorg XII kl

Õnnelik kunstnik Navitrolla

Navitrolla, kelle kodaniku nimi on Heiki Trolla, on Eesti maalikunstnik. Tema nimi tuleneb tema lapsepõlvekodu Navi järgi. Ta on noorest saadik tegelenud kunsti ja maalimisega. Olin juba ammu üht-teist kuulnud Navitrolla kohta, kuid tema pärisnime sain alles nüüd teada. Tean, et ta on elanud Võrumaal, kuid ma pole kindel, kas ta elab siin siiamaani.

Navitrolla  maalide juures meeldib mulle kunstniku lapselik stiil. Kui tema maalidele pilk heita, siis on tunne, nagu oleksid need pärit mõnest lasteraamatust. Paljudel tema maalidel olen ma näinud kirevaid loomi ja taimi, valgeid pilvekesi ja puid. Samas on ta kujutanud mõnda looma või seent ebareaalselt hiiglaslikuna. Näiteks maalil “Kivipuravikud ehk esimesed seenevihmad on käes” kujutab Navitrolla puravikku palju suuremana kui selle kõrval olevat puud. Ka maalil “Pilves” maalis ta kaelkirjaku kaela nii pikaks, et see tungib läbi pilvevati. Mulle meeldib veel, kuidas Navitrolla on maalinud loomadele erinevaid mustreid.  Näiteks maalil “Anna musi!” kujutab ta kahte sebrat: ühe sebra nahk on triibuline, teise oma täpiline.

Kuigi ma olen näinud palju Navitrolla maale, kus ta kujutab loomi, pole ma märganud ühtegi maali, kus ta oleks kujutanud inimest. Seega võin järeldada, et Navitrolla pildid on mõneti isegi allegoorilised.

Ma arvan, et  Navitrolla on õnnelik kunstnik. Sest tema tööd pakuvad inimestele rõõmu. Ta on ka ise on öelnud, et maalides on ta õnnelik.

Kaidy Reiljan
10. kl

Isadepäev

Sügispäikese kulda,
hiliste lillede sära,
kaunite päevade rõõmud,
olgu isadepäev, sinu päralt.

Isadepäev  on püha, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Eestis peetakse isadepäeva novembrikuu teisel pühapäeval. Esmakordselt tähistati isadepäeva Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane’i linnas. 1966.aastal kuulutati see päev ametlikult riiklikuks pühaks. Alates 1998.aastast annab Eesti Naisliit välja Aasta isa tiitlit.

Mul on hea meel teatada, et Aasta isa 2011 aunimetuse omanikuks Võrumaal sai Rõuge vallas elav pereisa Joel Sarik. Mehel on abikaasa ja neli töökat last. Perekond on väga ühtehoidev ning arvan, et Aasta isa tiitel läks õigele mehele.

Vabariigi Aasta isa 2011 tiitli sai  Aavo Ots. Tema peres kasvab viis last. Aavo on dirigent ja õpetaja muusikaakadeemias, aga ka solist ja orkestrijuht. Ta on olnud eeskujuks oma lastele ning ka oma õpilastele. Aasta isa tiitli kuulutas Eesti Naisliidu otsusel välja Siiri Oviir.

Isadepäevaks on paljud koolid valmistanud ette kontsertkava, kuhu kutsutakse isad oma lapsi vaatama-kuulama. Lapsed esinevad isadele ja pärast kontserti veedetakse koos ühiselt aega. Isadepäeva mõtteks on süvendada isade ja laste vahelisi suhteid. Isadepäeva kombestik meenutab veidi emadepäeva – mõlemad on perepühad.

Minu isa elab Tallinnas ning seetõttu ei saanud mina ega mu vend teda sellel tähtsal päeval näha, aga me saatsime talle sõnumi „Head isadepäeva, issi” ja arvan et selline sõnum pani mu isal küll näo särama. Isast tuleb hoolida ning seda välja näidata, isegi kui sa ei saa sel päeval koos temaga olla. Kõige tähtsam on ju siiski see, et me mäletaksime oma isasid ja mõtleksime neist ainult head. Nemad ju ka hoidsid meid süles, kui sündisime ja laulsid hällilaulu, kui olime väikesed. Ja kindlasti ärge unustage vanaisasid, saatke neile mõni ilus sõnum, mis on lihtne, aga aus. Või tehke oma isale ja vanaisadele üks tugev kallistus -  seda ei unusta nad kunagi!

Carolin Jõõts XII kl

Tahumata kivi

Amandus Adamson on teinud monumendi F. R. Kreutzwaldi auks. See asub Võrus. Minu jaoks oli see uudis. Olen seda monumenti mitu korda näinud, aga mul polnud aimugi, kes selle teinud on. Mulle meeldib skulptuuri aukoht ja selle välimus. Minu jaoks on keskkond ja monument väga hästi ühte sulanud. Sügisel, kui kõik on kirju, jääb see tume monument silma, kuid ei häiri vaadet. On mõnus järveäärne vaikus ja paigal olev monument. Mulle meeldib see skulptuur. Kreutzwald istub mõtlikus asendis. Kivi on hele ja skulptuur on tume. Mulle meeldivad kontrastid. On üks huvitav detail: Kreutzwald hoiab näppu püsti. Minu jaoks on see märk, et ta ootab loomingupuhangut. Kirjaniku näoilmest kajastub rahulolu ja rõõm, tema näol pole tüüpilisi kannatust ja muresid kujutatavaid kortsukesi. Monumenti vaadates jääb mulle Kreutzwaldist mulje kui heast ja toredast inimesest.

Teele Piir
10. kl

Tarva võlud

Tauno Kangro on üks hinnatumaid eesti skulptoreid. Ta on teinud väga palju skulptuure, alustades „Kalevipojast“, lõpetades Rakvere linnamäel asuva tarvaga. Tarvast on saanud Rakvere sümbol ning selle järgi on nime saanud Rakvere korvpallimeeskond.

Tarvaga seoses on tekkinud ka juba omad müüdid, millesse kunstniku sõnul usutakse. Näiteks: "Abielus naine, kes tarva kõige läikivamast kohast kinni haarab, jäävat kiirelt käima peale. Kui parema käega katsud, saad poja, kui vasaku käega, siis tütre. Kui haarad aga mõlema käega tarva uhkusest kinni, saad kaksikud."

Kui mina  külastasin paar aastat tagasi Rakveret, rääkis giid, et vähemalt kord aastas kaob tarva küljest ära tarva kõige läikivam koht. Kohe, kui märgatakse, et tarva küljest on midagi kadunud, võetakse ühendust skulptor Tauno Kangroga, kes puuduva kehaosa uuesti valmistab ning tarva külge paigaldab.

Minu arvates on tarvas üks väga hästi õnnestunud skulptuur. Nähes seda skulptuuri oma silmaga, tuleb tunnistada, et minu ettekujutuses oli kuju hoopis väiksem kui tegelikkuses.
Kaidi Parv
10. kl

Jüri Arrak - kunstnik, kes ei sarnane kellegagi

Jüri Arraku kunst, mis suuresti parodeerib mütoloogiaid ja müüte ning on lõbus ja mänguline, on ometi nii tõsine asi, et on sööbinud iga eestlase mällu. Arraku maalid tunneb iga inimene juba kaugelt ära. Sellist vormikeelt, stiili pole ühelgi teisel kunstnikul.

Mina pole varem eriliselt kokku puutunud kunstiga ja minu jaoks tunduvad Jüri Arraku kunstiteosed väga omapärased. Siiski, arvan, et L. Meri portree on Arraku loomingus üsnagi erandlik töö. Miks? Portree Lennart Merist on niivõrd täpne, et ilma pikema süvenemiseta võib arvata, et tegu on fotoga. Portreel on Jüri Arrak kasutanud eestipäraseid toone ja sümboleid (nt sinist taevast taustal ja rukkilille Lennart Meri mustal pintsakul). Maali tagaplaanil on kujutatud trepisarnaseid pilvi. Ma usun, et see portree jääb kui mälestus Lennart Merist ka meie järgnevatele põlvkondadele.

Miks on J. Arrak kunstnik, kes ei sarnane kellegagi? Oma teostel väljendab ta esemeid ja nähtusi tavapäraselt erinevalt – moonutatult. Tema maalidel on omapäraseid monstrumeid. Värvidest kasutab ta maalil kõige rohkem viite erinevat tooni (punast, musta, sinist, kollast, rohelist), kuid tavaliselt on tema pildid kahevärvilised (musta- ja punasetoonilised). Kuna J. Arrak on maalinud erksate toonidega, iseloomustab see autori julgust väljendada enda emotsioone.

Aga ikkagi pean ütlema, et minul on veel raske tabada Arraku maalide sõnumit.

Keivo Kõiv
10. kl

Värvide härrasmees

Evald Okas on legendaarne kunstnik. Tema pilt „Värvide härrasmees“ meeldis mulle kõige enam. Sellel maalil on võrratu värvide mäng: kunstnik on igasuguseid värve justkui pilla-palla laokile jätnud, värvid puntrasse ajanud.  Ja ma pean ütlema, et tervikuna see sobib. Tagaplaanil olev valgusehelk on kui päike, mis annab häid mõtteid. Ja minu arvates too härrasmees pildil mõtleb oma kaugetest värvilistest unistustest. Või ühest suurest unistusest, näiteks oma armsamast (sest tagaplaanile jääv naise figuur on nii väljendusrikas).

Arvan, et E. Okast ennastki võib nimetada  värvide härrasmeheks. Võib-olla ongi kunstnik pildile maalinud oma teisiku.

Kristiine Anton
10. kl

Postimehe koomiksimees

Urmas Nemvalts töötab alates 1994. aastast Postimehes karikaturistina. Tema karikatuurid ja koomiksiribad ilmuvad regulaarselt kuuel päeval nädalas ajalehes Postimees. Minu arvates teeb Nemvalt häid ja naljakaid ribakoomikseid. Kui ei saa kõva häälega naerda, siis vaikselt muiata igatahes. Nii et tänu Nemvaltsile on inimestel võimalik oma päev rõõmsamaks muuta.

Andres Ljälin
10. kl

Põlvkondlik traditsioon

Haapsalus asuvas Epp Maria Kokamägi peregaleriis tegutseb hetkel kolm põlvkonda. Iga põlvkond uuendab eelmist ja neid muudatusi kunstivallas on põnev jälgida, sest kunst muutub iga aastaga. Pereliikmetel on kindel valdkond, mille läbi tutvustatakse külalistele oma loomingut: Epp Maria müüb oma maale, Liisu Arro oma keraamikat ja noorim laps Johannes väljendab end läbi fotode. Galeriis olnud kohviku traditsiooni jätkab Anni Arro.

Kuna galeriis on mitu põlvkonda, siis kannab ta edasi pereväärtusi ja samuti ka kunstiväärtusi. Sellisele galeriile ei leidu palju vastaseid, sest tänapäeval näeb harva niisugust peresidet ja hoolivust kunsti vastu, nagu on Kokamägide perel.

Epp Maria Galerii lähtub kuulsa vene kirjaniku Nikolai Roerich'i mõtteterast: „Ilu teadvustamine päästab maailma“. Galeriis on palju pilte, on palju keraamikat. Galeriis on  asju, mis räägivad meie enda maailmast ja sellepärast sobibki mõettetera galeriiga kokku. Epp Maria Galeriil on kahel korrusel kokku palju ruume. Selletõttu  saab nendes ruumides korraldada suuri üritusi, kuid on võimalik ka mõnda päeva lihtsalt koos sõpradega veeta.

E. M. Kokamägi „Inglid lippude ja põhjamaa vesiroosiga“

Epp Maria Kokamägi pildid on värvikirevad Mulle meeldib, et ta on muutnud inglid esileküündivaks. Punane värv eraldab neid hallist argipäevast ja tavalistest inimestest.

Kui kellegi on soovi mõnd üritust korraldada Epp Maria Galeriis, siis võib võtta ühendust  maret@eppmaria.ee või telefonil 56 97 1281.

Teele Ploom
10. kl

Kõige tähtsam küsimus!?

Oled sa mõelnud, mida elult TEGELIKULT tahad? Kas sa tead, kuidas oma soovideni ja püstitatud eesmärkideni jõuda? Oled oma eluga ikka rahul? Oskad sa kaotades samuti võita? Kes sa oled aasta pärast? Just nendele ja paljudelegi teistele küsimustele leidsin mina vastuseid raamatust „Kõige tähtsam küsimus“ , mille autoriks on koolitaja ja ettevõtja Peep Vain.

Raamat on omanäoline, huvitav ja täis tarkust. Alguslehekülgedel viib teos lugeja restorani C’est la vie (See on elu), kus inimene peab esitama „tellimuse“ , kusjuures menüüs ei ole keeruliste nimedega toite, vaid asjad/olukorrad/soovid/eesmärgid, mille olemasolust on lugeja  unistanud. Selles restoranis puudub kokk: lugeja ise valmistab endale tellitud unistuse, aga selleks, et seda osata teha, peab lugemise ajal „kohal olema“- koostama eluratta või üles märkima eesmärgid, mõtlema läbi teekonna nendeni, analüüsima,  kuidas ületada takistusi- , sest Vain õpetab sellisel moel trikke ja nippe, kuidas valmiks maitsvaim tellimus.  „Vaaritamise õppimise“ kõrvale saab lugeda meelelahutuslikke seiklusi või vastupidi -  motivatsiooni süvendavaid näiteid Peep Vainu enda elust. Näiteks on huvitav lugeda, mis eesmärkidega läks ta telesaatesse „Tantsud tähtedega“, mida tegi selleks, et oma eesmärke saavutada ning kuidas see tal õnnestus. Või missugune piin oli hakkama saada Ameerikas raamatuid müües ja samal ajal müügiga seotud eesmärke täites. Lõpuks, kui lugeja on omandanud oskused tellimuse valmistamiseks, plahvatab pomm restorani motivatsioonikahurist, mis sunnib viivitamatult oma unistusi ellu viima. See on hetk seedimiseks ja selleks, et välja valida just need trikid-nipid, mis aitab seigelda n-ö õigel rajal oma eesmärkide poole.

Siinkohal oleks vist ilus, kui ma teen väikese ülestunnistuse. Nimelt sattus Vainu teos minu kätte juhuslikult, mul polnud plaaniski midagi nii „suurt ja sügavat“ lugema hakata. Tavaliselt mulle juhused ei meeldi, aga seda juhust ma lausa armastan, sest Vainu raamat õpetas mind kui tavalist inimest (harjunud teekonnal oma eesmärgi poole käega viskama, kui sile asfalt asendub künkliku kruusateega), et maailm asub sellel tee pealt eest, kes teab, kuhu ta suundumas on. Ma olen nõus professior Manfred Kets De Vriese öelduga teose kohta. “Elus võime me kas püüelda iseenda unistuste poole või täita teiste omi. Kuid tõeliselt elusana tunneme end vaid oma unistuste suunas liikudes. Liiga paljud meist ei mõista, et unistuste tõeks saamine ei sõltu juhusest, vaid meie valikutest. Peep Vainul on erakordne võime panna sind mõtlema küsimuste üle, mis on sinu elus ainult sinu jaoks tõesti olulised.“

Jane Saluorg XII kl

Nädal põhjamaade Veneetsias

Sel suvel õnnestus minul ja mu perel ära käia Venemaal. Ausalt öeldes oli see omanäoline riik mul juba pikemat aega mõtetes mõlkunud. Venemaa on koht, mis tundus nii kaugena, kuid on samas nii-nii läehedal – sõit autoga Varstust Peterburgi teeb kilomeetrites umbes sama maa, mis siit Tallinna. Muidugi võttis meil kui turistidel see veidi rohkem aega kui sõit pealinna.

Tee Venemaale sai alguse Koidula piiripunktist, kus meil üllatavalt kiiresti läks. Kui olime piiri ületanud, otsustasime üle vaadata linna nimega Petseri, mis kohutavalt masendava mulje jättis. Samas oli see nagu üks tõeline vene küla, kus aeg on täiesti seisma jäänud ja kogu see vaatepilt meenutas klippi mõnest vanast nõukogudeaegsest filmist.

Sõites Peterburgi ma lihtsalt sõna otseses mõttes vahtisin suu lahti aknast välja, kuna enamus külad, mida läbisime, nägid välja, nagu oleks seal plahvatanud pomm. Majad olid vanad, lagunuenud ning inimesi oli näha ainult siis, kui mõni neist kraavis magas või üks - kaks töökamat tädikest tee ääres suitsu kiskudes istus, käes silt sõnaga „rõba“. Muruniiduki kasutamine ei paistnud vene külades eriti populaarne olevat. Aedades oli puha looduslik heinamaa!

Pärast huvitavat, kuid veidi masendavalt pikka sõitu, jõudsime oma sihtpunkti – Sankt Peterburgi, kus elab üle nelja ja poole miljoni inimese. Vastupidiselt eelmistele kohtadele oli Peterburg väga võimas, eriti paistis silma suursugune vanalinn. Kuna linna läbib Neeva jõgi, on seal väga palju kanaleid ja sildu ning Peterburg omab sildade arvult maailma linnade seas esikohta. Jälle olin näoga vastu aknaklaasi ning üritasin kõike tähele panna ja meeles pidada, mida ema muudkui näitas ja seletas.

Õnneks peatusimegi vanalinnas ning väga paljud vaatamisväärsused olid jalutuskäigu kaugusel. Oma olemuselt meenutas Peterburi vanalinn mulle Barcelona oma, kuna inimesi oli palju ja kõigil neil väga erinevad nahatoonid ja uskumused. Selline mitmekesisus mulle tohutult meelids. Õhtuti oli meil alati võimalik Peterburi kirevat ööelu nautida. Kui väljas läks pimedaks, ilmus tänavatele umbes kaks korda rohkem inimesi kui päeval. Ühel õhtul õnnestus mul ka tänaval näha esimest korda õiget kaklust, mis ikka päris jõhker oli. Aga noh, Venemaa ju.

Kuna minu ema on pehmelt öeldes paras kunstifriik, veetsime ühe päeva hommikust õhtuni Ermitaažis, mis ikka päris ära väsitas. Samas oli ka väga tore, kuna sain oma teadmised kunstiajaloost proovile panna ning märkasin, et midagi on mul ikka koolitundidest kõrvataha jäänud. 

Ära käisime ka Peterhofis, tsaari suveresidentsis. See on luksuslike losside ja suurejooneliste parkidega aed, kus nägime palju-palju kullatud purskaeve, sõime jäätist ja ajasime oravaid taga. Põhimõtteliselt täitsa ilus park.

Ühel öösel käisime vaatamas ka sildade avamist. Sillad tõstetakse ööseks üles, et laevad saaksid kanalit läbida. Esimene sild avati kella kahe ajal ja siis edasi tõstsid ka järgmised ja järgmised sillad oma ninad taeva poole. See oli täiesti erakordne ja lahe kogemus – näha, kuidas osa tänavat taevasse tõuseb. Sankt Peterburg on ainus linn Euroopas, kus on võimalik midagi sellist näha.

Tihtipeale võime Eestimaal kuulda, kuidas küll venelased on nõmedad ja küll on sibulad siin ja sibulad seal. Tegelikult on enamus venelased väga ägedad inimesed. Muidugi leidub ka neid, kes nõmedalt käituvad ja mida iganes, kuid millises rahvuses selliseid inimesi ei ole?

Anette Konksi XII kl

Väsitav rutiin

Kui järjekordselt heliseb kell sel külmal ja pimedal varahommikul, tekib paratamatult mingil hetkel sellest tülgastus. Ilmneb vajadus teha endale selgeks vastused järgmistele küsimustele: Milleks? Miks? Kas on mingeid alternatiive? Kuidas muuta rutiin endale meeldivaks?

Rutiini vältimiseks tahavad inimesed võimalikult palju olla pidevas tegevuses; mõelda erinevaid viise, kuidas rutiinist välja hüpata ning tihtipeale teha liigradikaalseid otsuseid keset kiiret nädalat ja kõik lihtsalt selleks, et ei peaks taluma igavat rutiini. Kuid mõned inimesed on siiski arvamusel, et olemas on hea ja halb rutiin. Viimane olevat loogiliselt siis halvimal juhul depressioonitekitaja.

Arvan, et rutiinist tulenevat tülgastust ja väsimust saab leevendada, tehes endale selgeks, millised on kõige reaalsematena tunduvad elu põhiprintsiibid ja tulevikueesmärgid. Need peaksid üldiselt kas siis paratamatult õigesti või valesti paika minema üpris vara koos kasvatuse, geenide ja intuitsiooniga. Eelnevale tuginedes võiks eeldada, et rutiini võetakse kui elu paratamatut osa ning see tuleb muuta osava planeerimisega võimalikult meeldivaks, mugavaks. Arvatavasti aitab veel see, kui keskenduda endale, oma elule, sest kõik pinnapealsed mõtted, miks teised on nagu nad on, võtavad vaid energiat ja igasugune kasum iseendale puudub.

Kindlasti pakub rahulolutunnet ka asjaolu, et on alati üks koht, kus on võimalik end tunda vabalt – kodu ning kindlasti ka mõned väiksemad tegevused nagu näiteks tass kuuma kohvi või teed hommikuti; naeratavad näod suhtlusringkonnas; päikesepaiste või vihm; koera sabaliputus  või muud lihtsad, kuid niivõrd väärtuslikud elu osad.

Katrin
11. klass

GRACIAS A LA VIDA

Kuum ja kirglik raputus eestlaste sügiskülma südamesse.
Vanemuise „Hispaania öö“ -  lavastaja ja kunstnik Jüri Lumiste, koreograaf Claudia Ševtšenko ja Tiina Pikas, muusikajuht Tanel Aavakivi ning valguskujundaja Imbi Mälk. Mängivad Liisa Pulk, Claudia Ševtšenko, Pirjo Püvi, Karol Kuntsel ja Jüri Lumiste. Kaasa teeb 5-liikmeline bänd Tanel Aavakivi juhtimisel. Esietendus 8. oktoobril 2011 Vanemuise väikeses majas.

„Hispaania öö“ ei ole täispikk etendus. Lavastaja on suutnud kahte tundi mahutada niivõrd mitmekesise ja suurel territooriumil asetseva kultuuri olemuse, mistõttu on ka kontsert-lavastus tempokam, tulisem ja ärksam. Intervjuus Klassikaraadiole ütleb Jüri Lumiste:  „Etenduses on killuke siit, killuke sealt, särtsu siit, särtsu sealt, säde siit, säde sealt, laul siit,  tants sealt.“ See tähendab, et lisaks Hispaaniale on kasutatud veel Ladina-Ameerika laule ja tantsustiile.

Kontsert-lavastuse vorm on tulnud ilmselt sellest, et lavastajat inspireerisid eelkõige muusikapalad ja laulud. Etenduse käigus võib kuulda hispaania vana lastelaulu „De Colores“, mis räägib armastusest ja värvidest, mehhiko serenaadi „Cucurucucuu“, lõbusat laulu „La Cucaracha“ jne. Hiljem, kui lavastaja oli rohkem materjali kogunud, tulid juurde flamenco ja tekstid.

Esimeses vaatuses tutvustab Jüri Lumiste põgusalt Hispaania kultuuri. Laval on pidulaud, apelsinipuu, muusikud ja peo kroon – vein. Hetkel, mil ka soovijaile pealtvaatajate seast valatakse välja pokaal ehtsat Hispaania veini, kutsub Lumiste meid kaasa nende peole. Lisaks improvisatsioonile kasutatakse esimese vaatuse tekstilises osas katkendeid Miguel de Cervantese vahemängust „Salamanca koobas“.  Üks riskantsemaid kohti selles etenduses oli minu arvates üleminek jutustaja rollist näitetüki tegelaskujuks. Kui näitleja ei suuda kiiresti ümber kehastuda,  tabada tegelaskuju iseloomu ja olemust, võib terve tükk vaatajaile kohatu tunduda, sest vaataja ei suuda unustada näitleja eelmist rolli. Jüri Lumiste tuli aga hämmastavalt hästi toime ümberkehastumisega vanaks kuningaks Salamancal.

Teises vaatuses etendub tihendatud variant Lope de Vega komöödiast „Tantsuõpetaja“. Kõige enam pani mind imestama näitlejate vastupidavus. Kuidas Claudia Ševtšenko peale kümme minutit kestnud flamenco soolotantsu esitas puhta ja kõlava häälega laulu. Kordagi ei olnud kuulda näitlejate hingeldamist või tunda nende väsimust pärast hoogsaid tantse.

Kontsert-lavastus pani  mind mõtlema rahvuste ja ellusuhtumise erinevustele. Hispaanlased tunnetavad igal ajahetkel, et elu on väärtuslik. Nad elavad kõrgematel tuuridel ja neis hõõgub alati rohkem kirge, nad tähistavad elu. Etenduse  „Hispaania öö“ sõnum on ehk tõesti meilegi, eestlastele, meeldetuletuseks tänada elu: meil on õnn tunda, et meil on õnn elada. Kahest osast koosnev kontsert-lavastus „Hispaania öö“ ergastas sügisvaheaega rütmika flamenco tantsu ja temperamentse muusikaga,  ei puudunud ka hispaanlastele omane  tuline armastus.

Merilin Mändmaa XII kl

Nädal aega Varstu koolis

On oktoober - sügis täis üllatusi. Seepärast usun ma, et paljudele inimestele oli suureks uudiseks see, et meie kooli külastab soomlane ja viibib meil terve nädala „Kes ta küll  on?“, trummeldas paljude õpilaste peas küsimus. Kuna minu inimlik uudishimu on piisavalt suur, õnnestus mul selle „põdraga“ juttu ajada.

Tegemist on soome koolis töötava algklasside õpetajaga. Risto Ikäheimo annab väikestele koolijütsidele kõiki tunde, peale muusika ja inglise keele. Temaga vesteldes mõistsin, et tegu on väga huvitava ja silmapaistva persooniga. Uurisin, mis mulje jäi talle meie koolist, haridussüsteemist ja veel paljust muust.

Olete Eesti koolis viibinud peaaegu terve nädala. Mis mulje on Teile selle ajaga meie haridussüsteemist jäänud?

Teie haridussüsteem sarnaneb väga meie omaga. Õpetajatele on riigi poolt ette antud õppekava, kriteerium selle kohta, mida õpilane omistama peab. Õpetajatele on antud vabadus tunnisisustamisel: nad teavad, mida nad õpetama peavad, aga see, kuidas nad seda teevad, on vaba. Eestis on võimalus muuta ja ise sisustada oma päevaplaani ja tunde. Näiteks, kui ma siia tulin, siis oli kõigil minu jaoks aega. Võisin minna klassi, rääkida iseendast,  pidada tundi- kedagi ei härinud see.

Kui Teil oleks võimalus midagi muuta, siis mida teeksite meie koolisüsteemis teistmoodi?

Ma ei muudaks midagi. Olen lugenud Eesti riigi poolt plaanitavast haridusreformist. Soovin, et tulevik on teie koolisüsteemile helge.

Kuidas iseloomustate/ kirjeldate Varstu keskkooli õpetajaid? Aga õpilasi?

Õpetajad on väga plaanipärased sellesmõttes, et tunni alguses on neil eesmärk, kuhu tunni lõpuks jõuda ja mida lastele selle 45 minutiga anda. Tublid on, kuigi vahepeal on mul tunne, et õpetajad kipuvad laste eest liiga palju ära tegema, eriti algklasside omad. Kuid kui ma vaatan teie õpetajate tööd, tulevad mulle silma rõõmupisarad, sest nad on nii pühendunud ja soovivad siiralt, et õpilane teadmisi omistaks.

Õpilased on uskumatult rahulikud. Nad tulevad hommikul kooli ja mulle tundub, et siin tuntakse ennast mugavamalt kui kodus. Väljanägemisele pööratakse tähelepanu, sest kuigi me kanname samasuguseid riideid (teksad, T-särk, pusa,...), on õpilased siiski kuidagi rohkem hoolitsetud kui meil Soomes. Tüdrukutel on juuksed soengutes, küüned värvitud, ehted küljes. Ka poisid tunduvad teksastes viisakamad kui meil.

Millised erinevused on  eestlaste ja soomlaste vahel? Aga sarnasused?

Erinevustest tooksin välja  koduaia. Teil on majad koos suurte õunapuuaedade ja kasvuhoonetega, teil on põllud. Meil kasvavad aias ainult lilled, muu ostame kaubamajast. Kuigi linnad on sarnaselt suured, on teie maakohad palju looduslähedasemad.

Koolides on see erinevus, et meil on kaasaegsem tehnika (smartboard, jne), ja igal õpetajal on oma raha, mida ta saab kasutada koolitarvete ostmiseks. Aga teil, näiteks käsitöötunni jaoks,  ostab õpetaja oma raha eest materjalid ja õpilased maksavad  kinni- meil sellist asja ei ole. Õpetajad ostavad vajaminevaid asju just selle „plaaniraha“ eest. Peale selle on meil teistsuguste inimeste jaoks eriklassid. Kuigi teie kool pole nii modernne, siis vaatamata sellele saan ma siin aru sõna“haridus“ tähendusest. See on see, kui õpetajad ja õpilased omavad omavahel häid ja usaldusväärseid suhteid. Teie koolis on see paigas. Mina leian, et suhete asakaal on palju tähtsam kui kaasaegne tehnika ja head materjalid.

Sarnasustes rääkides, me oleme sarnaselt häbelikud. Näiteks mõnedes maades ei häbeneta teisi inimesi üldse, ka võõrad teevad põsele musi või kallistavad üksteist kõvasti. Meie surume ainult arglikult kätt. Alles siis, kui oleme natuke lähedastemaks saanud, alles siis võime istuda samas saunas ja juua õlut või rääkida tühjast-tähjast ilma kartuseta.

Missugune oli Teie kõige huvitavam päev?

Kõik päevad on olnud minu jaoks huvitavad. Seepärast tahangi ma siinkohal tänada kõiki, kes minusse hästi on suhtunud ja mind  toredasti vastu võtnud. Tõesti, suured tänud. Eriliselt peaks tänama ka koolidirektorit, Maido Mändmetsa, kes oli kõige selle organiseerija.

Mida jääte siinoldud ajast eriti eredalt meenutama?

Kindlasti ei unusta ma iial seda kogemust, mida sain siin ise tundi pidades, rääkides eesti keeles. See kõik oli nii lihtne, kohe võeti omaks. Kusjuures jõudsin läbi tunnipidamise veel ka arusaamisele, et eesti-ja soome keel on tõesti väga-väga sarnased.

Teine asi, mida meenutan, on külalislahkus. Mul oli võimalus käia õpetajate kodudes, süüa kukeseeni ja lambapraadi. Minu jaoks on kodu püha paik ning seetõttu on ääretult tore, et mind kui võõrast lasti oma territooriumile. Ma ei tundnud ennast siin kui turist, kes on tulnud Varstu keskkooli avastama, vaid ma olin just kui tükike teist kõigist.

Jane Saluorg XII klass

                                                                                                                                                                             

Killuke närvikõdi!

Õpetajate päeval käisime lasteaias, olime lasteaiaõpetajad. Alguses oli päris hirmutav, kui astusime uksest sisse ja mudilasi nägime. Ajapikku see hirm kadus, kui leidsime ühise keele.

Mina isiklikult olin kõige väiksemas - „sõimerühmas“. Lapsed olid rohkem rahulikumad ja vaiksemad kui ülejäänud. Mina sain aega veeta 10-15 mudilasega (täpsemat arvu ei tea, kuna üle ei lugenud). Mõne aja möödudes, kui olin töösse sisse elanud, sain mõnele lapsele lausa lemmikkasvatajaks. Nad läksid päris kaklema selle pärast, kes saaks minuga koos mängida või mulle sülle istuda. Neist neljast olid kaks poisid - Rasmus ja Kert. Ma pole varem nii sõbralikke ja ühtehoidvaid poisse kohanud. Lausa ülivõrdes armas!

Päeva parim osa ootas veel ees. Läksime õue. Keset mänguväljakut oli riisutud suur lehehunnik. Lapsed vedasid sinna lehti ainult juurde ja juurde mini-mõõdus kärudega. samas mõõdus olid ka mudilaste rehad. Alles siis läks ägedaks, kui avastati, et lehetdega saab midagi enamat teha kui ainult hunnikusse vedada. Algselt lapsed hüppasid hunnikusse, mõne aja pärast hakati mind nende lehtedega loopima. See oli ikka täielik terror!. Algselt pildusid mind mõned, aga kui avastati, kui lõbus see ikka olla võib, tuli pool lasteaeda kampa. Kasvatajatel oli kindlasti päris naljakas jälgida mind jooksmas mööda mänguväljakut ringi, kontsad all, kisav lastekari järel. Eks see pakkus mulle endalegi nalja.

Kui kell hakkas lähenema meie söögivahetunnile, lastel tuju langes. Mängisime veel viimase mängu „Kes aias...“.

Sulgenud värava, vaatasin korraks tagasi Lastega veedetud päev oli paras väljakutse nii mulle kui ka minu kaaslastele. Võin tõdeda, et saan lastega hakkama igas olukorras, olgu neid palju tahes.

Evelin Veinberg XI kl

Kas õiglus on olemas?

Arvan, et me kõik olema vahepeal mõelnud selle üle, kas maailmas eksisteerib üldse õiglust.

Vaatasin Kanal 2 saadet „Kodutunne“, mis läheb alati vaatajatele hinge. „Kodutunne” on saatesari, milles
tegeletakse inimestega, kellel pole võimlaik panustada oma kodu remontimisse ja muudesse taolistesse toimingutesse. Saatejuht Kirsti Timmer ning tema kaaslased aitavad luua paljudesse kodudesse uued, remonditud ruumid. Peamiselt aidatakse vanemaid, kes on traagiliste õnnetuste tõttu üksi jäänud lapsi kasvatama või peresid, kus kasvab palju lapsi. Kui vaadata neid õnnelikke inimesi, kes saavad endale korraliku vannitoa või ilusa köögi, tekib südamesse alati hardustunne. Ei oskagi arvata, et meie väikese Eestis on  olemas nii palju headust.

Eriti läks hinge mulle ühel neljapäeval olnud saade, kus „Kodutunne“ läks appi Ida- Virumaal elavale kaheksa lapsega emale. Maja, kus pere elas, oli igati korralik. Puudusid vaid korralik vannituba ning ka köök vajas veidike uuendamist. „Kodutunde” abiga said need ruumid uue kauni välimuse.

Kõige suurem mure põhines aga sellel, et valla sotsiaaltöötaja võttis noorelt üksikemalt ära tema kaks noorimat last, arvates, et naine ei saa oma probleemide tõttu laste eest hoolitsemisega hakkama ja paigutas nad Narva lastekodusse. Sotsiaaltöötaja tegi ise „seaduse“, et ema ei tohi isegi lapsi vaatama minna. Möödus neli kuud, kuid lapsed viibisid endiselt lastekodus. Et ema lapsi näha saaks, võttis „Kodutunne“ appi advokaadi. Lastekodu töötajad sõdisid igati kokkusaamise vastu, kuid advokaadi abiga sai ema laste juurde.

Lõpuks jõudsid lapsed õnnelikult koju pere juurde. Õnnelik lõpp sellel lool.

Terje Lehes XI kl

Millest lähtuda edasiõppimisel?

Karjääri planeerimine on pikaajaline protsess, kus valmistatakse end ette elukutsevalikuks ja tööleminekuks. Järgida tuleb eelkõige oma südant ja iseennast. Noore inimese jaoks on eriti oluline teha õigeid valikuid elukutse ja edasiõppimise osas, omandada valitud alal vajalikud teadmised, hoiakud ja vilumused.

Kutsevalik ja õppimisvõime hakkavad mõjutama kogu inimese edasist elu, tema sissetulekut, elukohta, vaba aja veetmise võimalusi, rahulolu iseenda ja maailmaga. Kui tekib raskusi elukutse valikul, on headeks nõuandjateks õpetaja ja lapsevanem. Kui  kasvatatakse noori, kes on õppinud vastutama oma õppetöö tulemuste eest, on neil ka edaspidises elus lihtsam täita töömaailma poolt esitatavaid nõudmisi.

Kõige elementaarsem nõuanne on välja selgitada, mis konkreetselt huvitab või on hingelähedane ja mis hästi välja tuleb. Näiteks Internetist saab suhteliselt kerge vaevaga üles leida enamuse põhitõdedest ja algteadmistest nende valdkondade kohta, mis võiksid õppija tähelepanu rohkem köita ning seejärel võrrelda, milline kõige rohkem huvi pakub.

Ehitus? Informaatika? Geenitehnoloogia? Majandus? Matemaatika?
Kõik on väga erinevad ning erinevad inimesed võivad kõigi nende kohta öelda, et just seda on õige minna õppima. Nemad aga ei ole konkreetse valiku tegijad. See on üks paljudest otsustest elus, mille peab noor siiski peamiselt üksinda tegema, lähtudes vaid iseendast, sest inimene tunneb just ennast eeldatavasti kõige paremini.

Aga mis on hetkel aktuaalne ning tuleviku suhtes toeka arenguperspektiiviga? Tõepoolest - informaatika, majandus ja ka geenitehnoloogia. Täiesti reaalne, et nimekirja kuulub näiteks ka materjalitehnoloogia.  Kõik need on üpris erinevad valdkonnad, kuid mingil määral siiski ka üksteisega seotud. Arvan, et konkreetseid loodusteadusi (nagu füüsika/matemaatika) „puhtal kujul“ ei tasu õppima minna, põhjus seisneb keerukuses - liiga palju abstraktsust (ja võõraid metoodikaid) tänapäevast praktilist maailma arvestades. Küll aga sobib, kui tahetakse kindlasti tõsiseks inseneriks või koguni teadlaseks saada.

Siiski võib arvata, et kitsam spetsialiseerumine tagab tänapäeval suurema edu, kuna eduks just nimelt tänasel päeval on vaja spetsiifilisi teadmisi ning oskust neid kiirelt ja efektiivselt rakendada.

Katrin
11. klass

KVALITEETAEG

Midagi SINULE, kel on piisavalt vaba aega ja sellega midagi kasulikku teha ei oska. Pakun  mõne vaba aja veetmise võimaluse.

•    VÕRKPALL. Esmaspäeviti on tore käia trennis, kus mängitakse võrkpalli. See on trenn, kuhu võib minna igaüks, kel soov õppida võrkpalli mängima ja oma vaba aega veeta kvaliteetselt. Treeneriks on Riho Lehiste. Oled oodatud!
•    RAHVATANTS. 1)Varstu Kultuurikeskuses on võimalus tegeleda rahvatantsuga, kusjuures täiesti tasuta. Esinemisi jagub, laieneb silmaring ja saab viibida meeldivas seltskonnas.
      2) Tsooru Kultuurimajas saab samuti õppida rahvatantsu, nii segarühmas kui ka naistantsurühmas. Trennid on väga lõbusad ja meeldejäävad. Kõige tähtsam ongi koosveedetud aeg. Tantsu õpetab Kalle Nurk, inimene, kes ei jäta tantsijaid kuhugi viimata, kui selleks võimalust on! Nimelt, kui aru saite, siis mina isiklikult käin ka Tsooru naistantsurühmas „Koidukiir“ tantsimas.
Võin öelda, et rahvatants on üks väga meeleolukas ja seltskondlik tants. Soovitan kõigile – uusi tantsuhuvilisi oodatakse alati.
•    AEROOBIKA. Tsooru Kultuurimajas tegeletakse ka aeroobikaga, mille juhendajaks on Janika Tõntsel. Soovijad võivad ühendust võtta Janikaga  Facebooki teel. Kõik võivad tulla liikuma!
•    KINO. Igal neljapäeval kell 20.00 saab Varstu Kultuurikeskuses kinos käia. Võimalus on vaadata vägagi populaarseid filme vägagi vähese raha eest. Pilet maksab kõigest 1€. Üks parimaid neljapäeva õhtu veetmise viise!
•    NÄITERING. Kel soov näidelda või võtta osa meie koolis tegutsevast näiteringist, võib alati pöörduda õpetaja Lea Mändmetsa poole. Uued liikmed on alati teretulnud.
•    KUNSTIRING. Varstu Kultuurikeskuses oodatakse kunstihuvilisi, kes sooviksid end arendada väga loomingulises tegevuses.
•    LAULMINE. Kindlasti jagub inimesi, kel on ilus lauluhääl ja huvi seda teistele demonstreerida. Varstu Keskkoolis saab võtta solistitunde õpetaja  Reet Madissonilt.

Tuleb hinnata hetki, mil sa ei pea tegelema õppimisega, hetki, mil sa saad olla sina ise.  Anna endale võimalus!

Evelin Veinberg XI kl

Memmepojad

Tänapäeval on palju noori, kes ei taha oma soojast vanematekodu „pesast“ lahkuda ning elavad ema-isa kulul. Vaatasin hiljuti tuntud telesaadet „Saladused“ tõestisündinud lugudest, kus umbes kolmekümnendates mees elas oma ema juures ja täitis kõiki tema käske-tahtmisi.

Mees oli tutvunud naisega, keda ta emale tutvustas ning kellega koos elama asus – loomulikult ema majas. Kõik need päevad, mil naine seal viibis, pidi ta tööd rabama nagu ori ja kuulama lauset: „Mis sa nurised, ühte tööd tehes puhkad ju teisest!” Lõpuks naine lihtsalt tüdines ja loomulikult lahkus.

Minu arvates ei ole see õige, et täiskasvanud inimene elab oma vanemate kulul. Igaühel on ikkagi oma elu, mida elada ja mitte keegi teine ei saa seda peale sinu enda kujundada. Tore on, kui noored peavad vanemast põlvest lugu ja toetavad neid, aga siiski peaks noor inimene ise otsustama ja mitte laskma end lükata- tõmmata nagu hüpiknukku. See kolmekümneaastane mees oli vastu vaidlemata valmis tegema oma ema käsu järgi mida iganes ja millal iganes, suutmata ja tahtmata kordagi vastu vaielda. Arvan, et ema nõudmised muutusid kohati naeruväärseteks, samas ise ei liigutanud lillegi.  On arusaadav, kelle reeglid majas kehtivad.

Mina arvan, et tänapäeva noored peaksid ise oma elu elama, sest praegune ühiskond on nii arenenud ja abi saab igalt poolt küsida. Oled sa  noor või vana, kuid elada oma vanemate kulul ei ole õige, sest sa oled niigi kaua elanud oma vanemate kodus.

Terje Lehes
11. klass

Liikluskultuur ja kultuurita liiklus

Olen autojuht. Olen ka reisija, jalakäija, kaassõitja, kõrvalistuja-olen liikleja ja seepärast loen ma ikka liiklust puudutavaid muudatusi, sõnavõtte ja uudiseid, osalen liiklusohutuskoolitustel ning jälgin reaalses liikluses toimetavaid inimesi. Oma artiklis tahaksin ma arvamust avaldada olukordade ja muudatuste üle,  mis mind häirivad.

Alustuseks juhiksin tähelepanu maanteemati poolt kavandatavatele muudatustele. Juhtusin lugema Postimehest n-ö langevatest vahtralehtedest. Nagu sügistuul, mis puudelt lehti rebib, kavatseb maanteeamet algaja liikleja märgid – rohelised vahtralehed – autodelt eemaldada. Mind hakkas häirima härra Saarde sõnavõtt, mis kõlas nii:“ Ega see „vahtraleht“ autojuhti aita. Pealegi on noored autojuhid värskema kooli kätte saanud ja nad teavad liiklusreegleid vahel paremini kui teised.“ Ma tahan sellele väitele vastu vaielda. Esiteks kui värske juht sulandub üldisesse liiklusvoolu, on tema kramplikud ja ebakindlad või vastupidi meri-põlvini-sõiduvõtted suureks ohuks, seepärast on teatav märgistamine paratamatu. Teiseks, elukogemusi koolitunnid ei asenda, olgu need kui tahes ranged. Kolmandaks on vahtraleht meie liikluskultuuris juba väga pikk traditsioon ja on vale üha kultuuritumas liikluses kergekäeliselt loobuda vanast ja n-ö parim-enne-möödas asjast. Hetkel jääb vaid loota, et enne sellise tähtsa otsuse langetamist kaalutakse ja mõeldakse iga punkt ja sellega kaasnevad tagajärjed veel kord üle.

Miks ma kasutasin ennist väljendit „kultuurita liikluses“, kuigi maanteeamet väidab, et meie liikluskultuur muutub aasta aastalt kõrgtasemelisemaks? Sest minu arvates valitseb meie n-ö kõrgel tasemel liikluskultuuris üleüldine loidus ja ükskõiksus.  Näiteks eelmisel nädalal sõitsin autoga Võrru. Minu ees liikus sinine Ford. Lähenesime reguleeritud ristmikule, foorituli muutus punaseks. Mina hakkasin aeglustama, aga mida tegi Fordi juht? Ta ei suvatsenudki pidurdada, seisma jäämisest rääkimata. Mõtlesin endamisi, kas hea liikluskultuur tähendabki reguleeritud ristmikel fooritule keelava käsu eiramist?

Kesklinnas ärritas mind kõrgetel kontsadel jalakäija, kes ületas teed sealt, kust ise heaks arvas. Järeldasin, et kui iga kondimootoril liikuv inimene eirab ülekäiguradasid, siis pole ju midagi nii väga imekspandavat, et autojuhid ja jalakäijad kokku põrkavad ja keegi neist kahest tõsisemalt vigastada saab.

Rollerijuhtidest pole vist üldse mõtet rääkida. Tundub, nagu ei kehtiks neile kiirust piiravad märgid ja suunatule kohustuslik kasutamine. Tegelikult on õueala mõiste ebaselge ka meie kooli ümbruses liikuvatele noorautojuhtidele. Ja saab siis selle kõige põhjal väita, et meil valitseb kõrgetasemeline liikluskultuur?

Käisin eelmisel aastal liiklusohutuskoolitusel, kus koolitaja lausus järgmised sõnad:“ Mina istun igal hommikul autorooli, hirm südames, sest iial ei või teada, kas see meie liiklus mind õhtuks koju tagasi toob.“ Tookord mõtlesin ma, kas tõesti on asi nii hull? Nüüd, viibides meie liikluskultuuris, aga siiski kultuurita liikluses, mõistan, et nalja see koolitaja ei teinud!

Jane Saluorg

XII klass

Kurt Vonnegut „Tapamaja korpus viis ehk laste ristisõda“

Autor vaatab tagasi Teise maailmasõja julmustesse, Dresdeni tuletormi jubedusse, vaatab selle mõttega, et hoiatada ja silmi avada, kuigi ta ei ole kindel, kas sõdasid saab ära hoida või on nad niisama vältimatud kui jääliustikud. Autor, meenutades minevikku ja kujutledes tulevikku, küsib endalt, milline on olevik ja milline osa sellest on tema kanda. Ja ta tunneb, et tema osa on siiski võitlus sõdade vastu - nii või teisiti.

Kirjutamise stiililt on teos mõnusalt originaalne. Selline natuke nagu satiiriline või ehk irooniline. Iseenda ja ameeriklaste suhtes ning tegelikult inimeste rumaluse ja kummalisuse suhtes. Pikkides vahele häid elulisi tõdesid ning lausa aforismilikke lauseid. Autor kasutab ka palju kordusi, mis rõhutavad mingeid teatud asju ja see mõjub stiilselt.

Kummaline, aga Vonnegutiga lihtsalt ei saa teisiti, vaid peab mõned stiilinäited lisama. See tekst lihtsalt on nii mahlakas:
"Ta oli juhm inimene, kuid sensatsiooniline ahvatlus beebide tegemiseks. Mehed vaatasid talle otsa ja tahtsid teda sedamaid beebidega täita. Aga tal ei olnud veel ühtegi. Ta kasutas vältimisevahendeid."....
"Nad oskasid kahe peale üheksat keelt. Algul nad üritasid rääkida Billyga poola keeles, kuna Billy oli nii klounilikult riides ja kuna vaesed poolakad olid tahtmatult Teise maailmasõja klounid."
"Seepärast ta lausa ehmus, kui nägi millist raamatut Bily loeb. Ta ütles: "Püha Jeesus, kust te selle küll leidsite?" ja nõnda edasi, ja ta pidi ilmitingimata ka teistele müüjatele rääkima veidrikust, kes tahtis vaateakna dekoratsiooni ära osta."

Veel meeldis mulle mõte, mis kerkis raamatus esile mitu korda: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha." See sobiks päris hästi üheks elumotoks. Seda tahaks ma ausalt öelda ise ka! Motona tegelikult ju ka Vonnegut seda edastab. Huvitav, kuivõrd oluliseks ta ise seda pidas?

Naljaka ja murettekitavana mõjub raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast, kel oleks muud funktsiooni kui innustada mehi neile lapsi tegema. Nad on tundelised, pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma, tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased, kellega end samastada, olid vaid rohelised mehikesed Tralfamadore'i planeedilt. Feminist minus pidi pettuma.

Oma mitmekihilisusega, kus autor lubab lugejal vaadelda ka kirjutamise enese protsessi ja kus eksisteerivad korraga mitu reaalsust – sõja reaalsus, peategelase hilisem elu, elu teisel planeedil ja autori päriselu sinna sisse põimituna – pakub „Tapamaja“ kõigile võimalusi äratundmiseks, paralleelide vedamiseks kaasaja ja oma eluga, ning mis peamine – õppuse võtmiseks ajatutest kogemustest. Eks küsi igaüks neidsamu küsimusi iseenese kohta ja see on raamat, kust saada häid vihjeid vastuste leidmiseks.


Evelin Veinberg
11. klass

Raha või auk?

Esmaspäeva õhtul kuupäev algas TV3s telemäng «Rahaauk», kus esimestena seisid 100 000-eurose rahahunniku ette sõbrannad Elis ja Gerli. Esimene saade oli minu arust väga
emotsiooniderikas. Sõbrannad Elis ja Gerli said mängida esimestena Eesti saate ajaloos ja ühtlasi muutsid nad mängu väga põnevaks. Kõige rohkem selles saates meeldib just see, et mängijad saavad hoida hiiglaslikku võidusummat oma käes ja seda tunnetada.

„Rahaauk“ on huvitav ja kõige rohkem pinget minus kui televaatajas tekitab see, kui selgub tõehetk, kas raha kukub auku või mitte. Küsimused, mis esitatakse saatejuhi poolt, on väga rasked. Esialgu tuleb valida kahest kategooriast üks ja siis esitatakse selle kohta valikvastused. Põnev on, et mängijad ei tea, mis küsimus neid ees ootab ja suurt ärevust tekitab juba see, mis vastuseid nad vaatavad. Küsimus esitatud, on neil täpselt üks minut. Aeg jookseb väga kiiresti  ja mängijatel tuleb otsustada, millise vastuse juurde nad kindlaks jäävad. Kusjuures mäng toimub karmide turvareeglitega stuudios, kus on kohal valvuris, kes hoiavad silma peal saate võidusummal, mis on Eesti teleajaloo suurim - 100 000 eurot! Ka filmitakse saade teleajaloo kõige suuremas ruumis.

Ükski saade Eestis pole olnud nii põnev kui „Rahaauk“. Saates osaletakse kahekesi, näiteks ema-poeg või siis sõbrannad nagu Elis ja Gerli. Küsimusi esitatakse terve saate jooksul ühele paarile vaid 8. Tundub lihtne eks? Aga tegelikult on mäng üks suur enda proovilepanek kõige kirglikum ning emotsiooniderohkem telemäng maailmas, mida huvitav teleekraanilt jälgida.

Esimeses saates nägime   pisaraid, sest sõbrannade paar lahkus 0 euroga. Saadetes on oodata nii võitjate ülevoolavat õnne kui ka totaalset hävingut, mil tuhanded eurod ehk miljonid kroonid valesti vastanud mängijate vaateväljast lihtsalt kaovad. Saate teeb väga eriliseks seegi, et võimas stuudiolava paikneb põrandast kolme meetri kõrgusel ning nö pilvedel elab mängule kaasa stuudiopublik.

Rahaaugu tootjaks on BEC. Loodan,et keegi selle mängu ka võidab ning lahkub 100 000 euro võrra rikkamana. Hoiame siis pöialt tulevastele mängijatele. Kes on otsustanud, et tahab seda kirglikku mängu lähemalt näha, see registreerugu publikuks. Ning  osalejad, pidage meeles. Raha kaotus ei ole suur kaotus, sest te ei pane ju midagi mängu ja kui võidate, on see alati hea.

Carolin Jõõts XII kl

Vastab Maido Mändmets

1.Miks on vaja tehnoloogiaõpet?

Meid ümbritsevas keskkonnas on erinevate tehnoloogiliste(mittelooduslike) lahenduste hulk aina kasvav - seetõttu on vajalik ka noorte tähelepanu suunamine tehnoloogiaga seonduvale suhteliselt varakult.

2. Kas noortealgatuslike projektide ideed peavad olema innovaatilised?

Vahetevahel võivad projektiideed olla ka korduvad, kuid kindlasti järgmisel - kõrgemal tasemel.                                                              3. Kas „seebikarbi“ valmistamine võib motiveerida tänapäeva noori ise tegutsema?
Mitte võib, vaid motiveeriski. Algsest huvist „seebikarp“ valmis saada jõuti soovini igal juhul lõpuni minna. Motivatsioon lõpuni jõuda kasvas iga kuuga.

4. Kuidas iseloomustate tiimi, kes soap-box`i valmistamise käsile võtsid?

Selle „seebikarbi“ valmimine oli hea näide, kuidas hakkas tööle tõeliselt hea tiimitöö. Kuidas üksikutest ideedest ja indiviididest moodustusid väiksed meeskonnad ja kuidas meeskonnad sulandusid üha rohkem kokku ja kuidas ideed laienesid ja arenesid rühmatöö käigus.

5. Milliseid tõrkeid tuli töö käigus ette?

Algusest kuni lõpuni oligi ju ainult kõikvõimalike tõrgete jada. Agasee oli juba ette teada. Ükski tehnoloogiaalane loominguline protsess ei saa kulgeda ilma tõrgete ja tagasilangusteta. Poisid, kellest igaüks eelnevalt oli juba midagi meisterdanud ja ehitanud, teadsid seda samuti

ette.

6. Kuivõrd vajalik on noorte nõustamine?

Tegelikult on neid vajalik nõustada ainult siis, kui neil enda ideed otsa saavad. Neid ei tohi segada siis, kui neil mõte lendab. Igal ehituspäeval tuli selliseid hetki ikka paaril-kolmel korral ette.

7. Mida tähendab teie jaoks „roheline mõtteviis“?

Roheline mõtteviis on minu nägemuses eelkõige säästlik mõtteviis. Säästlik materjalide, energeetiliste ressursside kasutamine. Mitte seda, et me peame kirvega puid langetama, vaid VAJADUSEL õiget puud õigel ajal õigest kohast ja võimalikult säästlike lahendustega langetama.

8. Mess - kellele ja milleks?
Messid on vajalikud uute ideede saamiseks ja enda lahenduste edastamiseks.

"Soap-box"

„Seebikarp“   
 Projekti käigus valmistasime „seebikarbi“, mis kujutab endast vabahoo-autot. Meie omal on ikka neli ratast, millest kaks esimest keeravad. Algul võtsime vana IŽ- i külgvankri, millele keevitasime vana äraroostetanud põhja asemele kanttorust tugeva raami ja uue põhja. Seejärel sai tehtut sillad. Tagumine oli lihtne teha, esimese sillaga läks juba raskemaks, kuna sinna pidi tegema keeramise mehanisimi, mille osaliselt saime Golf II juppidest kokku panna. Kõige suuremad probleemid olid ratastega. Esiteks ei olnud sobivaid laagreid - meie sildade võllid olid saanud mingit imemõõtu, millele laagreid saada oli väga raske. Kui olime leidnud laagrid, mis sobisid võllide otsa, siis tuli järgmine probleem: need ei mahtunud võrri rataste sisse, pidime neid rataste sees olevaid auke suuremaks freesima. Kui see tehtud, panime rattad alla ja tegime proovisõitu. Aga siis tuli välja, et freesitud osa oli jäänud liiga nõrgaks, ning need purunesid. Kõige paremini mu meelest õnnestus soap-box`i  juures esisild. Eks see oli keerukas teha. Aga ma leian, et saime selle tööga päris hästi hakkama. Nii et see oli üks töödest, millega ma võin eriti rahul olla.
                                                

Meeskonnas, soap-box`i tegijate hulgas,  mingeid suuri probleeme õnneks  esile ei tulnud, väikesed vaidlused olid, aga vaidluste tulemusena jõudsime alati parima tulemuseni. 

Ma leian, et projekti „Vabajooks“ käigus õppisime palju kasulikke asju. Minu lemmiktegevuseks sai keevitamine. Mulle kohe meeldib voolutugevust timmida erinevate metallide puhul, ja vaadata, kuidas need kaks metalli omavahel kokku sulavad. Usun, et ka edaspidi on mul õpitud oskustest palju kasu.

Janis Alliksoo

Vabajooksu-masina ehitamisest
Meie tuumikgrupp koosneb umbes  kümnest noormehest, kellel igaühel on tehnikapisik sees.

Projekt „Vabajooks“ (seda projekti toetas Euroopa Noored Eesti büroo)  ja projekt „Soap-box“ (seda projekti toetas PRIA) oli meile kõigile hea õppetund. Projekti raames õppisime keevitama, lihvima, lõikama. Õppisime tehniliselt mõtlema, ja muud sada tarkust saime juurde. Näiteks mul on nüüd tulevikus palju kergem metallitöödega tegeleda. Mind paneb hämmastama, et isekeskis pusides võib õppida päris kiiresti keevitamise selgeks. Meie kasutusse anti väga kallis keevitamisaparaat - TIG keevitus. Paljud meist polnud varem keevitanud, ja nüüd kohe saime sellise vinge aparaadiga keevitamise selgeks õppida. Kuidas siis see protsess kulges? Õppisime seda, et keevitatav pind peab alati olema puhas, s. t värvist eemaldatud ja puhastatud, et tulemus oleks hea. Loomulikult läks algul palju tegemisi aia taha, aga vigadest me õppisime. Lõpuks suutsime juba päris hästi tehniliselt mõelda, nii et midagi erilist enam untsu ei keeranud.

Oma oskusi katsetasime soap-box`i ehituse peal. Muidugi olime sellest masinast varem kuulnud, aga nüüd teame kindlalt, et soap box on kindlasti ilma mootorita, enamasti nelja-ratalline raskusjõu mõjul liikuv sõiduk. Põhimõtteliselt lastakse masinal mäest alla veereda. Meie ülesanne oli kasutada võimalikut palju sellist materjali, mis seisab niisama kuskil kuuri nurgas – ehk siis poodidesse me šoppama ei läinud.

Projektiõppe käigus käisime ära Tartus AS RESPO haagise tehases. Seal saime näha, kuidas plekki töödeldakse. Muidugi huvitus RESPO juhtkond ka meie tegemistest,  ja saime endale sponsori. Nad toetasid meid plekiga. Nad andsid meile kahe erineva läbimõõduga plekki, mida saime vastavalt otstarbele ära kasutada. Kindlasti pidime nii ehitama, et masin väga nõrk ei saaks. Vanarauahunnikuga pole ka just kõige parem mäest alla lasta. Raami ehitasime vanadest kanttorudest, mis seisid niisama. Meie meelest on see väga hea toru ja sellepärast arvame, et raam püsib ilusasti koos. Ainuke tõsine probleem, mis on algusest peale meile peavalu tekitanud, on rattad ja vastupidavad laagrid. Sest…  Soap box`iga läbitakse ka kurve ja tehakse hüppeid. Saime testisõiduks vanad võrri- ja kärurattad alla. Katsetasime. Liigse külglibisemise tõttu läks laagripesa katki. Nii et sellepärast oli see meie jaoks kõige suurem probleem. Praeguseks on meie soap box`il uued rattad all, aga me ei tea, kui kaua need vastu peavad. Esialgse hinnangu puhul peaksid pidama küll. Roolissüsteem sai meie arvates väga nutikas. Nimelt seisis mul kodus vana Wolkswagen Golf II, millelt ma roolisüsteemi ära võtsin. Ja panime selle koos soap box`i peale. Väga vaevaline oli, kuna auto laius on umbes 2,5 meetrit, aga meil on umbes alla pooleteisemeetrine masin. Ent hakkame saime. Siis mulle meenub, et kõige raskem oli õhukest plekki keevitada, kuna see kippus liigse kuumuse pärast kõveraks minema ja kohati  ära sulama. Sellepärast me osa plekki neetisime kinni.

Me käisime ka Tallinnas Tehnikamessil. Seal nägime üliõpilaste vormelit. Seal oli väga hea stearing-system lahendus, aga selle rakendamisega oleksime arvatavasti siiamaani tegelenud, sest selliseid oskusi on vaja omandada siiski koolis. Ega nad ilmaasjata Euroopas headele kohtadele ei sõida.

Meie üritame ka headele kohtadele sõita. Kindlasti teeme oma masina  juures edaspidi mõne asja ümber. See selgub testisõitude käigus. Võiks  ju ikkagi nii olla, et sõit paremini, kiiremini ja sujuvamalt toimiks.

Arvan, et 10 inimest ühe masina valmistamise juures oli minu arvates piisav. Nii et meil kujunes välja tuumikgrupp. Seda peab nüüd küll ütlema, et  kogu aeg ei olnud kõik korraga kohal. Aga see on täiesti põhjendatav, miks kogu meeskonna kohalolekut polnudki alati vaja. Keevitamisagregaat on meil üks. Ja kui kohal olid poisid kahe-kolme või neljakesi korraga, piisas sellest tööjõust täielikult. Ja  alati oli vähemalt keegi kohal, kes oskas  tööd juhendada. Mõnusaid näpunäiteid andis meile Marko Jõela.  Ta tuli lausa Tallinnast kohale, et meid  nõustada. Omavahel jagasime ka kogemusi. Pean ütlema, et koostöö oli meil hea. Minu mäletamist mööda ei tekkinud meil ühtegi tõsist sisetüli. Isegi väikeseid mitte. Hea töökollektiiv on meil.

Loomulikult oli aeg meil suur probleem, sest me käisime ju ikkagi soap-box` i valmistamise ajal koolis. Vahepeal tegime tööd pärast tunde, enne bussi. Aga üsna sageli tegutsesime ka  laupäeviti. See oli kindlasti suur pluss, et saime kooli garaaži kasutada.

Meie tööpäevad olid tavaliselt ka pikad, kõige pikem oli 10 tundi või midagi sinnakanti. Ega ilma isuta ei teeks. Meil on isu tehnikaga tegelemise järele, kuna enamikul meist on kodus mõni masin, mille peal saame oma oskusi rakendada. Soap-box`I valmistamine oli meile hea kogemus. Kindlasti saame ennast antud projektiõppe käigus veel täiendada.

Taavet Haak

Vaba aeg ei ole vaba aeg
Mina käisin projekti „Vabajoks“ raames nii Tartu Kutsehariduskeskuses kui ka Tallinnas Tehnikamessil. Tallinna Tehnikamess jäi sel aastal oodatust lahjemaks, kuid see-eest korvas kõik Tallinna-käigu puudused Tartu Kutsehariduskeskus. Tartus sai eelkõige käidud sellepärast, et vaadata, kuidas need tööd käivad, mis meil ees seisid. Seal tehti meile väikene ekskursioon, saime jälgida õpitegevusi. Saime näha oma silmaga, kuidas keevitajad metallide „kokkumonteerimisega“ mässasid jne. Päev kujunes huvitavaks ning  jäime kõik rahule.

Pärast kõiki õpireise pidime ise asja kallale asuma ning enda „seebikarbi“ valmis tegema. Valmistamine kujunes oodatust raskemaks. Miks?  Kuna projekti läbiviimise aeg  langes kokku kooliajaga, oli tööpäevade organiseerimine üsna problemaatiline. Sageli tulime kokku laupäeviti ja pühapäeviti. Reedeõhtud läksid ka pikale – vahel ei saanud ennem koju kui õhtul kella seitsme paiku. Kuigi meil,  projektis osalejatel, oli  raske „seebikarbi“ jaoks aega leida, valmis see masin ikkagi sai. Ja selle  tegemisega nägime hulgaliselt vaeva.

Võingi öelda, et üheks oluliseks tahuks, mida projekti käigus õppisin, oli eelkõige enda vaba aja planeerimine, sest jah, koolitöö ja teiste hobidega tegelemise juurest oli väga raske seda „natukest“ soap-box´i tegemise aega leida. Kindlasti sai arendatud endas ka „meeskonnavaimu“, sest kogu töö sai tehtud koostööd tehes. Sujuv meeskonnatöö on väga tähtis, sest vastasel juhul hakkavad mitu inimest üksteist töö juures takistama, mitte aitama. Meeskonnavaim on edasiviiv jõud.  Ja ma pean ütlema, et meil küll toimis meeskonnatöö väga hästi.

Projekti käigus sain teadmisi ning kogemusi nii tehnika (keevitamine jne) kui ka projekti läbiviimise valdkonnas. Pean tähtsaks kõiki omandatud teadmisi, sest ega need mööda külge maha ei jookse.

Projekt „Vabajooks“ oli minu arvates intrigeeriv.

Tauno Tulviste

Kogemused eelkõige
Soap-box`i projekt andis meile palju huvitavat, alates kogemustest, mille me saime Tartu Kutsehariduskeskust ja Tallinna Tehnoloogiamessi külastades. Tartu KHK-s nägime, kuidas õpetatakse välja professionaalseid keevitajaid ning teisi tehnikaalaseid töölisi. Tallinna Tehnoloogiamessil nägime palju huvitavaid masinaid ning leiutisi. Kohal olid ka teiste Põhja-Euroopa riikide esindajad. Saime endale juurde uusi tuttavaid Tartu Kutsehariduskeskusest ja Tallinna Tehnoloogiamessi külastades. Messiboksides ringi vaadates saime palju meeldejäävaid elamusi.

Projekti käigus õppisin ratsionaalselt ja ettenägelikumalt asjadele pilku heitma. Õppisin keevitamist. Õppisin tööriistadega ümber käima. Koostöö meeskonna vahel toimis ning kõik liikmed teadsid, mida teha, kõik töötasid kaasa. Omavaheline läbisaamine toimis.

Öeldakse, et õpitakse vigadest. Ka meie tegime vigu ning nende põhjal õppisime järeldusi tegema, mida teha ning kuidas teha. Meil läks nii mõnigi asi n-ö aia taha (küljekarbi keevitamine, raami sirgeks rihtimine). Mõned tegemised tulid katsete käigus – algul me ei oodanudki üldse tulemusi, mis hetkel olemas, aga paistab, et katse-eksitus-meetod toimib (nt raualõikamine). Võisime ju loota, et oleksime võinud soap-box`i valmistada palju vähema untsuminemisega, aga ma arvan, et ka praktilisel kogemusel on suur väärtus.

Leian, et  masinaehituse juures on oluline aeg. Kindlasti oleks olnud parem, kui meil oleks jagunud rohkem aega, sest siis oleksime saanud põhjalikumalt tööd teha ja pikemalt arutleda, mis tuleks teha ning kuidas teha. Aga see on kõik ka üks „oleks“. Võib-olla oli isegi hea, et vahepeal on oma sisemist jõudu vaja mobiliseerida ja töötegemistempot hoida.

Projekt „Vabajooks“ andis mulle palju kogemusi. Näitkes ma keevitasin soap-box`i tegemise käigus esimest korda oma elus. Algul ei tahtnud see kuidagi välja tulla. Selgus, et ka teistel meie meeskonna liikmetel oli algul  keevitamisega probleeme. Saime kõvasti naerda. Kuid nüüd oleme arenenud ning oskame keevitada ja teha palju muudki (lõikekäiaga lõigata, lihvkettagaga lihvida, puurida, pahteldada).  Minu arvates tulevad omandatud oskused ainult kasuks, neid saame ka tulevikus rakendada, kui meil midagi vaja ise ehitada on. Näiteks omandatud keevitamisoskust olen kasutusele võtnud oma kodus (torude kokkukeevitamine, kardi raami tegemine).  Nüüd oskan palju paremini rakendada tehnilist mõtlemist ning jälgida tehnoloogilisi väljavaateid.  Usun, et ka edaspidi tegelen töödega, mis nõuavad tehnika valdamist.

Mikk Koidusaar

Tehnoloogiaõpe kui õppeprotsess
Projekti käigus õppisin ma tegema meeskonnatööd ja tehnikaga ümberkäimist. Leian, et omandatud tehnilised oskused on mulle kindlasti tulevikus kasuks. Kõige suurem saavutus projekti käigus oli minu arvates keevitamisoskuste omandamine. Seda tööd ei olnud meist keegi varem teinud, kuid nüüdsest oskavad meist paljud väga hästi keevitada. Alguses tundus see kõigile naljakana, kuidas metall lihtsalt kokku sulas ja väga ebaühtlaselt pinnale jäi. Õppisin,  et  tööd tuleb teha täpselt. Ja et tööriistakastis  peavad kõik tööriistad olema süsteemselt.

Projekti alustasime arvutuste, mõõtmiste ja jooniste tegemistega. Mõtlesime välja palju soap-box`i lahendusi ja pakkusime välja erinevaid valmistamisviise. Meie arvates oli kõige paremaks lahenduseks võtta Jawa külgkorv ja sellest siis edasi arendada soap-box. Nii me tegimegi. Hea oli see, et saame töötada korralike ja heade tööriistadega (tänu PRIA- le on meil suur punane tööriistakast alati käepärast võtta).

Külastasin ka Tallinna Tehnoloogiamessi, kuhu oli kokku tulnud ka teiste Euroopa riikide esindajad. Messil nägin palju huvitavaid masinaid.

Pean seda projekti väga tähtsaks, kuna me saime kokku puutuda selliste asjadega, millega me polnud varem kunagi tegelenud. Nüüdsest tean tehnikast palju rohkem. Ja minu huvi meta

llitöö vastu on kasvanud.

Peeter Parts

Mis on disain?
Projekti käigus õppisin tundma disainimise olemust ja disainimise reegleid.

Disain on kunst luua lahendusi, tooteid ja teenuseid, mis on tulusamad, lihtsamad, huvitavamad, inimsõbralikumad, ilusamad, loodust säästvamad ja turvalisemad.

Disain on protsess, mille käigus leitakse probleemile uus ja parem lahendus.

Hea disain – teadlikult juhitud protsess soovitud suunas.

Halb disain – teadmatusest kasutamata jäetud võimalus.

Disain teeb elu paremaks!

Hea disain väljendub objektides, süsteemides ja teenustes, mis toimivad nii esteetiliselt, funktsionaalselt kui äriliselt, muutes seejuures inimeste elu paremaks. Hea disain väljendub mõõdetavas kasus, mitte kulus. Kuna disaini väärtust saab mõõta majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkondlikult, on tegemist investeeringuga tulevikku, mitte jooksva mõttetu kuluga.

Kokkuvõtvalt on disain süsteemne lähenemine probleemide kaardistamiseks, defineerimiseks, lahenduste leidmiseks ning nende elluviimiseks. See on protsess, mis ühendab loovuse ja innovatsiooni, sidudes uued ideed turuvajadustega, vormides ideedest praktilisi ja atraktiivseid pakkumisi klientidele ja kasutajatele.
Termin “disaintoode“ on vaid turundusmaterjalides.

Oluline on märkida, et „disainima“ on tegu-, mitte nimisõna. Kogu meid ümbritsev tehiskeskkond on disainitud, küsimus on vaid, kui hästi või halvasti sellega hakkama on saadud, kuidas disaini tulemus vastab algsetele eesmärkidele ning ettevõtte vajadustele. Seega “disaintoode” kui selline eksisteerib vaid turundusmaterjalides; ning lamp on ikka lamp ja vaas on vaas.

Hea disain sünnib vaid koostöös teadlike tellijatega. Kuigi kõik inimese loodu on disain, teostub täna suurem osa sellest ilma professionaalsete disaineriteta. Väärt disain saab teoks tänu professionaalse disaineri treenitud oskustele ja kogemustele, mida disaineri klient ja koostööpartner osavalt oma organisatsiooni edendamiseks kasutavad. See on põhjus, miks on oluline tõsta disainikompetentsi ka ettevõtte sees.

Meie disainisime soap-box`i oma äranägemise järgi.

Janis Alliksoo

Plekknahksest kuuest ja muustki
Meie soap-box sai ka endale disaini.

Valisime välja kaks värvi:  punase ja musta.

Värvimise eeltööd olid suhteliselt keerukad. Kõigepealt oli vaja natuke vana plekki ”plaasterdada”. Algas asi vana värvi matistamisega ja meie vaimuleiutise plekknahkse kuue “desinfitseerimisega”.

Pahtel, kõvendi, liivapaber olemas, alustasime operatsiooniga “Vana karp ei roosteta.”

Lihvimine sujus. Kulus tunde, et vana värv ja korrosioon pealt saada, kuid see õnnestus.

Kuna kellelgi meist polnud praktiliselt tõsiseid kokkupuuteid pahteldamisega, tuli võtta kasutusele enda varasemad pisemad kogemused. Lugesime pahtlipurgil olevaid instruktsioone ja alustasime kõvendi ja pahtli segamisega. Pahtel valmis, kandsime selle äsja lihvtöödeldud ja lahustiga puhastatud pinnale – kõik pidi olema perfektne. Pahtli pealekandmine oli justkui korgitseriga või määrimine leivale. Silu palju tahad, ikka jääb kuskile vagu või natuke kõrgem/madalam koht.

Kui operatsioon oli nii kaugel, et “haavad” kaetud, pidime andma ”ohvrile” välimise ilu tagasi. Krobelised pahtliõmblused ehk karbi kortsud tuli sirgendada. Algas taaskord tolmutamine. Võtsime taldlihvija ja väristasime sellega nii kaua, kui tundsime, et rohkemaks me suutelised pole.

See kõik oli alles algstaadium. Mürkkemikaalide ja aerosoolide sõda alles algas. Õhus lendlesid punakad värvikristallid, mis segunesid päiksekiirtega, ja langesid kenasti meie plekist sõbra pinnale. Kõik toimis: värv kattis pinda  ja meie karbi noorenemiskuur oli võtmas ilmet.

Viimased pritsmed, viimased loksutused, respiraator peast ja valmis ta oligi. Mitte küll originaalvärvikoodis ja väikeste ebaühtlaste  laigukestega, kuid nüüd ta oli elus. Valmis vallutama meie matthalle kõvakattega asfaltteid.

Punane ja must – kas on ilusamat värvieeskuju kui Ferrari?

Mario Kroonmäe

Soap- box`i ehitamist  toetasid PRIA ja  Euroopa Noored Eesti büroo.